Inimeses peab kõik kaunis olema ehk maaglamuur villaste sokkide ja tutuga

Ega siin muud polegi kui et ilusat ja meeleolukat aastavahetust. Ma oma aastat kokku võtma ei viitsi hakata, keda see ikka nii väga huvitab. Panen kirja vaid oma uusaastalubadused:
1. ei pane põlenud tikke tagasi toosi
2. ei kuhja nõudepesumasinas nõusid üksteise otsa.
3. võtan kaalust alla

Kahest lubadusest piisab, püüan nendegagi hakkama saada:)



No ei jää mulle meelde, et telefoni peab filmimise ajal teistpidi käes hoidma...

Magamatus ja selle tagajärjed

Uni on minu jaoks alati püha olnud. Ma olen terve elu väga kehv magaja olnud, mul on olnud raske uinuda ja ma olen ärganud iga väiksemagi krõpsu peale (kella tiksumine ajab mind näiteks hulluks). Tänasel päeval olen ma aga nii magamata, et suudaksin ilmselt ilma probleemideta jääda magama keset sambakarnevali. Me ei ole Marekiga pea aasta aega magada saanud, sest noh Ida ju ei maga. Rohkem kui mõned tunnid järjest.*
Tõsi, me oleme ikka saanud puhata ka. Lapsehoidjad on meile hingetõmbeaega andnud, et me ikka päris siniste silmaalustega ringi ei liiguks ja nii oleme me lausa mitu korda spaas magamas käinud. Lihtsam ja odavam oleks muidugi olnud koju jääda ja magada, aga me naiivselt ju oleme iga kord ette kujutanud, et meil on jaksu ka spaamõnusid nautida. Üldjuhul ei ole olnud;) Me oleme lihtsalt magama vajunud.
Me oleme saanud ka peol käia, kuid ma pigem eelistan seda mitte teha, sest kuigi me oleme saanud ühe õhtu lõõgastuda, siis järgmisel päeval ju seda võimalust enam pole. Nii et viskad jalad diivanilauale ja lihtsalt puhkad, vaatad telekat ja oleskled. Seepärast eelistame me mitte väljas käia. Hea meelega läheks me koos Idaga kell kaheksa magama, aga päris nii ka ei saa. Siis näeks meie kodu välja nagu sealaut, me käiks ringi beebipüreeste riietega ja töö jääks puhta tegemata. Meil ei ole enamus ajast võimalust Idaga koos ka päeval magada.

Teinekord (nagu täna öösel) juhtub nii, et öösel ei tule lihtsalt und. Pea on mõtteid täis ja paks. Kuulan norskavat Marekit ja nohisevat Idat, kes nagu kiuste nendel öödel kui mul und pole, magab rohkem kui tavaliselt. Ja siis kui mul lõpuks uni hakkab tulema, hakkab tema ärkama. Ma ei saa mõelda, et ah, mis see üks magamata öö ikka on, sellised magamata ööd teevad olukorra veel päris hulluks, sest magamata tuleb tegus olla veel terve päev, millele järgneb uus magamata öö, millele järgneb uus ja uus ja uus. Nõiaring.

Magamatus on teinud (vähemalt minuga) oma töö. Ma olen sada tuhat korda rohkem mossis kui tavaolekus, ma võin plahvatada täiesti suvalise asja peale, ma lähen endast välja kordades kergemini ja olen mustmiljon korda vastuvõtlikum igasugu kriitikale, mis mind muidu ei kõigutaks. Näiteks ei ole ma siiani üle saanud, et mind hoolimatuks ning ebausaldusväärseks nimetati. Ma püüan selle peale mitte solvunud olla, sest üldjuhul otsivad inimesed oma möödalaskmistele süüdlast, antud olukorras sobisin mina. Mind ärritavad pisiasjad, mida ma muidu ei pannud tähelegi. Jah, ma tean, et "düsgraafikuna" ei tohiks ma üldse keele teemadel sõna võtta, aga ma ei saa sinna midagi parata kui mind nii jubedalt on häirima hakanud kui inimesed Teietavad, sest nad tahavad viisakad olla, kuid inimesi, kelle poole nad pöörduvad, on rohkem kui üks.**
Ma hakkan nutma täiesti suvaliste asjade peale. Noh näiteks kui ma iPadis kirjutades kolm korda vale tähe kirjutan (nt ö asemel o). Tööasjadest ja muudest probleemidest rääkimata. Ma olen nagu kergelt süttiv inimpomm.
Ma süüdistan selles kõiges magamatust ja kurnatust. Kõige kurvem selle asja juures on see, et kogu oma magamatusest tingitud pahameele elan ma välja Mareki peal. Ma võin täiesti lambist olla totaalne drama queen.

Mõnikord on mul tahtmine minna metsa ja karjuda. Kõva häälega. Lihtsalt kogu see pahameel endast välja karjuda ja hakata normaalseks inimeseks, kes ei ärritu. Vaid on harjunud sellega, et  kuni viis tundi magamist on piisav.
Ühesõnaga magamatus ei mõju mulle hästi. Ja siis ma ärritun veel  eriti kui mõni teine sama vana beebi ema ütleb, et tunneb end veidi unisena, sest ta magas vist liiga kaua. Tema beebi magab terve öö. Loomulikult. Samal ajal kui mina ei suuda meenutada, mis päevgi parasjagu on; mu silmad on vajunud tumedatesse aukudesse ja ma püsin üleval vaid tänu järgmisele kohvitassile. 
Miks see mind ärritab? Sest ma olen kade! Nii lihtne see ongi. Ei mingit kõrgemat matemaatikat. Sellistel hetkedel kui keegi särava naeratuse saatel räägib kui ilus on elu väikese beebiga, tahaks mina mõnikord avada järjekordse veinipudeli.*** Aga siis vist Marek tõesti lahutaks minust. Või võtaks armukese. Sest kes see ikka kannataks näägutavat ja 24/7 kurja ning lisaks veel purjus ja paksu naist enda kõrval.

*Samas kui täna ärkasime me 8:45. Saate aru, 8:45! Kella kuue asemel. Mina ise magasin muidugi vaid  kolm tundi.

** eesti keeles on tavaks kirjutada Teie kirjades suure algustähega, kui adressaate on üks (seega käib viisakus-Teie ainult ühe inimese kohta). Kui neid, kelle poole pöördume, on mitu, kirjutatakse teie väikese tähega.

***Mulle on tehtud märkusi, et ma ei tohiks blogis kõike kirjutada, mis pähe tuleb, sest inimesed võivad valesti aru saada. Seepärast tuletan teile meelde, mis on kirjutatud blogi tutvustuseks paremal küljel: Mu blogi on aus. Poolenisti beebiblogi.Natuke musta huumoriga vürtsitatud. Liialdustega. Tõtt on siin ka. Mulle endale tundub, et mu blogi on päris vahva. Kui te nii ei arva, siis valetage mulle;) Teate ju küll, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.

Üks tsitaat ütleb, et ühtegi erilist annet mul ei ole. Ma olen lihtsalt uudishimulik. See käib minu kohta. Oma suud ei oska ma ka tihti kinni hoida. Seepärast leiategi siit blogist kõike. Emotsioone seinast seina, arvamusi seinast seina, kogemusi seinast seina.

Ärge võtke kõike liiga tõsiselt. Elu ei tasu liiga tõsiselt võtta.Nobody gets out alive anyway!

En vinterdag

Jeg har aldri vært spesielt glad i vinter eller vinteraktiviteter. Kanskje litt aking, men ikke for mye. Jeg hadde nesten ikke gått på ski for jeg flyttet til Norge første gang, slalåmski og snowboard var noe helt ukjent for meg. Etter to år i Norge ble jeg selvfølgelig glad i ALLE vinteraktiviteter, men etter at jeg flyttet tilbake til Estland har jeg ikke gått på ski eller nytet vinteren for mye.

Vi bor på landet. Det er utrolig vakkert her om vinteren. Jeg liker å se på snøen fra vinduet foran peisen, en varm tekopp i hånden.

I år var alt litt annerledes. Britt Ida fikk en nydelig kjelke fra Latvia og for første gang i mitt liv ventet jeg for snø. Slik at vi kunne gå ut og nyte vinteren, snøen, naturen og stillheten.

Det gjorde vi i helgen. Aking er gøy! 

Tusen takk Ieva og Laura for en flott julegave!

Võida fotosessioon Efkaga

Ma ei pea end eriti fotogeeniliseks inimeseks ja seetõttu ei meeldi mulle väga piltidele jääda. Sel aastal olen ma vabatahtlikult suhteliselt paljudele piltidele jäänud. Endalegi üllatuseks on ka minust päris palju täiesti talutavaid, kui mitte isegi ilusaid, pilte tulnud. Ma arvan, et see on hea fotograafi töö. Mul on hea meel, et me rasedusepiltide jaoks fotograafi otsides Efka leidsime. Või et meile teda soovitati. Tänu temale on meil nii palju toredaid fotomälestusi.

Näiteks see pilt on üks minu lemmikuid. Mis sellest, et ma olen suur nagu vaal:) 

Otseloomulikult on üheks mu teiseks lemmikuks beebipiltide klassika: 

Ja loomulikult ka õdede pilt:

Või see pilt esimesest Moepühapäevast DIIPis. 

Ma võiks neid toredaid pilte jagama jäädagi. Ma armastan fotosid. Eriti kui need on paberkujul fotoalbumis. Piltide vaatamine on tore. Ei öelda ilmaasjata, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Et teie saaksite ka oma pildialbumisse lisa, siis loosime me aastalõpu puhul välja ühe fotosessiooni Efkaga. Selleks ei ole teil vaja teha muud kui kommentaaridesse kirjutada, miks just sina väärid võitu, nädala jooksul valime Efkaga välja kolm finalisti ja juba 3.01.2015 valime välja võitja. Kommentaaridesse jäta oma kontakt ka. Paha ei tee ka see, kui Efka FB lehe meeldivate hulka lisad.

"Meie Meel" ja "kanamammad liivakastis"

Ma ikka aegajalt imestan, et mul nii palju sõpru on. Sõpru, kellele alati loota võib, sõpru, kes alati mu kõrval on, sõpru, kes on mu sõbrad juba väga pikka aega, hoolimata sellest, milline mina olen;) Nad on ikka ja alati mu jaoks olemas.
Paar aastat tagasi tuli meil oma õhtusöögi-grupiga (mille nimi alguses oli "Õhtusöök kuuele", kuid millest tänaseks on saanud grupp nimega " Õhtusöök üheksale. Ja välja siit ei saa!) mõte koos kirjutada üks tore ja natuke teistmoodi kokaraamat. Kahjuks jäi ajanappuse tõttu see idee soiku. Ometi said mõned peatükid ikka kirjutatud ka. Täna on Heilyl sünnipäev - ta on minust TUNDUVALT vanem, lausa kolm kuud. Selle tähtsa sündmuse puhul on mu meelest täiesti paslik üht selle kirjutamata raamatu peatükki uuesti meelde tuletada:

Selleks, et meenutada, mis ajast ma juba Heilyt tean, oleks vaja erakordselt head mälu. Minul seda ei ole. Seepärast ei teagi ma täpselt, mis ajast me üksteist teame, kuidas me esimest korda kohtusime või miks meist sõbrannad said. Ma tean vaid seda, et ta on alati olemas olnud. Ma olen tihti pidanud Heilyt tutvustades tegema pausi, et mõelda, kuidas me siis sugulased olemegi, sest öelda, et me oleme „lihtsalt sõbrannad“ kõlab sama valesti kui sool kohvi sees. On olnud perioode, kus me oleme suhelnud vähem, on olnud perioode, kus me oleme olnud lahutamatud kui sukk ja saabas, kuid Heily on üks neist inimestest, kellega ma pole kunagi tülitsenud. Ma ei mäleta isegi ühtegi lahkheli. Ja uskuge, mind tundes kõlab see lausa uskumatult!

Ja ma ei pea tegelikult ragistama kuigi palju oma blondeeritud juuste all olevaid ajurakke, et meenutada erinevaid Heilyga seotud naljakaid, südamlikke, ka piinlikke seiku. Mulle tuleb meelde, kuidas me koos Enelini moekoolis käisime ja end juba tegijatena tundsime. Aga miks ei oleks ka pidanud? Enelini moekoolist tulid omal ajal modellid. Meie tunniplaani kuulusid koreograafia, lilleseade, prantsuse keel ja me saime ikkagi modellidena suisa Pariisis lavalaudadel kõndida. Mis sellest, et koledates hallides tolmumantlites ja kusagil tundmatu ja inimtühja kooli treppidel. Mitte paljud ei saa uhkustada sellega, et on modellina Pariisis (või Pariisi-lähistel kolkas) esinenud.

Ma mäletan, kuidas ma puberteedina kirjutasin varjunime all oma südantlõhestavast murest tolleaegsesse noortelehte „Meie Meel“, kuidas Heily siis ühel päeval mulle lehe justkui muuseas sülle pistis, et ma loeksin kellegi tundmatu vastust sellele murele. Ma mäletan, kuidas vastus algas sõnadega „Kallis X, ma tean, et tegu on minu parima sõbrannaga ja seepärast ka vastan sulle“ ja kuidas ma omaette itsitasin, et keegi rumal oli arvanud, et tundis kirjas ära oma sõbranna. Alles veidike hiljem taipasin ma, et Heily oli hoolimata varjunimest mind siiski ära tundnud. Me ei rääkinud sellest kirjast ja vastusest kunagi, ma ei mäleta isegi milles minu mure seisis, aga ma mäletan seda hetke, kui ma taipasin, et kirjale vastajaks oli Heily, kes anonüümsele kurtjale oli sama anonüümselt vastanud. Me olime siis umbes 15-16-aastased.

Kui mul aga palutaks meenutada esimene asi, mis mul Heilyga seoses pähe torkab, on see kahtlemata öised „kanamammad liivakastis“ Heily köögis. Meil oli kombeks pärast suviseid kontserte, meievanused mäletavad kõik kui popid olid suvised kontserttuurid, kus esinesid 2 Quick Start, Nancy, Kuldne Trio, Bläck Rokit, Maarja-Liis ja teised, jalgsi koju kõndida. Taksosõit ei tulnud meile isegi pähe ja kuna Heily elas Tartu laululavale palju lähemal, mina elasin Annelinnas, lõppesid kontserdid tihti Heily juures. Ja eranditult lõppesid need Heily kodus köögis. Praemuna süües. Ja mitte tavalist. Vaid nii, et leivaviilu oli lõigatud auk, kuhu mahtus sisse muna. Nii oli muna kollane iluasti raamiga ümbritsetud. Ja istus kenasti paigal. Nagu kanamamma liivakastis.

Võib-olla siit ongi alateadlikult meie kulinaarne reis alguse saanud? Vähemalt võin ma ausalt öelda, et meie kulinaarne tutvus on küll just Heily köögist alguse saanud.

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, HEILY! 

MINA olen boss! MINA otsustan!

Imearmas Ida on nüüd jõudnud sellisesse ikka, kus ta arvab, et terve maailm peab käima tema järgi ja kõik peab toimuma just nii ja just siis kui tema tahab.Vähe sellest, et ta tahab öösel kolm-neli-viis-kuus korda ärgata ja et ta tahab nagu äratuskell punkt kell kuus ärkab, tahab ta nüüd ka, et kogu ülejäänud tunnid ööpäevas käiksid tema tahtmist järgi.

Mõnikord ma tahan kohvi juua ja ei taha temaga aknast välja vaatama minna (KOHE), mõnikord ma ei taha, et ta telekal kanalit vahetab, mõnikord ma ei taha vene-eesti sõnaraamatut lugeda, mõnikord ma ei taha trepist üles-alla käia, mõnikord ma ei taha veel sada tuhat asja, aga Ida tahab.  Ei mingit ootamist, ei mingeid kompromisse.
Ja kui talle midagi ei meeldi, hakkab ta nutma. Mitte vaikselt rahulikult trihnuma, vaid väga häälekalt jonnima. Üldse on Ida jõudnud ikka, kus ta nutab IGA ASJA peale. Vahet ei ole, mis see on. Absoluutselt IGA ASI ajab teda nutma. Ja kui sellest veel ei piisa, siis viskab ta end pikali ja jonnib veel kõvemini. Kui ta end laevas pikali viskas ja ma tal seal lamada lasin, vaatasid mind inimesed täpselt selliste etteheitvate pilkudega nagu veel aasta tagasi mina KÕIKI nutvate laste emasid vaatasin. Vangutasin pead ja mõtlesin, et isver, milline kasvatamatu laps ja et mis ema see on, kes ei suuda oma last rahustada. Nüüd vangutati mulle samamoodi. Jälle see kuramuse karma! Ma ütlen, lihtsam on olla hea inimene ja mitte kunagi mitte kedagi arvustada, sest varem või hiljem tuleb see kõik ringiga endale tagasi. Seepärast Ida ehk natukene selline kangem daam ongi?

Ma olen muidugi natuke ka seda meelt, et eks see pikaliviskamine ja jonnimine on natuke ka kasvatuse asi. Me ei tee kodus Idast välja kui ta jonnib kui oma tahtmist ei saa. Üsna kiiresti annab ta tegelikult alla ja vantsib mossitades/kurja nägu tehes meie juurde, aga ei jonni. Kuid see selleks. See, et Ida iga asja peale nutma hakkab, on üsna kurnav. Minu jaoks. Minu kõrvade jaoks.
Naljakas on aga see, et need, kes Idat väga tihti ei näe, ütlevad kõige pealt "Isver, no nii armas laps, mina küll ei usu, et ta kunagi pahandust teeks" ja mõne aja pärast lisavad väsinult "Oi, on ikka küll üks väsitav laps, teil peavad raudsed närvid olema".
See on mu meelest nii naljakas. Tegelikult arvan ma, et 99% lapsi on selles vanuses "väsitavad" ja vanemad "raudsete närvidega". Mõni lihtsalt räägib sellest rohkem, mõni vähem. Mõni unustab kiiremini.  Ja eks mõnes on ikka seda emageeni ka rohkem kui minus;)

Minu sünnipäeva kõrghetk oli liftiga sõitmine

Keegi jagas hiljuti üht artiklit, kus vanematel paluti jõulude ajal lastele kinke ostes kaine mõistus säilitada. Et kõigil ei ole ju võimalust oma kuueaastasele lapsele iPhone 6 kinkida ja nii juhtubki, et ühele lapsele toob jõuluvana uue telefoni ja teisele villased sokid ning villased sokid saanud laps mõtleb, et miks jõuluvana tema suhtes nii ebaausalt käitus, sest kirjutas temagi ju jõuluvanale, et soovib uut telefoni/arvutimängu/vms. Ma olin selle artikliga absoluutselt nõus. Minu arvates peaksid jõulud tähendama midagi muud kui vaid kalleid kingitusi, millega üksteist üle trumbata. Koolis ju lausa võrreldakse uuel aastal, et mida siis jõuluvana tõi ja nagu ma aru sain siis kui ta sel aastal Ülemiste keskuse kinkekaarte ei toonud, noh siis on ikka elu läbi.

Minu arvates peaksid jõulud olema aeg, kus tehakse midagi koos perega, kantakse edasi vanu traditsioone või pannakse alus uutele traditsioonidele. Ma olen siin blogis mustmiljon korda kirjeldanud oma esimesi Norra jõule Britt Ida juures Haugenis. Just selliseid traditsioone tahan minagi luua. Ma tahan, et mu laps kasvaks teadmises, et kõige olulisem ei ole maailmas raha ja et kõigele, mis väärtuslik, ei saa hinnasilti külge panna. Tol esimesel korral kui ma Haugenis Britt Ida jõulutraditsioonidest osa sain, maitsesin ma ka esimest korda norra kransekake't - mandlimassist tehtud tornkooki. Ma sattusin sellest koogist vaimustusse. Järgmisel aastal kinkis Britt Ida mulle kransekake vormid. See on üks mu kallemaid kinke. Ilmselt mitte väga hinnaline, kuid minu jaoks väga väärtuslik.
Jah, ei ole ka mina mingi erand ja mulle meeldib ka kingitusi saada, kuid kallitest kinkidest rohkem hindan ma selliseid mälestusi. Mu jaoks ei ole õige olulisem, et kuusealune oleks täis pakke. Üks kallim kui teine. Sest muidu vaadatakse meile veel viltu.

Teine teema, mis mind tibake ärritab on lastesünnipäevad. Mulle tundub, et see on samuti võistlus. Emade omavaheline võistlus, kes suudab keda üle trumbata. Sest olgem ausad, näiteks üheaastane laps ei saa suurt midagi aru ning teda ei huvita, kas ta sünnipäev peetakse kodus või kallis mängutoas, kas tuba ehivad roosad või sinised pompomid ning ta ei solvu kui ta külalised ei saa omanimelisest Swarowski kristallidega kaunistatud pudelikesest juua. See kõik ei ole ju lapsele mõeldud, vaid ikka teistele emadele onju nii? 

Jah, jällegi ei ole ka mina patust prii ja pidasin ju ka Ida sünnipäeva mängutoas. Ma võitsin selle. Ise ei oleks ma aastase lapse sünnipäeva pidamiseks kindlasti mitte midagi sellist korraldama hakanud. Ma ei viitsiks oma (aastase) lapse sünnipäevaks tellida peokorraldajat, kes kõik toon toonis ära kaunistab. Ei, ärge saage valesti aru, ma ei halvusta sugugi emasid, kes seda ise teevad, kellele see on hobi. Aga on tüüp emasid, kes lähevad peast hulluks, et oma lapsele kõige ägedamat sünnipäeva pidu korraldada. Ma ei saa sellest aru. On see tõesti nii oluline? 

Minu arvates peaks olulisem olema hoopis see, et sünnipäevadest jääks vahvad mälestused. Ma mäletan, et minu ja mu sõprade sünnipäevadeks aitasid emad välja mõelda hoopis erinevaid mänge. Minu enda lemmik oli "omadussõnamäng". Emme kirjutas valmis jutu ja jättis mõnesse kohta tühikud, kõik ütlesid järgemööda omadussõnu ja nii sai pärast kokku üks naljakas jutt. Midagi sellist, et "ühel KOHUTAVAL päeval sündis NALJAKAS laps, kellele nimeks pandi Eveliis. Ta elas oma NÕMEDA perekonnaga TOREDAS majas..." Saate pointile pihta, eks? 

Igal sünnipäeval olid oma mängud, sest kõik sõltus sellest, kui palju oli ruumi. Dagne ja Taneli juures sai alati peitust mängida, Piibe juures oli atraktsiooniks nöörredel, minu kodus olid põhilised viktoriinid ja muud sellised mängud. Kuni ma kolisin Annelinna üheksakordsesse majja, kus oli lift. Ühe mu sünnipäeva kõrghetkeks oligi see kui me võisime koridori mängima minna ja liftiga sõita. Korraks:) 

Lapsikud mängud, aga toredad mälestused. Mul ei ole hinges armi, et minu ajal ei olnud selliseid uhkeid sünnipäevi. Olid lihtsad mängud ja lihtsad söögid. Kartulisalati kaunistuseks oli tomativiil ja petersellioks, morsiklaasi äär oli teinekord suhkruga kaunistatud, pidulikkust lisasid joogikõrred. Ma arvan, et sellised lihtsad asjad võiks ka praegu rohkem hinnas olla. 

Elu on üks suur võistlus, aga ma ei saa aru, miks selle võistlusega nii varakult alustama peab. Miks me teeme enda ja oma laste elu nii keeruliseks? 

Ei, mulle lapsed ei meeldi!

Isver, mul on tunne nagu ma oleks olnud internetivõõrutuskuuril. Emmel oli niiiiiii aeglane netilevi, et oma närvide säästmiseks ma otsustasin loobuda netis käimisest. Jube raske oli, aga ma sain hakkama. Võib-olla sellepärast et tegelikult oli palju muudki teha ja aeg läks kiiresti. 

Stockholm on üks mu lemmiklinnasid Euroopas (nagu mitmed teisedki kui ma nüüd mõtlema hakkasin) ja seda eriti talvisel ajal kui linn on õhtuti nii kaunis. Tuledesäras ja pidulik. Suursugune. Ma ei tea, võib olla ma kujutan seda endale ette ja kõik teised linnad on talvel täpselt samasugused, aga mulle on alati just Stockholm erilise mulje jätnud. Nii me käisimegi 24.detsembri õhtul linna imetlemas, oleks kirikusse ka läinud, aga Ida ei olnud just oma parimas tujus ja me loobusime. Võib-olla järgmine kord. Eks ta natuke kahju oli, aga samas me ju mõistsime, et aastase lapsega ei saa väga suuri plaane teha ega sellepärast ka tema peale pahaseks saada. 

Pahakseks sain ma natuke siis kui ta meile oma uut trikki hakkas näitama. Kohe kui talle midagi ei meeldi, viskab ta end nüüd pikali ja hakkab häälekalt nutma. Vahet ei ole kus. Mida rohkem on pealtvaatajaid, seda kauem etendus kestab. Mina kõndisin eemale, ilma publikuta ei viitsinud Ida ka kaua esineda, tõusis mossitades püsti ja vantsis meile järele. Kas ma olen valesti aru saanud, et see pikaliviskamise aeg peaks justkui kunagi hiljem tulema? Nii 18-aastaselt. Mina "viskasin end poes pikali" kui ma olin 18 ja emme mulle Tallinna Kaubamajast Arne Niidu pintsakut ei ostnud. Ma jonnisin nii kaua, kuni ta alla andis.
"Ega sa pildusid end muidu ka suht palju pikali," ütles emme kui Ida oli end poes pikali visanud. "Eks ta teeb sulle tagasi selle, mis sa kunagi mulle teinud oled." Karma, kuramus! Üldse oli nii, et kõiki pahandusi, mida Ida korda saatis, vaatas emme muiates pealt ja korda: "Sa tegid ka nii." Karma, kuramus, ütlen ma veelkord.

Jõuluõhtu möödus meil rahulikult. Kolmekesi. Traditsiooniliselt. Tore oli, päris tore oli. Selline ehtne Rootsi jõul Eesti juurtega. Kusjuures, teate ju kuidas öeldakse, et "ah, ma olen juba liiga vana, et seda või teist või kolmandat teha" ja lepitakse sellega, mis olemas, sest "nii vanalt" ei teha enam muudatusi. Ja siis on minu ema. 50+ aastane, kes võttis kätte ja kolis neli kuud tagasi Rootsi. Seal ta siis nüüd on - oskab rootsi keelt, nii et ma olin tõsises hämmingus ja "imponerat" ja töötab eesti keele õpetajana. Ma usun, et keegi meist ei uskunud lõpuni, et ta tõepoolest sellise sammu ette võtab ja hakkama saab. Ma olen ta üle uhke!

Mõned asjad aga ei muutu. Diivanikatted ei tohi sassis olla, põrandaid tuleb pühkida/pesta päevas n+1 korda, lillevaasid peavad olema omal kohal, vaibanurkadest rääkimata. Kui Ida sajatuhandes kord oli küpsisepuru maha pudistanud, kaheksas kord peadpidi kaminasse roninud, diivanikatted tahmaga määrinud, morsi ja toiduga kardinad ära määrinud, ütles emme: "Ei, minule ikka lapsed ei meeldi!" Jah, seda ütles seesama ema, kel on kaks last ja mulle nagu uni peale käis, et ikka kaks last peab olema, et kuna siis perelisa tuleb. Nüüd ta on loobunud, Ta arvab, et üks laps on piisav. Hea, et seegi on. 

Armas ja tore väike Ida. Väikestes kogustes. Suurtes kogustes on ta ikka armas, aga väsitav. Väga väsitav Ida. Kõva häälega Ida. 

Me saime hakkama!

Mr.Poppins oli mures, kuidas me Britt Idaga kahekesi Rootsi sõiduga hakkama saame. Olgem ausad, nüüd ma võin tunnistada, et mina ka. Sest teada ju on, kuidas ma laevasõitu "armastan", kuidas mul Tallinki laevadel kajuti valikuga alati veab ja noh juba alustuseks ei suutnud ma isegi ise tegelikult uskuda, et ma saan hakkama sajakilose kohvri ja lapsevankriga. Ma vist olin korraks unustanud, et ma olen EMA, emad saavad teadupärast KÕIGEGA hakkama. Nii ei valmistanudki mulle kohvri ja lapsevankriga liikumine mitte mingit probleemi. Kõik ülejäänu laabus samuti. Ilmselt mängis muidugi suurt rolli see, et meri oli rahulik, aga et end kangelasemana näidata ütlen ma muidugi, et asi polnud sugugi selles, vaid ikka selles, et ma olen superEMA, kes saab kõigega hakkama. 

Kui sadamas oli Marekist lahkumine üsna nukker, nii et me päriselt mõlemad poetasime pisara ja läksime laiali tilluke kurbus hinges ning ma hakkasin kahtlema, kas jõulud eraldi veeta oli ikka õige otsus, siis edasi läks kõik hoopis lõbusamalt. Erinevalt sellest, milleks ma valmis olin. Miks me üldse koos Rootsi ei läinud, mõtlete te ehk? Me pidimegi minema, Marekil oli piletki olemas, aga meil on hetkel mõned probleemid (kuigi ma pigem nimetaks neid väljakutseteks, mis suure tõenäosusega on millekski vajalikud. Millekski, mida me hetkel veel ei mõista), mistõttu me pidime koju jääma. Kui aga selgus, et minu Kanget Eesti Naise Verd Ema oli Rootsis haiglasse sattunud, oli selge, et Rootsi tuleb minna. Me pidime minema kolmekesi -mina, Marian ja Britt Ida, kuid kahjuks tuli ka sellesse plaani viimasel hetkel muudatus. Niisiis jäigi, et läheme mina ja Britt Ida. Mul ei olnud iseenesest midagi selle plaani vastu. Mulle meeldib Rootsi ja ma armastan Stockholmi, ainult laevasõitu ma ei armasta. 

Aga laevale me täna siiski läksime. Ja teate, meil oli Idaga lõbus. Ma ALATI virisen, et laevas pole midagi teha, et sellepärast tuleb vähemalt sööma minna, et aeg kiiremini lendaks. Nii veidralt kui see ka ei kõla, siis meil lendas aeg nii kiiresti, et enne kui ma arugi sain oli Idal uneaeg. Me käisime pallimeres ja kaunistasime piparkooke, me kuulasime jõululaule ja tegime tutvust jõuluvana ning päkapikkudega, Ida jooksis mööda laeva ringi ja soetas uusi tutvusi. Naeratas ühele ja naeratas teisele,  nagu väike Hea Tuju Saadik, kes kõigi südamesse jõulude puhul rõõmu külvab. See oli uskumatu, kuidas ta sõbrustas kõigiga, hoolimata vanusest, soost,rahvusest. Korraks, kui ta üht muusikut üksisilmi vaatama jäi, kaasa TANTSIS ja siis mindki nö tantsupõrandale kiskus, tekkis mul tunne nagu oleks ma meeleheitel üksikema, kes on oma lapse ära dresseerinud, et too emal oma nunnu ja lapseliku siirusega meest aitaks leida. Ei, te ei pea muretsema, lihtsalt see oli nii naljakas. Keegi oleks seda võinud filmida. Jälle kord imestasin ma selle üle KUI taibukas on tegelikult üks aastane laps, KUI palju ta oskab ja kui paljudest asjadest ta aru saab. See kõik tundub nii ebareaalne.

Umbes sama ebareaalne kui see, et MINA nautisin laevasõitu, et mul oli lõbus. Ma ei välista, et järgmiste jõulude ajal pakun ma  ISE välja, et sõidaks perega KOOS Rootsi. Sest olgu kui tore tahes, perena koos on alati sadatuhat korda toredam. Aga ma olen siiski enda üle uhke. Ma ei kartnud laevaga sõita, ma sain hakkama. Üksinda. Ilma kõrvalise abita.

 Mr.Poppins ei pea muretsema, et tal täiesti saamatu naine on. Kui vaja, saan ma hakkama:) 

Öösel ma muidugi ei maganud, aga noh...see on ju täiesti tavapärane ja kui ma olen laevas koos Idaga siis oleks ju midagi muud natuke (loe: väga) naiivne loota.

Küll on kena kelguga...

...hangest alla lasta. Esimest korda elus ( okei, kui lapsepõlv välja jätta) tahaks ma nii hõista ja tunnen lumest puudust. Vaatan aknast välja ja tunnen, et laulusalmis tuleks lumised sõnad asendada "muruga". No ei ole seda lund, ei ole. Aga ma tahaks, ma nii väga tahaks, et lumi oleks maas. Sest Britt Ida sai eile kätte maailma kõige lahedama kelgu. Tobe on sellega vaid toas parketi peal sõita.

Kui ma Britt Idale kelku hakkasin otsima, siis täiesti juhuslikult sattusin ma Facebookis sellise Läti firma nagu žube leheküljele, kust mulle hakkasid silma eriti vahvad puidust kelgud. Ma uurisin nende lehekülge lähemalt ja leidsin, et see on täpselt see kelk, mis igal lapsel kodus olema peaks. Mulle tuli meelde oma lapsepõlv. Maas oli paks lumi, onu Tarmo oli sõjaväest tagasi tulnud, me läksime kelgutama. Ma istusin punases kelgus ja me kihutasime üle koolihoovi tädi Helju poole, lund tuiskas mulle näkku. Taskus olid mul vildikad, mis onu Tarmo oli mulle kingituseks toonud. Ma ei tea, miks, aga ma mäletan just seda kelgusõitu väga selgelt.
Ma tahan, et Britt Idal oleks samasugused mälestused lapsepõlvest. Olgu, oma esimesi kelgusõite ta ilmselt ei mäleta, aga mina mõtlen, et kui niikuinii kelku osta, siis see võiks olla midagi sellist, mis püsib, mis aitab traditsioone ja sarnaseid mälestusi nagu mul tollest ühest kelgusõidust luua ning mida saaks edasi pärandada. Või mis teeks rõõmu aastaid aastaid hiljem kui selle kunagi pööningult või kuurinurgast leiame. "Kas mäletad seda, kui...?" küsiks Ida minult. Ma noogutaks.

Zube kelkude autoriteks on kaks toredat läti naist - Laura ja Ieva. Nii nagu paljud teisedki ettevõtjad sai nendegi lugu alguse peale laste sündi.  Nad on need kelgud loonud, mõeldes just samadele asjadele kui mina. Et need oleksd püsivad, looks väärtusi ja teeniks mitut põlvkonda. Mulle meeldivad looga asjad. Läbimõeldud asjad.
Ja kui nad on veel nii kauni disainiga nagu need põhjamaiselt lihtsad kelgud, on see lausa jackpot. Kelgud ise on valmistatud painutatud (kase)vineerist, mis teeb  kelgu kergeks, aga vastupidavaks.Kõigil kelkudel on CE märgistus.

Kelgu tellimine on mugavamast mugavam, nagu lubatud võttis tarne aega 2-3 tööpäeva. Minu oma pandi Lätist teele laupäeval ja juba kolmapäeva õhtuks oli kelk mu koduhoovis.
Kui teil peaks tekkima soov oma lapsele sama vahva kelk tellida, saate praegu -10% allahindlust. Selleks peaksite te saatma meili info@zube.im, sest netipoes neil allahindluse jaoks eraldi koodi pole. Aga saatke neile oma soovidega meil, nad on väga sõbralikud ja aitavad hea meelega.

Ma olen nii rahul. Ida muideks ka. Ta küll suure tõenäosusega ei saa aru, millega tegu, kuid kui ta ei kiigu oma kiikhobuse seljas, istub ta kelgul. Ma räägin, nüüd on vaid lund vaja. Natukeseks. Kas või kuuks või nii. Siis võiks suvi tulema hakata.

Kelgu hind on 179€
Pehmendus 21€
Transport Eestisse 5€

For the first time in my life (okay, let's leave childhood out) I am missing winter. And snow. I look out of the window and I really do want snow instead of the dirt, rain and green grass. I really really need snow. Because Britt Ida just received the coolest sledge ever. It would be a waist to use it only inside on the wooden floors. 

When I started to look for a sledge for Britt Ida, I by accident found a Facebook page to a Latvian company called Zube, which produces cool plywood sledges. Sledges like every child should have at home. I remembered my own childhood. Uncle Tarmo had just come home from the army, we went sledging. I was sitting on my red sledge and he was running so fast towards Grandaunt Helju's house. The snow was throwing to my face. It was cold. In my pocket I had crayons which uncle Tarmo had brought me as present. I don't know why I remember this one time so well. 
I want Britt Ida to have similar childhood memories. Okay, she probably will not remember her first times when we go sledging, but I thought if  I anyway want to buy a sledge it should be something that is longlasting, and remains with you for the rest of your life with a help from memories. Something to create memories and serve generations. 
It would be so cool to find it years later from the attic or garage. "Do you rememeber, when..." Britt Ida would ask. I would nodd: "Yes, I do remember. You were so little!"

Ieva and Laura are the two women behind the sledges. As so many entreprenours they too started with their company shortly after their children were born. What I like about their story is that they think about the same things. They have wanted to create products that bring family together, make us smile and give us positive memories. 
I like things that have a story to tell. Things that have souls and long-lasting values. And when they in addition have such a lovely design as these nordic sledges, it's a jackpot. Modest and clean. Sledges also have CE marking. 

If you want to order this product it is so easy, my sledge was sent out on a Saturday and as promised 2- 3 workdays later it arrived to my doorstep. At the moment you can get 10% discount, but as they do not have a discount code in their web shop you have to contact them directly by e-mail info@zube.im. They would be very happy to receive e-mails from you and more than happy to assist you. 

I am really really satisfied with the sledge. It seems Britt Ida is too. She probably doesn't understand what it is exactly, but when she is not playing with her rocking horse, she is sitting in the sledge. I tell you we need snow now. Just a little bit. For a month or so. Then I am ready for summer again. 

The price for sledge like ours is:

Sledges 179€
Padding 21€
Delivery to Estonia 5€

OMG, kuidas ma viimasel ajal söön oma sõnu. Igasugu asjade kohta. Varajane keskeakriis? Tähelepanuvajadus?

Ma viimasel ajal söön suht tihti oma sõnu, teen asju, mida ma lubasin, et kunagi ei tee. Kõik see algas juba aasta aega tagasi kui lubasin, et mina lapseriiete peale raha raiskama ei hakka, sellega läks nagu ta läks. Ja nüüd, viimase lollusena, hakkasin ma moodsaks ja tegin oma blogile Facebooki lehekülje. Jah, päriselt. Ma ei teagi täpselt, miks, aga see mõte on mu peas juba mõnda aega olnud. Varajane keskeakriis? Tähelepanu vajadus? Ma ei tea...

Mõtlesin, et kui siin blogi lehel miljon korda ära käiakse, siis kaalun seda mõtet uuesti. Nüüd ta siis on olemas. Lehekülg nimega Diip kunstiinimene, Mr.Poppins ja suht adekvaatne beebi . Tegelikult kaalusin ma selle lehe tegemist, sest mulle tundub, et mul on nii tihti midagi vaja öelda, sest minuga juhtub asju. Aga blogida nendest ei viitsi, sest kaherealised postitused nagu pole õiged. Oma Facebooki lehele ei taha ka kõike postitada, sest natuke on Eveliis ja Diip Kunstiinimene ka erinevad inimesed. Üks on natuke liialdatud ja üle võlli keeratud. Arvake ise, kumb;) Ja no endale ei saa kohe kuidagi kõike hoida. Lihtsalt ei saa.

Nii et söön oma sõnu ja kutsun teid oma lehega liituma. Üksi oleks ka narr olla. Elitaarne. Aga narr.

Tobedad küsimused

Iga kord kui ma Britt Idaga arstil ära käin tunnen ma end jälle sammukese võrra Aasta Ema tiitlile lähemal. Väga tihti ei oska ma arsti küsimustele vastata ja mul on tunne (suure tõenäosusega küll ekslik), et ta vaatab mind alati sellise pilguga, et kuidas sa, rumal naine, üldse ema saad olla. Noh näiteks ei ole ma kunagi osanud täpselt vastata palju laps päevas sööb. Ma ei tea. Ma ei kaalu toitu, ma ei tea, ma ei tea, ma ei teaaaaa. "Palju ta piima joob?" on teine küsimus, millele ma kunagi pole vastata osanud. Esimene kord vastasin midagi huupi, siis vaatas arst mind sellise näoga, et näljutan last. Teinekord vastasin jälle huupi, siis vaatas arst mind sellise näoga, et kas ma tahan last piimast lõhki toita. Kolmas kord ütlesin ma, et ma ei tea, siis vaatas arst mind sellise näoga, et no kuidas ometi, ise veel ema.

On veel terve trobikond küsimusi, millele mulle alati tundub, et ma vastan valesti. Näiteks küsimusele, kas ta liha sööb, vastan ma, et sööb ikka, aga me sööme vähe liha, nii et ega ta väga suuri koguseid ka ei söö. Selle peale vangutab arst pead ja ütleb, et laps peab liha saama, et mis sellest et te ise taimetoitlased olete. Me ei ole taimetoitlased, ma ei ole öelnud, et me üldse liha ei söö, ma ütlesin, et me ei söö liha palju.
Iga kord  peale arsti juures käimist tunnen ma, et ma ei tea oma lapsest ja lapsekasvatamisest/ kasvamisest mitte kui midagi. Üldse tundubki mulle teinekord, et ma ei teagi mitte kui midagi, sest on nii palju küsimusi või kommentaare, millele ma ei oska vastata.

Arst leiab alati, et Ida kaal on keskmine, selline kasvukõvera alumises osas, aga normi piires, mis tähendab muidugi, et mina tunnen end jälle halva emana, et lapsele piisavalt süüa ei anna. Siis aga tulevad sugulased ja tuttavad, kes Idat nähes kaht kätt kokku löövad ja hüüatavad "issand, kui SUUR ta on", "võrreldes teiste lastega". Mina vaatan Britt Idat ja mõtlen, et kumb ta siis on. Alakaaluline või hiiglane? Ise olen ma muidugi olnud arvamusel, et täitsa tavaline keskmine (MAAILMA ILUSAIM muidugi) laps. Võta sa siis kinni. Aasta ja kahekuuselt kaalub ta 10,8 kg ja on 80 cm pikk.

"No ja mitu hammast tal suus on?" küsis arst seekord. "Neli," vastasin mina. "Oi,"ütles arst. Ma jäin kuulama, et mida see "oi" siis tähendas. "Oi, natuke vähe on,"lisas arst, "miks?" Ma jäin talle suurte silmadega otsa vaatama. Kust mina tean miks? Kuidas ma saaksin seda teada?
Mulle jäi tunne, et ma teen midagi valesti (annan liiga palju/liiga vähe piima?), mille tagajärjel Britt Ida hambad nii "aeglases tempos" kasvavad. Juttude järgi tulid ka minu hambad aeglaselt. Ma ei saa küll hiilata teab mis briljantse naeratusega, aga vajalik kogus hambaid on mul ometigi suus, täpselt nii palju kui neid by the book olema peab.  Britt Idal on hetkel neli. Ma ei tea, miks tal neli hammast on.

Hea, et arst ei küsinud, miks tal nii vähe juukseid on. Seda küsitakse mult ka. Ma ei tea, miks. Minul ei olnud ka juukseid, ma olen piltide pealt vaadanud. Ometigi on mul praegu päris arvestusväärne kogus juukseid peas. Vaevalt ka Britt Ida kiilaks jääb. Ärge küsige, miks ta juukseid nii aeglaselt kasvavad. Ma ei tea. Ma ei tea, ma ei teaaaaaa.

Kolmas tobe küsimus, mis mult küsitakse on, et aga miks ta ei maga. Kui ma teaks, miks, siis ma püüaks teha kõik selleks, et ta magaks. Ma olen proovinud. Midagi ei mõju. Ta magab kehvasti. Ma olen sellega leppinud. Tuttavatelt olen ma kuulnud, et mõni laps ei ole 3,5-aastani maganud, see olevat normaalne, sest lapsed on erinevad ja mõni lihtsalt ei magagi. Tuletan meelde, et ma ise olen (olin) väga kehv magaja, kes ärkas iga pisemagi krõpsu peale. Minult aga küsitakse, kas ma uuringutel olen käinud, et mis lapsel viga on, et ta ei maga.

Kirsiks tordil on muidugi küsimus, et kuidas teil nii ilus laps on. MIS MÕTTES? Sest peletistel nagu mina ja Marek peaks olema sama inetu laps nagu maailma inetuim koer või mida te öelda tahate? Kuidas saadakse ilusaid lapsi? No vot ma ei tea, ma ei tea...
Mõnikord lisandub veel küsimus, et miks ühe või teise laps nii ilus pole. Nii ilus kellega võrreldes? Milliste standardite järgi? Miks te minult seda küsite? Ma ei tea.
Pealegi mu meelest on alatu lapsi võrrelda ja neid kommenteerida on lausa lame. Jah, ma isegi pean mõnda last ilusamaks kui teist, aga nagu ma olen mustmiljon korda öelnud, siis igale emale on OMA laps kõige ilusam ja kõige targem. Alati. Milleks võrrelda? Või vähemalt milleks nii rumalat küsimust küsida?

Natuke teemast kõrvale kaldudes, siis ma sattusin hiljuti  lugema üht teismelistele mõeldud ajakirja, kus oli rubriik "KOOLI moepolitsei". Ma ei suutnud seda uskuda. Vanuses, kus lapsed on väga haavatavad ja kõigil ei ole ühesuguseid võimalusi, ei tohiks selliseid võrdlusi teha. Täiskasvanute poolt. Hea, et veel ei olnud riiete eest hindeid pandud. Võib-olla see tuleb mõnes järgmises numbris. Ja siis me imestame, kust tuleb kiusamine ja muu selline jama. Me ju ise tekitame ning soodustame seda.
Kellegi ask.fm-ist lugesin ma, kuidas tolle vastaja lapse kohta öeldi, et "appi kui kole laps sul on". Anonüümselt. Milleks selline kommentaar? Kas järgmiseks peaksime me kõik oma beebid ritta seadma ja paluma "BEEBIDE moe- ja välimusepolitseil" edetabel koostada?
 Oeh....Ma ei oskagi midagi rohkem öelda, kui vaid pead raputada.

Püüan mitte pahandada, püüan mitte pahandada, püüan mitte....

Autosõit. Ida istub taga oma toolis. Vaikselt. Mina kuulan Dagö "Soovikontserti", mis ma Mareki autost varastasin. Ühel hetkel mõtlen ma, et liiga vaikne on. Ma ju tean, et see ei tõota head. Ja nii see tõepoolest on ka seekord. Ida ei ole söönud ära mitte ühtegi porgandikrõbuskit, mis ma talle pihku andsin. Ta on need peenikeseks puruks hakkinud!!!  Terve tagumine iste on puru täis. Ida ise muidugi ka.

 "Püüan mitte pahandada, püüan mitte pahandada, püüan...," sisendan ma endale. "Ta on laps, ta ei saa aru," püüan ma end veenda, aga sisemuses karjun, "kes see seda jama koristama peab????" Ida vaatab mulle rahuloleva näoga otsa. 

             

Ma olen pahane, aga korrutan endale:"Püüan mitte pahandada, püüan mitte pahandada, püüan..Ta on väike ja rumal!"

Nii nagu ma korrutan endale ka siis kui ta diivanile piima tilgutab ja saiapuru sinna sisse pudistab, lilli potist välja tirib, kuuseehteid kuuselt maha tirib. Aga ma olen ikka pahane. Miks ta peab rumalusi tegema? Miks ta ei võiks midagi asjalikku teha ja päriselt ka "Tuljakut" tantsida või "Kalevipoega" lugeda? 

Kui ma Mondeo-Mati asemel sõidaks tutika Lexusega, oleks ma sellise vaatepildi üle kordi kurjem. Ida on ka kuri. Ta ei mõista, miks ma talt katkise paki käest võtan. "Kahju on juba tehtud, mis seal enam," ütleks ta mulle ilmselt kui ta rääkida oskaks. 

Me jõuame koju. Ida käib potil, tõuseb siis püsti, haarab oma mähkme ja tormab wc-st välja. Enne kui ma jõuan karjatada, et kuhu sa jooksed, on ta jõudnud kööki, teeb lahti prügikapi ja viskab mähkme prügikasti. Mu olen hämmingust pikali kukkumas. Kuidas ta teab? Ja oskab? Ta on ühe-aastane. 

Ja mul läheb meelest, et ta alles minuteid tagasi Mondeo-Mati porgandikrõbuskitega ära tuunis. Mis sellest. Ilmselgelt on mul kodus kasvamas imelaps. Või siis siiski mitte? 

Nii me elame. Ühel hetkel olen ma ta lolluste peale nii pahane. Teisel hetkel ei suuda ma ära imestada kui taibukas ta on. Enamuse ajast lepin sellega, et ta on täiesti tavaline ühe-aastane laps. 

Ma ei tea, kas detsember vihkab mind või mina detsembrit

Mitu aastat järjest olime me Marekiga hirmu tundnud kui detsember lähenes. Ma ei mäleta enam täpselt, kust see detsembri-needus alguse sai, aga mul on kahtlane tunne, et see juhtus siis kui mind kunagi koondati. See juhtus detsembris. Edasi läksin ma ühel aastal jõulukinke ostma ja avastasin, et mu arvel on 0.00 krooni. Mu arvelt oli kadunud 15 000 krooni. Kui ma panka läksin asja uurima, sain ma teada, et "võtsime nii palju kui teil arvel oli, tegelikult olete te 60 000 krooni võlgu". Mis te arvate, kas ma olin infarkti äärel? Ühe suure ettevõtte telefoniarve oli kogemata seotud minu pangakontoga. Ma sain muidugi oma raha tagasi, aga see ei käinud niisama lihtsalt, ma pidin kirjutama sada tuhat avaldust ja sain teada, et "uue aasta esimestel nädalatel on kõik kindlasti korras." Merry f...ing Christmas to me, eks! SEB kinkis mulle vabanduseks salli, ma oleks pidanud sellele ise järgi minema. Võib-olla see sall ootab mind siiani. 

Uue aasta detsembris tahtsin ma müüa korterit. Selgus, et üüriline oli elektri eest maksmata jätnud ja ma pidin tasuma 12 000kroonise arve. Veel aasta edasi läksid detsembri-needuse summad suuremaks ja ulatusid ühel aastal lausa 25 000 kroonini kui meie armas Opel Ruudolf otsustas katki minna. Meil oli see raha olemas. Me pidime minema kaminat ostma. Metsas aga autota ei saa, nii jäime me kaminata. Kui ma ei eksi, siis ühe korra läks Ruudolf veel katki detsembris, lisaks saime me veel paar põrutavat uudist. 

Te saate ju aru, et me hakkasime detsembreid kartma, sest oli ilmselge, et detsember vihkab meid. Meie muidugi detsembrit ka. Me oleks tahtnud selle kuu eest põgeneda. Kaks viimast aastat on Grinch meid ära unustanud. Aga selle eest on ta jälle tagasi sel aastal ja toob detsembri-needuse meieni kolmekordselt, et tagasi teha ka need kaks detsembrit, mil ta meid (kogemata?) ära unustas. Mul on üks suur mure ja nii umbes sadatuhat pisemat, lisaks nendele on mul hetkel keerulised suhted ühe väga lähedase inimesega, ma ei saa temaga suhelda, põhjustel, millest avalikult rääkida ei saa. See pole veel kõik. Üks teine väga lähedane inimene sattus haiglasse. Mul on tunne, et see on natuke minu süü.

Jah, Grinch on tagasi. Ja ma vist tõesti vihkan detsembrit. See teeb olukorra keeruliseks, sest mulle meeldib jõulutunne. Tänu Britt Ida(de)le. 

Ja  mulle meeldivad jõuluüritused sõprade juures. Need on nii vahvad! Näiteks ei olnud meile Britt Idaga mingi probleem pühapäeva hommikul autosse istuda ja Tartusse sõita. Et Heily juhendamisel küünlaid meisterdada. Ja siis tagasi sõita. Mis sellest, et Mondeo-Mati jättis vahepeal tunde, et annab tee peal otsad. Hing oli jõulutunnet täis. 

Kas jõule ei saaks mõnda teisse kuusse nihutada? Mulle ei meeldi, et need detsembris on. Mul ei ole detsembriga just kõige soojemad suhted. 

Edit: Mondeo-Mati teeb vist oma viimaseid sõite. Linnast tagasi sõites hoidsin hinge kinni, et koduni jõuaksime. Jõudsime. Aga auto on omadega kutu vist. Ei kipu edasi minema. Vanamees muidugi ka. Aga ikkagi. Jälle detsember:)

Lastehoiustress ja Memme musi

Mulle tundub, et Ida on lastehoiuga kenasti kohanenud. Või pigem tundus mulle, et on kohanenud. Nii palju kui ma õpetajatest aru saan, siis on ta päeval hea laps. Natuke tahab kakupunn olla, aga suures plaanis on siiski hea laps. Ainuke probleem on hommikuti. Ta jääb sinna nutuga, püüab mulle lausa põue pugeda ja ripub kaelas kui ma hakkan ära minema. Ma ei saa aru, mis see on. Lastehoiustress? Kas see on normaalne? Kas see läheb üle? Kuidas talle selgeks teha, et me ei jäta teda hoidu päriseks? 

Annaks talle "Memme musi" kaasa? 

See Elari Kuusi lasteraamat muideks oli üks mu lemmikraamatuid lapsepõlves. Koledatest piltidest hoolimata. See on lugu Esijännist,Tesijännist ja Pisipõnnist, kes koos oma emaga elavad. Ühel päeval varastab kuri hunt nende kapsapea ja Esijänn ning Tesijänn lähevad seda tagasi tooma. Ühel seljas raudne vammus, teisel ka mingi tugevam relv, millega kurjale hundile vastu hakata. Loomulikult ebaõnnestub nende püüd kapsas tagasi saada ja nad satuvad vangi. Lahingusse astub Pisipõnn, kaasas vaid Memme musi. Kuna kuri hunt pole sellisest salarelvast midagi kuulnud, hakkab ta kartma ning tal õnnestub vangustusest päästa nii Esijänn ja Tesijänn kui kapsapea. 

Mulle meeldis see mõte, et ükskõik kui kole või halb mõni situatsioon tundub, siis Memme musi lahendab alati kõik mured.

Aitaks see Idal ka nututa lastehoidu jääda. 

Ja üleüldse oleks mul hea meel kui Memme musi aitaks igasugu hädade puhul. Ka siis kui oled juba nii suur, et peaksid ise hakkama saama...

Mõnikord ma söön oma sõnu ehk Ida jalanõudest ja Stonz papukate test

Mäletate, ma alles mingi aeg tagasi lubasin, et mina küll Ida jalanõude peale üüratuid summasid kulutama ei hakka. Noh ja siis jõudis kätte aeg, mil preili hakkas kõndima ning ma pidin oma sõnu sööma hakkama. Jalanøud osutusid olulisemaks kui ma oleks osanud arvata. Iga jalanõu ei sobinud sugugi. Kingade ja tennistega on läinud lihtsamini, kuid saabaste peale olen ma kulutanud väikese varanduse ning jõudnud järeldusele, et H&M ei tohiks üldse lastejalanõusid teha, et Nexti mitte kõige odavamad saapad on lihtsalt ilusad, aga mitte kasutamissõbralikud. Ma soetasin Idale ühed armsad Chiccod, need on ilusad ja toimivad, kuna need aga maksid 49 eurot, siis on mul valus vaadata kui Ida nendega porilompi astub. Lisaks sellele, et need otseloomulikult ei olegi porilombis paterdamiseks mõeldud, pigem on tegu ikka selliste linnajalanõudega. Lasteaeda kombeka juurde oli midagi muud vaja, midagi praktilist ja mugavat. Aga mida? Mul puuduvad kogemused. Ja igat esimest ettejuhtuvat saabast ma ka ostma enam minna ei taha.

Ühel hetkel jäi mulle Facebook'is silma reklaam, et Beebicenter otsib Stonz papukate testijaid. Jalanõud tundusid huvitavad ja nii ma neile kirjutasingi, et mina testiks neid hea meelega Ida jalas. Ma saan aru, et mujal maailmas on Stonz papukad juba vana uudis, aga Eestis üsna uudne toode. Tegu on selliste saapalaadsete jalanõudega:

                    

Reklaam lubab järgmist: 

• Olgu sügis, talv või kevad - sobib igaks aastaajaks. Tuleb lihtsalt valida mitut kihti kasutad
• Vee-ja tuulekindel kaetud nailon väline kiht ning fliisist sisemine kiht
• Lai jalaava ja kaks reguleerijat, mis tagavad Bootie sobivuse ning jalas püsivuse
• Pehmed, mittemäärivad tallad, mis on soovituslikud arenevale jalale
• Pesumasinas pestav ja kuivatatav, kui teete seda pahupidi pööratuna ning õrna programmiga
• Kanada Pediaatrite Ühenduse poolt soovitatud.

• NB! Sherpa-Fliis sisud on võimalik eraldi juurde osta.

Maailma üks originaalsemaid ja praktilisemaid lastejalatseid, mis sobivad igasuguse ilmaga ning riietusega.

Soojad, kuivad ning mugavad
• Veekindel nailonist väline kiht ja fliisist sisemine kiht ning kummist tallad
• Sherpa-fliis sisud saab sisestada lisakihina külmemate ilmade puhul
• Uskumatult kerge kaaluga
Mitmekülgsed
• Paindlik kujundus ning reguleeritavus võimaldavad pikemaaegset kasutamist kui laps kasvab
• Lisage või eemaldage kihte olenevalt ilmast
Lihtne jalga panna ning kinnitada
• Kaks reguleerimispandlat
• Lai jalus 
Ideaalsed arenevale jalale
• Pehmed, mittemäärivad tallad arenevale jalale

Samas, me kõik teame, et reklaam võib palju asju lubada, aga kas kõik lubatav ka tõsi on? Niisiis me testisime Idaga.

Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Tuleb tunnistada, et nad on tõesti natuke naljaka välimusega ja meenutavad esmapilgul ravikinga, kuid kui neid natuke lähemalt uudistada, saate aru, miks nad sellised on. Minule pigem meeldivad. Üks põhjus, miks ma tahtsin nid jalanõusid katsetada oli ka see, et Ida suudab endal autosõidu ajal kõik jalanõud jalast ära siputada. See on üsna tihti tüütu. Paar korda pole ma seda ka tähele pannud ja olen nii Ida saabasteta kaenlasse haaranud. Stonzil on kaks lihtsat kummipaelaga kinnitust, mulle tundus, et need võiks jalas püsida. Nii see ka oli. Tegu oli esimeste jalanõudega, mida Ida ei suutnud jalast ära siputada. Esimese testi läbis Stonz seega väga edukalt. 

                     

                          PS: ma ei tahtnud kuidagi täishinnaga ja pärispoest Idale traksipükse osta. Ei raatsinud. Aga lasteaialapsena peavad tal need olemas olema. Kui käisime Beebicenteris papukate järel, leidsin sealt ka -30% soodsamad Lego traksipüksid. Parim ost! 

Ütlen ausalt, et mul oli natuke psühholoogiline tõrge Stonze lihtsalt ilma saapata soki otsa panna, sest noh mulle tundus, et laps on paljajalu. Me alustasime sellega, et tõmbasime oma Stonzid saapakeste otsa. Ida avastas oma elu esimese poriloigu ja müttas seal suurima naudinguga. Pikalt. Lõpuks nägi ta välja nagu väike põssa Pepa. Jalad olid aga täiesti kuivad ja saapakesed mudast ja veest puutumata. Ma olin vaimustuses! Miks mitte kummik, küsite te? Ma ei ole leidnud nii väikest ja sobivat kummikut. Idal on ka natuke kõrgem jalg ja nii ei sobi talle iga jalanõu. See siin tundus olevat ideaalne lahendus, kuidas säästa saabast vihmase ja porise ilmaga. Plussiks oli ka see, et muda ei jäänud saapa talla alla, papuka puhastamine oli lihtsamast lihtsam. Suurema muda eemaldasin ma märja lapiga ja testi mõttes viskasime need veel ka pesumasinasse. Nendega  ei juhtunud midagi halba. NB: pesumasinasse pannes tuleb need pahupidi keerata. 

Ma olen väga mugav (kui mitte laisk) inimene. Minu jaoks on eriti oluline, et jalanõu oleks lihtne ja mugav hooldada. Teise testi läbisid Stonzid samuti väga edukalt.

Vt videot siin: www.diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/12/nagu-paris-vaike-inimene.html (unustasin, et telefoni peaks filmides teistpidi hoidma:( andke siis andeks, et pilt selline tuli.)

                                     

Kolmas kord panin ma Stonzid  Idale jalga ikka koos saapaga, kuid ilma sokita ja skinny jeans'ide peale. Minu pettumus oli suur, kui Idat autost sülle võttes, kukkus papu jalast ära. Võibolla ei tõmmanud ma nööre piisavalt hästi kinni, aga mulle tundus, et kuna oma saapa suu on ka piisavalt lai, siis kogu saabas jäi jala jaoks liiga laiaks ja libises jalast ära. Kolmandal testil kukkusid Stonzid seega läbi.

Kuna ma olin natuke pettunud, otsustasin ma teha ka neljanda katse ja panna Stonzid Idale jalga ilma saapata, nii nagu neid reklaami järgi samuti kanda saab. Üks miinus on mu meelest see, et papukat oli natuke keeruline saapale peale saada ja sealt ära tõmmata, samas kui see seal peal juba oli, siis püsis see ideaalselt paigal. 

Kui Ida papukatega niisama ilma saapata ringi hakkas jooksma selgus tõsiasi, et papukad on talle natuke suured ja nii liikus tald õige koha pealt ära. Mulle tundus, et Idal oli natuke ebamugav suure jalanõuga kõndida (mis on ju iseenesest loogiline). Ma tahaks öelda, et neljandal katsel kukkusid Stonzid läbi, kuid ma ei saa. 

Täiesti juhuslikult sattus meiega samaaegselt Diibis olema üks perekond, kus pere kõige väiksemal liikmel olid jalas samasugused papukad. Talle olid need parajad. Tegu oli lapsega, kes ilmselt just alles õpib käima, st et väga palju ta ei liikunud, kuid need sammud, mis ta tegi, tegi ta oma papukates vägagi sujuvalt. Ma mäletan, kui Ida kõndima õppis, siis paljajalu tuli see tal imehästi välja, kuid kinga/tennise/saapaga oli ta kohmakas ega osanud õigesti liikuda. Siin on Stonzid täiesti omal kohal. Kerged ja pehmed, ei häiri last liikumisel. Ma olen kuulnud, et areneva jala puhul soovitatakse paljajalu olla. Kevadel, sügisel ja talvel on see ilmselgelt võimatu, nii et Stonz tundub olevat väga hea lahendus. Niisiis neljanda testi puhul on mul raske tulemust kommenteerida. Ma tahaks neid proovida uuesti villase soki või lisavoodriga, et papukas oleks paremini/parajamalt jala ümber. 

Mul on kahju, et me ei saanud neid jalanõusid veel testida lumega, ma oleks tahtnud rohkem testida nende soojapidavust käredama ilmaga. Samas praeguste poriste ilmadega on Stonzid meil olnud suurepärasks abimeheks. Näiteks kasvõi eile kui me vanaemale külla läksime. Läbi porise hoovi. Ida saapakestelt pühkis vanaema pori ära ilma mingi vaevata,nii et Ida võis saabastega ka valgele voodikattele ronida. Minu kummikute tallaalused olid samal ajal paksult pori täis.

                                  

Pikemal autosõidul on need ka mugavad jalanõud, mis lihtsa vaevaga  lapsele jalga tõmmata. Saapaga tundub mul alati et võib palav hakata, aga vaid sokkidega tundub mulle ka, et on natuke imelik. Mina ütlen ausalt, et Stonzid läbisid minu jaoks testi ja tõestasid end, ma olin nende suhtes alguses piisavalt skeptiline. Ja kui teie laps alles õpib kõndima, siis soovitan ma neid jalanõusid kindlasti. Ausõna.