Ussipesa-Tartu-Viljandi-Tallinn-Stockholm-Oslo-Lillehammer

Seekordne Eestis käimine oli maailma kõige sürreaalsem reis. Esiteks see, et me nii ootamatult ja täiesti planeerimatult pidime sinna minema, teiseks et see kippus kujunema planeeritumast palju pikemaks, kolmadaks, et tööd tuli teha öösiti, sest päeval ei olnud selleks aega ja neljandaks, et erinevad sündmused kõik peapeale keeras, me oleme otsapidi oma teekonnaga jõudnud Stockholmi ja mõtleme, kuidas siit kõige soodsamalt ja loogilisemalt edasi Lillehammerisse saada. 

Kui välja jätta fakt, et tagasi jõudes olen ma töösse uppumas, siis ega ma väga kurdagi tegelikult. 

The trip to Estonia was surreal. First of all it was totally unplanned and unexpected, then it was suddenly becoming way longer than expected, I had to work at nights because I had no time for this on daytime (not complaining!) and then last unpleasant news turned everything upside down. But we have finally made it to Stockholm and trying to figure out what is the most reasonable way to get to Lillehammer.

If I don't think about the work which is waiting for me when we get back to Lillehammer, I am not complaining at all about these changes, mess and delays. It´s me. Travelling. Things always happen to me. 

Ussipesa on Ussipesa. Hubane ja armas. Pesa eemal linnakärast, nii lähedal, samas nii kaugel. PS: Kas keegi teab kedagi, kes tahaks maja üürida?
// East or west, home is best. Even if you don´t find the key and there is a "Oh no - you again" sign on the door.

Parim hommikusöögikogemus Eestis. Peale CRUd. Grand Hotel Viljandi.
//Best breakfast experience in Estonia after CRU restaurant. Grand Hotel Viljandi.

Naljakas, et ma kunagi nii väga väga väga Tartust ära tahtsin. Tartu on võluv.
//My hometown Tartu. Strange how I wanted to get away from this town 15 years ago. Now I think it is charming. 

Ma saan kahe nädala pärast 35. Tundub, et on tõsine juubel, kui pidustused juba 2 nädalat varem algasid.
//I turn 35 in two weeks. Seems to be a big deal, if celebration started already two weeks earlier. 

Ootamatute muudatuste üks pluss - ootamatu sünnipäevapidu koos suurepärase seltskonna ja kingitustega. Aitäh, Marleen! (ja teised muidugi ka)
//How could I complain about these changes and delays when it turned into a birthday party in wonderful company and cool gifts.

Me jõudsime isegi punase vaiba üritusele. Härra Olafi vastuvõtule.
//We even had a red carpet event. How sweet is that!

Fashionista aksessuaaride valik vol 1002
//Fashionista´s choices vol 1002

Mul ei ole mitte kunagi mitte midagi Stockholmi külastamise vastu. Eritui kui õhus on kevadet ja taevas särab päike. #glamstan nagu üks mu tuttav luges instagrami hashtagi
//I have always loved Stockholm. And I didn´t mind the delay there. Spring was in the air and sun shining brightly. Triftstores full of b-e-a-u-tiful and cool stuff for afforadble prices. I will show the findings later. It includes a Burberry for Ida and a leather jacket for me. 

Ja nagu ma miljon korda olen öelnud. Kui Stockholmis, siis Rosendals Trädgard on kohustuslik!
// And as I have told thousends of times, when in Stockholm, a visit to Rosendals Trädgard is a must

More about my stayes at hotels in Tallinn, Viljandi and Tartu - www.estonianwithabackpack.wordpress.com

Iga jumala aasta üks ja sama jama

Igal aastal kui lumi maha tuleb, saan ma aru kui hea ja mugav oleks elada linnas ja mis on maal elamise kõige suuremad miinused. Ühistranspordist või poodidest ma ei hakka isegi rääkima, sest see, et Eestis oleks normaalne ühistransport, mis ka maainimesed ilma autota liikuma laseks, ja väikesed külapoed, kus asjad ei maksaks 83 korda rohkem (juhul kui need poed üldse olemaski oleks), kuuluvad niikuinii pigem utoopia valdkonda. 

Kogu selle aja jooksul, mis me oleme Ussipesas elanud, mäletan ma vaid ühte aastat, kui lumekoristusega probleeme pole olnud. Tol imelisel aastal oli tegu isegi nii toreda traktoristiga, kes paar korda kui lumi juba kilomeetrite kõrguseks kippus lausa meie parkimisplatsigi puhtaks koristas. 

Muidu aga tundub mulle igal aastal, et me elame jumala poolt hüljatud paigas, mida talvel mitte keegi üles ei leia (http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2012/12/fucking-jumala-poolt-huljatud-paik.html). Kuidas muidu seletada seda, et igal aastal peame me lärmama, et meie tee ka lahti saaks aetud, ilma lärmamiseta ei kipu keegi tulema. Miks? 

Ja ma ei pea siin silmas seda, et KOHE varahommikul ei aja keegi teed lahti või et keegi enam sõbralikult ka meie parkimisplatsi ei korista, ma räägin lihtsalt tavalisest tee lumest puhtaks ajamisest nii et autoga Ussipesast välja saaks. 

Eelmisel aastal ei käinud meil selle pärast post ja prügi jäi mitusada korda ära viimata, sest prügiauto ei saanud lihtsalt ligi. Ühel aastal oli aga isegi asi nii vahva, et külatee oli küll enam-vähem puhtaks tehtud, kuid meie tee ette oli vall aetud. Ja katsu sa siis sellest läbi sõita. Isegi dziibiga ei saaks. Nii olen ma auto pidanud poole maa peale jätma ja oma kodinatega läbi lume sumpama. Vihast ja külmast sinine. 

Miks ei võiks ühelgi aastal olla nii, et tee saab lihtsalt ilma igasugu jamata puhtaks aetud? Selles "jumala poolt hüljatud" külas ei ole ju nii palju majapidamisi, et see üks õnnetu Ussipesa meelest saaks minna? Meil on teel isegi silt väljas, et seal "pärapõrgus metsa sees" on üks väike maja...

Minu kaitsekõne

Et kõik oleks aus, pean ma alustama sellest, et mulle meeldivad värvid ja segasummasuvila tüüpi kodud. Meie kodu Ussipesas on lipp lipi ja lapp lapi peal, meie moodi. Jah, palju on asju, millest ma puudust tunnen ja mida muudaks, aga laias laastus olen ma meie pesaga rahul. Küll ta vaikselt ajapikku saab täpselt selline nagu vaja. 

 

Mulle on alati meeldinud Skandinaavia stiilis elamised, kuid ühel hetkel tundus mulle, et kõik Eesti kodud hakkasid ühte stiili minema. Osteti paar valget tooli ja kappi ning juba oligi Skandinaavia stiil. Igal pool. Mul sai sellistest kodudest villand. 

Meie ajutine kodu on valge, Skandinaavia stiilis. Ja kas te teate mis? Ma tunnen, et see on hetkel rohkem meie nägu kui Ussipesa. Kas teate veel mis? Ma unistan vaikselt ja salamisi, et võib-olla ühel päeval on ka Ussipesa selline. Mulle on Skandinaavia stiil jälle meeldima hakanud. Ma ei pea silmas kataloogikodusid.

Ja siis... Eesti kauneima kodu tiitli sel aastal võitis Anna Lutteri ja Algo Eskala korter Kurtnas. Seda on paljud nimetanud kataloogikoduks (näiteks Ebapärlikarp). Mulle ei ole kunagi sellist tüüpi must-valged kodud väga sümpatiseerinud, kuid kui ma hakkasin Anna Lutteri Instagrami kontot jälgima, siis iga päevaga hakkasin ma aina rohkem kadedust tundma. Mu meelest on nende kodu nii ilus, et ma oleks tahtnud kogu meie kodu samasuguseks muuta. Ma ei tunne Annat isiklikult, ma tean teda vaid nii palju kui et olen tema käest öökullipatju tellinud. Selle suhtluse põhjal julgen ma öelda, et tegu on kokkuhoidva ja äärmiselt sümpaatse paariga. Ja nende kodust (jah, vähesest värvist hoolimata) kiirgab nende positiivsust ja soojust. Seepärast ma selle "kaitsekõne" siin kirjutasingi. Mitte et nad seda vajaks. Ette on heidetud, et kus need "nutikad, hästi läbi mõeldud lahendused" ja "efektne tulemus" on, et on ju vaid üks tavaline must-valge kataloogikodu.  Siinkohal soovitan ma ära vaadata Reporteri video (SIIN). Ainuke millega ma nõus olen, on see, et ma ei suuda aru saada, miks ühtäkki kõigil peavad olema seintel ühesugused postrid. Ühtäkki pakub neid postreid Eestis mustmiljon  väga palju pakkujaid. Ma ei suuda mõista, kuidas see end ära tasub. Aga see selleks. 

Mulle õudselt meeldib, et see kodu võitis. Esimeseks põhjuseks võib-olla tõesti see, et mulle tundub, et tegu on nii meeldivate inimestega. Ma ei tea, võib-olla ma eksin ja tegelikult on Anna hoopis üks bitch käsitööõpetaja, kes kõigile "kahtesid" loobib ja keda keegi ei salli, kuid sotsiaalmeedias teda jälgdes (omg, ma tundun nagu creepy stalker!) on mul jäänud nendest nii soe mulje. Teiseks meeldib mulle see, et kõik on ise mõeldud ja ise tehtud, viimse detailini läbi mõeldud ja praktiline (halloo, kontor-ladu magamistoa voodi all on ju geniaalne!). Ja kolmandaks kui esimene ja teine punkt kokku liita siis mina saangi vastuseks "kauneim kodu aastal 2015".  

Ma suudan täiega ette kujutada elu samasuguses kodus. Läbimõeldult Skandinaavia stiilis kodus. Mitte igavas Ikea kodus. Suure tõenäosusega ei saa meie kodu muidugi kunagi selliseks, sest mu "wannabe shabby chic" osa võtaks kindlasti võimust ja tulemuseks oleks ikkagi järjekordne meielik segasummasuvila. Midagi sellist, kui kokku panna Ussipesa ja meie praegune kodu. 

Produktiivne tööhommik. Not. /Typical sleepy Monday

No ei saa kuidagi esmaspäeva hommikuti töölainele. Linn on tühi, rahvast ei liigu - esmaspäevad tunduvad olema "uued pühapäevad". Täiesti mõttetud päevad. Ja tööhoogu ei saa ka üles. Nii ma siis oma aega sisustangi igasugu "jamaga". Näiteks tuletas FB mulle meelde, et eelmisel aastal samal ajal oli meil vahva hommikusöögikursus ning loomulikult pidin ma kõik vanad pildid läbi vaatama.

I always feel it's kind of hard to get in the mood for working on Monday mornings, so I have spent my morning with random things, reading blogs, going through old photos, posting way too many photos on Instagram...
Facebook reminded me of a supercool event we had at our home a year ago in October. "The Breakfast in Bed Course".  It was so much fun - 14 men in our kitchen learning how to impress their wives with simple but elegant breakfasts. Preferably served in bed. 

Read more about  the Breakfast in Bed Course HERE. 
Some other related posts here and here.

Klišee klišee järel

Mul on tunne, et viimased kaks aastat olen ma ringi käinud "beebikoomas". Ma ei tea, kaua see veel kestab ning kuna see tegelikult üle läheb. Ma olen viimase kahe aasta jooksul jäänud kümme aastat vanemaks. Mul on tunduvalt vähem närvirakke. Mu unistused on muutunud tillukeseks. Ma ei unista enam maailmavallutamisest vaid nädalavahetusest voodis, vaikusest, sellest, et ma ei peaks enne mõnele kohtumisele jooksmist oma riideid kriitilise pilguga üle vaatama ning mõnd pudruplekki salliga varjama. Väsimus ja tüdimus on viimased kaks aastat olnud mu lahutamatuteks kaaslasteks.

Kas ma kahetsen lapsesaamist? Ei! Tänu lapsele on argipäev hoopis erilisem. Iga päev võimalus kogeda midagi esimest korda. Elu on täis hetki. Erilisi hetki.

Ma tean, et see kõik kõlab klišeelikult, ma tean. Eriti veel minu suust, kes oma last "deemonbeebiks", "sitavareseks" ja "funktsiooniveaga lapseks" kutsunud on. Ma arvan, et ta ongi üks väike deemon. Aga mitte hullem kui ta vanemad. Las me siis oleme koos see veider deemonperekond, kel peale magamata ööde ja söödud närvide ning beebikooma on nüüd elus ka nii palju rõõmu. 

Neid hetki...

  ... kui ta (sala)kavalalt naeratab.

 ...kui ta rahulikult magab.

...kui me istume koos söögilaua taga.

...kui ma saan öelda, et ta on issi ümber oma tillukese sõrme keeranud.

...kui 1. sünnipäeval tordil küünlad ära puhuda.

  ...kui sõpradega nalja saab.

 ...kui ta omaette mängib.

 ...kui ta rõõmust kilkab.

...kui ta kogeb midagi uut.

  

...kui ta oma uudishimuliku meele ja siira lapselikkusega meid nakatab.

On veider mõelda, et see abitu põngerjas, keda ma oma karukäppadega katki kartsin teha, saab homme juba kahe-aastaseks. Veel üks klišee, aga  see vastabki tõele - aeg läheb ruttu. 

#2blessed2bestressed

Minu Norra sõbranna Liliani moto on - 2blessedtobestressed. Ma hakkan sellest aina rohkem aru saama. Ma õnnelik inimene, kel on SELLISED sõbrad siin- ja sealpool piiri. Ida-Euroopas ja Ida-Euroopast väljas;) On huvitav, et ma ei ole varem tähele pannud KUI kena on tegelikult Eestimaa loodus ja KUI kaunis kohas me elame. Naljakas, et mu sõbranna pidi mulle seda ilu foto pealt näitama. Täna käisin ma kodus ringi nagu oleks siin esimest korda. "Minu Eesti on nii ilus vä?" võiksin ma naljatledes hüüda.
The motto of my Norwegian friend is 2blessedtobestressed. I start to understand this more and more. I am so lucky to have friends like these, in Estonia and outside Estonia. It is funny that I have not seen HOW beautiful the autumn in Estonia is before and how beautiful is the place where we live in the countryside. Funny that my friend had to show me that on the photo. The whole today I have been walking around at home like it is the first time I am here. 
Look! is the most important word according to one of my favorite books (All I needed to know I learned in kindergarten), so LOOK!

ä