"Loodus annab sulle näo, mis sul on kahekümneselt. Elu vormib selle enda nägu kolmekümnendaks sünnipäevaks. 50aastaselt on sul aga nägu, mida sa ise väärt oled." Coco Chanel

Alustame algusest. Ma ütlen ausalt, et ma pean end stiilseks inimeseks ja arvan, et mul on hea maitse. Jah, päriselt ka. Ilma igasugu valehäbi või kartuseta saada kriitika ja negatiivsete kommentaaride osaliseks. Ma olen 35-aastane ja täna julgen ma öelda, et mul on välja kujunenud oma stiil, ma olen ammu loobunud moega võidu jooksmast. Mu lemmikkingad on pärit aastast 2006 ja ma olen KÜMME AASTAT JÄRJEST nendega IGA suvi käinud praktiliselt igal vähegi soojemal suvepäeval. Need on osake minust ja minu stiilist, ma tunnen end nendega mugavalt ja vaatan hirmuga, et nüüd hakkavad need esimesi väsimuse märke näitama. Kingad ostsin ma ühel tööreisil olles Oslo peatänaval suvalisest pudipadi poest 15 euroga, sest mu oma kingad hõõrusid nii põrgulikult, et ma olin valmis paljajalu edasi liikuma. 

Mis ma sellega öelda tahan?

Muidugi ma kommenteerin ja kritiseerin neid (oma peas või sõbrannadega), kes minu arvates maitsetult riietuvad, kes meist seda ei teeks. Me kõik teeme seda. Ma võin teile ka täiesti ausalt öelda, et minu jaoks on maitsetud  igavad 90% Eesti moeblogijatest. nende valikutest ei paista mingit isikupära ega erilisust, jah, isegi siis kui nad toovad pildile "killukese Hollywoodi glamuuri". Ei, kade ma ei ole, ma lihtsalt leian, et moeblogija peaks olema teistest eristuv. Ja ma tahan siin rõhutada, et minu jaoks on ka suur vahe, kas olla stiilne elustiiliblogija või moeblogija. Kunagi ammu kui ma blogima hakkasin, meeldis mulle kohutavalt selline blogi nagu Stylehurricane. Verinoor Tartu (?) tüdruk paistis silma oma erilise julge riidevaliku poolest (mul on eriti hästi meeles Barbie-kätest tehtud ehe), ma ahhetasin ja ohhetasin, tänaseks on sellest tüdrukust saanud tuntud modell Anni Jürgenson. Tema on moeblogija!
Ja siis on stiilsed (elustiili)blogijad. Tahate näiteid? Minu maitse ei lähe kokku Marina maitsega, kuid ta on minu arvates OMA stiiliga stiilne naine. Teise näitena toon ma välja Mirjami. Tema on mu meelest ainus Eesti blogijatest, kes suudab ka "odavad Hiina räbalad" stiilselt välja kanda.

Ja nüüd siis pointini. Maitesete üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Kakelda ma ei viitsi, vaielda võin pärast kommentaariumis, aga minu meelest on stiilsuse juures kõige olulisem see, et inimene kannab riideeseme välja ja tunneb end selles mugavalt. Olgu selleks siis tuhandeid eurosid maksev disanerkleit, paarieurone Hiina "jama", midagi vanavanaema riidekapist või isetehtut.  Intriigi mõttes võin ma teile ka öelda, et enamus ajast ei ole Marianni stiil minu teetassike, aga näiteks blogiauhindade üritusel nägi ta šeff välja. Eriti šefiks muutus ta outfit kui ta kontsakingad tossude vastu välja vahetas. Kriitikat saab tema ilmselt kõige rohkem, sest ta on kõige tuntum, eksju.
Panin tähele, et ka Triinu-Liis jäi paljudele hambusse. Jah, ka minu teetassike ei ole sellised printsessikleidikesed ja mu meelest näeb smart casualis Triinu-Liis sada korda parem välja, aga see on minu arvamus. Noh ja mina ei saakski sellist kleiti selga panna, sest mul on oma mõtted asjadest, mida 30+ naine enam kanda ei tohiks (uskuge mind, veel 25aastaselt naersin ma KÕIK sellised artiklid välja, aga nüüd tunnistan, et on päris palju asju, mida ma enam selga panna ei taha, just vanuse tõttu). 

Tuleme tagasi alguse juurde, et ma pean end stiilseks inimeseks, aga ma annan ka endale aru, et MINU stiil pole samuti paljude teetassike. Ei peagi olema. Mul on välja kujunenud riided, milles ma tunnen end mugavalt ja tean, et sobivad mulle (mu enesetunde jaoks). Kui ma teinekord poes mõnd riideeset vaatan koos Marekiga ja nõu küsin, vastab ta ükskõikselt "see on ju nii sinulik". Paar korda olen ma minulikust tsoonist välja astunud ja ostnud mõne moeeseme, milles ma juba eos end mugavalt ei tundnud ja mis te siis arvate, kas ma kandsin seda eset. Muidugi mitte.
Ma ütlen kõigile, kes tahavad stiilsed välja näha ühte, leidke oma stiil ja riided, milles tunnete end mugavalt ja olete juba poolel teel. See, et te Zenja Fokinilt või mõnelt muult moegurult stiilipunkte ei saa, ei ole ju argielus üldse oluline. Oluline on teie endi mugavus ja teie maitse, kritiseerijaid jagub igal juhul. 

Et asi nüüd aus oleks, siis annan teile kritiseerimiseks ka mõned enda outfitid. Minulikud. 

1. Täpselt nii liigun ma ringi suvalisel suvepäeval, reisides, tööle minnes. Kui peaks juhtuma, et mul oleks vaja seda komplekti veidi "smartimaks" muuta, vahetan tagi välja pintsakuga. 

2. Kui "EBA riietedraama" pihta hakkas, siis tegelikult teadsin ma kohe, mis ma selga panen. Tädi tehtud linase suvekleidi ja 10 aastat vanad lemmikkingad. Ühtlasi oli see lisaks reisiriietele ka ainus asi, mis ma Eesti tulles kaasa võtsin, sest noh...ma eeldasin, et kui Norras on suvi, siis on ka Eestis suvi. Ma panin pange. Eestis ei olnud suvi! 

3. Kuna Eestis oli talv, siis pidin ma endale midagi selga organiseerima. H&M püksid olid mul olemas, New Yorkerist leidsin kiiruga superheast materjalist ja minuliku topi üheksa euro eest. Tennised ja must pintsak on minu garderoobi klassikud. Must on MINU värv. Ma tunnen end mustas hästi ja ilmselt hakkan ma kandma teisi värve kui mõeldakse välja mustast tumedam värv. Mis sellest, et ma näen välja nagu Dark Lord või Darth Veider. See olen mina. 

Puberteedina ei pidanud ma end väga ilusaks, pigem koledaks ja ilmselt oli mul ka üsna madal enesehinnang, aga ühel hetkel see muutus. Ma ei tea, kas sellele aitas kaasa 16-aastasena Norrasse sattumine või midagi muud, aga ühel hetkel sain ma aru, et oma välimuse juures ei saa suurt midagi muuta. Tänaseks olen ma endaga sõbraks saanud ja olen enda välimusega rahu sõlminud. Jah, kui ma olen meigitud ja juuksed sätitud, tunnen ma end veelgi paremini ja ma siiralt tahaks iga päev sätitud välja näha, aga on kaks "aga". Ma ei oska ja mul ei ole aega. Ma lihtsalt ei oska endaga midagi peale hakata. Seepärast on mul kombeks enne suuremaid üritusi läbi hüpata juuksurist ja meikari juurest.

Ma juba kirjutasin ka, et laupäeva hommikul tundsin ma end nagu oleks tramm minust üle sõitnud ja mu enesetunne oli kergelt öeldes kurb (mida Manjana tähelepanelik silm "maski" tagant siiski märkas), kuid Stanislav Chloe ilusalongist klopsis mind üles. Ta ei teinud korda vaid minu välimust, vaid tegelikult klopsis ta üles nii palju kui võimalik oli, minu sisemuse. Minu enesetunde. Ja ilu algabki enesetundest. Kui enesetunne on hea, siis ei loe kas keegi nimetab sind koledaks, vanaks, paksuks, vaalaks, äravajunuks, maitsetuks, peletiseks. Selliste kommentaaridega harjumine võtab aega, teeb alguses haiget, lööb kõikuma enesekindluse ja igas kriitikas võib peituda ka killuke tõtt, kuid enesekindlusega tasub tööd teha, siis tuleb ka stiil(sus).
Oskus enda üle naerda tuleb samuti kasuks. Ebaõnnestunud pildid ei ole suurim õnnetus maailmas. Ei, ma ei räägi Triinust, tema näeb nagu alati stiilne ja särav välja (mu meelest absoluutselt pingutamata!), ma räägin väikesest vallatust pekivoldist;)

Minu jaoks on üks stiilsemaid naisi üldse olnud Coco Chanel. Tema riietusstiil, isiksus ja sõnavõtud kokku on minu jaoks see, mis teeb temast Legendi. Kas te arvate, et tema riietust ei kritiseeritud ja ta tweed-kostüümid said kohe populaarseks? Muidugi mitte. Kas ta hoolis sellest? Tema ajas oma asja. Oli oma näoga. Ja kas pealkirjas toodud tsitaat ei ole mitte geniaalne? Nagu ka paljud teised tema suust kuulsaks lausutud ütlused (SIIN mõned neist)