Tuesday, September 30, 2014

Kallid vahvate beebide omanikud!


Nii. Nagu ma lubasin, siis septembri lõpus hakkasin ma tegelema 12/10 N.O.R.A moeetenduse jaoks modellide valimisega. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minu üleskutsele reageerib nii palju emasid ja see pani mind veidike keerulisse olukorda. Kuidas valida välja 14 tillukest modelli? Välimuse järgi kindlasti mitte, sest no kuulge, kõik lapsed on armsad (jah, see lause tuleb tõepoolest minu suust). Seepärast oligi mul hea meel, et osa vanemaid ei saatnud lapsest pilte. Ma panin vanuse järgi lapsed gruppidesse, uurisin Anarylt palju on komplekte ja tõmbasin lihtsalt loosi. Nii tundus aus. Ei mingit "Toddlers & Tiaras" tüüpi võistlemist.
Seega. Ma küll palusin Anaryl, et ta veel kooks, nii et me saaksime kõik beebid ära kasutada, aga sellisel juhul kestaks moedemm vist terve päeva. Kallid, vahvate beebide omanikud, kui ma teile seekord kirja ei saatnud, siis mul siiski on selline mõte, et järgmistel moedemmidel kasutaks ma järgemööda ära kõik tillukesed modellid. Kui vähegi võimalik. Ärge siis olge pahased, kui ma seekord teie last ei valinud:)
Paar ema ei ole mulle veel vastanud, kas nad saavad osaleda. Ma saan oodata selle nädala lõpuni, siis pean ma nende kolme tillukese modelli asemel valima uued, kes juba 12/10 Diibis N.O.R.A vahvaid kudumeid näitavad.

Kaunist sügist ja rõõmsat meelt ning kohtumisteni Diibis. 


Ärge siis unustage!


Sel pühapäeval on Diibis 12-17 avatud  Bebee.ee pop-up pood ja kell 16:30 moeeetendus, kus esindatud pea kõik selles veebipoes esindatud brändid. Sealhulgas Amiki, Kalamaja Printsess js paljud teised. Tulge kohale! Nagu ikka varuks ka mõned üllatused;)


                     

Monday, September 29, 2014

Inimeses peab kõik kaunis olema

Kunagi ammu, siis kui ma veel keskealine 33-aastane ei olnud ja olin alles Tallinnasse kolinud, rääkis mu sõbranna mulle, kuidas tema unistus on hoopis kusagil maal elada. Oma majas. Suure aiaga. Ma vaatasin teda nagu pidalitõbist. "Mis asja? Maale! Hull peast!" ütlesin ma talle. 

Ja kus ma olen kümme aastat hiljem?

Maal elamisel on omad võlud. Omad miinused muidugi ka. Aga imeilusa sügisilmaga, jalgupidi lehtedes sahistades ja kassi taga ajades, on raske miinuseid märgata. Peale väsitavat päeva ei ole mitte midagi paremat kui tulla Ussipessa ja lülitada end välja lärmist. Igasugusest. Lihtsalt naudid ja mõtled, et põrgusse muremõtted, elu on siiski ilus. Ilus nagu rahvariideseelik. Ja mõnus nagu turbamask. 



                       


Keegi ei ole mulle maksnud, et ma neid tooteid reklaamiks, kuid ühte ma teile ütlen, unustage kõik muud tooted. Sõsar, olles ka 100% eestimaine ja puhas, on see, mis on iga vannitoa ja sauna must-have. Proovige järgi, siis saate aru, miks;) Meie kogu Diibi tiimiga oleme igatahes nüüd Sõsara usku pööratud. 







On võimatu olla masenduses kui sul on õhupall ehk Dukiboo moeetendus


Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis juba neljas moepühapäev on peetud. Ja aina vahvamaks läheb. Seekord lõbutsesime koos Dukibooga. No te vaadake neid seelikuid ja pluuse - kas pole mitte imelised?
Naljakas on see, et Anne ja Nellega, kes selle toreda brändi taga seisavad, tekkis mul kohe eriline side. Nagu me oleks juba vanad tuttavad.

Mul on äärmiselt hea meel, et meie suvelõpupeoga ühinesid ka Sõsara naised oma toodetega. Aitäh teile! Mina näen juba palju noorem välja;) Aga kui ilma naljata, siis ma väga soojalt soovitan proovida. Eesti tooted 100% Eesti toorainest. 

Ma ilmselt kordan ennast, aga lastega koos "töötamine" on nii lõbus. Veel aasta aega tagasi ei oleks te minu suust midagi sellist kuulnud. Ja kui kokku panna lapsed, õhupallid, hea toit ja mood, siis võib kindel olla, et see on edu valem:) 

Kohtume juba uuel pühapäeval. Ikka Diibis kell 16.30. 





























Sunday, September 28, 2014

Esimene brunch @Diip resto



Esimene brunch on tehtud. Mina jäin rahule. Tundub, et kòik teised jäid ka rahule.  Mul on hea meel. 
Võimalik, et tulevikus hakkame hilist hommikusööki pakkuma nii laupäeval kui pühapäeval. Kõik sõltub sellest, kuidas huvilisi on:) 




















Saturday, September 27, 2014

Katkine plaat


Viimased neli ööd on Ida maganud vähem kui kunagi varem. Ta sipleb, ärkab iga (max) tunni tagant ja nutab. Süüa ei taha, juua ei taha, kohe kui teda natuke silitada jääb uuesti magama. Loomulikult süüdistame me hambaid (nagu ka sadatuhat korda varem. ilma tulemuseta. Idal on ikka kaks hammast.). Päeval on pahur ja kipub jala küljes rippuma.
 Täna sattusin ma ühest FB grupist, kuhu ma kuulun, lugema, et ka teised emad vaevlevad sama probleemiga. Mitu inimest arvasid muidugi ka, et põhjus on selles, et ema on lapse paariks päevaks-ööks hoidjaga jätnud ja laps nüüd kardab, et jääb jälle nö võõraste hoida.  Edasi läks nagu ikka, et laps ei peagi ema juurest ära olema öösel ja siis, et näiteks neli päeva eemalolekut emast on alla aastasele lapsele ilmselgelt liiga palju.
Ma ei tea. Ma ei taha arvustada, sest viimaste nädalate ja kuude õõvastavate uudiste taustal olgu emad pigem ülehoolivad ja oma lapsega 24/7 koos, kuid jällegi tundsin ma end nagu Aasta Ema.  Ma ei taha öelda, et laps peab vanematest eemal aeg-ajalt olema, aga ma jään jätkuvalt arvamusele, et ega see kahjuks ei tule. 
Näiteks hetkel ei oleks mul mitte midagi selle vastu kui ma Idast natuke puhata saaks. Loomulikult ei ole ka hullu kui ma ei saa puhata, ma saan hakkama, aga ma eelistaksin seda. Ma olen palju rõõmsam, rahulikum ja armastavam kui ma olen saanud veidike oma aega. Ma ei usu, et Ida sellest kannataks. Ma ei usu, et mina oleks parem ema kui temaga kogu aeg koos oleksin. 
Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen ma lapsehoidja peale. Kust leida üks usaldusväärne Mr. Poppinsi omadustega lapsehoidja? Esialgu oleks mul teda vaja igal pühapäeval. Moepühapäevad on hetkel kirjas kuni 7/12 igal pühapäeval (v.a 19.okt, siis olen ma tüdrukutega spaas), oleks hea kui ma saaksin neil pühapäevadel Ida hoidjale jätta. Ja mõni reede tahaks ehk isegi välja minna. Koos Marekiga. Ma mõtlen lausa tantsima ja värki. Mis sellest, et mulle ei meeldi (ma ei oska) tantsida. Natuke koha peal tatsuda ma ikka oskan;) 
Ja siis ma mõtlen, et emasid on ikka nii palju erinevat tüüpi. Minusuguseid, kes panevad lapse sobima oma eluga ja teistsuguseid, kes sobitavad oma elu lapse järgi. Minusuguseid, kes vajavad hoidjat ja oma aega ja teistsuguseid, kes pühenduvad vaid lapsele. Minusuguseid, kes tahavad olla ka naine ja teistsugused, kes tahavad olla vaid emad. Minusuguseid ja teistsuguseid. Aga tegelikult polegi sel vahet, kes ja kuidas ja milline. Peaasi, et laps kasvab armastavate inimeste keskel. Tundes hoolt ja armastust. Kõige muu üle saab alati vaielda. Must-valget maailma pole. On olemas ka vähemalt viiskümmend varjundit halli. 


                          
                              Kui laps(ed) on rahul koera pesas, siis jumala eest, seal nad olgu ja mängigu. Ei pea kartma, et seal baktereid on. Laps ei saa kasvada vati sees. 


                                   

                                    Edevuse laat ehk septembri Anne & Stiil. Aitäh, kallid lugejad, nii positiivse       tagasiside eest! Ma olen päriselt väga tänulik kõigi nende kirjade eest! 






Friday, September 26, 2014

Ai kurja! Kas ka mina olen üks neist?


Kas te olete teinekord lugedes artikleid advokaatidest ja arstidest, kes on tasuvast tööst loobunud, et hakata vildist loomakesi meisterdama või oma kohvikuke teha, mõelnud, et kuidas või miks. Mina küll olen. Ma olen alati imetlenud neid inimesi, kes on võtnud kokku julguse teha midagi hingele, mis pakub rahuldust, olgugi et võib-olla ei ole tegu kõige tulusama ettevõtmisega. Ma olen ka mõelnud, et kuidas nad küll raatsivad tasuvast tööst loobuda. Ja mõelnud siis, et ju neil ikka mingid säästud on, sest ükski terve mõistusega inimene ei võta selliseid otsuseid vastu. 

Täna kui ma Anne ja Nellega (need kaks ägedat naist Dukiboo rõivaste taga) Diibis istusin ja me pühapäevast moeshow'd paika panime, tabasin ma end mõttelt, et ai kurja, kas ma ka ise pole üks neist naistest, kellest ma lugenud olen. 
Mul oli (st teoreetiliselt veel ka on) tasuv töökoht, kõlav ametinimetus, mul oli ametiauto, kütusekaart ja muud hüved, Norras ja Rootsis töölähetustel elasin ma heades hotellides... Kuid teoreetiliselt olen ma juba hetkel sellest kohast loobunud, teadmata, mis minust edasi saab. Rahaliselt. Mõnusalt mugav emapalk saab pool aasta pärast otsa, siis saab minu imeliseks sissetulekuks olema 19 eurot. Mul ei ole vara, mu säästukontol on 68 eurot, mul on ettevõte, mis (hetkel veel) sisse ei too. Mul on piisavalt pingeid ja muresid ning laps, kes pole viimased kolm ööd  ÜLDSE maganud ja tundub toituvat minu närvidest. 
Ometigi tunnen ma end enesekindlalt. Mulle on alati öeldud, et isegi olukordades, kus ei peaks enesekindel olema, olen ma seda siiski(ehk tsiteerides emmet olen ma teinekord ebaadekvaatselt enesekindel). Ma usun ka saatusesse ja märkidesse ning sellesse, et kui millesegi uskuda, siis asjad lähevad õiges suunas. Samuti usun ma, et inimesed satuvad meie ellu mingi eesmärgiga, et meile midagi õpetada. 
Ma ei ole sellest kirjutanud, aga hiljuti oli mul jutuajamine ühe eduka meesterahvaga. Ta ütles mulle: "Eveliis, sa ei kujuta ette, kui palju kordi ma olen läinud panka ja öelnud, palun, siin on minu maja, mul on vaja töötajatele palka maksta. Sa ei kujuta ette kui palju kordi ma olen mõelnud, et kõik, ma ei jaksa enam. Ma olen palju asju mõelnud ja paljudes justkui lahenduseta olukordades olnud. Tänaseks on mul üks väga pika ajalooga edukas ettevõte!" See vestlus pani mind mõtlema ja mõjus motiveerivalt. Raskused on ületamiseks, muutused elus vajalikud selleks, et saada aru, mida ma elult tegelikult tahan. Raskused panevad proovile suhted, kuid nagu see meesterahvas ütles "ja siis kui raskused on seljatatud, saad sa aru, kui kuradima hea tunne see on. See tunne, et ma sain hakkama ega andnud alla." 

Ka täna kui me seal kolmekesi istusime tundus mulle ühtäkki, et see kohtumine ei olnud vaid niisama koosolek enne üht ( nüüd juba neljandat) moedemmi, vaid see oli märk millestki suuremast. Ma olen viimasel ajal saanud tuttavaks väga paljude huvitavate inimestega. Nagu ma ütlesin, ma usun, et inimesed ei satu meie teele niisama ilma põhjuseta. 
Ma ei tea veel hetkel täpselt, kuhu ma teel olen, kuid ma tunnen, et suund on õige;) Ja nüüd ma mõistan neid inimesi, kellest ma siiani vaid lugenud olin ja neid poolearulisteks pidanud olin. Ma vist ise olen üks nende seast...