Kuna järgmisel nädalavahetusel on meil maja igasugu külalisi täis, siis tuleb maja selleks puhuks ka läikima lüüa. Ma küll kaalusin koristaja palkamist, kuid esiteks hakkas mul rahast kahju, õieti polegi teist väga, ja teiseks surusin ma hambad risti, mõtlesin, et ma saan hakkama* ning hakkasin teise korrusega pihta.
Alumine korrus, mille ma mõnda aega tagasi korda tegin näeb samal ajal välja nagu oleks sõda sealt üle käinud. Kõik kohad on täis Ida mänguasju, kamapalle ja paradiisiõunu, AGA see eest on puhtad lambikuplipealsed, kuivainete sahtel, isegi kappides tegin ma inventuuri ja panin kõrvale pannid-potid, mida ma pole vähemalt aasta jagu kordagi kasutanud.
Veerand teisest korrusest sain ma Idaga koos koristatud. Ta aitas ka kaasa. Samal ajal kui mina ta riideid kappi panin, tõstis tema need jälle sahtlitest ükshaaval välja. Ja kui mina lõpetasin akna pesemise, käis tema ja kontrollis kätega selle puhtuse ikka üle. Et kindel olla.
Teise veerandi sain ma koristatud sel ajal kui ta magas. Ma olen üha rohkem veendunud, et neil on Marekiga mingi vandenõu mu vastu. Sest kuidas muidu seletada, et just siis kui ma koristan magab ta nagu väike karupoeg, keda isegi Hugo haukumine ei ärata. Tegelikult oleksin ma muidugi ise ka magada tahtnud, sest Ida ikkagi on haige** ja pole kaks ööd maganud korraga rohkem kui tund aega. Ma pean tunnistama, et ma olen väsinud. Aga see ei üllatu ju kedagi. Vana laul;) Samas oleks ma sada korda enne väsinud kui haige lapsega kodus, kahju on vaadata, kuidas lapsel on kehv olla.
Ida toast jõudsin ma vaid akna ära pesta. Ma mõtlen, et rohkem ma ei teegi. Enne kui Hr.Abikaasa lõpuks sinna tuppa ka liistud ära paneb. Need samad, mis juba pea kaks aastat voodi all vedelevad ja tolmu koguvad. Meie majas kipub ikka olema nii, et nened kõige lihtsamate tööde tegemine võtab kõige kauem aega. Näiteks pildi seina saamist võin ma kuid oodata, sest "pole aega". Ometigi võtab see Marekil max viis minutit kui lõpuks siiski aega leiab. Sama on liistudega. Ega ma ei kurda, ma saan aru. Ja isegi ilma sarkasmita. On olulisemaid asju kui ühed tühised liistud.
Olgugi et jälle on koristatud vaid kolmveerand, siis tulemus on ilus. Ma tõesti hakkan aru saama, MIKS inimesed koristamisele aega kulutavad, tulemus on tõesti vaeva väärt. Isegi puhas lõhn on majas.
KUID see ei tähenda sugugi, et see mulle rohkem meeldima hakkaks. EI! Kui oleks võimalik siis ma elaks koristamata. Samamoodi elaks ma pesu pesemata ja triikimata. Ohh, oleks see vaid võimalik...
On ju ilus ja puhas küll
Jorisen Mareki kallal, et ta pole liiste ära pannud, samal ajal kui ma ise luban juba aasta aega selle kiikhobuse homme ära värvida.
Ja pildiraamidelt sai küll tolm võetud, aga nüüd on nad kõik kuidagi vildakalt seinal. Mina neid enam sirgu ei saanud. Liigne agarus...
*Loomulikult ei ole see teine kord elus kui ma koristan, ma ikka koristan muidu ka, lihtsalt peale Ida sündi meeldib see mulle see tegevus veel vähem kui varem, sest sekund hiljem on kõik niikuinii sassis ja noh neil hetkedel kui ma saan ta "maha raputatud", siis tahaks tegelikult pigem niisama puhata ja mängida. Lihtsalt olla.
** Jah, ma olen ka arstiga konsulteerinud.
No comments:
Post a Comment