Lugejakirjad ja hullumeelne nädal

 

Alles ma kirjutasin, et viimasel ajal saan ma üha rohkem kirju täiesti võõrastelt naistelt. Selliseid tordaid ja positiivseid kirju blogi lugejatelt. Neid on tõesti tore lugeda! Sest kes meist ei vajaks vahel kiitust või tunnustust. Ma ei tea, miks, aga tihti mõjuvad võõraste inimeste sõnad kuidagi teisiti, kuidagi toetavamalt, kuigi mul on olemas ka toetavad sõbrad ja alati toetav perekond. Võib-olla on asi selles, et võõraste inimeste sõnad mõjuvad usutavamalt, sest need inimesed ei tunne mind ja neil pole põhjust mulle niisama midagi head või ilusat öelda. Aga nad teevad seda...

Eile olin ma aga eriti üllatunud kui "Anne & Stiil" saatis mulle edasi terve portsu lugejakirju, mis oli saadetud kõige rohkem meeldinud lugude kohta septembrikuu numbris. Ma ei suutnud uskuda, et need käisid minu "Seisukoha" loo kohta. Nendest kirjadest käisid läbi sõnad, mis ausalt panid mind ise enda üle uhkust tundma. Ma tean, et see kõlab eneseimetlejalikult ja tobedalt, aga ma tundsin ühtäkki tõesti uhkust selle kõige üle, mis ma olen saavutanud või mis mul on. Alates õpingutest Norras kuni Ida ja Marekini. Mulle tuli jälle meelde emme kõne, see, mida ma siin pikaajalisemate blogilugejate jaoks ilmselt juba tüdimuseni olen uuesti ja uuesti meelde tuletanud: 

Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt....
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise. 
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks. 
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi....
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski - oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas. 
Emme
ps: Marek, Meile sa meeldid!”

See nädal on hullumeelselt kiire. Me korraldame reedel Tartus Premium 7 uue tankla avapidu, sellega seoses on päris palju jooksmist. Ma korraks isegi kartsin, et mu "hull" sõbranna paneb mind ise lipukesi  nööri külge õmblema. Te ju teate, millised on minu suhted õmblusmasinaga:D õnneks ta siiski halastas mulle ja minu õmblustöö piirdus vaid tillukese prooviõmblusega. Kui ma oleks pidanud ise õmblema, õmbleks ma ilmselt praegugi veel ja poleks ikka valmis. 

Reede varahommikul sõidan ma Tartusse, et siis peale üritust koos Marianiga  öösel Tallinnasse tagasi sõita. Nagu te teate on laupäeval kl 11:00 meil maja täis rahvast, kes Thorleifi käe all hakkavad õuntest liblikaid voolima. 

See on väsitav nädal, kus ma mõtlen, et ööpäevas võiks rohkem tunde olla. Ja siis ongi hea saada selliseid positiivseid lugejakirju. Need annavad jõudu ja taastavad usu. Teinekord juhtub, et see kipub kaduma;)