Veidraks hakkas lugu kiskuma siis kui endised sõbrannad enam seda naist, kes mehest lahku läks, isegi oma sünnipäevadele ei kutsunud. Kuigi varem tehti kõike koos. Kas põhjus võis olla selles, et need sõbrannad olid tööalaselt seotud tolle mehega? Eraelu ja töö on minu maailmas kaks erinevat asja.
Kuid lausa absurdseks läks asi siis kui abielluma hakkasid nende ühised tuttavad. Kogu see aeg, mis mees ja naine koos olid, käidi omavahel tihedalt läbi. Ühistel reisidel, ühistel pidudel, õhtusöökidel...Mehed olid omavahel tuttavad juba lapsepõlvest saati, aga ka naistest said väga head sõbrannad. Kui minu tuttav paar lahku läks jäi ka nende sõbrannadevahelist suhtlust vähemaks. Ühel kenal päeval otsustasid naised ikka jälle kokku saada ja lõunatada.
Kohe abielluv sõbranna näitas minu tuttavale naisele pulmakutseid, sealhulgas ka kutset minu tuttava endisele mehele koos uue naisega, ja kingitusi, mis külalistele mõeldud olid. Ja ütles siis lause, mis minu arvates peaks saama 2014. Aasta Lause Auhinna:"Me pidime nemad kutsuma, sest mehed on omavahel lapsepõlvesõbrad ja ma mõtlesin, et sa oled mul nii hea sõbranna, et sina saad aru, et ma sind kutsuda ei saa!"
Ma ütlen vaid vau, kui liigutav, mul tulevad lausa pisarad silma! Milline sõbranna, mul on kahju, et mul sellist pole. Nii head sõbrannat, kes mind oma pulma ei kutsu.
Ma ütlen vaid vau, kui liigutav, mul tulevad lausa pisarad silma! Milline sõbranna, mul on kahju, et mul sellist pole. Nii head sõbrannat, kes mind oma pulma ei kutsu.
Aga no tegelikult ka. Kui kardeti piinlikku olukorda, kus endised elukaaslased kokku saavad (kuigi ma ei saa aru, mida seal karta. Et täiskasvanud inimesed hakkavad üksteisel silmi peast välja kratsima? Kuigi mõlemad inimesed on eluga edasi läinud ja omale uued kaasad leidnud), siis minu meelest, kutsuma oleks pidanud ikka mõlemad. Täiskasvanud inimesed otsustavad ise, kas nad tahavad oma endise elukaaslasega ühel peol olla. Ja kui see maailma kõige parem sõbranna lihtsalt ei tahtnud naist kutsuda, siis äärmiselt taktitundetu oli teise ees pulmakutsetega lehvitada.
Võibolla see abiellunud naine kahetseb oma otsust, et sõbrannaga nii käitus, aga kõige kurvem selle asja juures on, et seda ei saa enam muuta. Nii üks sõprus otsa saigi. Lihtsalt.
Ja ma mõtlen, et kas lahku minnes tõesti peab ka ühised sõbrad ära jagama?
Kas seda pulma kajastati hiljuti Kroonikas, nädal tagasi:p tundub nagu tuttav.
ReplyDeleteAga jah, mina näiteks ei saa vanemaid samale üritusele kutsuda. Nüüd hiljuti oli väga suur erand, väga suur. Vanemad olid üle 15 aasta samal üritusel, matustel, isa oli ilma uue naiseta.
Ei kajastatud:D
DeleteMis aga puutub lahutatuvanematesse, siis nemad peaksid küll vajadusel ühte ruumi ära mahtuma. Lapse suhtes on ebaaus panna ta valima. Ma olen lahutatud vanemate laps ja kutsun alati suurematele sündmustele nii ema kui isa. Nad oskavad tsiviliseeritult käituda. Nagu täiskasvanud inimesed.
DeleteEi ole esimene kord, kui ma midagi vaatan või loen ja pean tõdema, et vahel on täiskasvanud inimesed rohkem lasteaialapsed kui lapsed. Aga miskipärast ikka üllatun.
ReplyDeleteJp, sama siin...
DeleteMa ka "õnnelik" lahutatud vanemate laps ja väga palju elus nende vahel valima pidanud. Noh, seda, et kelle juures jõule veeta vm, aga seda ei annagi vist väga koos pidada kui ma just enda juures asja ei hosti. Muidu aga mul ka selle asjaga kehvasti, et vanemad teineteisega samas ruumis olla ei taha. Isa suudab ära kannatada ja normaalselt käituda ja nö "feikida sõbralikkust," aga ema ainult toriseb ja joriseb nii kui mu isa näeb ja noh, paha vaadata. Ema sellise isiksusega, et kui tal on halb tuju või halb olla, siis miks ta peaks seda varjama. :/ Eks näis, mis tulevik toob, sest lapselapse sünnipäevadele hakkan ikka mõlemaid kutsuma. Samas ei imestaks, kui ema pigem tulemata jätab selle pärast.
ReplyDeleteAga oma jutuga jõuan ka sinnani välja, et täiskasvanud inimesed peaksid tõesti ise suutma otsustada. No kui ei kannata oma eksi näha, siis jumala eest, ära mine. See probleem oleks pidanud ikka selle endise paari lahendada olema, mitte pulmaliste eeldada.
Väga tore sõbranna küll. Mind ka see väga liigutas, sest ma hiljuti lõpetasin ka ühe sõbrannaga suhtlemise tema sarnase jutu peale, et ma olen ju maailma parim ja number 1, aga tema tegudest seda küll ei väljendunud. :D
Mina ei ole kunagi valima pidanud, aga eks see lahutatud vanemate teema on üks täitsa omaette teema. Ma võiks sellest teemast (mitte vaid enda näitel) palju rääkida, aga see poleks teiste (ehk asjaosaliste) suhtes aus kui ma nende elusid netis kommenteerima/lahkama hakkaks.
DeleteNo nii minu teema, eks ole:)
ReplyDeleteAga tegelikult ongi nii, et lahkuminek on sõprussuhete tõeline lakmuspaber. Ja selle üle pole mõtet isegi kurvastada, vaid võtta seda kui suurepärast tõehetke. Mul ongi (seni vähemalt) olnud üks veidi negatiivne "tulemus", rohkem õnneks siiski positiivseid üllatusi. Üldse on kõik alles nii värske ka, et ilmselt aeg loksutab veel paljutki selles osas paika.
Selles on sul täiesti õigus, et eks need lahkuminekud üks tõehetk on
DeleteMul on mehe vennaga sama seis. Kõigi sünnipäevad jäävad meil käimata kuna tema vend on seal. Meid ei kutsuta kuna vend laseb valida kas tema või meie .. Ja nii on see olnud juba üle aasta. Kui aga see vennake ei lähe, siis helistatakse ja öeldakse " te võite tulla kuna vend ei tule". Isegi mehe ema ei kutsu neid samal ajal külla. Minu on nüüdseks nii rihma maha visanud see olukord et olen hakanud ütlema et kahju kui nende iidol ei lähe, kuid meie teda sinna asendama ka ei tule. Minu jaoks pole see enam ema, vennad ja sõbrad kes teevad seda mida üks tahab ja pravad loobuma kellegi tahte pärast millegist.. Ma näeb kuidas mu mees kannatab selle all ja enam ei lase käituta nii.
ReplyDeleteSeda on kurb kuulda kui perekonnas sellised asjad juhtuvad:(
DeleteAga mina olen see ullike, kes jätkuvalt usub päris sõpradesse ja päris armastusse. Ning, kui läks nii, siis ma arvan, et polnudki kunagi see ÕIGE.
ReplyDeleteAbsoluutselt nõus. Eks mul endalgi on neid "sõpru" piisavalt olnud, vanusega aga hakkad mõistma, kes on päris sõbrad ja kes niisama inimesed. Samas usun ma ka seda, et mitte keegi ei satu meie ellu niisama, vaid ikka põhjusega, et meile midagi õpetada. Ka need "sõbrad":)
DeleteTänu "sõpradele" saadki aru, kes tegelikult sõber on.
DeleteMina olen ka lahutatud vanemate laps. Kuigi ma tean, et nad väga hea meelega ühes seltskonnas ei ole (jõulude ajal jagame ennast kõigi "perede" vahel ära ja sõidame sellepärast terve Eesti läbi), siis näiteks oma ülikooli lõpetamisel suutsid nad küll kenasti koos ühes pisikesed korteris olla ja noh, tõesti. Nad ei ole lapsed. Ma saan aru, et 20a abielu on midagi muud, kui keskkooliaegne paariaastane armastus, aga mul pole küll mingit probleemi oma eksiga kusagil koos olla. Kui kaks inimest kunagi pikalt koos olid, siis järelikult meeldis neile miski teineteise juures. Ja mulle tundub igati loogiline, et pärast igasugu lahkuminekuid saavad nad ikka sõbralikult läbi, sest mõlemad inimesed on ju ikka need samad inimesed.
ReplyDeleteAga sõbrade pooltevalimine oli ka minu vanematel. Alati on need, kes on rohkem ühe või teise sõbrad, aga need, kes olid ühtlaselt nii ema kui isa sõbrad, "valisid" vist pigem isa. Sest noh, minu ema oli see "must lammas". Aga tegelikult on neil ka sõpru, või pigem tuttavaid, kellega mõlemad edasi suhtlevad.
Minu õde aga näiteks jättis ka ema oma pulma kutsumata. Ma usun, et see tegi mu ema südame väga katki ja mina poleks eales nii teinud. Muidugi on suhted ka erinevad, mina olen rohkem emaga ühel lainel, õde isaga. Kuna kogu lahutusdraama toimus ka õe puberteedi hiilgeajal, siis on see ka mingil määral mõistetav. Aga kurb on ikkagi.
Mõtlesin end hetkeks sellesse olukorda ja leidsin et mina vist ei julgeks mõeldagi et mina seal pulmas peaksin olema. On ju mehed omavahel lapsepõlvesõbrad ja see kutsumata jäänud naine ei peaks end solvununa tundma ( või sina tema eest:)). Ja see abielluva naise põhjendus on ka mingis mõttes mõistetav.. Ilmselt tegi abielluv naine seda kodurahu huvides sest abielluv mees nii otsustas..
ReplyDeleteMeil on lugu hoopis halenaljakas kuidagi...elu on nii kiire, et sõpru nagu polegi (kellega paarina kusagil käiks väljas või külas, üks peab enamjaolt ju lapsega jääma). Need, kes olid, on enamjaolt kolinud välismaale ning sedasi olemegi kahekesi teineteise sõbrad ja armastajad ka. Minul on veel paar lähedast sõbrannat ja mehel mõned trennisõbrad, kellega ratast sõita ja võistlustel käia. Niiet, jagamist polekski vaja. Kuidas üldse oma bisnesit vedavatel väikelaste vanematel sõprade jaoks aega on? Kangelased...
ReplyDeleteMina elasin just samalaadse kogemuse läbi. Läksin lahku 7 aastat kestnud suhtest. Ja millegi pärast tundsid kõik niiöelda "sõbrad" vajadust pooli valida. Kuigi me eksiga saame endiselt läbi ja lahkuminek oli sõbralikum kui enamus juhtumitel. Imelik on see, et olen tähele pannud sellist mustrit, et süüdi on alati naine.. Kui naine jätab maha, siis on tema halb ja kui mees jätab naise maha, siis oli naisel midagi viga.. Ja tihtipeale need "sõbrad" valivadki niiöelda siis selle mehe poole. Nii oli ka minu olukorras.. Nüüdseks olen arusaanud, et see oli minu võit ja nende kaotus, kuna mina võitsin need lähedased sõbrad, kes mulle toeks jäid sellel raskel hetkel ja raputasin maha need inimesed, kes minuga suhtlesid vaid kohustusest.
ReplyDeleteSellepärast on hea, kui mehel ja naisel on (vähemalt mõnedki) erinevad sõbrad.
ReplyDeleteMinul oma sõbrantsid, mehel oma sõbrad. Puutume küll kokku ja käime ka üritustel vahel koos, kuid elusees ei tekiks sellist varianti, et mu sõbrannad sooviksid järsku tema "valida". Mina ei hakkaks ka tema sõpradest puudust tundma, ausõna :D
Seda tunnet ma tean:D
Delete