Okei,ma saan aru, miks inimesed koristavad, aga...

Et ka Marek avaldas eile nördimust, et meie kodu niiiiiiiiiiiiiii must on ja vaatas mulle otsa, justkui püüdes mind hüpnotiseerida, et ma juba harja ja lapi järele jookseksin, otsustasin ma täna, sel ajal kui Ida oma esimest uinakut tegi, koristada. Ja ma pean silmas koristada-koristada.
Kusjuures mul on tunne, et Idal ja Marekil on minu vastu mingi vandenõu. Iga kord kui ma Ida magamise ajal mõtlen, et ma vaatan telekat või loen raamatut või blogin, ärkab ta üles max 30 minuti pärast. Aga iga kord kui ma otsustan koristada, põõnab ta rahumeeli kaks (vanasti lausa neli) tundi. Isegi Hugo haukumine ei aja teda siis üles. Loomulikult ajab Hugo haukumine ta üles siis kui ma tahaksin niisama puhata. Nii ka täna. Ma tegelikult siiralt lootsin, et ta ei maga kaua, sest noh koristamine ei ole minu lemmiktegevus. Erinevalt Marekist ja Marianist, kes seda lausa naudivad ja tasuta meelelahutuseks peavad,

Ida põõnas südamerahuga nii, et ma jõudsin köögiakna ära pesta (Marian eelmine kord mainis, et see on lausa kohutav;) ja köögist tolmu ära võtta ka nendest kohtadest, kust isegi Marek ei olnud tolmu võtnud. Lambikuplitelt, pildiraamidelt, toolide seljatugede kõige tillematest pragudest...you name it. Ma võtsin tolmu isegi ülemistelt riiulitelt, mida ma kunagi teha ei viitsi, sest kes see ikka (peale Mariani ja onu Tarmo) sinna vaatab.
Ma küürisin kappe (kui mul oleks võimalus, siis ma vahetaks valge köögimööbli otsemaid välja, kuigi see mulle väga meeldib) ja nühkisin roostevabad pinnad läikima (jumal tänatud, et mulle "Täiuslikust koduperenaisest" meelde jäi, et kõige lihtsam on need pinnad läikima saada beebiõliga). Ma jõudsin peaaegu isegi seinani, kus paistavad poripritsmed (koduloomad on vahvad, aga...)
Poolteist tundi hiljem olin ma jõudnud elutuppa. Tolm sai pühitud, aga see oli ka kõik. Lõpuks ometi olin ma päästetud! Väljast kostis Ida hädakisa.

Tõsi, kui ma siis puhtas köögis ringi vaatasin, sain ma aru küll, miks inimesed koristavad. Lõpptulemus on ju kena. Et tõmbad ruloo akna eest ära ja ei näegi tolmukübemeid balletti tantsimas. Aga jumala eest, ma ei saa aru, miks see nii tüütu peab olema. Ei ole meelelahutus, puhas kurnav füüsiline töö. Pooleteist tunniga sain ma korda kõigest köögi ja veerand elutuba ning põrandad jäid pesemata. Majas on veel neli tuba, vannituba ja wc. Ma ei tea, kuna ülejäänud maja korda saab! (Ja ma mõnikord virisen, et meil on liiga väike maja.)

Ahjaa...Marek alati solvub kui ma ei pane kohe tähele kui ta kuuri tagant muru on ära niitnud või vannitoas kapi taga pistiku ära parandanud, aga tema ei pannud ka koju tulles tähele, et köögikapid ja lambikuplipealne puhtad olid.
Ma teen kaugeleulatuva järelduse, et me kodu ei olnud siiski veel nii must nagu need mu kaks puhtusefriiki, mu oma Anthea Turnerid ütlesid, et on.

Kuid tõesti, isegi kui vaid "pool rehkendusest" oli tehtud ja juba kolm minutit hiljem Ida külmkapi oma näpukestega üle käis ning põrandale pihlakaid puruks pressis, tuleb tunnistada, et ma korraks mõistsin, miks inimesed koristavad.
Võiks ju öelda, et Ida kõrvalt on see mõttetu tegevus, aga kui me vahepeal üldse ei koristaks, siis ilmselt saaks meist mingi aja möödudes sama saate teha nagu TLC-i pealt "Hoarders". Või siis olekski õigus neil, kes väidavad, et peale lapse saamist on elu vaid mähkmemeri ja täisoksndatud diivan.  Tolmu sees elamisest rääkimata.