Surm kui kunstiteos

Samal ajal kui maailm leinab David Bowie't, olen mina tema surmast lummatud. Jah, ma veendun iga päevaga, et ma olen üks kummaline isend, sest kas midagi saaks kõlada veel kummalisemalt kui see, et  surm  mõjub lummavalt. Võib-olla lummav ei ole õige sõna? Ma püüan siis selgitada nii hästi kui oskan, ilma totaalselt Wednesday Addamsina kõlades. 

Üks minu lemmikmaale on Hans Holbeini "Saadikud". Või ütleme siis nii, et suures pildis ei tekita maal minus mingeid emotsioone, sellel on lihtsalt kujutatud kahte otse vaatavat meest, saadikut. Ei ole üldse minu teetassike. Ma ei kujutaks ette, et selline maal mu elutoa seinal ripuks. 

Või siiski? 

Kui vaadata, et see pole lihtsalt maal kahest "suvalisest" mehest. Gloobus, sirkel, vinkel, kardina taha peidetud krutsifiks ei ole sellel pildil niisama. Kõik nad peegeldavad reformatsiooni poolt põhjustatud muutumist - pürgimist teadmiste poole ja eemaldumist kirikumeelsest maailmapildist. See on üks sügavasisuline teos (keda huvitab võib maalist lugeda rohkem näiteks siit). Ma olen Londonis seda ka vaatamas käinud. Kas te olete ka naernud nende inimeste üle, kes kunstimuuseumis mõne maali ees terve igaviku seisavad, mõned hullud lausa istuvad tooliga maali ees ja muudkui vahivad midagi? Mina olen ka üks neist hulludest olnud. Selle sama maali ees. See lummas mind. Mind lummas see kummaline ese saadikute jalge ees. Memento mori. 

Õige nurga alt vaadatuna võtab kujutis tavalise kolba kuju, mõjudes surma meeldetuletusena. Memento mori (ladina keeles "mõtle surmale, pea meeles, et oled surelik") on kunstis kasutusel, et meile meie surelikkust ja inimelu haprust meelde tuletada (link) ning enamasti kujutatud pealuuna. See on esimene kord kui surm kui kunst/surm kunstis/kunst surmas mind lummas. 

(Ma ostsin Londonist kaasa "Saadikute" plakati.)

Teine kord kui surm mind lummas oli paar päeva tagasi. David Bowie "Blackstar" videot vaadates. See on  õõvastav ja kriipiv, aga samal ajal nii paganama hea teos.  Ma ei saa öelda, et ma olen David Bowie loomingu väga suur austaja olnud ja ega ma temast suurt midagi ei tea(dnud). Kuulasin kuidas inimesed teda geeniuseks nimetasid ja noogutasin kaasa, et ju jah. 

Kui ma aga Lazaruse ja Blackstari oli ära vaadanud (ja kuulanud!), sain ma ka aru, et pagan võtaks, ta oli tõesti geniaalne artist. Oma surmast nii peenelt kunst teha. Selleks peab annet olema. Kas te ei nõustu? Blackstar on geniaalne. 

Keegi kirjutas kusagil, et tegu on "täieliku rämpsuga", et kui Bowie poleks surnud, siis ei saaks see miskit tähelepanu. Ta eksib. Muusikalises mõttes on mu meelest sa superkihvt ja saaks kindlasti tähelepanu, kuid tõsi David Bowie nimel on oluline roll.

Ilma David Bowie surmata ei mõjuks see lugu nii nagu see mõjub. Ja nii nagu see ka mõeldud on. Hästi läbimõeldud hüvastijätt fännidega. Kunstiteos. Hirmuäratav aga lummav. Surmast sai kunstiteos.

Elu on ikka muutunud küll

Mul oli plaanis täna peale tööd Idaga Oslosse sõita. On küll vana ja pann see mu auto, aga kurjam kui hea on ikka kui saab ka autoga liikuda. Tuleb mingi mõte, istud autosse ja sõidad! Sellel vanal autol on oma ealised iseärasused. Kui ma sellega siiapoole liikuma hakkasin, siis hoidsid nii emme kui Marek peast kinni, et kuidas ma hakkama saan, aga tänaseks ütlen ma teile, kallid sõbrad, oskan ma õlitaset ja vett kontrollida, nagu vanamees. Kes oleks seda minust uskunud? Minusugusest siidinäpust! Vot siis...pole ma midagi nii saamatu kui ma end välja paista lasen.Õpitud abitus või mugavus.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Oslosse sõit jäi ära, sest võib-olla pean ma järgmisel nädalal Rootsi sõitma, see omakorda tähendab vöö pingule tõmbamist (mitte et ta niigi juba pingul ei oleks) ja tõmbab kriipsu peale igasugu plaanivälistele väljaminekutele. Kuna täna oli imeliselt suvine päev, siis otsustasime me nagu ikka jalutama minna (7km!). 

Ja kuhu üks õige "norrakas" läheb kui tal midagi muud teha pole. Ikka Maihaugenisse. Nüüd suvel näeb see hoopis teistsugune välja ja mulle tundub nagu ma polekski seal kunagi varem käinud. Alles me ju avastasime selle imelise aia.

Täna jalutasime me mööda Maihaugeni linna osa (sinna  "sektsiooni" on kokku toodud majad igast aastakümnest ning pandud kokku väikene linnake). Ma tahaks ühel kenal päeval need majad kõik ka läbi käia, sest aknast piiluda on ju tore, kuid midagi muud on ikka majast majja käia. Ma armastan igasugu (maja)muuseume. Pole siis tegelikult ime, et Marek mind nohikuks hüüab. 

Enne kui me arugi saime, olime me Maihaugenis (jälle) veetnud pea kaks tundi.

Me olime ära minemas kui meie kõrvu kostus muusika. Selline mõnus ja mahe, sobis kuidagi nii hästi ümbrusega kokku. Ma otsustasin uudistama minna ja me saime täiesti ootamatult imelise kontserdi osaliseks. Ei ole ilmselt kuigi viisakas niimoodi tasuta aia taga kuulata, kuid ma ei saanud sinna midagi parata. See oli kuidagi nii lummav. Talk about timing, onju? Ma olen alati rääkinud, et ma oskan tihtipeale õigel ajal õiges kohas olla;) 

Nii me seal aia taga siis istusime ja nautisime selle suve kõige mõnusamal suveõhtul Maihaugenis head muusikat. Selline mõnus fiiling oli, et ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Nüüd tahaks ma vaid teada saada, kes see esineja on, teinekord läheks ma hea meelega tema kontserdile. Ostaks pileti ja puha. 

Ma ei usu, et keegi oleks tulnud meid sealt ära ajama, aga kuidagi imelik piinlik oli siiski liiga pikalt kuulama jääda ja nii hakkasime me mõnus muusika kõrvus veel pikalt kostmas kodu poole jalutama. 

Õhtu oli nii imeilus, jumal teab, kuna jälle siin maal nii kena suveõhtut näeb, nii et patt oleks olnud tuppa minna. Nii me pidasime tagahoovis väikese pikniku ning nüüd kui ma enda jaoks jälle Skype'i olen avastanud, veetsime aega Skype'i vahendusel suheldes. On kelle leiutis see siis on, aga geniaalne on see siiski. Ma ei saa aru, miks ma siiani olen vaeva näinud Facebookis sõnumite kirjutamisel.

Kui me seal trepi peal siis istusime, leidsin ma end mõttelt, et elu on ikka tõepoolest muutunud. See ongi nüüd Friday night fun. Ja tõesti ongi. Lapsed muudavad ikka elu nii paganama palju. Kui veel üks "komponent" oleks ka meiega siin koos istunud, siis oleks võinud öelda, et see oli täiuslik reedeõhtu.

Finally a nice warm summer evening in this town. We had planned to take a trip to Oslo after work today, but I may have to drive to Sweden next week, so this means no extra expenses and no Oslo. What to you do when you live in Lillehammer and it is such a nice weather? You go for a walk. Most likely to Maihaugen:) But now on summertime everything is so different there, I actually feel like I have not been there before, everything is so new and fresh. And talk about good timing? We were on our way home, when we heard music. It sounded so good and fit in the surrounding that I wanted to hear more. I know it is not polite to listen to a concert like this, without a ticket, but I could not help myself. Now I have to find out who he was, I really liked him and would like to go to a concert sometimes. Buy a ticket and everything. 

I don't think anyone minded us chilling there in the sun and enjoying the music, but still I felt we needed to go. 

At home we had a little picnic and Skype conversation with the family. I don't care who invented the Skype. was it Swedes or Estonians or Aliens, it sure is a brilliant thing. I don't know why have not used it for such a long time. Every true Estonian uses Skype!

Anyway when we sat there in the backyard, I found myself thinking that life has really changed. This is Friday night fun now. And it actually was. Children turn your life upside down (but to the better). 

If only third member of our family had been here, it would have been a perceft summer evening. 

It felt almost perfect.

Siis kui ma diskopepu olin

Kunagi kui ma noor ja ilus (ma tegelikult ei tea just kui ilus, sest poppide ja päriselt ilusate tüdrukute kõrval olin ma ikka meganohik), olid ülimalt populaarsed koolidiskod. Kõik, kes on minuvanused ja Tartust pärit, öelge, et te ei mäleta 7.keskkooli pidusid. Ja siis Anne Centrumi ja Satelliiti - 90-aastate hittööklubisid! Hannela, mäletad, sinuga koos me seal ikka käisime? 

Kui nüüd nostalgitsema hakata, siis peaks ära mainima ka Tartu Raadio saate "Saame kokku", Mustlas-Antsu (huvitav, kas ta elab ikka Tartus? Ja millega tegeleb?), dermatiinist nahktagid, korteripeod (need tulid nii 16-aasta vanuses, siis kui korteriläbud eriti popiks said, läksin mina just Norra vahetusõpilaseks. Pidin pärast teiste kirjadest lugema kui äge neil oli:), aga ma ei hakka kordama seda, mille üks tartlane juba kirja on pannud (http://tartujutud.blogspot.no/p/blog-page_49.html).

Igatahes tantsumuusika ja diskod olid popid. Nii ma siis paningi seekord kokku Top10 oma lemmikutest 90-aastate tantsumuusikast. Jällegi. Piinlik pole sugugi. Pigem tuli palju lõbusaid seiku meelde. 

1.  Captain Hollywood - More And More. Selle looga tulevad mulle alati meelde kaks meie klassi kõige popimat poissi. Aires ja Martin.* Olid sellised nunnud ja meeldisid kõigile tüdrukutele. Kui emb-kumb neist koolidiskol tantsima palus, siis oli ikka äge küll. Peale seda kui meie teed põhikoolis lahku läksid ei ole ma kummastki midagi kuulnud. Mõnikord ma ikka mõtlen, et huvitav, mis neist saanud on. Ja siis meenub mulle üks teine poiss, Konstantin B, meie klassis. Ma tihti mõtlen, et küll me lastena ikka oleme õelad. Ta oli vene rahvusest, kuid vanemad olid ta Eesti kooli pannud. Me narrisime teda, sest ta luges aktsendiga, lõpuks läks ta siiski vene kooli.



2. Culture Beat - Mr Vain. Selle looga meenuvad mulle juba TÜ spordihalli peod. Naljakas, et me suht tattninadena võisime seal käia, pärast jalutasime veel pimedas koju. Emme lubas mind nendele pidudele vaid siis kui vanaema oli kodus ja ma võisin tema juures Kivi tänavas ööbida (Annelinna oli liiga pikk tee!). Paar korda sai ikka valetatud ka, sest vanaema oli tegelikult maal. Küll on hea, et mobiiltelefone veel polnud.



3. 2Unlimited - No Limits. Kui koolidiskod olid ikka sellised, et algul ei saanud vedama, siis tasus vaid mängima panna 2Unlimted "No limits" ja pidu läks lahti. Kuni järgmise looni kui kõik jälle vaikselt oma toolile tagasi istusid...



4. Haddaway - What is love. Ma mäletan kui õnnelik ma olin kui onu mulle selle loo kassetile lindistas. Noh niimoodi päriselt, koos teiste poppide lugudega. Muidu oli mul vaid raadiost lindistatud versioon olemas.



5.MAXX- Get-A-Way. Seda lugu kuulasin ma alati kui üksinda kodus olin nii kõvasti, et terve üheksakorruseline maja rõkkas. Vähe sellest. Siis kui ema kodus ei olnud, panin ma maki lausa köögiakna peale, et kõik ikka kuuleks. Huvitav, et mitte keegi ei tulnud ka midagi kobisema. Võib-olla oli lihtsalt nii hea lugu, et kõik olid mulle tänulikud ja nautisid?



6. Snap -Rhytm is a Dancer. Ma ei ole päris kindel, aga ma olen peaaegu kindel, et see oli esimene lugu, mille videot ma MTVst nägin. Igatahes kui ma seda videot praegu vaatasin, siis tuli kuidagi selline mälupilt mulle ette. Algas MTV ajastu. Kas keegi teist mäletab veel sellist  MTV VJ-d nagu Thomas? Blond ja hambavahega. 16-aastaselt ma vist olin temasse armunud, ta oli lihtsalt nii äge.



7. 2Brothers on the 4th Floor - Dreams. Ma ei tea kui palju ma inglise keelt tol ajal juba oskasin, ilmselt ikka ühtteist, aga ma mäletan, seda lugu kuuldes mõtlesin ma vau kui diip. Diip tõesti:) Samas nii ju ka on - unistused kipuvad täide minema.



8. Mr.Alban- It's my life. Dr. Alban oli suurem kui elu. Dagne ja Tanel, kas te mäletate, kuidas me seda Õssukülas sada korda järjest kuulasime? Mina mäletan. Ja kes oli see noor inglise keele õpetaja, kes oli sunnitud selle loo mulle eesti keelde tõlkima, sest see oli mu lemmiklugu ja ma tahtsin teada, mida "stopbaginngmii" tähendab? Ma usun, et selle õpetaja nimi algas R-tähega.



9. Capella - You got to let the music. Nii piinlik kui seda ka tunnistada pole, siis ma olen peegli ees seda laulu kaasa laulnud. Samasuguse soengu nagu sel naisel tegin ka endale pähe. Selline soeng oli nendel koolidiskodel üks populaarsemaid. Poppidel tüdrukutel olid ALATI soengud peas. Minusugused nohikud imetlesid neid.



10. Twenty4Seven - Slave To The Music. Twenty4Seven oli pikalt üks mu lemmikbände. Üks kassett, mille jällegi Tarmo mulle lindistas, kus ühel poolel oli T4S lood, sai ribadeks kuulatud. Sõna otseses mõttes. Suurest edasi-tagasi kerimisest jäi lint lõpuks niimoodi mängija vahele, et seda ei andnud sealt enam lahti kakkuda (et siis pastakaga tagasi kasseti peale kerida).



*Kui ma olin selle ära kirjutanud tuli mulle meelde, et üks neist on mul FBs sõbralistis:D

Minu kümme lemmikut. Ei, ei ole piinlik. (Kui siis natukene.)

Ma hakkasin õhtul filmi vaatama. No kohe kuidagi ei läinud peale valitud film. Üldiselt on nii, et ma ikkagi viisakalt vaatan kõik filmid, mille vaatamist ma alustanud olen, lõpuni, et siis pärast kiruda, et deem, kaks tundi totaalset ajaraiskamist. Ma otsustasin oma aega asjalikult sisustada. Ehk siis tööd teha. Enne oli ikka vaja väike Facebooki tiir teha. Big mistake! Note to myself: enne töö, pärast lõbu.

Ühesõnaga seal nägin ma vestlust, kus üks ema (minu sõbranna) andis oma tütrele ülesandeks panna kokku kümme lemmiklaulu läbi aja. Mõtlesin siis ka mina, et täna ju ikka reede ja mingi meelelahutus tuleb endale leida. Ja töö pole ju jänes, mis eest ära jookseb.

Kunagi kui tädi Helju mind oma lemmiklauludega "ahistas" - esimese hooga tuleb mulle meelde Puuriida-laul ja Mustamäe valss - mõtlesin ma, et huvitav, kas mina ka kunagi kui ma olen 70-aastane kuulan MustaQ-d. Ehk siis oma lemmikuid. Ma küll ei kujuta ette, kuidas ma 70-aastaselt lapselapse ees "ma lakun nibu, su väikest nibu" laulan, aga no jumal seda teab. Praegu 34-aastasena pani Capain Hollywood Projecti "More And More" kaasa õõtsutama küll (mis sellest, et tabelisse ei mahtunud), asi see siis 70-aastaselt nibudest laulda on

Siin mu lemmikud siis on. Jah, täitsa ausalt. Ei, ei ole piinlik. Ma olen aastal 1981. sündinud.

1. Jason Donovan "Any Dream Will Do".  Jah, kui te küsite, mis on minu lemmiklaul, siis tõepoolest see ta on. See on mulle lapsepõlvest kuidagi nii pealuu sisse kinni jäänud, et ma isegi vaid laulu kuuldes suutsin terve video endale silme ette kujutada. Siis  ei olnud ju võimalik you tube'ist videot vaadata kui vaid tahtmine tuli, see oli ikka aruharv juhus kui ma seda nägin ja võib-olla siis sellepärast. Kõlab nagu ma oleks sündinud aastal 1881.

2. Mike And The Mechanics  "Over My Shoulder". Ma usun, et paljus on minu muusikamaitses "süüdi" mu onu. Ta oli (on?) selline väikest viisi melomaan. Aga ma olen talle tänulik nende vihjete eest. Mike And The Mechanics on üks minu suurtest lemmikutest.



3. Lana Del Rey " Video Games". Tõmbasin julmalt maha Emilia "Big Big World", Meredith Brooks "Bitch" ning Alainis Morissette "Ironic", mille vahel ma muidu kaalusin. Lana Del Rey on lihtsalt üle prahi!



4.    Undercover "Baker Street". Jällegi süüdistan onu. Kuigi tegelikult seekord pigem onunaist. Ma mäletan, et tema kuulas seda lugu. Või oli see onunaise õde?



5. Nirvana "Smells Like A Teen Spirit". Ma ausalt isegi ei tea, miks see lugu mulle varateismelisena meeldima hakkas. Ma ei kuulanud absoluutselt midagi sellist muidu. Jason Donovan! Aga see lugu mulle meeldis ja meeldib siiani. Hiljem kui ma rohkem pubekas olin, tundus Kurt Cobain nii sexy. Selline teistmoodi ja äge. Tenniste ja lohvaka kampsuniga. 



6. Sparks "When Do I Get To Sing My Way". See lugu meeldis isegi mu emale nii väga, et ta käskis mul sõnad häälduse järgi välja kirjutada, et saaks kaasa laulda. Ja me lõõritasime seda kaasa laulda!




7. Robbie Williams "Angels". No aga see on ju lihtsalt nii ilus. Ilus nutulaul. Ja te kujutate siis ette, et lauluväljaku kontserdil ma ei kuulnud seda. Ma olin padurase ja ma lihtsalt ei suutnud enam olla. Kohuvalt kurb!



8. Metallica "Nothing Else Matters". Mul oli paar head sõpra, sealhulgas Camilla, kes fännasid hullupööra Metallicat. Ma hoidsin peast kinni kui nad oma Metallica jutte rääkima hakkasid. See laul oli mu meelest ainus, mis kriitikat kannatas. Ilus ballaad. Ja ilus on see laul tõesti. Lihtne ja võib-olla naiivne, aga see ehk ongi selle laulu võlu. 



9. Metallica "Whisky In The Jar". Jp, veel üks Metallica lugu. Kui ma seda kuulsin, mõtlesin ma vau! aga neil oli õigus, Metallica ongi hea. Sellest ajast meeldib mulle Metallica. 



10.  Shakira "Waka Waka" . Alguses tahtsin kümnendaks panna New Kids On The Block "Tonight", sest no see ikka oli hitt, aga siis mul oleks süümekas,et miks East17 "Thunder" välja jäi ja nii ta läks. "Waka Wakaga" seostub mul üks pidu - ma isegi julgen öelda, et see oli mu elu kõige ägedam, sürreaalsem, kummalisem, meeldejäävam pidu. Ma usun, et need, kes seal peol olid, nõustuvad minuga. 

4