I get that feeling of “bon voyage”, the feeling that I’ve been here before *

"I GET THAT FEELING OF “BON VOYAGE”, THE FEELING THAT I’VE BEEN HERE BEFORE *"

Ma olen blogi pidanud seitse aastat ja aeg-ajalt ikka tuleb peale (identiteedi)kriis. Tundub, et kõik on  juba öeldud ja kõik on juba ammendunud. Teen “Diip kunstiinimese” lahti ja tunnen, et midagi on valesti. Ma ei tunne, et ma olen “diip kunstiinimene”, hetkel nagu rohkem “seljakotiga eestlane”. Seljakotis on perekond, Ussipesa, Norra, Muinasjutt, depressioon, pood, tööotsingud, segadus, vaesus ja rikkus üheskoos.

Ma olen nüüd juba nädalakese kaalunud oma blogiga   kolimist. Mind on takistanud hetkel veel vaid see, et ma ei tunne “wordpressi” väga hästi ja pole rahul sellega, kuidas blogi välja näeb, kuid seda saab ju aja jooksul parendada?

Noh igatahes, the changes are 50-60* et ma kolin SIIA.

*Mati Nykänen tsitaadid

I have been blogging for seven years and every once in a while I have this blog identity crises. I feel that everything is already been said, everything is “so yesterday”. There is nothing new for me to say. I open my “Diip kunstiinimene” blog  and feel that something is not right. I don’t feel like I am the “deep artistic person” at the moment, I feel I am more “the estonian with a backpack”. There are many things in the backpack: family, Norway, the shop, home in Estonia the depression, the fairytale, confusion, search for job, wealth and poverty mixed togehter…

At this stage I feel this blog here is more me. The changes are 50-60%*that I will move HERE.

*Mati Nykänen quotes

Blogiidentiteedi kriis/ Blog identity crises

Mul on vist kerge identiteedikriis blogijana. Ma ei tea, kes ma olen ja kes ma tahan olla ja kus ma tahan olla ja miks ma tahan olla ja mis üldse on lubatud ja... 

Esiteks käib mulle õudselt närvidele, et kui ma kirjutan mõnest draamast või elan välja oma ärritust, saan ma kommentaarideks, no aga mida sa kaagutad kaasa, et teema ikka ei vaibuks, kui kopp juba ees on või et ära ärritu ja püüa märgata ilusaid asju. Uskuge mind, ma POLE KUNAGI VAREM ilusaid pisiasju märganud rohkem kui ma olen õppinud seda tegema viimase (kahe?) aasta jooksul, ma olen õppinud hindama hoopis teisi asju, mu väärtused ja isegi arvamused on peapeale pöördunud ning ma olen aru saanud, kui vähe on vaja tegelikult õnneks. Samas ei ole ma mingi lillelaps, et ma usuks, et klišeed ja kullerkupud ongi see, mis õnnest puudu on. Hetkel mõtlen ma, et õnnest on puudu 31 914 eurot ja selle emotsiooni ajel võingi ma välja hüüda, et apua!ma olen nii vaene. See on vaid hetkeks, homme on mul uued emotsioonid. Aga igakord kui ma midagi välja prahvatan tuleb keegi, kes ütleb, et apua!püüa olla positiivne.*

Ma ei taha kogu aeg positiivne olla. Ma tahan olla MINA. Ja ma tahan, et mul on õigus öelda, mida ma mõtlen (ja teil on õigus vastu öelda, mida te minust arvate, ma võtan isiklikult kriitikat, aga ei sure kriitika kätte ära).

Ja vähe sellest, et ma ei tea, mis blogija ma olen. Ma tahaks olla arvamusblogija, aga ilmselgelt ma seda ei ole. Ma ei taha olla (vaid) pereblogija, kuid ometi tunnen ma, et päris suur osa blogist keskendub perele. Järele jääb eluline blogi või välismaa elust pajatav blogi. Eluline blogi ma ei taha olla. Mulle ei meeldi väljend "elu(line) blogi". Võib-olla siis ikka elu välismaal?  Sellisel juhul tunnen ma, et ma peaks kogu blogi üle kolima Estonian with a backpack blogisse, sest mulle tundub, et wordpress pakub palju rohkem võimalusi, muuhulgas ka parooliga postitusi. Mõnikord tahaks ikka tööst ka kirjutada, aga mitte massidele, kes kohe perekooli kukkuma jooksevad. 

Lõpetuseks ütles mu vägagi intelligentne sõbranna, et blogisid loevad need inimesed, kelle iq muud ei luba. See tähendab pretty much ka seda, et blogisid kirjutavad inimesed, kelle iq muud ei luba? Mina kaasaarvatud? Aga ütleme nii, et laias laastus ta ju ei eksinud. Blogid kubisevad pinnapealsusest ja paljud blogijad ning blogilugejad just intelligentsusega tõesti ei hiilga...

Jaajaaa, pseudoprobleemid. 

*Armas Anneli kirjutas mulle, et loeb mu blogi, kuna see on elurõõmus. SELLIST komplimenti ei ole ma veel kunagi enda (blogi) kohta  kuulnud

I think I suffer from blog identity crises. I don't know who I am, who I want to be, where I want to be, why I want to be and what is allowed and not allowed for a blogger. 

It drives me crazy when I write about some dramas or say what I mean right here right now, blowing out steam, someone comments well, try to concentrate on the positive and notice the small things. Believe me I have never before noticed the small things more than during the last year(s), I have learnt the value of small things, learnt how little is really needed for happiness, my opinions and own values have been turned upside down, nevertheless I am not a hippie who thinks we can live on flowres, love and clichés. Like at the moment I wish I had 31 914 euros to be happy and not having it makes me scream help! I am poor in the heat of the moment, there is no need to tell me to concentrate on other things. The positive things. 

Why am I not allowed to NOT be positive all the time. Tomorrow I have forgotten about the "missing" 31 914 euros, no worries, it's not like I am planning on robbing a bank or something. It's just an emotion. Today. Tomorrow there will be other emotions. 

Let me be me. Let me have the right to express my feelings. And you have the right to express your feelings towards me. I will take the criticism personally, but I will not die from it. 

Furthermore I don't know in what category my blog should be. I would like to be an "opinion blogger", but obviously I am not  that good blogger. I don't want to be a "family blogger", but as you perhaps have understood I am writting quite a lot about my family. A "life(style) blog or a "life abroad blog" then? 

The first category is too much for me. First of all I do not like the phrase "lifestyle blogger", in a way I think these blogs are the most shallow and mainstream, and I don't want to be either of that. I want to be deep. A blog about lufe abroad can be my category, but then I think I should move to wordpress - to Estonian with a backpack blog with all the stories. I feel it would make sense more. 

My very intelligent friend told me that blog readers are people who don't have enough IQ for more, like reading books and magazines and news papers. This pretty much makes the people who write blogs also not the most intelligent people on the planet. Including myself then? But to think of it,  she's not that wrong. As I already mentioned many bloggers don't seem to be the sharpest pencils in the box...

Yes, I know, I know. Pseudoproblems.

See hetk kui ma tean, et targem oleks vait olla, aga ma ei oska

Ma tean, et mõningatel juhtudel peaks ühel täiskasvanud inimesel olema nii palju aru, et mitte üldse kirjutada teemal, mis võib kirgi kütta, eriti kui pole kirgedeks aega. Muidugi ei pruugi ka, sest blogimisega on selline kummaline värk, et mõnikord mõni täiesti süütu teema (nt dressipükste teema) hakkab oma elu elama, samal ajal kui mõni teine teema, mida ma ise kas kriitiliseks või hulljulgeks olen pidanud, on saanud positiivse tagasiside osaliseks. Never know... Tundub, et kommentaarid sõltuvad kommenteerijate tujust ja kuuseisust.

Nüüd te juba kindlasti mõtlete, et mida ma keerutan nagu kass ümber palava pudru, eksju. Et räägi siis asjast. Okei. Nägin siis mina täna Kai blogis pealkirja "Ei ole mingit sõda" , ma küll aimasin, mis seal kirjas on, kuid tegin ikka ju uudishimust (ja harjumusest seda blogi lugeda) loo lahti. Täpselt nii oligi, et Kaist ja Gretest on saanud sõbrad, kes mõlemad said aru kui toredad nad tegelikult on, et kõik oli üks suur eksitus, keegi ei mõelnud midagi pahasti, neil oli koos tore päev, Grete fännid võivad rahulikult hingata, et Grete siiski ON ülimalt armas ja tore ja siiras inimene ning Kai sai kingitusi. 

TV3 PR-osakond oli ühesõnaga Gretele kenasti nõu andnud, kuidas see tobe apsakas endale positiivseks reklaamiks keerata ja nagu näete, toimis. Ma itsitasin omaette kui must ja valge maailm ikka mõnikord on ning lubasin endale, et itsitangi vaid omaette, aga...siin ma olen... itsitan avalikult. Mind tundes see ei tulnud teile ju üllatusena? 

Grete PR-käik oli täpselt nagu suhtkorralduse õpikust maha kopeeritud. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, et see tundub nii lame. Ma tahan siinkohal rõhutada, et te ei pea nägema minus kibestumust või kadedust (ma olen n+1 korda selgitanud millistel juhtudel ma kade+kibestunud olen) või soovi draamat tekitada*, küll aga võite siin näha küünilisust. Ma ei usu päkapikkudesse, jõuluvanasse, ka kahtlustan ma, et ükssarvi ja rahapadasid vikerkaare lõpus pole olemas, seega selline "ilus päev" tundub...mis sõna ma otsingi...noh...kõige lihtsamakoelisem PR. 

Muidugi ei ole ma nii naiivne, et arvaks, et päriselt mingi sõda oli ja keegi jubedalt solvus või haavus, on ju arusaadav, et ajakirjandusel on vaja midagi kirjutada kui päris-uudiseid pole. Siinkohal olen ma nõus, et kõik see on meelelahutus ja nagu üks mu blogilugeja kommenteeris, et "oligi juba Ojasoo-draamast kõrini, aitäh blogijad uute tuulte eest". 

Samuti ei taha ma siinkohal öelda mitte ühtegi halba sõna Kai ja tema selgroo kohta (kui te kuidagi seda siit välja lugesite), mulle meeldib jätkuvalt tema blogi ja tema ellusuhtumine.  Plusspunktid täiskasvanuliku suhtumise eest kogu "sõtta". Ma usun, et ta päästis paljude väikeste tüdrukute päeva. Nad saavad edasi elada õndsas teadmises, et Grete Klein Padjaklubi-Laura on ka sisemiselt nii armas ja ilus nagu välimuselt.  Aga halenaljakas oli see "ootamatu" pööre ikkagi. 

*Ma ei ole väga tihti Marimelliga ühel meelel, kuid lugesin ka tema postitust sel teemal ja eks tal on ju õigus, et me oleksime võinud oma suu lahti teha ebaaususe koha pealt ENNE. Ma pean ütlema, et ma mõtlesin sel teemal kobiseda, aga kolmel põhjusel jäi see tegemata. 1) ma olen tüüpiline eestlane, kes PÄRAST kritiseerib; 2) ma arvasin, et see on osa turundusest nii üritusele kui sarjale ja ma olen juba varemgi rääkinud, et laias laastus ma usun, et igasugu võistluste ja ürituste korraldajatel on pigem hea meel kui võidab tuntud inimene, sest kõik taandub reklaamile ja 3) ma ei teadnud, et Padjaklubi-Laura on nii popp, et ta feik-blogi päris-blogide seas üldse midagi võidab (vt punkt nr 2, ma arvasin, et osalemine on nö mängult)

Appi, ma olen nii kade, sest ta on ilusam kui mina!

Ühe ajuvaba draama raames tõid paljud kommentaatorid välja, et iga kriitika taga on kadedus ja et inimesel, kes on ema või emaks saamas, ei ole sobiv kasutada krõbedamaid väljendeid. Mind on need mõtted nüüd juba mitu päeva häirinud. Olgu, ma olen sama meelt, et väga tihti on s***ti ütlevate kommentaatorite taga inimesed, kes on kadedad ja kibestunud ning vajavad vaid põhjust, et end välja elada ja selleks sobib ükskõik, milline artikkel, blogipostitus. "T*ra, sa oled nii rõve ja paks", "Valus l**bu" ja muud sarnased solvangud ei ole adekvaatne kriitika ja peaks igal vähegi avaliku arvamusega kokku puutuval inimesel ühest kõrvast sisse ja teisest välja minema. 

Välimuse kommenteerimine on kahe otsaga asi - "appi kui kole!" hüüatame me kõik aeg-ajalt kui näeme mõnd ebaõnnestunud pilti endast või mõnest kuulsusest. Ka ilus inimene võib jääda pildil kole ja siis on see lihtsalt loomulik reaktsioon tollele pildile, millega ilmselt midagi halba me ei mõtle. 

Kui kollane meedia saab Kim Kardashianist elukoleda pildi, siis on ilmselge, et ta avaldab selle mõne mahlaka pealkirjaga, et inimesed seda "uudist" loeksid ja olgem ausad, me ju kõik klikime lahti mahlakate pealkirjadega artiklid ja pärast kirume end maapõhja, et ei saa kunagi tagasi sellele "meelelahutusele" kulutatud minutit. Samuti meeldib meile ju näha kuulsustest ka koledaid pilte, sest see näitab meile, et ka nemad on vaid inimesed, kes 24/7 ei ole imekaunid. 

Aga...on ka teine külg. Mõnikord me ütleme, et see või teine inimene meile (välimuselt) ei meeldi. Lihtsalt maitsed on erinevad ja kui nt blogija julgeb välja öelda, et üks või teine inimene ei meeldi, siis on tegu kohe kadedusega. Vat ei ole ikka küll. 

Mulle ei meeldi paljud inimesed, lihtsalt pole minu teetassikesed. Välimuse põhjal ei meeldi mulle Sandra Bullock, Leonardo Di Caprio, Zenja Fokin, Kati Toots, Triin Niitoja, Kim Kardashian ei meeldi mulle ka ja pekki no Kardo ja Bruno * ei meeldi mulle ka kui tahate draamat või intriigi. Ebasümpaatsed inimesed on mu jaoks näiteks  Taavi Rõivas, Edgar Savisaar, Donald Trumph, Marianne Mikko, Maire Aunaste, Inno Tähismaa, Ingrid Mitte-Enam-Tähismaa, Krista Lensin.** Ja ausalt ma ei oleks kunagi tulnud selle pealegi, et selle taga võiks olla kadedus.  

Ma ei meeldi ka ei välimuselt ega mulje põhjal paljudele inimestele. Midagi pole teha. Kõigile ei saagi meeldida. Ja ei peagi. Samas ei arva ma kuidagi, et need, kes mu välimust kritiseerivad peaksid mu peale kadedad olema. Sugugi mitte, paljus kriitikas on ka tõtt ja see kriitika, mis ülaltoodud  "sa oled nii rõve ja paks" -kategooriasse kuulub, ei ole oluline. 

Näiteks on mulle öeldud, et appi, sul on nii kõverad jalad. On tõesti. Kas nüüd "nii kõverad", aga kõverad. Aga mis ma siis tegema pean? Ma ei ole kunagi tulnud selle pealegi, et peaksin neid varjama. Ma ei saa neid muuta ja kui keegi arvab, et ma ise pole neid varem peeglist näinud, siis olen ikka. Ma lihtsalt ei hooli karvavõrdki sellest. Ma ei tea, miks inimesed selliseid asju muidugi üldse ütlevad, kuid ma olen kindel, et kadedus selle taga ei ole.

Ja kui ma nüüd ütlen, et antud (pastakast välja imetud) draama põhjal ei meeldi mulle Grete Klein, siis mulle tõesti ei meeldinud tema suhtumine ja väljaütlemised, kommentaarid. Et mitte meeldimise taga võiks olla kadedus (välimuse pärast?), sellist mõttevälgatust ei suuda ma isegi mõista. Kuidas see loogiline oleks? Olen kade, et ta on ilusam? Rohkem saavutanud või kaugemale jõunud? Erinevad inimesed, erinevate eludega, erinevate soovide ja saavutus(vajadus)tega.

Kogu selle looga ei taha ma öelda, et ma poleks kunagi kade. Olen ja kuidas veel. Ma olen kade paljude asjade peale. Näiteks tunnen ma tihti kadedust torkamas, kui keegi kirjutab sotsiaalmeedias, et "lapsed on vanaema juures, et saaksime mehega kahekesi olla/reisile/spaasse minna/magada". Ma olen selliseid asju lugedes tihti kadedusest ogaraks minemas. Samamoodi on kui keegi jagab pilte reisist Itaaliasse, Balile, Jaapanisse, Brasiiliasse, Uus-Meremaale. Itaaliasse tahan ma kogu aeg tagasi ja teised kolm on sellised kohad, kuhu ma lihtsalt tahan minna. Ja olen natuke kade. Egiptuse ja Türgi reisipildid mind samas kadedaks ei tee. Ma olen kade, et mul pole uut iPhone'i, uut arvutit, korralikku autot, ma olen kade, et ma ei ole saanud täita teatud plaane/soove. Ma olen kade, et mina "Minu Norrat" ei kirjuta, ma olen kade, et ma ei oska nii hästi sõnu seada kui mõned teised (nt A.Kivirähk). Ma olen isegi mõnikord kade kui mõni blogija kingituseks mõne vahva asja saab. Näiteks 100-eurose raamatupoe kinkekaardi või sada kilo pelmeene. Ma olen tavaline inimene ja kadedus on osake minust, kuid käsi majandusaastaaruandel võin ma vanduda, et kui mulle keegi ei meeldi, siis selle taga ei ole kadedus. 

No ja siis selle pika siseanalüüsi lõpetuseks jõuame me selleni, et tundub, et emad peavad end oma sõnavara ja käitumist kontrollima rohkem kui poliitikud ja teised avaliku elu tegelased, sest "appikene, selline käitumine ei sobi ju emale".  Ma ei ole kunagi aru saanud, miks üks või teine asi emaks saades enam ei sobi. "No aga see on labane/kohatu," vastatakse selle peale. Aga teate mis - mõni inimene ONGI labane, mõni inimene ongi (minu arvates) halva riietusstiiliga, mõni inimene ongi krõbedama sõnavaraga, miks see siis emaks saades muutuma peaks. 

Ma olen ema, aga võin blogi vahendusel kedagi p***e saata, sest ma olen emotsionaalne ja tihti enne ütlen ning siis mõtlen. Kas see minust nüüd halvema ema teeb, selles ma kahtlen. Halvema ema teevad minust hoopis teised asjad.***  Kas emadele ei olegi emotsioonid lubatud? Kas emaks saamine tähendab automaatselt seda, et me muutume paremateks inimesteks? Aga kui ma olengi üdini üdini paha inimene? 

Mina olen enda puhul tähendanud hoopis seda (kui närvilisus ja väsimus kõrvale jätta), et ma olen muutunud palju lapsemeelsemaks. Ma tunnen rõõmu asjadest, millest veel mõnda aega tagasi ma rõõmu tunda ei osanud. Aga ma ropendan jätkuvalt. Kuigi olen ema. 

*Ma pean ausalt tunnistama, et kunagi sõbrannaga "arvstasime" blogijate ja tuttavate kaasasid, nii palju kui neid piltidel näinud oleme. Ja samal ajal kui mu sõbranna leidis, et Kardo on pigem sex, leidsin mina, et pole absoluutselt minu teetassike. Minu teetassike võiks olla nt Ebapärlikarbi-Triinu mees. 

**Mulle meeldivad Anu Välba, Anu Saagim, Mirtel Pohla, Lenna Kuurma, Grete Lõbu, Anne Reemann, Tanel Padar,  Üllar Saaremäe, Ago Anderson, Tõnu Oja, Arnold Schwarzenegger (jp, ma tean ma tean, et see on veider), Sean Connory, Julia Roberts, Julianne Moore, Pierce Brosnan, Meryl Streep, kuninganna Elisabeth, kuninganna Sylvia, Jennifer Aniston

*** Ei, ma ei ütle, et on okei olla labane ja ropendada,  vulgaarsus ja labasus on kaks sellist asja, mida ma tegelikult absoluutselt ei kannata, aga ma ei saa šokki, kui keegi kellelegi halvasti ütleb või nabani ulatuva dekolteega ringi jookseb. 

Aga mis saab abielust?

Ma ei tea, kas see on nüüd mingi kümnenda aasta kriis, aga me ei saa Marekiga ABSOLUUTSELT läbi. Okei, kui ma kirjutan suurte tähtedega ABSOLUUTSELT, siis ma natukene liialdan, kuid laias laastus vastab see tõele.Me ei suuda omavahel suhelda ilma, et me üksteist süüdistaks, teineteise peale solvuks, häält tõstaks, meil on erinevad arusaamad asjadest alustades lapsekasvatusest kuni selleni, kus edasi elada ja kuidas. **

Mina nõuan, et üürime oma maja välja, Marek ei taha "seda viimast oma enda asja" kaotada. Ma mõistan tema tundeid, kuid ma tahan ükskõik milliste vahenditega august välja saada. Ausalt, kui ma oleks noorem ja kenam, siis ma oleks varsti nõus prostituudiks ka hakkama.*  Marek arvab, et peab iga sekund Idaga koos olema, mina arvan, et Ida peab õppima ka üksinda mängima/magama minema. Me tülitseme ja vaidleme oleme vait, sest nii on lihtsam, sest kõik meie jutuajamised lõppevad tüliga. 

Marek tunneb puudust sõpradest, kontserditest, suveüritustest, mina tunnen ka, kuid ei leia, et see kõige olulisem on. Ma tunnen ka end närusti, et ma ei saa minna juba teisele ristitütre lõpetamisele ühe aasta jooksul, aga kui lennupiletid selleks nädalavahetuseks ON 300eur edasi-tagasi (tuletan meelde, et eelmine nädal käisin ma Eestis 15 euroga), siis see ei ole lihtsalt mõeldav ja nii lihtne ongi. Lisaks olen ma kogemata suutnud Ida lasteaias puhkuste graafikusse teha risti valesse kohta, nii et Ida on lasteaiast vaba 28-31 nädal. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas ma neli nädalat kas 1) üldse poes ei ole või 2) Idaga siin koos olen. 

Mina olen segaduses ja omadega läbi, Marek on segaduses ja omadega läbi. See kõik kokku panduna annab kokku tulemuse, kus me aina tihedamini pillume lauseid, mida me (veel?) ei mõtle, aga mina ei tea, kuidas seda suhet korda saada. Sest lisaks kõigele muule on ka meie suhe katki.

*Ma tegin nalja. Ma never ei suudaks midagi sellist teha isegi kõige meeleheitlikumas olukorras.
** Palun ärge soovitage Eestis tööd otsida, on ilmselge, et seda me niikuinii teeme, mitte ei oota palmi all, et banaan suhu kukuks.

Kuidas mind korda teha? /How to fix me?

Psühholoogi juures käimine on ikka parasjagu naljakas ka, selles mõttes, et palju kummalisi mõtteid ja asju kerkib üles. Ikka ka seoses lapsepõlve kogemustega. Ma pean muidugi siin kohal kiitma oma psühholoogi, kes on seda tüüpi, et ei leia, et me peaksime väga lapsepõlve probleemidest alustama, vaid kõigepealt peaksime nende kümne korraga lahendama mu praeguse kriisi ja siis (kuna ma ilmselt nii screwed up inimene, soovitas ta mul) jätkata sügavama ja pikema raviga, et kõik see "lõngakera" lahti haruda. Hetkel püüame me sünkrooni saada mu lapsepõlve- ja praeguse mina. Hahh, see juba kõlab nii veidralt! Aga ma mõistan selle vajalikust. Ma toon teile ühe näite.

Ma tegin süüa ja kutsusin Marekit ja Idat kolm korda sööma. Ma sain aru et nad ei pruukinud kuulda, sest nad vaatasid teises toas multikat, aga selle asemel, et minna toa uksele ja nad sööma kamandada valisin ma solvununa üksi ära süüa ja siis demonstratiivselt lahkuda köögist. Marek ütles, et nad tõesti ei kuulnud, kuid mina enam teda EI KUULANUD, mina olin solvunud. Aga teate, kus selle solvumise põhjus on? Lapsepõlves. Me pidime alati kasuisa vähemalt kolm korda sööma kutsuma, tema kuulis küll, kuid valis MITTE tulla, ma ei tea, kas kiusust või jonnist või sellest et me ei meeldinud talle, aga ta ei tulnud pea kunagi sööma ja kui tuli, siis näitas ta demonstratiivselt kui vastumeelne tal seal laua taga istuda on. Seepärast ei meeldi mulle inimesi sööma kutsuda. Lisaks sellele võis sööma kutsumine/mitte kustumine vähemalt 50% ajast lõppeda tüliga. 

Võib olla on selles valguses ka lihtsam mõista, miks mulle on oluline koos laua taga söömine ja laua kombed ning miks mind kõige enam ärritab kui Ida keeldub söömast või laua taga lollitab? Kas pole tegelikult kummaline, kuidas mõned mälestused panevad meid sada aastat hiljem ebaadekvaatselt käituma? 

Minu probleem siin juures on veel see, et isegi kui Marek palub vabandust (mida ta isegi ei peaks tegema), siis mina ei oska solvumisest lahti lasta, ma keeran end üles, hakkan segast peksma, leian kuidas keegi mind ei armasta ja minuga koos ei taha olla ja võin tunde vihane olla. Kui Marek minust sel ajal ka välja ei tee, siis ma solvun veel rohkem, sest minu maailmas näitab see, et ta ju ei hooli (samal ajal kui teine lihtsalt enam ei jaksa mind anuda-paluda).

Edasi jõudsime me selleni, et ma identifitseerin end läbi töö ja karjääri. Ma olen terve elu olnud suhteliselt headel ametikohtadel ja teinud oma tööd hästi, nüüd ühtäkki ei lähe enam nii hästi ja ma tunnengi, et olen läbikukkunud. Ka ema ja naisena. Sest ma ei ole end kunagi varem pidanud pereinimeseks. Te ehk mäletate, et ma olen rääkinud, et enne Marekiga tutvumist ma ei tahtnud abielluda ega lapsi saada. Kõige hirmuäratavam lause, mis mulle kunagi on öeldud oli "sa oled see naine, kellega ma tahan abielluda ja pere luua". Ma sain aru, et too peika tegi ju komplimendi, kuid mul on siiani meeles, kuidas ma mõtlesin, et "appi, ei, mina küll ei taha!". Aga näete, olukord muutus. Ja kuna ma sisimas olen alati arvanud, et minust ei saa head ema ega naist, siis nüüd selles olukorras, kus ka karjäär on ära võetud, tunnen ma, et ma ei saa hakkama. Ma ei taha nii tunda! Ma tahan olla hea naine ja ema, sest uskuge või mitte, siis mulle ei lähe midagi rohkem korda kui Ida ja Mareki heaolu. Ma ei taha, et nad kannataks, aga teen kodus sellest hoolimata Mareki elu põrguks. Just selliste naiste kõrval nagu mina, võtavad mehed endale tavaliselt armukesed. 

No vot. Ja nüüd me siis üritamegi kuidagi sünkroniseerida minu lapsepõlve mälestusi praegusega ning õpetada mul lahus hoidma era- ja ärielu, et mind "töökorda" saada. 

Going to therapy is actually a strange thing. It gives me strange things to think about and digs out the connections to childhood of course,  I like that my psycholgist is not the kind who thinks it is necessary at this stage to go all the way back to childhood and start from there, she starts from here and now and tries to help us find out why I keep acting the way I do. 

At the moment we are trying to syncronize the previous and past. Sounds strange, but I understand why we need to do this. 

For example. I was cooking and when the dinner was served I asked Marek and Ida to come to eat. three times. I knew they probably didn't here, because they were watching a cartoon, but I chose to get angry and offended because they didn't come. Instead of going to living room and make sure they heard, I sat down, ate alone and showed them afterwards that I was angry. Marek explained he didn't here, but I didn't care. You want to know the reason for why I acted like this? When I was a child (or actually every time I visited them as an adult as well) I often had to ask my stepdad to come to eat, he heard, but chose not to come. I don't know the reasons, but he just ignored it. And the times he did eat with us, he always showed how much he dislikes being there with us. That is the reason why I really don't like to ask people to dinner table (more than once). 

Perhaps it also explains why it is very important for me to eat at dinner table together, I want tablesetting to be nice and why I get upset when Ida does not behave at dinner table or plays with food? 

Isn't it silly how childhood memories make us behave inadequate when adult? My problem is also that I cannot let go of being angry. My husband apologizes (even when he doesn't have to), but I just keep turning myself on, getting more upset, I can say things I don't mean, just because I want to hurt him (why?) and I can go on without talking to him for hours. And when he goes away, because he also gets tired of trying to make up, I get more offended, because "he doesn't care". I don't want to be this way!

Further we found out that I identify myself throug work and career. I have always had good positions and done well at work, but now when things are not going well, I feel as a failure, because the situation is new and unknown to me. Perhaps you remember that I have told before that before I met Marek I was 100% certain I will not get married and have children. I remember an old boyfriend telling me "you are the kind of women I want to marry and have children with". I know it was supposed to be a compliment, but I was terrified. "No, no, no, never!" I thought. Things changed and as I have always thought I will make a crappy wife and mother, I feel as a failure in this situation when career is not supporting my self confidence. I feel I cannot "play the part" good enough. But I don't want to feel like this and make my husband's life miserable, for crying out loud he and Ida are the best things that have ever happened to me, but I do not show this at home. I am arrogant and ill-tempered. I want to be a good (not perfect!) mother and wife. How do we fix this? Can we fix me? 

This is the question we are trying to solve. Perhaps then I will not take all the things that have happened to us during last year so hard? And stop blaming myself and accept the fact that I am an avarage person and this is not a bad thing? 

EBA2016

Alustame algusest. Ehk naiselikkust osast. Ma tundsin end eile hommikul nagu räbal ja mul polnud MITTE MINGIT tahtmist õhtul ka üritusele minna, peeglist vaatas mulle vastu väsinud ja kurb vana naine, ma tundsin, et ma ei viitsi end kokku võtta. AGA minu rõõmuks kloppis nii mu välimuse kui enesetunde ja -kindluse üles Chloe ilusalongi juuksur-meikar Stanislav. KUI te end halvasti tunnete ja teil on kuhugi minek, siis seadke sammud sellesse Kaubamajas asuvasse salongi. Väga väga positiivne kogemus.

Aga siis õhtu juurde. 

Muidugi oli korralduses apsakaid, möödalaskmisi ja asju, mida saab parandada, kuid seda kõike korraldajad ilmselt juba teavad, ma ei hakka kordama ja targutama. On küll veel tibake lastekingades ja kodukootud see üritus, aga mul on hea meel, et selline üritus korraldatakse. Vahva on teistega, keda justkui tunned, aga samas ei tunne, tuttavaks saada. Me ei pea kõik bestikateks saama, kuid teineteist teada on ju tore. Ma saan aru, et kusagil keegi (ma ei tea kas blogijad ise või lugejad) tahavad tekitada intriigi ja "klassivahet", et kõigil justkui ei sobi osa võtta, aga mina ütlen, et unustage korraks oma egod;)  Samas meeldis mulle õudselt üks Ebapärlikarbi-Triinu lause kusagil kunagi, et nii nagu kõik müúgiesindajad ei pea omavahel bondima, ei pea bondima ka kõik blogijad (aga natuke ma siiski mõtlen, et võiks ühte ruumi mahtuda küll).

Appi, kaldusin teemast hoopis kõrvale. Tagasi teemasse.

Inimesed olid toredad. Ja ilusad* . Näiteks Aili (SÜÕ)** treenitud keha tegi kadedaks. Me jõudsime küll Ailega (ei ole kirjaviga, olid kohal Aile ja Aili) järeldusele, et MILF on selline kaheotsaga "väljend", et on ta siis hea või halva kõlaga, aga ma siin kohal ütlen siira naiseliku kadeduse ja positiivse kõlaga, et Aili on "milf". Ma tahaks ka selline olla. Äkki peaks trenni tegema hakkama? Nagu päriselt, mitte nii nagu mina, et jalutan (täna kuus km) ja ütlen, et tegin trenni.

Sekkarileiud-Agnes oli päriselus veel ilusam ja armsam, Roosad stilettod Maiken veel rõõmsameelsem ja roosam, Manjana veelgi (enese)iroonilisema huumorisoonega ning Ebapärlikarbi-Triin veelgi ägedam. Selline heas mõttes täiskasvanulik, naine attitude'i ja arvamusega. Ilus pealekauba. Ebapärlikarpi fännan ma juba ammu, aga nüüd sai minust tema veelgi suurem fänn. Marianni fänn olen ma ka, isegi hoolimata sellest, et ta rase on (sry, püüdsin nalja teha). Mul on hea meel, et mul nii ägedad sõbrad on.  Ausalt!

Mul on ka hea meel, et Efka parima fotoblogi auhinna võitis. Efka ruulib! Kahju, et ta ise kohal olla ei saanud. Ja muidugi on mul hea meel enda teise koha üle "välismaablogides". Ma tean, ma tean, see kõlab klišeelikult, aga ma olin üllatunud. Selles mõttes, et ma ju tean, et on palju neid, kes mulle kaasa elavad ja blogi igapäevaselt loevad, aga arvestades ka kriitikat, mis kogu mu blogi ja isikut saadab, siis jah, ma olin üllatunud ja tänulik. Aitäh teile! 

Õhtu kõige iroonilisem hetk oli muidugi see kui läksin oma auhinda kätte saama, seisin lava ees ja Uku Suviste mind tähele ei pannud. Alustasin blogimist "nähtamatu Mutrikesena" ja suutsin auhinna kättesaamisel küüntest kübarat kanda ja nähtamatuks muutuda. Minu superpower! 

Kriitikat? 

Kohe kui Uku Suviste ütles, et ürituse ametlik osa on läbi, tõusis pool saali püsti ja lahkus. See oli nii naljakas. Kas me siis tulimegi kokku vaid auhinda saama ja kui see käes või ei saadudki, siis joosti kohe laiali. 

Ja no ainus päris tilk tõrva meepotis oli Grete Klein. Ma olen igati nõus, et tegu on andeka ja ääretult kauni noore naisega, "Padjaklubi"-Laura meeldib mulle ka, AGA PÄRISELT, ei ole aus, et TURUNDUSTOODE võistleb oma pärisblogijatega. On ok teha natsa reklaami oma saatele, aga no ausalt, see oli ikka feil. Ja veel suurem feil kui osalemine, olid 1) tema kõned. Ma algul arvasin, et ta teeb nalja ja on nö rollis, aga mida aeg edasi, seda rohkem sain me aru, et ta vist ikka pidas päriselt kõnesid ja 2) kui sa blogijana auhinnad saad, siis sa ei avalda tänu stsenaristile ja tiimile, kes su eest selle töö ära teevad. 

Kui see välja arvata, siis mina ütlen, et igati tore oli. Iga aastaga aina paremaks, eksju? Ja hei, kui juba Hiltoni avapidu oli olnud üks prohmakas teise otsa, olgugi et seda korraldas professionaalide tiim, siis Mari-Leen sai superhästi hakkama ning on tänu ära teeninud. Siinkohal suur aitäh Hotelliveebile, V Spaale ja Oru hotellile kinkide eest!

*mõni oli outfitiga nii üle pingutanud, et kleit ei katnud isegi tagumikku ära ja mõni ei kandnud oma úbermoodsat hjam outfitti välja, aga mis teha, maitsed ja arusaamad moest on erinevad. Ja kes olen mina kritiseerima. Vbla Perekool on juba oma lemmikud ja mittelemmikud välja kuulutanud? 

** ma ei viitsi ipadis linkida. Vabandust!

    Foto: Marimell

     Foto: Raido Link, Delfi

Foto: Õhtuleht.  SEE on ilmselt mu happy face. Kui mu rõõm välja ei paista, siis ma luban teil, et mu sisemine jumalanna oli õnnelik ja tänulik, erinevalt välisest Dark Lord jüngrist.

Foto: Fotoraat

Lisaks II kohale tegid mulle täna rõõmu veel kaks asja. 1) Ida pildid. Kas pole kummaline, et ma olen Idast väsinud, kuid juba kolm päeva hiljem tunnen ma temast nii puudust. No te vaadake seda väikest fashionistat! Mul on tunne, et siit tuleb uus moeblogija.

2) mu sõbranna, kes mulle Diibi oksjonist teada andis, saatis mulle täna pildi, et ostis mu vanaema karahvinid mulle tagasi. Ma ei oska sõnadesse panna kui tänulik ma olen. Kahjuks ei leidnud ta Grimmide muinasjuturaamatut. Kui kellelgi on nüüd kodus Grimmide muinasjuturaamat, kus peal kirjas "Mariani oma raamat", siis ehk müüte selle mulle tagasi?

Maailma kõige hirmsam koht

Mõtlesin siis mina, vanainimene, eile hilisõhtul, et poogin end kellelegi sappa ja vaatan selle Vabank ööklubi üle. Ma olin sellest palju kuulnud, et popp ja ma ei tea, mis veel, aga otseloomulikult polnud mina seal käinud. Ma ei käi poppides kohtades (kui välja arvata vanasti Prives käimine, see klubi mulle meeldis). 

Ühesõnaga. Niigi tikutoosisuurusest klubist moodustab 80% mingid erinevad vip osakonnad. Kuna meil oli mingil põhjusel ka käepaelale "vip" kirjutatud, siis juhatati meid kuhugi eraldi ruumi, mis omakorda koosnes kahest ruumist. Esimeses ruumis istusid diivanitel seina ääres meesterahvad ja kui me sealt ruumist läbi jalutasime, siis oli mul tunne nagu mõnes inimkaubitsemisest rääkivas filmis. Teate küll, rumalad naised meelitatakse kuhugi taharuumi, siis pannakse uks lukku võetakse dokumendid ära ja müüakse heal juhul edasi orjaks. Õõvastav kogemus. Tagumine ruum oli veel väiksem, kuid ometigi suutsid inimesed seal isegi tantsida. Mina tundsin end liiga vanana, et kellegi diivanilaua ees kepsutada. 

Me liikusime tagasi "pööbli" hulka. Seal tundus tibake turvalisem. Ja ma ausõna isegi püüdsin tantsida, see "it's getting hot in here" lugu on ju päris särtsakas, aga edasi tuli vaid mingi mõttetu igav jama, mis mind küll kuidagi käima ei tõmmanud. Muidugi, pean endale tunnistama, et asi võib olla ka minu vanuses ja iseloomus, mitte muusikas. Ma ei tea. Kell oli JUBA üks ka, ja ma tundsin, et teate, poisid ja tüdrukud, see siin pole ikka minu tassike teed. Pool kaks olin ma igatahes kenasti hotellitoas teki all ja nautisin vaikust. Kananahk tuli selle hirmsa koha peale mõeldes peale.

Ma ei suuda mõista, kas inimestel on nii tungiv vajadus, end olulisemaks ja suuremaks mõelda, et sellised vip-osakonnad tehtud on. Mingi eluvales elamine? Sest kammoon, klubis oli vip osas rohkem rahvast kui "tavalises kõigile avatud osakonnas" ja keegi seal special ruumis eriliselt vip küll ei tundunud.  

Ja te ei kujuta ette kui õnnelik ma olen, et ma abielus olen!  Kui ma peaksin sellistest kohtadest endale meest otsima hakkama, siis ma ilmselt sureks vanatüdrukuna, kel mehe asemel seitse kassi.

    Foto: Kerli, Fotoraat

Kuidas eestlane lennujaamas ära tunda?

Ma ei ole ju ainus, kes eestlase lennujaamas kohe ära tunneb, eksju? Ja ma ei taha üldse üleolev olla, aga me lihtsalt oleme nii kergesti ära tuntavad. Noh ilmselt me lihtsalt oleme juba eestlase nägu, aga jätame sellise tavalise keskmise eestlase välja. Minu jaoks on kõige naljakamad (ja samaaegselt piinlikkumat) kolm eestlase-tüüpi:

1) Eesti ehitaja, kes nädalavahetuseks koju läheb. Igaks juhuks ütlen ette, et ma EI halvusta ehitusel töötavaid inimesi, eriti kuna Eesti töömees on väga hinnatud, ja üldistan siin. Igatahes SEE ehitaja on tavaliselt spordiriietes, spordikott üle õla, kui ta veel ei ole purjus, siis ta on seda lennukilt maha minnes, sest ta kaanib kaasa ostetud alkoholi endale lennukis sisse nagu oleks kogu maailma alkohol otsa saamas kohe kohe. Viimati istus meie ees mees, kes JUBA OLI maani täis, kuid kaanis lennukis otse pudelist viina. Ei teda heidutanud, et teda viisakalt keelati. See tüüp ehitaja on ülbe ja ennasttäis, möliseb kõigiga ja ikka vaid omas keeles, sest "no pekki, ma siis su keelest aru pean saama". Selliste kaasmaalaste pärast on mul tihti piinlik.

2) Ka ehitaja, aga eliitehitaja. Tema tahab näidata, et teenib hästi ja on sellepärast "piduriided" selga ajanud. Klassikaline piduvorm koosneb neljast elemendist. Guess teksad + suure Armani kirjaga t-särk + kuldkett + kingad. Ma iga kord seda ehitajat nähes tahan küsida , MIKS või hüüda, et üheksakümnendad helistasid ja tahtsid oma riideid tagasi. 

3) Välismaal töötav naissoost isik torkab silma selle poolest, et ta püüab välja näha "välismaalane", kuid feilib, sest ta miksib kokku KÕIK trendiesemed ja kokku tulebki äratuntav Eesti välimus. 

Muidugi on neid tüüptunnuseid veel kümneid, aga need kolm torkavad kõige tihedamini silma. Samas on ka kadedaksajavalt stiilseid eestlasi. Üht sellist kohtasin ma hiljuti Tallinna lennujaamas, ta oli minu selja taga kohvijärjekorras ja kandis maailma kõige romantilisemat lillelist kleiti. Ma jäin teda ammulisui vahtima ning pidin talle lihtsalt ka ütlema, et ta kleit on imeline. Ta vastas, et leidis selle vanaema juurest pööningult ning tahtis selle Pariisi kaasa võtta. Ta elas Pariisis. Ehk see seletab ta stiilsust:)

Mind tunneb lennujaamas (ja igal pool mujal) ära krunni järgi. Aga tšekkige allolevat pilti! Ma olin eile riietunud kooskõlas hotellitoa tapeediga:D

Segisti-draama

Kuna mul on parasjagu käsil pikk ja igav rongisõit,  siis olen ma läbilapanud kõik blogid ja ka perekooli ning saanud teada, et nii palju draamat on toimumas ümberringi. Ühes draamas olin ma isegi eile korraks osaline ja see ajas mul s***a nii keema, et lihtsalt lahkusin tollest arutelu grupist. Peale seda mõtlesin ma, et kui ma veel korra kuulen ühes lauses sõnu "riided", "meikar", "pole", "stress" ja "blogiauhinnad", siis ma keeldun sinna lihtsalt minemast. Aru ma ei saa, mis kuradi aasta suursündmus see korraga on, et kõik mingeid ballikleite taga ajavad. Uskuge mind, kõigile ei meeldi te niikuinii ja alati on keegi, kes kommenteerib ka negatiivselt. Hakake juba harjuma palun!

 Samas meeldis mulle "minajamuud" blogi arvamus sellest, mida ta arvab, et Elu24 seal live' kohal on. Ma olen nõus, et ilmselt on rõhk sellel, et kellegi ämber pildile/kaamerasse saada (võttes arvesse kui palju on noori ja mingil põhjusel pabistavaid blogijaid siis on see ilmselt ka lihtne ülesanne.või siis lihtsalt minusuguseid kobakäppasid/lapsesuid). 

Ühesõnaga oli mul eile korraks sellest üritusest kopp ees juba enne kui see toimudagi oli jõudnud. Mul tekkis tõrge. Tänaseks olen ma muidugi tõrkest üle saanud, sest kui tihti mul ikka on võimalus Idata välja saada kodust? Ahjaa, kes minuga enne kusagil veini tahab juua? 

Edasi nägin ma, kuidas kulutulena hakati jagama kellegi postitust, et Tallinki laeval olla moslem (kust nad seda teada said, et ta moslem oli?) naistöötaja läbi peksnud. Ma ei ütle, et sellist asja juhtuda ei võinud, ma ei ole viitsinud uudiseid läbi lapata, AGA mu meelest on hirmuäratav, kuidas inimesed valimatult kõike edasi jagavad ja puhta tõena võtavad. Ja ka see "uudis", kus polnud ühtegi fakti, hakkas Facebookis oma elu elama. Juba oli ühest moslemist saanud "kamp rätipäid" jne jne. Mootorsaage hakati välja otsima ja A. Hitlerit taga igatsema. 

Sellega polnud draamad lõppenud. 

Kaks kõige popimat aga ilmselt siiski Ojasoo vägivald ja Malluka segisti draama. Esimesest ma ei viitsi kirjutada, sest ma ei ole kõike lugenud, teisest aga natuke küll. Sellistest "võidab kõige rohekem laike saanud pilt"-konkurssidest olen ma tegelikult juba kirjutanud (http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2014/07/miks-mulle-igasugu-pildivoistlused-ei.html). Ma ei arva neist suurt midagi, sest 98% juhul EI võida parim pilt niikuinii, vaid see, kel kõige rohkem sõpru. Mulle ei meeldi igasugu häälte palumine - olgu selleks siis blogija või algkooli klassiõde. Mõnikord ma ignoreerin neid palveid, mõnikord viitsin isegi lingi lahti teha, teinekord mingil põhjusel isegi hääletan, AGA üldiselt ma lihtsalt ei reageeri. Mõnikord tahaks ehk ise ka osaleda, aga kuna ma tean, et võiduvõimalus on nullilähdane alati (ja näete, söön oma sõnu. Alles hiljuti rääkisin osalemisrõõmust, kuid avastasin nüüd, et pildi-ja kirjutamisvõistlustel tahaks küll võita;), siis ka ei osale neis konkursidel. VÄHEMALT KUNI autosid auhinnaks pakkuma ei hakata;)

Ma sain aru, et paljud leidsid, et on ebaaus, et Mariann neid võistlusi kinni paneb. Ühelt poolt leian minagi, et see on ebaeetiline, kuid siin on mitu külge asjal. Esimene ja kõige olulisem on reklaam. Uskuge mind, IGAL tootjal ON SUVA, kellele mingi ratas, kohvikann, patsikumm välja loositakse ja kui tänu kellegi populaarsusele (mitte vaid blogija) on saavutatav reklaamipind eriliselt suur, siis neil on pigem selle üle hea meel. Draama on ka reklaam. Teie klikite, loete ja arutlete - laias laastus on see kõik reklaam. 

Ja edasi jõuame sama mure juurde, mis tol kommentaatoril oli, et popid blogijad saavad EBA auhinnad endale ehk siis kirjanduslikult liialdades ei tohiks nad isegi osaleda, et teistel ka võimalus oleks võita. Aga kui tegu ONGI populaarsusel põhinevate võistlustega, siis pole ju midagi ebaausat? On kõige rohkem laike saav võitja ja ülejäänud. 

 Muideks ka züriiga ei saa alati kõigile meelepärast tulemust. Võtame kasvõi Eesti Laulu. Mulle meeldivad  VÄGA paljud laulud, mis seal osalevad, kuid aimates zürii ja korraldajate endi maitset, siis Eurovisiooni võidulugu sealt välja ei valita. 

Kolme sõnaga. Nii palju draamasid. (Aga ma olen juba Oslosse vähemalt jõudnud. Pool teed läbi!)

Kohutavas vaesuses elamine /Living in awful poverty

 Eelmise postituse kommentaar, et "aga kas sa ei karda, et kui sa kirjutad kõigile, et elad kohutavas vaesuses, võlgu. Oled sügavas depressioonis, ärritud kergelt (vb eneselegi ohtlik)..." pani mind mõtlema. Just selle "kohutavas vaesuses ja võlgu elamise kohta". 

Esiteks ma ei häbene seda, et meil on hetkel rasked ajad, selle nimi on elu ja nö valed otsused, midagi pole teha. Minevikuga. Tuleviku nimel me pingutame. Näiteks mõtlen ma pea iga nädal selle peale, et järgmisel aastal samal ajal ei ole mul üht suurt laenu. Laenu, mis hetkel tekitabki olukorra, et mul on kuu lõpus rahakotis 3,20. 

Ja "kohutavaks vaesuseks" on meie elu natuke liialdus ikka nimetada. Ma mõistan täna väga hästi, mida mu sõbranna mulle ütles, kui kirjutas, et "mulle meeldis teie lihtne elamine ja uus sina, kes on rohkem sina" - ma mõistan neid sõnu väga hästi ja elan aina rohkem nende järgi. See ei tähenda sugugi, et ma tahaksin öelda, et raha ei ole elus tähtis. Nii "diip kunstiinimene" ma ei ole. Tegelikult on selles osas maailm must ja valge. KÕIK probleemid ERANDITULT saavad alguse rahast. Aga siis on see teine pool elust - see pool, mis koosneb hetkedest, sõpradest, pisiasjadest. Selle poole pealt on ilmselt raske leida õnnelikumat inimest kui mina. Mul on KÕIK olemas. Ma olen selliseid pilte varem pildiraamatutes näinud, nüüd on meil võimalus ELADA pildiraamatus. Ma kavatsen nautida sellest iga hetke, sest ma ei tea, võib-olla see on once in a lifetime võimalus. Isegi meie kodupood on nagu pildiraamatust. 

Ja nii me elamegi. Kohutav vaesus + täielik rikkus. 

//

A comment from last post, where I was asked "if I am not afraid  if I tell everyone that we are living in awful poverty and I am depressed, I will have problems". I answered to the comment also that there is nothing to be afraid of. I am not dangerous or sick in a uncurable way, I am just tired, because too many things have happened during last two years, and I need help to sort things out, to get back on my feet. 

But to say that we live in "awful poverty" is an overstatement.  I am not ashamed to say that these are financially difficult times, wrong decisions have lead to this, and we have to deal with it, but I honestly must say I am happy that we dared to try make our dream come true. We were with little experience and made wrong choices, but we tried, and if I think back on things I am happy for everything we did. We cannot change the past, but we are working on making the future brighter. If not for our sake, it's for Ida's sake. She has been our sunshine during the last days and deserves ONLY the best. 

I have seen photos like these below on picture books before, but you know, at the moment WE ARE LIVING IN A PICTURE BOOK. Even our homeshop is satumainen, our yard is satumainen, everything together is satumainen, and I am enjoying these moments while we have the oppertunity. TMaybe it is once in a lifetime oppertunity to experience Norwegian winter and summer in this way. I don't know. Perhaps from autumn we are back in Estonia. But to have this picture book life AT THE MOMENT  makes me the happiest and richest person there is. 

Of course this doesn't mean I want to say money is not important. Of course it is. This part of the world is quite simple and black and white. ALL problems start with money. No exeptions. If you have too much or too little - both have it's downsides. 

And that is how we live at the moment. Awful poverty + richness. 

Poes on olemas armas mängunurk (kust Ida karu kaasa shoppama kutsus. Keegi ei pahandanud)

See on meie koduPOOD

 

Meediakasvatusest ehk kas ma olen oma lapse elu ära rikkunud?

Sattusin eile lugema ühe blogi kommentaare ja olgugi, et ma saan mõttest aru, siis jäi mind suhtumine häirima. Teema siis selles, et keegi ütles, et tema ei kavatse lapsest ÜHTEGI pilti  sotsiaalmeediasse jagada, et pole õige OMA lapse pilte jagada avalikult, sest olgu see laps kui armas tahes, see rõõm jäägu ikka vaid pereringi ning et need, kes lastest pilte jagavad blogides, on igasuguse meediakasvatuseta ega saa aru, et on lapse elu ära rikkunud. 

WTF? 

Ma olen absoluutselt nõus, et peab olema VÄGA ettevaatlik, milliseid pilte lastest sotsiaalmeedias jagada, sest kahjuks leidub perverte, kes võivad teatud pilte kuritarvitada (ja kui rääkida näiteks paljaste laste piltidest, siis mu meelest ei ole see ka eetiline). AGA me elame sotsiaalmeediaajastul ja kui popid on pere-ja beebiblogid, siis oleks üsna naeruväärne kui seal poleks lastest või beebidest pilte. Ma jätan 90% beebi- ja pereblogide TEKSTIDEST lugemata, kuid laste PILDID on nii armsad. Jp, ma ei oleks kunagi uskunud, et midagi sellist ütlen, aga mulle meeldib neid vaadata. Siiras rõõm, lapsemeelsus, grimassid, sada emotsiooni sekundis. Ja lisaks veel lastemood. Lastemood on nii äge ja paljud blogijad suurepärased lasteriiete turundajad (tahes või tahtmata). Üks minu lemmikuid on näiteks @braakmaker Instagramis. Jumalikud pildid!

Ja nii jagan minagi pilte, mis toetavad emotsiooni ja postitust. Mu jaoks on see täiesti loogiline. 

Ühesõnaga lastepildid on mu meelest igati omal kohal. Ja me ei saa igas "kapis" kolli näha. Neid kolle on igal pool meie ümber. Alles oli Norra meedias lugu lasteaiakasvatajast, kes nelja-viie-aastaseid lapsi seksuaalselt ära kasutas. Ida lasteaias on ka meessoost õpetajad, ma ei saa selle ühe kohutava loo pärast ka neis kolli näha. Tänaval kõndides võib mõni hull meid rünnata, sest uuest doosist vms on paar eurot puudu. Meid võidaks paari euro pärast maha lüüa, aga me ei saa jätta tänaval käimata. 

Loomulikult ei jaga ma blogis Idast kõike, mõned lood on piinlikumad kui teised ja nii nagu ma ei jaga kõik lugusid endast, siis jagan ma ka Ida lugusid teatud filtri läbi, ülejäänud seigad meie argipäevast lähevad lugejatega jagamisele. Ma olen n+1 korda öelnud, et olen teinud otsuse avalikult blogida, see tähendabki, et ma jagan avalikult isiklikku infot meie elu kohta. Mis tundub liiga isiklik, jääb jagamata. Kas ma olen selle otsusega oma lapse elu ära rikkunud? Mul pole meediakasvatust? 

Meediakasvatust võib olla tõesti mitte, sest ma lihtsalt ei tea, mida see tähendab, aga seda, et ma oma lapse elu oleksin ära rikkunud, seda ei taha ma küll uskuda. 

Läheb kooli ja keegi hakkab narrima, et OMG, sa oled see laps, kelle ema kirjutas, et sa ei osanud 3-aastaselt play-maisi kasutada?  Ei saa tulevikus ülikooli sisse sest ma kirjutan, et ta ei oska pudistamata süüa ega istuks pudelis ka paigal? Jääb tööintervjuul ukse taha, sest keegi guugeldab ta nime ja saab teada, et Ida ei maganud beebina, toitus ema närvidest ja oli üliaktiivne?

Ühesõnaga mulle jäi mulje, et beebi-ja pereteemadel blogijad oleksid nagu blogimaailma pööbel. Võib-olla muidugi nii ongi, ma ei tea, nagu ma olen öelnud, siis Blogieetika Kooli ma lõpetanud ei ole, ma olen lihtsalt üks blogija, aga selline kerge ärapanemine ja üleolek ning arvustamine hakkab mulle tiba närvidele käima.  Täpselt sama arvamus on mul ka selle kohta, millised on "professionaalsed blogid" - ma ei viitsi enam kuulata, kuidas kõik peab 100% "õigeks" tuunitud. On profimaid blogisid ja on tavalisemaid, las nad olla, sellised nagu nad on, ei ole vaja kogu aeg õiendada ja targutada ja "nõu anda". 

Ja kui tagasi teema juurde, siis outfiti pildid ja lapsed ei käivat üldse kokku. Mina jälle mõtlen, et just on (oleks) põnev jälgida, kuidas moega rohkem kodus olevad inimesed ennast ja mini-me'd riietavad. Kuid mida mina ka tean.  Mul pole meediakasvatust.

Miks mulle meeldib 17.mai?

Norraga on selline lugu, et minu arvates kasutavad norrakad kenasti ära iga võimalust vabadeks päevadeks ja puhkusteks. Võtame näiteks munapühad - jumala eest, kus nemad jaksavad seda püha tähistada! Linnud ka ei lenda, rahvas on hyttadesse ära kadunud ja linnad välja surnud. Munapühade-liiklus on üks hullemaid. Kui norrakalt küsida, kumma ta valib - kas jõulud või munapühad, siis vastab suurem osa neist kusjuures, et munapühad. 

Fellesferie ehk ühispuhkus - 28-30. nädalal - on samuti selline aeg, kus norrakatega väga kontakti ei tasu otsida. Nad on puhkusel. Kõik. Koos. Kambakesi. Ära. 

Tegelikult mulle meeldib selle ühispuhkuse mõte, tööalaselt. Ma mäletan nii hästi kui keerukas oli asju ajada - kaupa saata, tellida, töid organiseerida, kui tööl olid vaid eestlased. Kui KÕIK on puhkusel, siis on teada, et 28-30. nädal elu seisab. Punkt. Rohkem midagi arutada pole. 

Pühasid ja puhkepäevi on siin veel ja veel ja veel, kuid minu jaoks kõige suurem (või siis ainus püha, mida ka mina nii Norras kui Eestis tähistan) on 17.mai - konstitutsioonipäev. Mu meelest on see maailma armsaim püha, sest see on laste päev. 

Lasterongäigud, laulud, õhupallid, hotdogid, jäätised, kommid - lastel on sel päeval kõik lubatud. Samal ajal kui mujal maailmas tähistatakse sarnaseid päevi näidates oma sõjalist jõudu ja minu meelest on kõik natuke ametlik ja range, siis siin on see päev täis laste naeru ja kilkeid. See on nii armas, et pisar tuleb silma! Ma ei ole kunagi 17.mai ajal olnud Oslos, kuid ma loodan, et mul tuleb see võimalus, ma tahaksin ka seda kogeda, sest sellist rahvapidu ma polegi kunagi kusagil mujal näinud. Laulupidu loomulikult välja arvata. Rohkem kui 17.mai meeldib mulle laulupidu! Näe, ikka eestlane olen ja eestlaseks jään, mis sellest, et käisin Eestis ühel töövestlusel, kus kõik olid miniseelikute ja kontsakingadega ning mulle öeldi, et "sa näed ikka tõesti norrakas välja", nii et ma ei saanudki aru, kas see oli kompliment või solvang. Vist oli solvang, sest hoolimata sellest, et nad lubasid mulle koostöölepingu mustandi saata, nad seda teinud ei ole.

Igatahes. Kui teil on plaanis Oslot külastada, siis ma soovitan teil see reis 17.maile planeerida. 

Teine põhjus, miks mulle 17.mai meeldib on bunader ehk Norra rahvariideid. 17.mai näeb kogu Norra välja nagu pildike mõnest vanast muinasjuturaamatust. Allolevad pildid võtsin Caroline Berg Erikseni blogist (LINK), sest tema 17.mai pildid on minu meelest igal aastal nii ilusad, et mul tuleb reaalselt kade peale. Ja ma poleks kunagi uskunud, et mulle kellegi teise laps nii sümpaatne on kui nende väikene piiga. Võõras laps, aga vaatan pilte ja muudkui heldin. Uskumatu kui palju muutub kui saad lapse. Varem ei oleks ma kunagi viitsinud kellegi lapse pilte vaadata ja ohkida, et ohhhhh kui ilus. 

Mis mulle veel meeldib, et Norras ei ole nelgil seda nõukaaja silti küljes, et kole lill. Ei ole ju kole, ilus lill on. 17.mai kimbud punastest ja valgetest nelkidest on minu arvates võrratud. Nelgist on saamas üks minu lemmiklilli muideks:) 

Pange nt Instagramis otsingusse #nrk17mai ja te näete ise, milline rahvapidu on 17.mai!  Kas keegi teab, kas kusagil mujal ka rahvuspüha sarnaselt tähistatakse? 

Meil on siin Lillehammeris üks sõber, kes Poolast pärit ja ühel päeval arutasime selle üle kui erinevalt me tähistame oma isseisvuspüha/konstitutsioonipäeva. Ta ütles mulle, et "Poola 17.mail" ehk 11.novembril ei julge ükski normaalne inimene kodust välja minna, sest see on aasta kõige kohutavam päev. Ta näitas mulle videosid sellest päevast (SIIN) Ma ka ei julgeks välja minna. Nagu Pronksöö, ainsa erinevusega, et kordub igal aastal. Ma pean tunnistama, et ma ei tea Poolast kuigi palju ja selline iseseisvuspäeva tähistamine tuli mulle küll šokina. 

17 .mai on ilus. Selliseid pühasid võiks rohkem olla!