Wednesday, August 29, 2012

Kuidas Mutrikesest Pehmo sai





 Elas kord ammu üks Mutrike. Täiesti tavaline, tilluke ja peaaegu, et nähtamatu. Mutrike oli natuke Mutrike juba enne seda kui saatuse veidra nalja tõttu Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse sattus.Või noh, pigem ta arvas, et on Mutrike. Teised seda ei teadnud. Ja nii ta nohistaski vaikselt läbi elu, kulges päevast päeva, virises ja vigises, aga omaette ja salaja. Nii polegi ime, et teda mõnikord ei märgatud. Õnneks aga leidus siiski üks inimene, kes Mutrikest märkas ning Mutrike hakkas muutuma nähtavamaks. Nähtavamaks ja meeldivamaks. Varem oli ta oma elus pettumist ikka oma lähedaste peale välja valanud. Sest teistele ta midagi öelda ei julenud. Ega vastu hakata. Ega enda eest seista. Mutrike muutus isegi nii meeldivaks, et ei hammustanud hommikul ärgates pereliikmetel pead otsast ära. Nüüd jõi ta enne kohvi. Turris ja mossis oli ta aeg-ajalt ikka, sest hommikud algasid tema jaoks liiga vara, kuid kõik märkasid silmnähtavaid muudatusi. Osa pereliikmetest läks isegi nii kaugele, et julges väita, et Mutrike ei olnud enam närviline.

Siis aga mängis saatus julma vingerpussi ja Mutrike sattus Kurjade Tatraveskite keskele. Mutrike arvas, et ta on juba nii palju nähtav, et võib enda eest seista, öelda otse välja, mis ta asjadest arvab ja mitte salaja seljataga kiruda. Sellega tegi Mutrike nagu me kõik teame vea. Suures Ja Tähtsas Ettevõttes oli see lubamatu. Tagantjärele saab Mutrike aru, et saatus ei mänginudki ehk julma vingerpussi, vaid kõik läkski nii nagu pidi. 
Kui Mutrike poleks hakanud pidama blogi, ei oleks ta leidnud järgmist töökohta. Istuks võib-olla ikka õnnetult Tatraveskite keskel. Kui ta ei oleks leidnud järgmist töökohta, ei oleks ta õppinud tundma Norra seadusi, reegleid, ettekirjutusi. Kui ta ei oleks õppinud selgeks Norra eripära, ei oleks talle pakutud järgmist töökohta. Töökohta, kus Mutrike on ainus, kes teab unepealt, millisesse ametisse milline taotlus saata, kaua võtab aega erinevate lubade saamine, mida tähendavad erinevad lühendid nagu RF, BBREG; IK; FDV, ARK; LARK, SFU.... Kõlab isegi kohatu Mutrikest Mutrikeseks nimetada.  Õigem oleks teda kutsuda Lihtsalt Johanna Mariaks.

Kui Johanna Maria Metsa ära kolis, pistis ta harva oma nina majast välja. Jalutas kiiruga üle niidetud muru ja ronis kibekiirelt tagasi tuppa. Teleka ette diivanile. Väljas oli hirmus - linnulaul, kitsed, rebased, päikesepaiste. Johanna Maria ei olnud sellega harjunud. Linnas oli ta harjunud liiklusmüra ja muu lärmiga. 
Hoidku jumal selle eet, et ta oleks oma näpud mullaseks teinud. 

Aasta aastalt hakkas aga Johanna Maria märkama, et üha tihedamini leidis ta end majast väljas. Esialgu päevitades, raamatut lugedes ja veini rüübates, kuni ühel ilusal päeval avastas oma hirmuks, et isegi aru saamata oli ta poest soetanud esimesed lilled, mis istutamist vajasid. Johanna Maria avastas, et metsloomad ei rünnanudki, linnulaul ei kõlanud harjumatu mürana ja mullased näpud sai puhtaks pesta.
                                         


Veidi hiljem tekkisid ka esimesed maitsetaimed. Suurem osa kippus (ja kipub ikka veel) siiski välja surema, kuid rõõm nende istutamisest oli suurem kui kurbus nende närtsimise üle. Osa istutatud isenditest aga kõlbas isegi mitmeks otstarbeks. Lisaks seespidisele tarbimisele kõlbasid need ka kodu kaunistama.






Johanna Maria oli rahul. Nüüd ootab Johanna Maria põnevusega, millal saabub päev kui Ussipesas tehakse esimene oma viinamarjadest vein. Targemad ja teadjamad oskasid talle rääkida, et soetatud viinamarjataimest pidada saama nii punast kui valget veini, isegi šampust. Mõelda vaid, jälle üks multifunktsionaalne taim!



Söögitegemine oli Johanna Mariale juba varasemast meeldinud. Sellest ajast kui ta Norras oma esimesed kartulid kooris, esimesed pannkoogid ära kärsatas ja poest ostetud pizza omatehtu pähe serveeris. Metsa kolides hakkas Johanna Marias aga aina rohkem pead tõstma tilluke Anni Arro, kes kõige suurema hea meelega oma meest erinevate kabatšokiroogadega "piinata" armastas.
Ju siis seepärast Janek eile otsustaski pigem Tartusse sõita ja ämma juures kõhu täis süüa, sest menüüs oli jälle kord kabatšokk. Aga oi! see tuli üks maitsev roog. 


Siinkohal ma lihtsalt pean  teiste Anni Arrodega seda lihtsat retsepti jagama: 

Lõika kabatšokk  2-3 cm laiusteks ratasteks.
Tee blenderis kaste õlist või majoneesist, tomatist, basiilikust ,soolast.
Aseta igale rattale suur lusikatäis kastet ja pane ahju 220C 20-25 min.
Kui kabatšokid on klaasjad-puista igale rattale riivjuustu ja pane 5 min ahju.
Rösti saiatükid-hea on omaküpsetatud kõrvitsaseemnetega sai.
Aseta saiatükile kuumalt kabatšokk ,kaunista basiilikuga ja serveeri!


Lisaks armastusele kabatšoki vastu on Johanna Marial ka nõrkus orhideede vastu. Tõsi, siiani pole ükski neist ellu jäänud ja nende poputamine ja elule äratamine tekitab Janekile tõsist peavalu, kuid Johanna Maria ei anna alla. Ühel päeval jäävad ka orhideed elama! Ühel päeval......


Nii ongi Mutrikesest ajapikku saanud Pehmo. Selline heas mõttes. Ikka on ta aeg-ajalt turris ja mossis, ärritub kummaliste asjade peale, kuid ta ei lase end enam igast asjast häirida. Ikka tuleb ette, et töö ajab hulluks ja tundub, et kogu maailm on tema vastu, kus ta Mutrikesena kulgeb, kuid see läheb kergelt üle. Pehmo on avastanud, et elu on palju ilusam kui vähem muretseda. On asju, mida muuta ei saa, kuid on asju, millega saab leppida. Kõike ei peagi muutma. Mõnikord piisab ka enda muutmisest. Ja kui Pehmo on vihane, siis haarab Pehmo kätte labida ja läheb lillepeenart kaevama. Unustab kõik muud mõtted ja lihtsalt kaevab. Käib pärast rahulolevalt kümme tiiru ümber äsja kaevatud peenra ja imetleb oma kätetööd. Peseb näpud mullast puhtaks. Ja poeb siis diivanile teleka ette. Janeki kaissu. Nagu üks korralik Pehmo. Enne magama minekut nuusutab üle kõik toas olevad lillekimbud, et veenduda, et need ikka veel sama hästi lõhnavad.


Kes teab, võib olla polegi kaugel see päev kui Pehmo ka esimesed juurikad maha istutab. Omad kabatšokid, sibulad, oad, redised, kapsad. Ainult kaalika jätab välja. Võib-olla juhtub see juba üsna varsti. Samal päeval kui viinamarjataimest saab tehtud esimene punane ja valge vein ning šampus, basiilik ja petersell on kuuskedega ühte kasvu ja orhideed lähevad uuesti õitsema. (Ning Pehmo saab valmis õmmeldud esimesed pajalapid;)
See kõik võib varsti juhtuda!




 *Kõik peale varvaste ja kabatšokiroa tõid toredad külalised meile pulma-aastapäevaks. Kas pole tore kui sul on sellised sõbrad ja sugulased?

Monday, August 27, 2012

Inimene ei armasta täiuslikkust. Ta teeb täiuslikuks selle, mida ta armastab. (J. P. Chenet)


 Kui "liblikad kõhus" on ära kadunud, hakatakse tihti taga nutma seda müstilist sädet. Kui sädet ei ole muutuvad inimesed rahutuks ja hakkavad taga ajama põnevust, et säde tagasi tuleks. Mul on neist inimestest kahju. Kahju, sest nad pole aru saanud, et säde võib olla asendunud millegi palju ilusama ja kestvamaga. Säde on kasvanud armastuseks. Mis on armastus? 

Armastus on hommikul valmistatud kohv. Armastus on leppimine vannituppa maha visatud käterättide kuhjaga. Armastus on  Harry Potteri vaatamine, hoolimata sellest, et see ei kuulu su lemmikfilmide hulka. Armastus on Kariibi mere piraatide vaatamine, sest see meeldib teisele. Armastus on ootamatud kallistused. Armastus on diivanil üksteise kaissu pugemine. Armastus on öised juustuvõileivad.  Armastus on oskus näha teineteises täiuslikkust. Armastus on see, kui olla teineteisest eemal  ja tunda just nagu oleksime koos. Armastus on nägelemised. Armastus on koos ära joodud vein. Armastus on leppimine. Armastus on vaikus, mis tundub kõige pikema ja meeldivama jutuajamisena. Armastus on olla koos. Olla teineteise jaoks olemas. Teineteise kõrval. Armastus on tuhat pisiasja meis ja meie ümber. Tuleb vaid armastus ära tunda. Ja sädegi pole kuhugi kadunud. See on ikka alles meie silmades. Ja südames. Ainult, et nüüd on selle nimi armastus. 
Kõik pisikesed asjad, mida tehakse ilma palumata, lihtsalt sellepärast, et teisele heameelt teha, ongi armastus.

Viis abielus oldud aastat on lihvinud maha nii mõnedki kandilised nurgad. Armastus jõudnud pugeda igasse toanurka, seinaprakku ja südamesoppi.





Tuesday, August 21, 2012

20.august Ussipesas

Mulle meeldivad tähtpäevad. Mulle meeldivad pikad nädalavahetused. Mulle meeldivad soojad ilmad. Mulle meeldib päike. Mulle meeldib kui on aega kodus olla. Mulle meeldib kui on aega süüa teha. Mulle meeldib kui meil on aega kahekesi olla. Lihtsalt olla. 
Õnneks pakkus see nädalavahetus kõike seda!


Tuesday, August 14, 2012

Valel ajal vales kohas



Nii nagu juba kolmel järjestikusel aastal ühel augustikuu nädalavahetusel tavaks on saanud, vōtsime me selgi aastal ette meeleoluka merereisi Prangli saarele. Prangli vôttis meid vastu nii nagu ikka - uniselt, kuid hubasena. Jalutusretk sadamast ööbimiskohta Praagale ei vôtnud isegi enam hingeldama, nii nagu esimesel aastal. Ja tundus asuvat sadama vahetus läheduses, mis sellest, et asub tegelikult saare teises otsas.
Jah, me olime kohale jōudnud. Stressivaba puhkus koduses ja veidike väsinud keskkonnas, kus aeg ikka seisis, puudusid peeglid ja televiisorid, oli alanud! Aga miks siis valel ajal, vales kohas?
Kohe selgitan.

Järgmine hommik pidi nagu ikka algama Janeki ema poolt korraldatava matkaga, mis toimub ükskōik, mis ilmaga, ja lōpeb väsinud jalgadel viimaseid jōupingutusi tehes Musta luugi juures. Kōik oli nii nagu alati. Ootasime majaukse vahelt piiludes, et kas vihm lōpuks ka järgi jääb, et saaksime alustada. Nii nagu igal aastal. Ja siis toimus kōrvalekalle tavapärasest. Midagi sellist, mida on raske unustada.
"Kas keegi Keri saarele minekust ka huvitatud on?" hüüdis ühtäkki üle ukse Iivari tuttav hääl. "Jaa!"  vastasime me kōik ühest suust. Teadmata, mis see endaga kaasa toob. Aga mida muud oleks see pidanud kaasa tooma kui lōbusa väljasōidu saarele, kus asub Eesti vanim majakas, väidetavalt kasvab kaks puud ja aeg-ajalt satub sinna pikemaks ajaks elama mōni hulljulge majakavaht. Nii me siis kōik lōbusalt Iivari paati ronisimegi.

Taevas oli hall ja paat loksus vaikselt lainetel. "Merel on tuul," kuulsin ma kedagi ütlemas. Ja mis siis, mõtlesin ma omaette ja kobisin koos teistega laeva ninasse. Saare varjust välja sōites muutusid lained suuremaks ja tuul kōvemaks, laev loksus lainete meelevallas küljelt küljele. Meil oli lõbus. "Kõik on mõtlemises kinni," lausus Janeki ema. Jajah, vastasin ma naerdes, kuid naeratus läks iga lainetusega aina väiksemaks. Saar, mis sadamas oli tundunud nii lähedal, oli ikka veel liiga kaugel. Ja tundus, et kaugeneb iga hetkega. Mulle tundus, et me olime juba tund aega paadis loksunud. "Mis sa kardad," itsitasid teised, "käisid ju stressikoolitusel. No vot, siis oli teooria, aga nüüd on praktika."

Hoidsin vapralt end paadis paigal ja püüdsin naeratada. Saar ei olnud ikka lähemale jōudnud. Ma ei olnudki enam kindel, kas ma kartsin või oli mul süda paha, või mõlemat. Ja mida ma rohkem kartsin? Kas märjaks saamist, vette kukkumist, uppumist, oksendama hakkamist või kõike korraga. Igatahes taipas Janek mind ühel hetkel paadi ninna päästma tulla. Ju ma siis olin juba näost valge ja kõikusin tuule ja lainete käes nagu oleksin sigalakku täis olnud!
"Hull oled või?" kisendasin ma. "Ma ei saa ju siit ära tulla, sealt äärest ma küll ei tule," jõudsin ma lisada kui paat järjekordse laine käes küljelt küljele loksus. Kuid juba sekund hiljem, kui paat jälle justkui ümber minemas oli, roomasin ma kesk paati ja üle inimeste paadi teise otsa, kus mulle mingil põhjusel tundus ohutum olema. Jõudsin põlvede värisedes vaid mõelda, et kui nüüd peaks korralikum laine tulema lendan ma nagu pudrukuul üle parda.


Paadi vähemloksuvasse osasse ma siiski jõudsin, klammerdusin millegi külge ja jälgisin üksisilmi enda ees olevat roostes kruvi. Saar oli ikka veel liiga kaugel.
"Mina tagasi küll enam ei tule! Ma jään vabatahtlikult pigem asustamata saarele kui uuesti siia oaati tulen," suutsin ma mõne aja pärast isegi nalja teha.
"Sa ei pea sugugi üksinda sinna jääma," vastati mulle. "Seal on üks mees ka."
"No vot, seda enam. Ma lähen talle naiseks."
"Aga miks sa arvad, et sa ainuke kandidaat oled." küsis keegi naistest. "Ega me ka väga tagasi sõita ei taha!"
"Siis ei jää meil muud üle kui teha oma reality - Saarevaht otsib naist. Ja mul jääb vaid loota!" vastasin ja piilusin silmanurgast saarel poole, mis lõpuks ometi oli lähemale jõudmas. Nii lähedale, et mulle tundus, et kohe-kohe oleme me elusalt ja tervelt saarele jõudnud.

"Edasi tuleb meil nüüd tillukese paadiga minna, ega me sellega kaldasse saa!" kuulsin ma Iivari häält.
"Julmad naljad," piiksatasin. Kuid liiga vara. Nagu halb unenägu ilmus nähtavale pisike nukupaat.
"Mis sa muidu arvasid, et miks see paat teise paadi sabasse seoti?" küsis Janek.
"Kullakene, usu mind, KUI ma oleks seda juba sadamas näinud ja taibanud, MIKS see sappa seoti, ma poleks siia paati tulnudki!"
Ikka veel lootsin ma salaja, et nukupaat on vaid minu narritamiseks mängu toodud ja me ei pea ju ometi keset lainetavat merd nukupaati ronima. Kahjuks sai üsna kiiresti selgeks, et mul oli vaid kaks valikut: jääda üksinda veidike suuremasse paati ja seal lihtsalt loksuda, kuni teised saarelt tagasi tulevad või siiski nukupaati ronida ja vähemalt korraks kindlat maad enda jalge all tunda.


Tuleb siiski tunnistada, et "väike" loksumine õigustas end. Keri saar pakkus tõelise elamuse. Nii et ma korraks isegi unustasin ära, et kardan paate, vett, linde ja kõrgust - kõike seda, mida saar pakkus. Nagu tõeline ekstreemturism. Paljud hullud maksaksid sellise elamuse eest peale. Mina olin lihtsalt rumal ja ei teadnud, kuhu ronin. Mul on hea meel. Kui ma oleks seda teadnud, poleks ma paati roninud.


Tagasisõit loksus veelgi kõvemini. Tuul oli tõusnud. "Iga üheksas laine peaks suur olema," arutasid poisid ja lugesid laineid: "üks, kaks..seitse, kaheksa..". Tundis kuidas "kaheksa" peal südame alt õõnsaks läks ja ma ei saanud jälle aru, kas ma kartsin, et üheksas laine paiskab mind vette või paneb mind oksendama. Igatahes kartsin, palusin mõttes, et me võimalikult kiiresti maale saaks ja nuputasin, kuidas päästepaadid lahti käivad ja kas ma pean häda puhul kellegagi päästerõngast jagama või saan seda egoistlikult vaid ise kasutada. Maa paistis. Ma olin pääsenud! Meie seiklusrikas merereis oli lõpule jõudnud!

"Ma vaatasin, et Iivar oli ka näost kaame," narris mind Moonika kui olime kindlalt maa peal. Ma küll ei uskunud teda, kuid mul on hea meel, et ta seda merel ei öelnud:)
Igatahes kaks asja on kindlad. Mul on hea meel, et ma "valel ajal vales kohas" olin ja ei osanud liiga palju küsimusi esitada enne kui oli juba hilja. Ja rohkem ma seda merereisi ette ei võta. Keri on nähtud. Las ta jääb selleks üheks ainsaks kustumatuks mälestuseks.



Wednesday, August 1, 2012

"Eestlane see mõtleb pikalt, aeglane reaktsioon ka siis kui jooma hakkab siis pildituks end joob"

Maainimesed otsustasid ka nädalavahetusel pidus käia. Kus sa siis ikka jätad minemata kui pidu nii lähedale kätte tuuakse, väljas lõõskab üle maeiteamitme kuu kuum päike ja on lootus esimest korda sel aastal ka merevette jõuda. Mõeldud-tehtud ja maainimesed sättisid end Kloogaranna poole teele.

Pidu ise oli nagu pidu ikka, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, mis toimus aia sees, vaid sellest, mis toimus enne peole minekut aia taga. (Ega see nüüd eriline pommuudis ei ole, aga lihtsalt paneb mind alati imestama.)

Kell on kaks päeva. Taevas paistab lauspäike ja soojakraadid on jõudnud 30 kanti. Ometigi võis iga teise auto juures näha seltskondi, kus keegi oli juba suutnud end retardiks juua, kuid ikka veel püüdis enne peole minekut käest kätte liikuvast Vana Tallinna või rummipudelist viimast võtta.  Ma ei mõista seda mitmel põhjusel. 1) mis ajab noori inimesi südapäeval end sigalakku täis jooma? 2) kuidas saab seda teha nii kuuma ilmaga? 3) ja mis mõte on raisata veel vähemalt 12 eurot kontserdipileti eest, kui sa niikuinii ei saa enam mitte kui millestki aru. Jooge siis kusagil puu taga, see on tasuta ja no 12 euro eest saab ju ikka uue viina kätte.
Aga ossid nii ei mõtle. Nemad imevad end juba enne pidu pildituks ära ja ronivad siis peole, kus ilmtingimata on leida keegi, kellel silm rulli taguda.

Ma ei taha üldse öelda, et ma ise mingi pühak oleks olnud. Paar korda ikka sai tüdrukutega koolipeol kamba peale üks Maasika või Vaarika musi ostetud ja siis kümnekesi see salaja ära joodud. Siis tuli hiilida koolipeole õppealajuhatajast mööda silmsidet vältides, et tal jumala eest ei tekiks soovi vestlusesse langeda, mis oleks võinud paljastada nurga taga ära joodud napsi lõhnad. Mis seal siis vahet on praegusega? Kah ju joodi enne pidu nurga taga. Vahe on selles, et me ei kaaninud end täis, me ei lällanud ja kakerdanud ega kakelnud kellegagi ega oksendanud tantsupõrandale ja jäänud kuhugi nurka magama. Me kompasime piire. Põnev oli teada, et kas õnnestub õppealajuhatajast mööda hiilida ise värisedes ja vaikselt muretsedes tagajärgede pärast kui ei peaks õnnestuma. Siis oleks ju kohe vanematele helistatud, direktori juurde kutsutud, käskkiri kirjutatud ja ohh seda häbi!
Ka suvepidudel käies (siis kui igasugused Nancy ja 2QS suvetuurid jube populaarsed olid) juhtus ikka, et õhtuhämaruses osteti kamba peale üks gin , kuid ikkagi mindi peole pigem selle pärast, et näha lemmikbände ja leida uusi sõpru, piiluda rahva seast salaja, et kas poisid ka kohal on. Ja kui siis üksteist märgati, võttis tunde aega enne kui üks või teine julges vestlust alustada. Mis sellest, et muidu igapäevaselt läbi käidi. Pidu oli hoopis teine asi. Siin ei kehtinud argipäeva-suhluse reeglid. Alkohol oli teisejärguline. Olid ajad, eks;)

Ja kõige arusaamatum trend mu jaoks see, et pärast seda kui end pildituks ja kontaktivõimetuks on joodud, leiab ikka ja alati keegi, et just nüüd on kõige õigem aeg autorooli istuda. Jah, see kõige õigem otsus mida üldse teha saab! Vaadates igal õhtul uudiseid, kus iga ööpäevaga tabatakse järjest rohkem roolijoodikuid, "ei jää mul muud üle kui karjuda, karjuda, karjuda" kui tsiteerida laulusõnu Chalice'i uuelt plaadilt.
Okei, püüame mõista: no näiteks istume me Janekiga Ussipesas ja joome end sõna otses mõttes täis, "maandame stressi", ja siis ühtäkki tõusen ma diivanilt püsti, taarun auto juurde ja lähen küla vahele kihutama. Ei ole ju loogiline? Ei ole. Statistika räägib aga teist keelt. Tundub, et on loogiline.

Ahjaa, ja enne või pärast pildituna autosõitu, tuleks ilmtingimata ujumas ka käia. Siis on pidu täiuslik olnud.
Hommikul (kui läheb hästi ja juhtud järgmist hommikut ikka nägema) saab kukalt kratsida, sõpradele lolli näoga otsa vaadata ja poolpehmekeelselt podiseda: "Mis pidu? Me käisime eile peol ka vä? Täitsa p...is, ma ei mäletagi. T..a, eile oli ikka lahe küll!"