Elas kord ammu üks Mutrike. Täiesti tavaline, tilluke ja peaaegu, et
nähtamatu. Mutrike oli natuke Mutrike juba enne seda kui saatuse veidra
nalja tõttu Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse sattus.Või noh, pigem ta arvas, et on Mutrike. Teised seda ei teadnud. Ja nii ta nohistaski vaikselt läbi elu, kulges päevast päeva, virises ja vigises, aga omaette ja salaja. Nii polegi ime, et teda mõnikord ei märgatud. Õnneks aga leidus siiski üks inimene, kes Mutrikest märkas ning Mutrike hakkas muutuma nähtavamaks. Nähtavamaks ja meeldivamaks. Varem oli ta oma elus pettumist ikka oma lähedaste peale välja valanud. Sest teistele ta midagi öelda ei julenud. Ega vastu hakata. Ega enda eest seista. Mutrike muutus isegi nii meeldivaks, et ei hammustanud hommikul ärgates pereliikmetel pead otsast ära. Nüüd jõi ta enne kohvi. Turris ja mossis oli ta aeg-ajalt ikka, sest hommikud algasid tema jaoks liiga vara, kuid kõik märkasid silmnähtavaid muudatusi. Osa pereliikmetest läks isegi nii kaugele, et julges väita, et Mutrike ei olnud enam närviline.
Siis aga mängis saatus julma vingerpussi ja Mutrike sattus Kurjade Tatraveskite keskele. Mutrike arvas, et ta on juba nii palju nähtav, et võib enda eest seista, öelda otse välja, mis ta asjadest arvab ja mitte salaja seljataga kiruda. Sellega tegi Mutrike nagu me kõik teame vea. Suures Ja Tähtsas Ettevõttes oli see lubamatu. Tagantjärele saab Mutrike aru, et saatus ei mänginudki ehk julma vingerpussi, vaid kõik läkski nii nagu pidi.
Kui Mutrike poleks hakanud pidama blogi, ei oleks ta leidnud järgmist töökohta. Istuks võib-olla ikka õnnetult Tatraveskite keskel. Kui ta ei oleks leidnud järgmist töökohta, ei oleks ta õppinud tundma Norra seadusi, reegleid, ettekirjutusi. Kui ta ei oleks õppinud selgeks Norra eripära, ei oleks talle pakutud järgmist töökohta. Töökohta, kus Mutrike on ainus, kes teab unepealt, millisesse ametisse milline taotlus saata, kaua võtab aega erinevate lubade saamine, mida tähendavad erinevad lühendid nagu RF, BBREG; IK; FDV, ARK; LARK, SFU.... Kõlab isegi kohatu Mutrikest Mutrikeseks nimetada. Õigem oleks teda kutsuda Lihtsalt Johanna Mariaks.
Kui Johanna Maria Metsa ära kolis, pistis ta harva oma nina majast välja. Jalutas kiiruga üle niidetud muru ja ronis kibekiirelt tagasi tuppa. Teleka ette diivanile. Väljas oli hirmus - linnulaul, kitsed, rebased, päikesepaiste. Johanna Maria ei olnud sellega harjunud. Linnas oli ta harjunud liiklusmüra ja muu lärmiga.
Hoidku jumal selle eet, et ta oleks oma näpud mullaseks teinud.
Aasta aastalt hakkas aga Johanna Maria märkama, et üha tihedamini leidis ta end majast väljas. Esialgu päevitades, raamatut lugedes ja veini rüübates, kuni ühel ilusal päeval avastas oma hirmuks, et isegi aru saamata oli ta poest soetanud esimesed lilled, mis istutamist vajasid. Johanna Maria avastas, et metsloomad ei rünnanudki, linnulaul ei kõlanud harjumatu mürana ja mullased näpud sai puhtaks pesta.
Veidi hiljem tekkisid ka esimesed maitsetaimed. Suurem osa kippus (ja kipub ikka veel) siiski välja surema, kuid rõõm nende istutamisest oli suurem kui kurbus nende närtsimise üle. Osa istutatud isenditest aga kõlbas isegi mitmeks otstarbeks. Lisaks seespidisele tarbimisele kõlbasid need ka kodu kaunistama.
Johanna Maria oli rahul. Nüüd ootab Johanna Maria põnevusega, millal saabub päev kui Ussipesas tehakse esimene oma viinamarjadest vein. Targemad ja teadjamad oskasid talle rääkida, et soetatud viinamarjataimest pidada saama nii punast kui valget veini, isegi šampust. Mõelda vaid, jälle üks multifunktsionaalne taim!
Söögitegemine oli Johanna Mariale juba varasemast meeldinud. Sellest ajast kui ta Norras oma esimesed kartulid kooris, esimesed pannkoogid ära kärsatas ja poest ostetud pizza omatehtu pähe serveeris. Metsa kolides hakkas Johanna Marias aga aina rohkem pead tõstma tilluke Anni Arro, kes kõige suurema hea meelega oma meest erinevate kabatšokiroogadega "piinata" armastas.
Ju siis seepärast Janek eile otsustaski pigem Tartusse sõita ja ämma juures kõhu täis süüa, sest menüüs oli jälle kord kabatšokk. Aga oi! see tuli üks maitsev roog.
Siinkohal ma lihtsalt pean teiste Anni Arrodega seda lihtsat retsepti jagama:
Tee blenderis kaste õlist või majoneesist, tomatist, basiilikust ,soolast.
Aseta igale rattale suur lusikatäis kastet ja pane ahju 220C 20-25 min.
Kui kabatšokid on klaasjad-puista igale rattale riivjuustu ja pane 5 min ahju.
Rösti saiatükid-hea on omaküpsetatud kõrvitsaseemnetega sai.
Aseta saiatükile kuumalt kabatšokk ,kaunista basiilikuga ja serveeri!
Nii ongi Mutrikesest ajapikku saanud Pehmo. Selline heas mõttes. Ikka on ta aeg-ajalt turris ja mossis, ärritub kummaliste asjade peale, kuid ta ei lase end enam igast asjast häirida. Ikka tuleb ette, et töö ajab hulluks ja tundub, et kogu maailm on tema vastu, kus ta Mutrikesena kulgeb, kuid see läheb kergelt üle. Pehmo on avastanud, et elu on palju ilusam kui vähem muretseda. On asju, mida muuta ei saa, kuid on asju, millega saab leppida. Kõike ei peagi muutma. Mõnikord piisab ka enda muutmisest. Ja kui Pehmo on vihane, siis haarab Pehmo kätte labida ja läheb lillepeenart kaevama. Unustab kõik muud mõtted ja lihtsalt kaevab. Käib pärast rahulolevalt kümme tiiru ümber äsja kaevatud peenra ja imetleb oma kätetööd. Peseb näpud mullast puhtaks. Ja poeb siis diivanile teleka ette. Janeki kaissu. Nagu üks korralik Pehmo. Enne magama minekut nuusutab üle kõik toas olevad lillekimbud, et veenduda, et need ikka veel sama hästi lõhnavad.
Kes teab, võib olla polegi kaugel see päev kui Pehmo ka esimesed juurikad maha istutab. Omad kabatšokid, sibulad, oad, redised, kapsad. Ainult kaalika jätab välja. Võib-olla juhtub see juba üsna varsti. Samal päeval kui viinamarjataimest saab tehtud esimene punane ja valge vein ning šampus, basiilik ja petersell on kuuskedega ühte kasvu ja orhideed lähevad uuesti õitsema. (Ning Pehmo saab valmis õmmeldud esimesed pajalapid;)
See kõik võib varsti juhtuda!
*Kõik peale varvaste ja kabatšokiroa tõid toredad külalised meile pulma-aastapäevaks. Kas pole tore kui sul on sellised sõbrad ja sugulased?