Wednesday, June 27, 2012

Püüan iseendast aru saada



 
Minust ei ole tihti lihtne aru saada, seda, et ma endast ise ka aru ei saa, ei tule siiski väga tihti ette. Kõik, mis mina teen, on ju loogiline ja kõige õigem. Nüüd aga vaatan ma laual olevaid lennupileteid ja mõtlen, miks ometi valisin ma reisisihiks Norra.
Esimese poole sellest aastast veetsin ma rohkem Norras kui kodus Ussipesas ning nüüd otsustan ma lihtsalt heast peast, et ka puhkusel läheme me Norra. Olgugi, et olin vähemalt pool aastat piilunud soodsaid lennupileteid, et äkki saaks kuidagi augustikuus Itaaliasse minna. Nojah.

Ja Janek juba ohkas, kui palju nüüd kodus tegemata jääb. Ning ilmateate järgi  ainsate selle suve soojade ilmadega. Mul ei jää siis muud loota, kui et maja-ja koerahoidjad  tööd meie asemel ära teevad. Nagu juuresolevalt pildilt näha tulebki teistel töötegemine palju osavamalt välja;)



Veider kogu selle Norra puhkuse juures on aga ka see, et viimati käisime me Janekiga koos Norras puhkusel täpselt viis aastat tagasi...juunis 2007.






Saturday, June 23, 2012

Kui Maria Stjørdali jõudis...

...ei leidnud ta eest ühtegi inimest. Oli sombune ja tuuline pühapäeva pärastlõuna. Kõik poed olid suletud ja tänaval ei liikunud ühtegi inimest. Linn oli kui välja surnud.

See ei pannud mind imestama, vaid viis mind mõtetes tagasi pühapäevasesse Lillehammerisse.


Jälle oli pühapäev! Issand, kuidas mulle ei meeldinud Lillehammeri pühapäevad.  Need vähesed kursaõed, kellega ma pärast Stianiga tülitsemist veel läbi käisin, ei elanud Lillhammeris ja sõitsid igaks nädalavahetuseks ära. 
Ma tundsin puudust Faylynist ja Yukost. Mul ei jäänud muud üle kui igavusest linna peale jalutama minna; kogu linn oli nagu välja surnud, tänavatel ei liikunud kedagi peale mõne üksiku perekonna, kes enne pühapäevast vahvlite söömist oli otsustanud tillukese jalutuskäigu teha. Mõnda aega jätkasin ma pühapäevaseid ilma sihita jalutuskäike, aga see muutus üsna pea tõeliselt igavaks. Lillehammerit ei saa just kõige suuremaks linnaks pidada, kesklinnale tegin ma tiiru peale vähem kui poole tunniga ja olgem ausad, kaugemale ma väga ei viitsinud ka minna. Oleksin ju võinud teiste kombel Olümpiapargis jalutamas või jooksmas käia, aga see tundus liigse ettevõtmisena. Kaubanduskeskused olid suletud ja telekast ei tulnud midagi peale norra naiskoondise käsipalli võistluste ülekannete, mida ma ju ometi vaadata ei kavatsenud. 
 Kõik, kellele oleks viitsimise korral saanud külla minna, olid nädalavahetusteks hytta’desse ära sõitnud, sest kõik norrakad, kel vähegi võimalust on, on endale hytta soetanud. /.../

 Ka minul õnnestus sellistes hytta’des nii mõnigi pühapäev veeta. Ja ma saan täiesti aru, miks noorem põlvkond ei ole sellisest vabaajaveetmisest eriliselt huvitatud. Sest seal on veel igavam kui pühapäevases Lillehammeris! Esimesed neli-kuus tundi on siiski põnevad. Loodus on ääretult ilus ja mäetipud justkui kutsuvad ka minusuguseid spordivõõraid inimesi end avastama. Pärast kahetunnilist matka hytta’s tagasi olles, kuluvad järgmised tunnid söögi valmistamisele ja söömisele, sest ka kõige sportlikum inimene on pärast retke mägedes näljasem kui hunt ja nõus sööma isegi fårikål’i või rømmegrøt’i.*  Üldreeglina siiski fårikål’i ja rømmegrøt’i-vabale söömingule järgneb seltskondlik vestlus, kuid kaua sa ikka jõuad aktiivselt suhelda. 
Üle paari tunni ikka mitte ja nii möödubki ülejäänud aeg vaikselt vegeteerides või raamatut lugedes. 

Selliste nädalavahetustega sain ma päris paljude norra kirjandusklassikutega tuttavaks. Knut Hamsuni, Sigrid Undseti ja Henrik Ibseniga. Huvitav, kas siit saigi alguse mu armastus Ibseni vastu? Mis aga puutub Kristiina Lauritsatütresse, siis temaga tekkis mul päris omaette suhe.  Pärast 859 lehekülje lugemist pole selles ka midagi imestada. Läbi kolme osa kangastus mu vaimusilmas imeilus Kristiina, isegi vana ja väsinuna jäi Kristiina minu vaimusilmas imeilusaks.  Kogu romaan läks mulle hinge eelkätt oma iluga, mistõttu mu ehmatus oli eriti suur pärast samanimelise filmi vaatamist. See ei olnud üldse ilus! Isegi Kristiina ei olnud ilus. /.../
Õnneks ei hävitanud üks negatiivne kokkupuude minu usku norra kinokunsti tervikuna, vastasel juhul ei oleks ma kunagi ehk sattunud nägema filmi Pühapäeva inglid ja sellest oleks kuradima kahju olnud. Lisaks sellele saan ma öelda, et peaosaline Maria Theisen käis minuga ühes keskkoolis. Mis sellest, et tema mind ei teadnud, mina teda küll! Ja minu sõbranna sõbranna käis temaga lausa ühes klassis.

Mööda inimtühja ja tuulist Stjørdali hotelli poole jalutades möödusin ma kohvikust, kust levis tuttavat vahvlilõhna. Ma astusin sisse, et Lillehammeri pühapäevade meenutuseks süüa üks hapukoore ja vaarikamoosiga vahvel ning juua tass kohvi. Aga otseloomulikult ei saanud selles ainukeses pühapäevases Stjørdalis avatud kohvikus "välismaa" kaardiga maksta. Otseloomulikult! Ma olin selle Norra eripära juba unustanud. 
 Nii ei jäänudki mul muud üle kui hotelli ära minna. Panin teleka käima. Oleks olnud naiivne loota, et  sealt oleks tulnud midagi muud peale spordi. Juba kell seitse jäin ma magama. 

Oli jälle kord üks vana hea Norra pühapäev!


*rømmegrøt –hapukoorest, jahust ja piimast valmistatud traditsiooniline Norra magustoit, otsetõlkes „hapukoorepuder“; fårikål - kapsas hautatud kondiga talleliha

Thursday, June 21, 2012

How stupid can you get?

Ma olen alati imestanud, kuidas inimesed suudavad suvel haigeks jääda. Simulandid, olen ma salaja mõelnud. Suvel ei ole ju võimalik haigeks jääda!

Nüüd ma tean. On küll. See on väga lihtne.
Piisab vaid sellest, et "ah mis siis, et väljas on torm ja pakane, ei viitsi end riidesse panna ja lähen käin hommikumantlis Hugoga jalutamas". Ja et  külmetus ikka kindel oleks, tuleb sama rutiini korrata järgmisel hommikul tuules ja vihmas.

Seriously, kui raske oleks olnud esikust jope võta?

Tuesday, June 19, 2012

Kõikuvad toolid & värisev sült



Ma olen ikka täiesti naiivne, täitsa vati sees kasvanud ja elanud. Mina ei tea ikka, kuidas tegelikult asjad käivad. Maria, raiu endale ometi üks kord pealuu sisse, asju ei aeta ausalt, otse, avameelselt ja õiglaselt! A miks peakski, kui on nii palju muid võimalusi. Kust ma siis alustan?

Oma särgist – see on ihule ikka kõige lähemal. Eile tundus mulle, et vist on kõvasti kõikuma hakanud ka minu tool. Küsiks kelleltki, aga mis kasu sellest oleks, keegi ju nii kui nii „ei tea“. Meil ju keegi kunagi ei tea midagi, kui siis ainult salajase infona, mida tuleb ettevaatlikult käsitleda, sest teised veel ei tea. Enivei, meile tuli tööle uus inimene, keegi ei tea, kelleks täpselt ja mis osakonda. Nagu Chuck Norris – nii kaval, et natuke siin ja natuke seal, aga kunagi mitte paigal. Chuck Norris hakkas eile imelikke küsimusi esitama ja imelikke õigusi endale nõudma, tööülesanded nagu mul, kahtlaselt sarnased ma ütlen. Julgesin kusagil õhku visata lause, et „varsti siis minu koha peal“, millele sain vastuseks „ üldse ei imestaks....“
Ja kui meil juba „ülde ei imestata“, siis on tool kõikumas. Ma olen sama skeemi juba näinud siin. Peened skeemid! Ega mul midagi selle vastu ei olekski kui Chuck Norris minu koha peale tuleks, sest varem või hiljem mind niikuinii süüakse siit välja, vihale ajab aint see, et ma kuradi idioot olen kolmele tööpakkumisele „ei“ öelnud, et siin Mutrikest mängida ja peksukott olla. Loll saab kirikus ka peksa, rääkimata siis suurest ja tähtsast ettevõttest.

Ma muidu ehk isegi tunneks end suht kindlalt, aga see ainuke inimene, kes mind siin toetanud on, ka tema tool kõigub korraga. Ta ise seda muidugi veel ei tea. Mina tean, mulle saladuskatte all räägiti. See inimene peab elama teadmatuses veel terve nädala, siis on koosolek, kus see alles otsustatakse. Midagi ei ole veel kindel! Nädala pärast teavad saladuskatte all kõik, mis juhtum ahakkab, välja arvatud see inimene, kellest juttu. Parem kui jutt temani ei jõuaks, see võib kuidagi demotiveerivalt mõjuda!
Kauaks siis mindki! Kuhu mindki vaja! Milleks minusuguseid hoida? Ja kuulge võitluses Chuck Norris vs Evil-Maria ei ole mul võimalustki, sest Chuck Norris ei maga, ta ootab. Chuck Norris ei käi dušši all, ta võtab ainult verevanne. Chuck Norris'e majal pole uksi, on ainult seinad millest ta läbi läheb. Chuck Norris'el on kaks kiirust, üks käimiseks teine tapmiseks.

Toolid on siin varemgi kõikunud. Viimati oli teemaks osakond Õ, liiga palju rahvast ja oleks vaja kulusid kokku hoida. Oo, suurepärane mõte! Koondati see inimene, kes idee välja käis! Sest see oli täiega mõttetu koht. Kuu aega hiljem asus osakonnas Õ tööle hall ja loll hiireke, firma omaniku golfimängu partneri tütar. No muidugi! PUPU aeg omasid tuleb hoida! Ja meil oli just üks ametikoht lahtine. Milline kokkusattumus!

Hiljuti kõikusid siin veel kaks tooli – peenelt ja kavalalt löödi jalad alt. Põmm! Ja 29-aastane noor mees kahe tillukese lapsega töökohast ilma, Nätaki! Ja liiga palju rääkiv tark ja kena naisterahvas tööta. Mis? Kust te võtate, et isiklikud põhjused – meil on vaja kulusid kärpida, inimlikust seisukohast me ei oleks seda ju teinud, aga SAATE JU ARU, meil on vaja inimesi kärpida. See, et tööle jäi 59-aastane naisterahvas, kogemata kellegi sugulase sugulase sugulase naise õe tütre poja venna vanatädi, see pisiasi ununes.

Ja kõige veidram kogu selle loo juures on see, et vahet ei ole kas Аргументы и факты on olemas või mitte, lõplikud otsused tehakse ikka vaid selle järgi, mis Kõige Tähtsamale Inimesele parasjagu sobib. Teed sa tööd või sa ei tee tööd, oled sa tegelikult vajalik või mitte! Chuck Norris ütleks selle peale: "Sült ära värise! Ma tulin piima järele!"

Kurdi katkine mööbel siin firmas! Oleks vaja uus tellida!

Monday, June 18, 2012

Brutselee tegutseb jälle



.....
Tilluke Delisa oli rõõmus, et lõpuks ometi oli Brutselee muutunud endiselt jutukaks ja veidike torisevaks, kelle piiksuv hääl muutus veelgi piiksuvamaks kui talle tundus, et talle on liiga tehtud. Tilluke Delisa tahtis Brutseleelt küsida, mis asi geograafia on ja mis sel torudega pistmist on ja kas Brutselee ikka on kunagi üldse torudest ja pruunist seinakapist väljas käinud, kuid taipas siis, et Brutselee oli enda kohta öelnud midagi sellist, mida ta varem ei teadnud.
„Kas sa ütlesid „sinu ema“?“ küsis ta Brutseleelt.
„Minu jah. Kelle siis veel?“ torises Brutselee.
„Eee-eei, ma lihtsalt,“ kogeles Tilluke Delisa, „ma lihtsalt ei teadnud, et sul ema on.“
Teiselt poolt pruuni seinakappi kostus turtsatus. „Mis sa siis arvasid, et mul polegi vanemaid või?“
„Mitte päris, aga sa ei olnud nendest kunagi rääkinud.“
„Ma ju rääkisin sulle, et mul on ka tilluke õde, kes mõnikord jätab oma mänguasju igale poole vedelema, nii et ma paar korda oleksin isegi komistanud ja käeluu murdnud.“
„Jah, aga...“kogeles Tilluke Delisa.
„Mis „jah aga“, kas sa siis arvasid, et mu vanemad lasevad mul ja mu õel kahekesi mööda torusid ringi kolistada, täitsa omapäi? Sinu vanemad lubaksid või?“
„Ei, mitte seda, aga...“ Brutselee ei lasknud Tillukesele Delisal jätkata, vaid võttis jutujärje oma kätte.
„Ma siis räägin sulle, et lisaks minule elavad siin kuuenda korruse pruuni seinakapi taga peidus olevates torudes ka mu õde Brutseleen, ema Brutselaa, ja isa Brutseloo.“ Tilluke Delisa ei suutnud naeru tagasi hoida. Brutselee perel olid nii naljakad nimed. Peaaegu sama naljakad kui Suure Õe sõpradel – Orav, Põder ja Karu, mis meenutaski Tillukesele Delisale mida ta oli pidanud Suurele Õele juba mitu nädalat tagasi rääkima. Ta oli ju pidanud Suurele Õele ütlema, et loomanimedega poistel olid päris nimed ka olemas. Marek, Indrek ja... Kolmandat nime ei suutnudki ta enam meenutada.
„Mis sa itsitad seal?“ äratas piiksuv hääl kapi taga Tillukese Delisa mõtetest.
„Ma mõtlesin, et su perel on nii naljakad nimed, peaaegu sama naljakad kui neil loomanimedega naabripoistel ja püüdsin siis meenutada, mis nende nimed olid. Kaks tulid meelde, aga kolmas...“
„Margus, Indrek ja Priit on nende nimed,“ tuli Brutselee appi.
„Jah, just õigus! Kuule, ma pean minema oma Õele kohe seda ütlema. Ma pidin seda tegelikult juba paar nädalat tagasi talle ütlema, aga siis ta rääkis jälle kellegagi telefonis ja nii mul läks lõpuks meelest. Kui ma oleks selle juba tookord meeles pidanud, oleks mu Õde juba kaks nädalat vähem rumal olnud.“
„Kas sa arvad, et su Suur Õde on rumal?“ küsis Brutselee üllatunult.
„Ei, üldse mitte!“ kohkus Tilluke Delisa mõttest, et ta oli jätnud mulje, et peab oma Suurt Õde rumalaks. „Ei, ma arvan, et ta on kõige targem üldse. Ta teab nii palju asju, millest mina pole kuulnudki!“
„Näed, siis,“ naeris Brutselee kapi tagant, „ära kunagi arva, et Suured Õed on rumalad. Usu mind, küll ta teab, mis ta loomanimedega sõprade pärisnimed on. Suured Õed on targad!“
„On,“ nõustus Tilluke Delisa. Alles hiljuti kui Suur Õde uue 486 arvuti sai, ei osanud isegi emme seda käima panna, kuid Suur Õde pani mängleva kergusega tööle nii arvuti kui ka uue arvutimängu, mille ta oli disketiga naabripoistelt saanud ja mida 386-d ei mänginud. Jah, Suure Õe tarkuses ei saanud kahelda!

„Aga räägi mulle siis hoopiski oma perest!“ lausus ta järsku, sest talle tuli meelde, et ta polnud üldsegi veel Brutselee pere kohta küsinud ega tahtnud, et sõber solvuks ja arvaks, et Tilluke Delisa üldse sõbra pere kohta ei tahaks teada saada.
Brutselee pidi just hakkama rääkima, kuidas nad oma perega just selle üheksakordse maja kuuenda korruse torudesse sattusid, kui Tillukese Delisa ema pere õhtusööki sööma kutsus. Kummaline, et ka Brutselee ütles, et temagi peab sööma minema täpselt samal ajal. Jälle kuulis Tilluke Delisa vannitoast kummalist kolinat, mida ta kuulis pea iga kord kui Brutselee kiiruga ära minema pidi.
.....

Great success!


Norra bürokraatiaga olen ma "parim sõber" olnud juba viimased 1,5 aastat ja pole vist seadust, ettekirjutust, reeglit, mida ma poleks läbi närida püüdnud. Ega ka ametit, mida ma poleks läbi helistanud. Täna oli lõpuks ometi see päev kui ma jõudsin uuele levelile. Ma sain tellitud esimese bygg- id (isikut tõendava dokumendi, mille alusel tohib Norras objektile minna)! 
Protseduur kaardi saamiseks on muidugi tõeline tuleproov ja paneb närvid ning kannatlikkuse korralikult proovile. 
1. On vaja registreerida ettevõte äriregistris (vahet pole kas filiaal, tütarettevõte või läbi kohaliku esindaja); 
2. On vaja ooooooooodata registrinumbrit; 
3. Saata maksukaarditaotlus ja töötajate andmed Välismaalaste Maksuametisse; 
4. Ooooooooooooodata kuni töötajale antakse norra id-number; 
(Kui vahepeal juhtub ka streik olema, tuleb varuda ekstrakannatust)
5. Kuna ootamine muutub juba väljakannatamatuks, tuleb teha tuhat kõne. St et muidugi valid sa enda arvates kohe õige ameti, kuid otseloomulikult suunatakse sind kogu aeg kuhugi edasi. Sest otseloomulikult oled sa püüdlustest hoolimata valinud vale ameti numbri; 
6. Lõpuks saabub kauaoodatud id-number
7. Logid end byggekort.no lehele ja loodad, et kõik läheb ludinal, aga ei...
8. Enne kaardi tellimist on vaja tellida "kaardi-tellija" ID;
9. Ootad jälle. 
10. 4-6 tunni pärast laekub meiliaadressile oodatud tellija-ID; 
11. Tellid kaardi. 
12. Väidetavalt tuleb nüüd oodata veel 2-4 tööpäeva, et kaart kohale jõuaks. 

Kõigest poolteist kuud helistamist, kirjutamist, taotlemist ja ootamist ning tehtud ta ongi! Esimene byggekort on tellitud! Kõigest kuus tükki on veel jäänud. Oleks ju olnud liiast oodata, et kõigi kuue töötaja ID-numbrid oleksid tulnud ühe ja sama kirjaga. See oleks olnud liiga lihtne. Aga pole hullu. Ma ootan. Ma olen sellega harjunud;)


Wednesday, June 6, 2012

Hugo kadumistrikk

Tulen mina vannitoast. Vaatan ringi. Toas. Köögis. Esikus. Keda ei ole on Hugo. Aken on lahti ja kardin lehvib kergelt tuule käes. Kaks mõtet käib mu peast läbi. Kas ta tõesti võis aknast välja hüpata? On ta salaja ukse avamise ära õppinud ning vaikselt välja hiilinud? Lammaste manu. Pole ju teisi saanud pikka aega kiusta. (Kui ta ikka üldse seda kunagi teinud on?) Sest juba üle kuu aja on Hugost saanud korralik toakoer, kes hoolitseb selle eest, et omanikud veidikegi end liigutaks ja sunnib meid niisiis kolm korda päevas jalutamas käima.

Aga täna oli ta kadund, mis kadund. Ja ega ta mingi taskukoer pole, kes lihtsalt ära kaob. Kuid siis ma ta sealt diivanilt leiangi. Nii kerra tõmbununa, et pidasin teda esimese hooga diivanipadjaks. Ja sealt ta siis mulle otsa vaataski. Süütute silmadega. Mõttes öeldes: "Mis on? Maga ise seal esikus mati peal."

Hea, et Janek oli juba tööle läinud.