Üks korralik suveüritus ei lõppe kunagi ilma karusellisõiduta, eriti veel siis, kui oled ainuke, kes pole julgenud „okserattal“ sõita. Ega siis teistest ei saa halvem olla! Ikka tuleb kõik järgi teha, mida teised ees teevad. Nii ka mina! Janekit mul ära moosida ei õnnestunud, tema keeldus kategooriliselt tulemast atraktsioonile, mis eeldab keerutamist, pöörlemist ja pea alaspidi rippumist kinnitatuna kuhugi tooli külge. Tilluke Delisa ja Joel mingil põhjusel teist korda sinna minna ei tahtnud, aga kinnitasid ühest suust, et „okseratas“ pole üldse hull. Nii ei jäänud mul muud üle kui onupoega ära moosima hakata. Pärast kolme-nelja tunnist keelitamist ja natuke kõhklemist seisimegi „okseratta“ järjekorras. Tilluke Delisa jäi vaatama, kuidas me end tooli külge kinnitada lasime ja esimesi tiire tegema hakkasime.
Esimene tiir oli lahe – jalad taeva poole, pea alaspidi, kõhus õõnes tunne, adrenaliin, põnevus, elevus! Kiljumist rohkem kui elu eest! Ja siis see juhtuski! Ma ei tulnud ju selle pealegi, et sellisele atraktsioonile EI tasu minna lühikeses kleidis. Ma ei osanud aimatagi, et ühel hetkel tiirutan ma karusellil kleit üle pea, tagumik paljas. Püüdsin kiljumise, karjumise, röökimise, punastamise ja meeleheitlikult torudest kinni hoidmise vahel kleiti kohendada! Lootusetu! Juba jälle kerkisid jalad taeva kohale, pea jäi kleidi alla peitu ja meie taga istuvale neljale turistile avanes jällegi kord vaatepilt mu paljast tagumikust! „Heia Eesti, heia Eesti!“ hüüete saatel rippusin vapralt edasi – siiski meeleheitlikult röökides.
Lõpuks ometi karusell peatus. Olin piinarattalt pääsenud. Vähemalt nii ma arvasin. Aga oi kuidas ma eksisin! Selgus, et kinnitus, mis pidi mind „okse-piinarattal“ turvaliselt kinni hoidma, oli lahti. Ma olin kogu see aeg, mil ma palja tagumikuga pea alaspidi rippunud olin, täiesti ebaturvaliselt lahtise kinnitusega olnud. Jumal tänatud, et ma sellest aru ei olnud saanud! Naeratav kuldhambaga mees kinnitas mind uuesti turvaliselt tooli külge ja juba järgmisel hetkel keerlesin ma jälle (tagumik paljas loomulikult!) maa ja taeva vahel. Ikka meeleheitlikult karjudes! Piinlikkusest? Põnevusest? Hirmust? Ma ei tea... Kuna ma nüüd olin juba targem, sain üsna ruttu aru, et rippusin korraga jällegi pea alaspidi täiesti ebaturvaliselt lahtise kinnitusega. Karjumine muutus meeleheitlikumaks. Jälle kord karusell peatus ja kuldhambaga naeratav mees tahtis mind uuesti turvaliselt kinnitada. No way! mõtlesin ma ja pugesin kõige väiksemast pilust, mida ma üldse kunagi näinud olen, jalgade värinal, karusellilt maha. Sellest sõidust mulle aitas! Silme ette tuli tivoli-stseen „Lõpp-punkti“ filmist. Loomulikult ei õnnestunud mul sellest maailma kõige väiksemast pilust karusellilt maha hüppamine elegantselt, ühel hetkel oli pool mu kehast karusellist väljas, pool veel karusellil. Kujutasin juba ette, et kohe-kohe jätkub sõit nii, et pool röökivast minust on karusellil, pool karusellilt väljas. Mõelda vaid, kuidas lühike kleit siis veel lehvida oleks saanud ja kuidas mu paljas tagumik oleks nelja turisti asemel olnud nähtav kogu õllesummeri rahvamassile. Õnneks see stsenaarium jäi siiski mu kõige hullemaks unenäoks. Edasist sõitu sain pealt vaadata oma tavapärases loomulikus asendis – jalad kindlalt maa peal, kleit õigetpidi seljas!
„Patšemu võ ne skasali, što ne nada...“ tegin ma kuldhambaga mehele etteheitva märkuse ja kuna mu venekeele sõnavara sel hetkel otsa sai, püüdsin kätega žestikuleerides, karusellile ja oma kleidile osutades edasi seletada, „lühikese kleidiga sellele karusellile ronida?“ Kuldhambaga mees naeris ja küsis, et mis siis viga oli? „Eta ne krasiva...“ purssisin edasi. Kuldhambaga mehe naeratus läks veel laiemaks ja imalamaks. „A kto skasal što ne krasivaja?“ irvitas ta. Kujutasin ette kui palju naiivseid karjuvaid tagumikke ta oma tööpostil „nautida“ saab.
„Noh, Sven, oli piinlik ka kui paljas Maria su kõrval röökis?“ noris tilluke Delisa pärast sõitu onupoja kallal. Onupoeg jäi viisakaks ja vastas, et võib-olla siis oleks olnud, kui mõni tuttav oleks kuulnud-näinud. Nii armas temast! (kuigi ta kindlasti ise mõtles, et selle hullumeelse sugulasega ei lähe ta enam KUNAGI kuhugi) Kui hirm ja mure tillukese Delisa näolt kadus, ei jätnud ta kasutamata võimalust, et kõigile mahlakalt jutustada, et samal ajal kui teised naised õrnalt kiljusid, kostus sellest valjult üle rongalik krääksumine ja õhu ahmimine, mis otseloomulikult pääses valla minu suust.
Millegi pärast saan ma korraga aru, kust tuleb ütlus elu nagu karusellil...
«Millegi pärast saan ma korraga aru, kust tuleb ...»
ReplyDeleteNjah, Maria seisis nagu elu ristteel jalad harkis ja sai korraga aru, kust tuleb...
Ei, Maria ei saanud aru, ta hoopis vaatas: kust tuleb...
ReplyDeleteanonüümne vaimukus on ikka see kõige parem vaimukus, kas pole...
ReplyDeleteOn jah, ma siit õppisin, pidavat hästi rumalatele mõjuma. Kõik need, kellele lugeda andsin, naersid ja kiitsid :D
ReplyDeletePeeglike, seina peal, ütle mulle, kas tead, kes on Mutri-Maria ilma peal?
Oot', ma tsiteerin harrastuskirjanikku. Kirjutab Jaana-Marjaana Spargel: "Mutrikesele ei meeldi rumalus ja oskamatus oma vigadest õppida ning enda üle naerda."
On ju naljakas? Icicicic :D
Muidu, mis selle anonüümsusega on? Enam ei meeldigi või?
Tsiteeriks veel pisut. Esimene postulaat:
ReplyDelete«1)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes avastaks oma alluva kirjutised, mis talle väga ei meeldi, siis kutsuks Mutrike oma alluva vaibale ja küsiks, miks või kellest Mutrike kirjutab. Ja kui Mutrike Tööandjana arvaks, et Suures Ja Tähtsas Ettevõttes töötades ei sobi Mutrikese Seiklustest kirjutada, küsiks ta oma alluvalt, kas Mutrike oleks nõus oma kirjutistest loobuma. Ja alles seejärel teeks oma otsused;»
Mutri-Marial arvas, et praegu on tema pumba juures ja ilma igasuguse liigse poleemikata pani anonüümse kommenteerimise kinni. Nii palju siis "avastusest, mis talle väga ei meeldi" ja "küsiks, kas oleks nõus loobuma"... Vaat' niisugune inimene õpetab teisi: «Mängi ausat mängu». Elu täis valesid, mis ju ainult teiste puhul pinnuna nende silmist paistavad, kas pole?
Eeh, kellel on aega seista ja vaadata neid paljaid tagumikke karuselli juures? No võib-olla mingitel maniakkidel, aga need leiavad nagunii viisi su tagumikku vaadata, seega, las parem vaatavad ohutust kaugusest-kõrgusest :D
ReplyDeleteJa pealegi, tõesti, kes ütles, et pole ilus vaatepilt?
Palju selle siis: petersell, karusell, vandersell... Kakid on ka olemas: kassikakk, jobukakk, lapsekakk... Mikud on sellised: otsmikk, kriiskav tagumikk, Tilluke Mihkel... Ei, mõistuse pärast pole küll mingit häda. Pole millegipärast millegi pärast olla.
ReplyDeleteSellist ütlust nagu "elu nagu karusellil" pole olemas. Täpselt samuti nagu pole olemas selliseid sõnu nagu "potensiaalne" ja "aksepteerima". Aga kirjaoskamatud, kes ise kangesti kirjanikud tahavad olla, seda muidugi ei tea. Neile pole tähtis mingite reeglite järgimine, ka õigekirjareeglite mitte.
ReplyDeleteAhjaa, unustasin ütlemata, et minu kommentaar ei käinud muidugi selle blogi autori pihta. Ma mõtlesin nii abstraktsemalt, valutades südant emakeele tuleviku pärast. Kui selle blogi autor end puudutatuna tundis, siis ei saa ma muidugi parata. Minu kommentaar oli vaid kirjanduslik ja grammatikavigade pärast südant valutav.
ReplyDeleteÕiendajale veidi vastandudes - kas ongi nii väga põhjust südant emakeele pärast valutada? Varematel aegadel, kui veel päriselt kirjutada ei osatud ja hilisematel aegadel, kui nö kirjaoskamatus oli "tänu" idarahva "kultuuritoomisele" likvideeritud, leidus küllaga samasuguseid, khm, khm, harrastuskirjanikke ehk mölapidamatuse all kannatavaid tatraveskeid. See on tõsi, et neid ei avaldatud, kuid see ei tee neid olematuks.
ReplyDeleteEmakeel nende loba tõttu välja ei surnud. Miks peaks kartma, et turumuti tekst trükitud kujul võiks kuidagi emakeele tulevikku mõjutada? Eesti keele grammatika on endiselt õpikuis kirjas ja nii hästi või viletsalt, kui seda endistel aegadel omandati, nii ka praegu ja edaspidi.
See on tõsi, et potensiaalset karuselli praegu ei aksepteerita, kuid kui kriitiline mass ühel päeval valdavas enamuses sellega hakkama saab, siis pole vahet, kas pärast või peale ja keel kui selline on endiselt alles. Tõsi, mitte tänase päeva grammatikale vastav, kuid on ju seegi muutunud aja jooksul. Ega tänased kirjaoskajad ei räägi rohkem emakeelt kui endisaegsed kirjamehed ja -naised. Samuti pole see - emakeel - üksnes väljavalitute salakeel, mida köögirahvas eemalt ainult kuulata tohib.
Keelel on tulevikku siis ja ainult siis, kui teda tarvitatakse. Keelenormid, grammatika ja reeglid loksuvad paika kasutamise käigus. Tänased väärkeelendid saavad normiks ja tänased normid võivad muutuda arhaismideks. Ei ole nuga teravam kui väits.
Üksikud väärsõnad ei muuda veel keele struktuuri. Seda viimast ohustavad kõige enam muulased, kui need veel rääkima ja kirjutama hakkavad. Kuid seegi on veel esialgu alles potentsiaalne oht.
Küll aga näen põhjust muretsemiseks ühe teise asja pärast, mis võib välja suretada mitte ainult keele. Kui valitsevaks saab mentaliteet, mille järgi maailma ainult oma mätta otsast nähakse, siis ootavad ees pimedad ajad, kus kirjaoskusest olulisem on oskus ellu jääda. Küllalt kultuurrahvaid ja -keeli välja surnud, kuid mitte vähesest kirjaoskusest.
Ei saa parata, et muretsen, sest emakeel ja Eestimaa käivad minu jaoks lahutamatult kokku. Oleme nii väike rahvas, et kui me ei suuda oma keelt hoida, siis kaome tasapisi kõige kaduva teed. Mida rohkem kirjaoskamatuid meie raamaturiiuleid ja avalikku ruumi risustab, seda kiiremini läheneb aeg, kus eesti keelest saab ajalugu. Nagu näha, oleme tänaseks olukorras, kus keeleoskamatutele jagatakse kõrgkoolidiplomeid ja kirjanikuks hakkab ka see, kes ei oska emakeelt isegi seitsmenda klassi tasemel:(
ReplyDeleteKui ei saa parata, siis pole midagi teha. Aga tahta võib paljugi, saamine on iseasi. Keegi ei keela (või vähemalt ei tohiks keelata) kellelgi unistada. Unistatagu printsist valgel hobusel või kirjanikuks hakkamisest, see on rohkem igaühe enda asi vast. Kui ka kas või kolme klassi haridusega unistaks raketiga taevalaotuses rändamisest, siiski ei usu ma, et taevas selle pärast kokku langeks. Kui isegi enamus tahaks tähti käega katsuda, ei karda ma ikka, et need siniselt põhjalt ära kuluvad, ära määritaks või ära tassitaks.
ReplyDeleteMa toon teise näite: kui erakordse silmamäluga inimene, kes "pildistab" ja veatult kordab õigekeelseid sõnu ning valdab perfektselt grammatikat, tahab hakata kirjanikuks, kuigi loovat mõtet pole sellel inimesel sündimisel kaasa antud ja kirjaoskamatud ümberkaudsed on võimalusegi loovuse tekkeks välistanud, kas selline mõjuks emakeele tulevikule kuidagi positiivselt?
Või oleks tegu pigem kõndiva sõnaraamatu ja grammatikaõpikuga? Et selliseid päris elus ei leidu? Ma ei ole selles nii kindel. Mõnel on krunn kuklas ja ümmarguste raamidega prillid ninal, luitunud kostüüm seljas ja sõrmeots kriidine, õpetab kirjandust ja emakeelt. Ja tapab teiste unistusi... Ikka puhta ja kauni emakeele nimel.
Mitte kellegi kodus ei räägita raamatulikku kirjakeelt. Nn õigekeel on vaid eesti ühiskeel, see pole kellegi emakeel, sest ühel päris eestlasel ilmnevad emalt ja kodust saadud mõjutuste tulemusel eripärad, mida koolis silutakse ja maha nühitakse. Õpikukeel ise on tehiskeel, mille juured on rahvakeeles, selles samas "potensiaalses karusellitavas aksepteerimises". Kuni neid juuri läbi ei lõigata, ei saa veel niipeagi eesti keelest ajalugu ja võib päris rahulikult magada. (Mis ei muuda minu mõtet mättamentaliteedi mustendavast murepilvest.) ;)
Mismõttes "elu nagu karussellil" ei ole olemas? Mina olen seda võrdlust kuulnud, lisaks ka väljendeid "elu karussell" jne jne Kui see ütlus oleks ka olemas ainult autori ümbruse sotsiolektis, siis ta ikka oleks olemas :D
ReplyDeleteKuid see õigekirjareeglite teema on muidugi huvitav... Ühest küljest, blogid. Mina ei loe ega toimeta ka blogitekste (saati siis kommentaare) nii põhjalikult, nagu trükkiminevaid tekste, sest blogid on minu jaoks pigem suuline kommunikatsioon kui kirjalik (ehkki jääb sinna kahe vahele) ja seal on lubatud teatud sõnakasutus ja näpukad, mis mujal ei oleks. Kui näpukad üles leian, siis muidugi parandan.
Samas, kui ma näen blogis kirjaoskamatust tüüpi "autosi", siis mind häirib küll... "Potensiaalse" puhul - kui see on korduv, siis häirib, kui on üksik näpukas, siis ei paneks vist tähelegi.
Kirjanik, kelle töövahend on keel - loomulikult naudin ma tema puhul eelkõige ilusat keelekasutust, normide korrektsust seal, kus peab - ja ka loomingulist üleastumist, seal kus see on huvitav ja põnev. Lisaks, no mõni Aavik kulub ka sekka ära.
Kuid ma arvan, et kõikvõimalikud "muulased" rikastavad keelt, sest nad toovad oma keelest kaasa ütlemisviise ning keelt analüütiliselt õppinuina võivad avastada eesti keeles unustuse valda vajuvaid väljendeid. See muidugi eeldab korralikku ja loomingulist keeleõpet ja sõbralikke suhtlemisvõimalusi... Ning kirjanikke ja keeleinimesi, kes nendest leiutistest huvitavaid välja nopivad ja kasutusse võtavad.
Kui vaadata aga suurte keelte eeskuju, siis väga eri paikades eri inimeste poolt eri kultuurides räägituna on neil palju erinevaid ja põnevaid palgeid, loodan, et eesti keelel ka mõned juurde tekivad.
Aga praegu... On minu suurim mure eesti keele pärast see, et juba ülikooli esimesel kursusel ei ole inimestele emakeelset õppekirjandust eriti anda. No kust see keeleoskus peab tulema?
Mu väike mõtteke on selline: kui sa mõnda asja näinud ei ole, ei tähenda see veel, et seda olemas ei ole. Sama kehtib kuulmise kohta...
ReplyDeletesesamy
Tatsutahime, sinu kirjutatud väljend "elu nagu karussellil" on otse loomulikult olemas, siin blogis on aga lausa paksult trükitult "elu nagu karusellil" ja seda pole olemas. Ei näe vahet? Näen, et muretsed samuti tudengite keeletaseme pärast. Lihtne ja tasuta lahendus oleks, et õppejõud hakkaksid kirjavigu märkama ja nende eest hinnet alla võtma, see oleks palju abiks. Aga nagu sa isegi tead, õppejõud ei märka kirjavigu:)
ReplyDelete*hetkel olen õel*
Nagu näha, ei olnud Tatsutahime ainuke, kes irooniast aru ei saanud. No pole hullu, kui irooniast aru ei saa, ei tähenda see veel, et seda olemas ei ole:)
ReplyDeleteMilline on "autosi" tüüpi kirjaoskamatus ja milles see seisneb? Niisugusi tüüpisi kirjaoskamatusi pole kohanudki. Mõni näide ehk? Kas lugupeetavad kaaskommenteerijad võivad unepealt ära seletada, mis asi on geminaadivaheldus, aglutinatsioon ja fonotaktika? Milline on möönev kõneviis ja kas viisiütlev lugeda eraldi käändeks või mitte ja mis on selle käände tunnus? Tänapäevane keskharitud inimene võiks osata neile küsimustele vastata.
ReplyDeleteMa ei tea, kas oli näha, sellepärast panen siia otsesõnu, et minagi ei saanud irooniast aru. Õieti kohe mitte lihtsalt ei saanud aru, vaid suisa ei näinudki seda siin kusagil. Kas saaks täpsemaid vihjeid või viiteid, kus (st kelle tekstis ja millises osas või lauses) ning milles iroonia seisnes või peitus (sisuliselt).
Kirjavige näen küll, aga kuidas nende eest blogides hinnet alla võtta? Üks vigest, mida siin näiteks Õiendaja kommentaaris kordumas näen, on emotikoni tühikuta kleepimine eelneva sõna külge, mis traditsioonilises kirjaviisis kombeks ei ole. Mis hinde selle eest võiks panna?
Stilistilisi vige näen kaks: traditsiooniline õigekiri näeb ette suurt algustähte isikulise asesõna teise pöörde kasutamisel pöördumiseks või kõnetamiseks kirjasõnas, ainsuses "Sina" ja mitmuses "Teie". Teine vigest istub lauses "Lihtne ja tasuta lahendus oleks, ... , see oleks palju abiks." Vinguvas kõneviisis võiks veel pikalt jätkata, aga see pole eriti produktiivne ega konstruktiivne.
Ahsoo, see karuselli väljend... See on ikka olemas küll. Kohe siin lehel ja paksult. Lihtsalt sõna "karusell" õigekiri näeb ette seda sõna kahe essiga: karussell. Väljendi olemasolu ei sõltu õigekirjast ja valesti üles- või väljakirjutatud väljend ei tee veel väljendit olematuks :)) Mis mõnel harjal eriti punaseks ajab, on see, et vige täis kirjapilt ei takista väljendeist arusaamist.
Düsgraafik (see, kes valesti kirjutab) näiteks ei erista kirjapildis sõna "medal", "mädal" ja "metall", st ta on võimeline kirjutama "Sportlasele riputati kaela metall" ning välja lugema kontekstipõhiselt igati eeskujuliku hääldusega "...medal". Probleem on selles, kui kontekstist ei ilmne, kas silmas on peetud 'medalit' või tahetakse eriliselt rõhutada materjali ja nimelt, et see on 'metall', sest mõned medalid on valmistatud näiteks ka klaasist (kristallist) või puust.
Karuselli puhul ei sõltu kontekst kirjapildist. Võib kirjutada "elu nagu karuselil" ja ikka veel aru saada, mida sellega öelda taheti. Sama on si-mitmuselise osastavaga ehk autosi-tüüpi kirjaoskamatusega, mis arusaamist ei takista. Vige-tüüpi kirjaoskamatus võtab mõne kiunuma, aga üllataval kombel ei takista seegi enamasti arusaamist. Mis ühe keele eesmärk ju ongi, kas pole? Tekitada kommunikatsioonis osalejates arusaamist. (Jah, ja vahel ka arusaamatust, kui see on kasulik segadusetekitajale.) :)
Üks täiendus veel "muulaste" ja muulaste asjus. Ohtu eesti keelele kujutavad need jutumärkideta tegelased, sest nende emakeele süntaks lubab moodustada eesti keeles lubamatuid konstruktsioone. See ei rikasta aga eesti keelt mitte sugugi, vaid massilise kasutamise tagajärjel õõnestab ja lõhub keele alusstruktuuri. Selle tulemusena ei saaks rääkida enam eesti keelest kui iseseisvast keelest, vaid muulaste keelest eesti sõnadega. Kuid esialgu on see, nagu ülal kirjutasin, veel alles potentsiaalne oht.
ReplyDeleteOodata kõrgkooli õppejõududelt tähenärimist ei ole mõistlik. Kui eelneva kaheteistkümne õppeaasta vältel ei ole veatu kirjakeel külge kleepunud, siis tõenäosus selle juhtumiseks järgneva perioodi jooksul on kaduvväike. Panna õppejõududele repetiitori ülesanded oleks ressursi raiskamine ning loovust kuidagi ei parandaks, õieti küll ei mõjuks sellele üldse.
Lihtne on ette kirjutada teistele, kuidas ja mida nad peaksid tegema, et minul parem oleks. Proovige, kas on sama lihtne iseendale ette kirjutada, et endal parem oleks? Näiteks alustaks sellest, et ei muretseks nende asjade pärast, mis ei ole enda võimuses muuta; leida julgust muuta asju, mis on enda võimuses muuta; ja koguda tarkust nende vahel vahe tegemiseks. (Viimane lause on parafraas Kurt Vonnegutilt.)
Minu eesti keel ei ole kaugeltki perfektne, aga mina ei trügi ka kirjanikuks. Ma ei anna välja raamatuid, mida lapsed või täiskasvanud loevad ja millest neile keel külge hakkab (nagu mingil määral kõigest, mida loetakse). Selle blogi autori esimene raamat kubiseb kirjavigadest sellisel määral, et mina selle lugemisega algusest kaugemale ei jõudnud, nii paha hakkas.
ReplyDeleteMis aga irooniasse puutub, siis on psühholoogid kindlaks teinud, et teismelised irooniat ei mõista. Niisamuti on ka huumoriga, et igaüks ei saagi aru.
Ma tõesti ei tulnud selle peale, et kui ma siin blogis väidan, et seda kõnealust väljendit ei ole olemas, et siis leidub neid, kes seda sõna-sõnalt võtavad. Minu arvates on see lihtsalt nii absurdne väide, kuna tegemist on ju väga levinud väljendiga. Seesama absurdsus peaks panema iga mõtleva inimese asja üle lähemalt juurdlema ja aru saama, mida tegelikult mõeldi. Siinjuures ei jää mul üle muud kui vabandada, et nii suure konksuga kommentaari panin, et lausa kolm inimest selle tegelikust mõttest aru ei saanud.
"Minu eesti keel ei ole kaugeltki perfektne, aga mina ei trügi ka kirjanikuks."
ReplyDeleteJah... Mis siis? See, et Õiendaja ei trügi kirjanikuks (kuigi tahaks?), ei anna iseenesest veel alust luua seost või reeglit: kuna mina seda ei tee (selle või teise asja pärast), siis järelikult ei tohi teised ka seda teha. See on mättamentaliteet: Mutrike tööandjana arutaks blogipidamise temaatikat, aga blogipidajana sulgeb ilma igasuguse arutamiseta anonüümse kommenteerimise. Teiste juures pannakse pahaks patukesi, mis enda puhul iseenesestmõistetavalt lubatud on.
*
"Ma tõesti ei tulnud selle peale"
See on hea seletus, kõlbab paljudeks puhkudeks. Sama lausega võiks alustada näiteks ja siis panna imeks, et leidub neid, kes eeldavad kirjanikult perfektset keeleoskust, kes ootavad valgustatud monarhiat (ehk Suurt Ja Tarka Ülemust), kes arvavad maailma pöörlevat nende naba ümber jne, jne, jne. Konksukommentaarist arusaamisega on nagu düsgraafiku metallmedaliga: ainult tema teab, mida ta kirja pannes mõtles (ehk mis tegelik mõte oli). Ma ei piiraks nende arusaamatute arvu kolmega, sest julgen oletada, et mõned lugejad (kes ei saanud aru) ei viitsi lihtsalt kirjutada :)
Kirjasõnaga ongi õnneks või kahjuks nii, et endale ilmselgena näiv tagamõte ei ole teiste jaoks tihtipeale väljaloetav. Harilikult juhtub sama autori enesega, kellel mõne aja möödudes justkui silmad läheksid lahti enda kirjapandut lugedes: "Huvitav, mis ma sellega mõtlesin?" Või: "Oi, see pole ju üldse see, mida ma tahtsin öelda." Jne. See, mis endale tundub iroonia või sarkasmina, võib olla flegmaatilise lugeja jaoks mõttetu tähenärimine ja koleeriku jaoks kole solvang. Kirjasõna ei ole ühetähenduslik ja emotsioonid, mis kirjutajat kirjutamise ajal valdavad, ei kandu üksüheselt teksti. Tekstist arusaamine sõltub ka lugeja (hetke)emotsioonidest.
*
Tean teismelisi, kes ilmselt on nendel psühholoogidel kahe silma vahele jäänud. Aga huumori koha pealt olen nõus, nii mõnedki enda meelest naljahambad on üllatunud, kui selgub, et nad oma naljast ainult ise aru saavad ja selle peale naeravad. Mõned naeravadki kogu aeg omaette, juba sündimisest saadik. Rahvasuus tuntakse neid naerust :) Naljast arusaamisega on nagu muu tekstigagi: kui teiste arvel tehakse nalja, siis üldiselt saadakse aru. Naljad enda arvel ei tundu millegipärast nii naljakatena, kui üldse... Vahel juhtub, et humorist ei saa koguni isegi aru, kui hoopis ennast naerualuseks teeb ;)
*
Kui kirjavigadest hakkab paha, siis peaks perearsti poole pöörduma, kindlasti leiab rohtu, mis südamepöörituse vastu aitab. Kui just tingimata peab selliseid raamatuid lugema. Ma üldiselt ei ole kunagi mõistnud inimesi, kes songivad sellessamuseski ja kirtsuvad nina: vuih! kuidas haiseb! oih! kuidas lehkab! Ja ise veavad aga kopsud viimse sopini lendvat täis, et saaks aga valjemini kurta ja halada. See on vist mingi sado-maso kompleks või sündroom? Nojah, see pole muidugi minu asi, igaühel omad rõõmud :)
Selle keskustelu lõpetuseks tahaks tsiteerida Anna-Maria Penu ütlust tänasest Postimehest: "Miks peakski ootama kaunist eesti keelt, kui rääkijate keel on pidevalt pehme." Sellega on tänaste eestlaste suhtumine oma emakeelde ja elusse üldse minu arvates väga tabavalt kokku võetud.
ReplyDeleteKurb, kui arusaaja aru nii ruttu ära lõpeb. Fanatismiga oli hädas juba Rotterdami Erasmus, kes põgenes üheaegselt nii katku kui ka fanatismi eest. "Kui loomad üksteise kallale lähevad," kurtis ta, "siis saan ma sellest aru ja andestan neile nende teadmatuse." Tema mõtet veidi laiendades ei "tohiks ilmtingimata oma õigust taga nõuda, sest kes ei peaks oma asja õiglaseks?"
ReplyDeleteInternetist leiab meelepärast tuge mis tahes uskumustele.
*
Epp Petrone teab otseallikale tuginedes kirjutada, et A.-M. Penu ütles kolm aastat tagasi vastuseks küsimusele "Hästi lühidalt iseendast: mida olete õppinud, kellena töötanud ja töötate ja kus parajasti elate?"
"Eestis sai õpitud kolm aastat turismimajandust, ei meeldinud. Samal ajal töötasin Estravelis ärireisikonsultandina. Siis 3 aastat Pedas eesti filoloogiat ja kirjandust kuni panin turismifirmas lahkumisavalduse lauale, et muuta oma elu ja sattusin Hispaaniasse. Rahanappuse tõttu ei saanud, ja seda vaatamata kahes erinevas ülikoolis veedetud kuuele aastale, paberit. Aga asi saab parandatud. Eelmisel aastal alustasin Catarrojas asuva Florida ülikoolis kolme aastase sotsiaal-poliitilise kursusega ning sellest sügisest olen ka UNED-is politoloogia tudeng. Leiba teenin vabakutselise ajakirjanikuna ning hetkel elan Hispaania idakaldal Valencias."
http://eppppp.tahvel.info/2007/11/10/valismaa-mehega-abiellumisest-2-osa-ehk-anna-maria-versioon/
*
Selline Elu-Penu siis.
Eduard Vääri muretses veidi üle paarikümne aasta tagasi, et "meil on kujunenud omapärane olukord, kus asjaarmastajad peavad endid keeleprobleemides pädevateks..." Tuleb tõdeda, et kõik on endine.
Karu on tore sell küll, aga karussell on muidugi midagi muud.
ReplyDeleteKa mind häirivad kirjavead väga. Varem olid kirjastustest tööl korrektorid ja toimetajad, siis polnudki kirjaniku õigekeelsus nii tähtis. Kuid tänapäeva ühemehekirjastused loomulikult sellist kuluartiklit endale ei luba.
Aga eks oma blogis on igaühel õigus kirjutada täpselt nii nagu ta tahab. Kellele ei meeldi, ärgu lugegu.
Nii et, mutrike, ära solvu,lase edasi! Mulle siin meeldib.
Peaasi, et kõikile tegevust jädkuks;)
ReplyDelete(mul ei ole eesti klaviatuuri, avalik arvuti).
ReplyDeleteMina arvan, et ylikooli òppejòu ylesanne ei pea olema olla korrektor - mina ytlen alati oma tudengitele, et ma ei hinda nende keeleoskust vaid aruteluvòimet. Viletsa keeleoskuse puhul selle aruteluvòime vàljapaistmisega vòib muidugi halvasti olla. Aga korrektoriks ka sugugi mitte kòik inimesed ei sobi (mina kindlasti ei sobi), selleks on vaja siiski teatud laadi andekust (nagu ka paljudel teistel erialadel).
Kuigi, ma pean tunnistama, paaris aines olen enamlevinud grammatika- ja stiilivigadele tàhelepanu juhtinud. Hinnet alla kyll ei vòta, sest kirjaoskus on yks asi ja teadmised ainest teine. Kuid ma arvan, et kirjaoskust ei paranda mitte sugugi see, kui palgata korrektor, kes kòik vead àra kohendab, òppimisperioodil... Parandab see, kui on vàga palju heas keeles kirjandust lugeda. Ja korrektorid, keeletoimetajad ja muud toimetajad tòòtavad kirjastustel ikkagi teatud pòhjustel, ma tegelikult ei mòista, mis raamat peaks olema ainult ja ainult yhemehelooming. Keegi ei virise rezhissòòri kallal, kui see ei oska pilti vòtta.
Mis puutub irooniasse, siis vòiks lugeda "Muumitrolle" seentest ja tantsimisest. Ma arvan, et ehk oleks vòinud lihtsalt osutada, et nàed, yks s on kahe silma vahele jàànud. Pealegi, minu arvates on ebakorrektne vàita, et _vàljendit_ "elu nagu karusellil" pole olemas, sest see osutab sisule, mitte òigekirjale. Vòib osutada, et sòna "karusell" pole olemas - siis inimene ka vaataks, et mis seal tàpselt siis hàda on. Kui nàpuvead, hooletusvead ja reaalsed vead kutsuvad esile halvustamist, siis ju kaob sootuks soov selles keeles suhelda, seda enam, et leidub keeli, kus suudetakse ilma narritamata keelevigu parandada.