Kõigile neile, kes kartsid, et "mutrikesele" ei pakuta mitte kunagi enam uut tööd ja neile, kes lootsid, et "seesugusele" ei pakuta enam kunagi tööd, on mul üks uudis. Viimase nädala jooksul on "mutrike" saanud kaks tööpakkumist. Üks neist ühe eelmise tööandja poolt, kes mõtles, et tähtsate inimeste vahel sibliv naiivne mutrike oleks "teretulnud tagasi". Polegi vist ikka päris nii, et kõik "järjekindlalt minust lahti tahavad saada":)
Ja teine tööpakkumine tuli sama ootamatult - luges inimene blogi, tekkis huvi, ostis raamatu ja kirjutas meili, kutsus töövestlusele ja tund aega hiljem pakus tööd:)
Nüüd peab "mutrike" mõtlema, mida teha? Mida valida? Kas minna tagasi tuttavasse keskkonda? Võtta vastu uus väljakutse? Või hoopis pühenduda hetkel kirjutamisele? (Et see "esimene menuromaan" siiski valmis kirjutada;))
Huvitav, kas pole...
Wednesday, June 30, 2010
Friday, June 25, 2010
...
Käisin eelmisel pühapäeval ühel sünnipäeval ja see pani mind mõtlema inimsuhete ja saatuse peale. On võtnud liigagi kaua aega, et jõuda arusaamisele, mida ma elus tegelikult hindan ja tahan. See on võtnud aega lausa 29 aastat. Ma olen jõudnud arusaamisele, et maine mammona ei olegi kõige tähtsam. Siinkohal pean siiski tunnistama, et aeg-ajalt on mul siiski vastupandamatu kirg soetada endale uusi kingi, riideid, parfüüme, kreeme, klaase, vaase, potte, kotte, aga ma olen saanud aru, et rahulolu ei peitu mitte üüratus garderoobis, vaid inimestes, kes mind ümbritsevad. Nad kõik on mulle midagi õpetanud ja aidanud mul leida elule siht ning eesmärk.
Alustame kasvõi tädi Lolast. Terve elu on mul ja minu perel olnud Välismaal sugulased, keda igal aastal külastada. Iga-aastasest külaskäigust tillukesse Rootsi külla, millest me muidu ei teaks mitte kui midagi, on saanud traditsioon. Ma olen sealseid vaatamisväärsusi näinud kümneid kordi, kuid ometi kisub mind sinna igakord tagasi. Mul on fotoalbumis täpselt ühes ja samas kohas tehtud fotod ajast, mil olin 10-,14-,18-,20-,24-,27- ja 29-aastane. Ma olen seal käinud ema ja vanaemaga, vanaema ja vanatädiga, ema ja õega, vanatädi ja onuga, onupojaga, Janekiga, isegi ühe endise kavaleriga. Sellel tillukesel Rootsi külal on meie jaoks eriline tähendus. Nii ka viimane kord – olgugi et müüdud oli maja, mis oli meile omaks saanud, asemel oli nüüd korter ja iginoor Lola oli vanemaks ja pimedamaks jäänud, olid ikka alles asjad, mis kunagi ei muutu. Vähemalt mõnda aega. Rootsi sõites oli mul ja emal peas ainult üks mõte – poed ja allahindlused! Pärast seda, kui Lola natuke nukralt küsis: “Kas te ei võiks mulle seda ühte õhtupoolikut kinkida, minuga istuda ja veini juua?“, saime mõlemad aru, et poed ei ole midagi väärt selle kõrval, mida pakkus meile tädi Lola. Siiras heameel ja soov sugulastega aega veeta. Mul on kahju, et ta on meie viimane side Rootsi sugulastega, kellele külla minna ja kes sind alati avasüli ootavad. Loomulikult on meil ka teisi sugulasi, kes meid vastu võtaksid ja öömaja pakuksid, kuid selles puuduks seesama siirus ja heameel. Võib-olla ma eksin, ja ma väga loodan, aga ma usun, et lolaliku siiruse asemel võtaks meid tulevikus vastu kohustuslik viisakus „ida-euroopa sugulaste“ ees. Ja ma ei usu, et me leiaks ühestki teisest välismaa sugulaste kodust eest seinale maalitud Eesti vapi või uhkelt kapil seisva Eesti lipu – aga see ongi just see, mis on senised külaskäigud muutunud eriliselt soojaks. Mul on kahju, kui need külaskäigud ühel päeval kaovad, kuid samas teeb mind õnnelikuks, et mul on olnud õnn nii eriliste inimestega nii palju aega koos veeta. Nad on mulle õpetanud olema uhke nii enda kui oma päritolu üle.
(Ja kui ma veel saaks kätte vanaonu päevikud, mida ta pidas ajal, kui Eestist põgenes, on kindel, et mu kauaoodatud bestselleriks oleks aines olemas).
Pühapäevasel sünnipäeval nautisin ma teistlaadi perekondlike suhteid. Mul ei ole kunagi olnud õiget vanaisa ja seepärast hindan ma väga, et mulle on antud võimalus tunda Janeki vanaisa. Olgugi, et vanadus on teinud oma töö ja võtnud temalt mälu, on ta üks elurõõmsamaid ja vaimukamaid inimesi, keda ma olen kohanud. Ta ei tea, mis aasta on või miks me oleme kokku kogunenud, aga ta teab, kuna ta on sündinud -1924- ja ta teab endise arstina ikka veel haiguste ladinakeelseid nimetusi, põhjuseid, ravimeetmeid. Ta elab ajas, mil ta oli õnnelik, ega tea midagi hetke probleemidest ja muredest. Janekil on arvatavasti õigus, kui ta ütles, et vanaisa mälu on kadunud sellepärast, et ta on elu aeg tööd rüganud, nüüd on tema aeg puhata. Ja just sellepärast teab ta selgelt kõike, mis on juhtunud, aga ei tea kübetki sellest, mis hetkel maailmas sünnib. Kõige selle juures on ta äärmiselt armastusväärne ja soe inimene. Ta on mulle õpetanud olema elurõõmus ja mitte keskenduma probleemidele, vaid nautima hetke.
Pühapäevasel sünnipäeval sattusime ka rääkima sellest, miks mõned asjad elus juhtuvad ja mõned inimesed meie eluteele satuvad. Miski ei ole juhuslik. Ja tõepoolest ei ole. Vaatame siis tagasi. Ma teadsin üsna noorest east alates, et minust saab ajakirjanik, kuid viimasel hetkel hakkasin ma kartma ülikooli sisseastumiseksameid ja langetasin teise valiku. Minust sai norra filoloog. Ilma norra keeleta ei oleks ma sattunud nendele töökohtadele, mis tõukasid mind tagant tegema esimesi arglikke katsetusi unistuse täitmiseks – saada kirjanikuks. Just need töökohad on aidanud kaasa sellele, et hakkasin endasse rohkem uskuma ja teadsin, et ma olen rohkemaks võimeline. Ma ei ütle, et mu esimesed kirjanduslikud katsed on kõige õnnestunumad, kuid see on algus. Võib-olla algus millelegi suurele? Ilma norra keele ja nende töökohtadeta ei oleks ma kohtunud Janekiga, kes on mul aidanud leida iseenda. Ta on mulle õpetanud olema julge ja aus, enda ja oma väärtuste eest seisma. Ilma temata ajaks ma siiani taga suuremat palganumbrit ja ilusamaid kingi ega teaks, et on olemas ka teised väärtused. Uskuge või mitte, aga üle pika aja tunnen ma end elusana, sest ma olen enda eest seisnud ja mitte laskunud end elu peavoolul kaasa vedada. Ma olen mina ise!
Nüüd peaksin ma endalt küsima, mida on mulle õpetanud Suur Ja Tähtis Ettevõte? Lihtne vastus oleks - ei midagi, aga see oleks vale. Suur Ja Tähtis Ettevõte on mulle õpetanud palju. Ma olen sattunud kokku inimestega, kelle sarnaseks ma kunagi ei taha muutuda. Nad on olnud mulle peegelpildiks ja näidanud mulle kõike seda, milline ma ehk ise mõnel eluetapil olen olnud. Ja alles nüüd saan ma aru, et ma ei pidanudki Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest ise lahkuma, sest see oleks tähendanud, et ma annan alla; see kõik pidigi nii lõppema – et me kõik õpiks midagi. Suur Ja Tähtis Ettevõte ei sattunud minu teele vaid selleks, et mina midagi õpiksin, vaid et ka nemad midagi õpiksid. Kas nad seda ka tegid, sellele ei oska mina vastata.
Ühest asjast on mul siiski kahju. Mul on kahju, et tänu „sõjale“ Suure Ja Tähtsa Ettevõttega kaotasin ma ka palju sõpru. Ärge saage mu’st valesti aru – mitte mu endised kolleegid ja sõbrad ei hoia minust eemale, vaid ma ise teen seda Mingil põhjusel kardan ma, et minuga läbisaamine ei tuleks neile Suures Ja Tähtsas Ettevõttes kasuks. Ma tunnen Tatraveskeid liiga hästi, et seda karta. Mul on kahju, et ma ei tea, millega nad tegelevad, kuidas neil läheb, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma soovin neist hetkel eemale hoida. Võib-olla on mu käitumine põhjendamatu...
Pühapäevane sünnipäev pani mind paljudele asjadele mõtlema, paljudele asjadele värske pilguga vaatama.
PS: Homsest lähen tillukesele „puhkusele“ , mis tähendab ka pausi blogimises...saavad Tatraveskid ka natuke rohkem tööle keskenduda;)
Wednesday, June 23, 2010
Spungihuvilistele lisa
/.../
Austusavaldusena Gustav Ernesaksa „Tormide rannale“ tegime olematu, aga kuulsa kõrtsi trepil lahti teise 2005. aasta pinot gris pudeli. Kus siis veel jalga puhata ja keelt kasta kui mitte kõrtsis, mis sellest, et kujuteldavas. Juba vanal ajal oli tarbekäikudel (vooris olles, veskile sõites, kaubaretkel, linnasõidul) kõrts peatuskohaks mistahes nädalapäeval. Ja ei olnud see midagi vaid meeste kogunemiskohaks, mitmel pool oli ka naistel kombeks kõrtsis tantsimas käia – antiikne ööklubi. Ma kujutan ette küll, kuidas neid naisi vaadati, kes oma reha ja voki nurka viskasid ning selle asemel antiikses ööklubis diskotasid. Huvitav, mis muusika saatel - Appsaid, innsaid aut, šhiis livin la vida loka, šhiil pušš änd pull juu daun, livin la vida loca’t ei osanud siis veel keegi karta. Isegi reinlender ja polka leiutati hiljem kui vanakooli tšikid juba Pihla kõrtsis jalga keerutasid. No jah, mis neil siis üle jäi, kui arvatavasti Juhani ja Jüri kammi – või parmupilli saatel tantsu lüüa. Sa vahi neid mehi tegelikult, juba aegade hämarusest alates on nad osanud naisi oma pilli järgi tantsima panna. Ja naised on aegade hämarusest seda teinud ka, viskasid oma vokid nurka ja Juhani ning Jüri pilli järgi tantsima. Nad, rumalad, ei osanud arvatagi, et see oli vaid peibutuseks, hiljem kui juba kuu oli taevast alla toodud ja tüdrukutel põlved nõrgad, tõid Jüri ja Juhan õiged pillid välja: Pole siin mingit kõrtsis tantsimist, lapsed vaja üles kasvatada, sead sööta, hein teha, leib küpsetada – ega need tööd ennast ise ära ei tee. Mille jaoks see naine sai siis majja võetud? Ei saa sinna kõrtsi lasta, ma tean küll, kuidas see naabri-Juhan sind vaatab........ Vot sellised mehed on need Juhan ja Jüri! Pole siis ime, et Kai mees arvab, et naine on kodus vaid töötegemiseks, ta ju Juhani otsene järglane – õige eesti mees. Pole siis ime, et ta ootab, et naine siiani voki vuristaks, vilja teeks ja rehte peksaks – see on tal ju geenides.
„Naised, ma tegin praegu just avastuse. Ma tean, miks mehed ootavad, et naised neile kõik ette-taha ära teeks. Kõiges on süüdi Juhan oma parmupilliga!“ „Nii, Mariale enam veini ei anna, peksab juba puhta segast!“ otsustas Tiia. Oli aru saada, et teised on temaga sama meelt. Roosi katsus mu laupa: „Äkki on palavik?“ Kerle aga teadis vastust, tema teadis, mis minuga juhtus. Ma olin raudselt nakatunud puukborrelioosi, raudselt. Ja nüüd hakkas see välja lööma: kõigepealt sonimine, siis palavik, siis jääb uimaseks ja siis annab otsad. Ei no tere-tore, selline reisikaaslane. Nii egoistlik. Üldse teiste peale ei mõtle, mis reis see on, kui ühel on puukborrelioos ja kohe-kohe otsi andmas: „No mida me suga nüüd peale hakkame? See on raudselt nakkav ka veel. Mina ei saa endale borrelioosi ega mingit muud nakkust lubada, minul on järgmisel nädalal Aki ja Daki ja Kakiga naisteõhtu. Mul on plaanid juba tehtud. Ei no päris hästi. Tänks täiega!“
Mis mul siis üle jäi kui kõigile oma teooria ka valjuhäälselt ette kanda. Peab ütlema, et mu oma peas kõlas see palju vaimukamalt, aga siiski mu jutul oli jumet. Ma olin millegi jälile jõudnud – võib olla isegi Spungi leidnud. Pidi see Spunk siis ka nii nigel leiutis nüüd olema – saada teada, et meeste käitumises on süüdi Juhani parmupill ja antiiksed ööklubid. See polnud nüüd küll mingi kirss-tordi-peal-tüüpi-avastus, aga mis teha, vähemalt olime me lahendanud müsteeriumi Kai mehega. Ta ei taha, et naine kogu aeg Pihla kõrtsis käib, sest mine tea, mida Naabri-Jaan plaanida võib, võib olla ka algul meelitab parmupilliga, lubab kuu ja päikese alla tuua. Sellepärast ta naise kodus tööle panebki, sellepärast ta ütlebki et hakklihakaste ja kotlet pole miski söök, need saavad liiga kiiresti valmis ja naine võiks jälle Pihla kõrtsi minna. Naisele tuleb selgeks teha, et üks õige õhtusöök on vähemalt neljakäiguline ja soovitavalt kulub toidu tegemiseks nii palju tunde, et naine on pärast seda Pihla kõrtsi jaoks liiga väsinud. Ei pea silma peal hoidma ja muret tundma. Igaks juhuks jätab ta enda järele koristamata ka, peidab diivani alla sokke ja laua alla tühje õllepudeleid – juhuks kui naisel peaks söök liiga ruttu valmis saama, et oleks uus tegevus kohe varnast võtta. Hoolitsev eesti mees – sisustab kõik naise vaba aja, nii et naine ise ei pea üldse oma pead vaevama, mida järgmiseks teha. Kui neljakäiguline õhtusöök tehtud ja naine ikka veel väsinud pole, siis tuleb kokku korjata mehe sokid ja koristada ära tühjad õllepudelid, edasi võib naine näiteks aknaid pesta, pesu triikida, põrandaid pesta. Naabri-Jaani pärast ei pea mees niiviisi muretsema.
Austusavaldusena Gustav Ernesaksa „Tormide rannale“ tegime olematu, aga kuulsa kõrtsi trepil lahti teise 2005. aasta pinot gris pudeli. Kus siis veel jalga puhata ja keelt kasta kui mitte kõrtsis, mis sellest, et kujuteldavas. Juba vanal ajal oli tarbekäikudel (vooris olles, veskile sõites, kaubaretkel, linnasõidul) kõrts peatuskohaks mistahes nädalapäeval. Ja ei olnud see midagi vaid meeste kogunemiskohaks, mitmel pool oli ka naistel kombeks kõrtsis tantsimas käia – antiikne ööklubi. Ma kujutan ette küll, kuidas neid naisi vaadati, kes oma reha ja voki nurka viskasid ning selle asemel antiikses ööklubis diskotasid. Huvitav, mis muusika saatel - Appsaid, innsaid aut, šhiis livin la vida loka, šhiil pušš änd pull juu daun, livin la vida loca’t ei osanud siis veel keegi karta. Isegi reinlender ja polka leiutati hiljem kui vanakooli tšikid juba Pihla kõrtsis jalga keerutasid. No jah, mis neil siis üle jäi, kui arvatavasti Juhani ja Jüri kammi – või parmupilli saatel tantsu lüüa. Sa vahi neid mehi tegelikult, juba aegade hämarusest alates on nad osanud naisi oma pilli järgi tantsima panna. Ja naised on aegade hämarusest seda teinud ka, viskasid oma vokid nurka ja Juhani ning Jüri pilli järgi tantsima. Nad, rumalad, ei osanud arvatagi, et see oli vaid peibutuseks, hiljem kui juba kuu oli taevast alla toodud ja tüdrukutel põlved nõrgad, tõid Jüri ja Juhan õiged pillid välja: Pole siin mingit kõrtsis tantsimist, lapsed vaja üles kasvatada, sead sööta, hein teha, leib küpsetada – ega need tööd ennast ise ära ei tee. Mille jaoks see naine sai siis majja võetud? Ei saa sinna kõrtsi lasta, ma tean küll, kuidas see naabri-Juhan sind vaatab........ Vot sellised mehed on need Juhan ja Jüri! Pole siis ime, et Kai mees arvab, et naine on kodus vaid töötegemiseks, ta ju Juhani otsene järglane – õige eesti mees. Pole siis ime, et ta ootab, et naine siiani voki vuristaks, vilja teeks ja rehte peksaks – see on tal ju geenides.
„Naised, ma tegin praegu just avastuse. Ma tean, miks mehed ootavad, et naised neile kõik ette-taha ära teeks. Kõiges on süüdi Juhan oma parmupilliga!“ „Nii, Mariale enam veini ei anna, peksab juba puhta segast!“ otsustas Tiia. Oli aru saada, et teised on temaga sama meelt. Roosi katsus mu laupa: „Äkki on palavik?“ Kerle aga teadis vastust, tema teadis, mis minuga juhtus. Ma olin raudselt nakatunud puukborrelioosi, raudselt. Ja nüüd hakkas see välja lööma: kõigepealt sonimine, siis palavik, siis jääb uimaseks ja siis annab otsad. Ei no tere-tore, selline reisikaaslane. Nii egoistlik. Üldse teiste peale ei mõtle, mis reis see on, kui ühel on puukborrelioos ja kohe-kohe otsi andmas: „No mida me suga nüüd peale hakkame? See on raudselt nakkav ka veel. Mina ei saa endale borrelioosi ega mingit muud nakkust lubada, minul on järgmisel nädalal Aki ja Daki ja Kakiga naisteõhtu. Mul on plaanid juba tehtud. Ei no päris hästi. Tänks täiega!“
Mis mul siis üle jäi kui kõigile oma teooria ka valjuhäälselt ette kanda. Peab ütlema, et mu oma peas kõlas see palju vaimukamalt, aga siiski mu jutul oli jumet. Ma olin millegi jälile jõudnud – võib olla isegi Spungi leidnud. Pidi see Spunk siis ka nii nigel leiutis nüüd olema – saada teada, et meeste käitumises on süüdi Juhani parmupill ja antiiksed ööklubid. See polnud nüüd küll mingi kirss-tordi-peal-tüüpi-avastus, aga mis teha, vähemalt olime me lahendanud müsteeriumi Kai mehega. Ta ei taha, et naine kogu aeg Pihla kõrtsis käib, sest mine tea, mida Naabri-Jaan plaanida võib, võib olla ka algul meelitab parmupilliga, lubab kuu ja päikese alla tuua. Sellepärast ta naise kodus tööle panebki, sellepärast ta ütlebki et hakklihakaste ja kotlet pole miski söök, need saavad liiga kiiresti valmis ja naine võiks jälle Pihla kõrtsi minna. Naisele tuleb selgeks teha, et üks õige õhtusöök on vähemalt neljakäiguline ja soovitavalt kulub toidu tegemiseks nii palju tunde, et naine on pärast seda Pihla kõrtsi jaoks liiga väsinud. Ei pea silma peal hoidma ja muret tundma. Igaks juhuks jätab ta enda järele koristamata ka, peidab diivani alla sokke ja laua alla tühje õllepudeleid – juhuks kui naisel peaks söök liiga ruttu valmis saama, et oleks uus tegevus kohe varnast võtta. Hoolitsev eesti mees – sisustab kõik naise vaba aja, nii et naine ise ei pea üldse oma pead vaevama, mida järgmiseks teha. Kui neljakäiguline õhtusöök tehtud ja naine ikka veel väsinud pole, siis tuleb kokku korjata mehe sokid ja koristada ära tühjad õllepudelid, edasi võib naine näiteks aknaid pesta, pesu triikida, põrandaid pesta. Naabri-Jaani pärast ei pea mees niiviisi muretsema.
Elu nagu zoopargis
Terve eilne päev ei suutnud ma aru saada, miks kaks toonekurge meie maja ründavad ja oma pesa asemel maja esise elektriposti olid vallutanud. Hugo (kes eile veel kodus oli) ei jõudnud ära haukuda ja mina ära imestada, mille kuradi pärast nad siin passivad. Selguse tõi õhtul töölt tulnud Janek, kes olles minust kordi taiplikum, sai maas vedelevaid oksahunnikuid nähes kohe aru, et kured olid otsustanud elektriposti otsa uue pesa teha. „Ei, see ei lähe mitte,“ kiljatasin mina. Ma ju kardan linde, eriti kui nad on suured ja liiga lähedal. Kaugemalt – seal kus nad muidu pesitsesid – on neid kena vaadata, aga otse majaukse ees tundus loodus liiga lähedale tulevat. Janek oli minuga nõus: „Kui nad juba nii kobalt oksi veavad, siis pole imestada, kui nad ka lõunasöögiks kohale veetud usse hakkavad maja ette maha puistama.“ Ja justkui selle jutu kinnituseks leidsime oksahunnikust ka ühe ussi (õnneks, küll surnud, aga ikkagi ussi!) – see oli suur nagu boamadu. „Mina enam majast välja EI tule!“ teatasin ma kategooriliselt ja Janek asus pilvepiiril asuva pesa vundamendiga võitlusesse. „Minge tehke endale natuke kaugemale pesa,“ ajasime me kurepaari eemale. Õhtuks saime maja ette vaikuse.
Hommikul, kui olin kotid kokku pakkinud, et sõita Lõuna-Eestisse järjekordsele „Õhtusöögile kuuele“, olid kured jälle uute okstega platsis. Janek lubas õhtul midagi välja mõelda ja mina mõtlesin õõvastusega, mis meid ees ootab, kui tagasi tuleme. Rumalalt pakkusin välja, et ma võin ju koju ka jääda ja püüda neid eemale ajada ja pesa ehitust takistada, nii kaua kuni Janek töölt tuleb ja „kurepesa ehitust takistava atribuudi“ välja mõtleb. „Jah, see oleks hea küll, „ ütles Janek ja nii oligi otsustanud, et „õhtusöök kuuele“ Lõuna-Eestis jääb täna ära. Just sel hetkel kui istusin tugitooli, et vaadata „Südameasja“ kuulsin maja eest kure nokkade plaginat. Kured kohal ja sättisid uut vundamenti paika. Ei seganud neid ei plaksutamine, potikaante ja õllepurkidest tehtud vidinaga kolistamine, karjumine (oleksin võinud endal hääle ära karjuda ilma et nad ennast liigutanudki oleks). Mu tegevus segas siiski nii palju, et suurema osa ehitusmaterjalist puistasid nad maha.
Õnneks tuli lõuna ajal korraks koju ka Janek. „Tee midagi, ma lähen hulluks,“ anusin ma meeleheitlikult, „nad on kaks ühe vastu!“
„Aga kolista nende purkidega,“ pakkus Janek välja, mille peale ma turtsatasin, et olen „Südameasjadest“ alates püüdnud neid lärmiga eemale peletada, aga ei midagi. „Nad lihtsalt vahivad mind kurjalt, nokad ähvardavalt minu poole,“ piuksusin ma, mõeldes õudusega Alfred Hitchcocki „Lindude“ peale. Janekil ei jäänudki muud üle, kui oma lõuna ohverdada ja püüda käepäraste vahenditega midagi ette võtta. Ilma korraliku redelita oli suhteliselt võimatu minu õllepurkidest tehtud vidinat posti otsa saada, et see ehk linnud loobuma paneks. Jumal tänatud, et Janekil oli nii palju loovust, et mingi ime läbi see siiski posti otsa sai. Janek läks tööle tagasi ja mina jäin valvesse. Tundus, et see siiski aitas ja kurepaar hakkas otsima mõnd teist pesakohta. Igaks juhuks loobusin ma ka ülejäänud pärastlõunaste seriaalide vaatamisest ja jäin õue kurevahile. Tundub, et kured andsid alla ! Terve selle aja, mis ma peenraid ja majaääri rohisin (mida mul muud ikka õues teha oli!), nad tagasi ei tulnud.
Mul ei ole midagi kurgede vastu, kui nad püsivad ilusasti ohutus kauguses majast paarisaja meetri kaugusel puu otsas, aga nii lähedale, et nende lõunasöök kogemata trepiastmele pudeneb, ma neid küll ei taha. Veel rohkem kui puuke ja linde ja šampuse avamist kardan ma usse. Mul tulevad külmavärinad peale paljast mõttest, et peaksin maja ees Rästik Ruudolfiga kohtuma. Loodus olgu ikka majast natuke eemal! Ja pealegi on ju teada, et toonekured toovad lapsi...
Lõuna-Eesti ja „õhtusöök kuule“ jäi küll seekord ära, aga samas jätkub tänu kureperele traditsioon pidada jaanipäeva Ussisilmal:)
Friday, June 18, 2010
"Mis sul viga on?"
Jumal tänatud, et Keila Kaubamajas on nii vähe raamatuid müügil, sest vastasel juhul oleksin ma sealt lahkunud raamatuga, mida otsima/ostma läksin ja poleks täiesti kogematu sattunud Roone Roosti raamatu otsa. Ma oleks paljust ilma jäänud. Ja sellest oleks hiiglama kahju olnud.
Raamat algab sissejuhatusega: "Iga inimene vajab mingit väljundit. kes kirjutab bussipeatustesse Mendid on vitupead", kes kirjutab raamatu. Mina tegin midagi vahepealset." Ei teinud midagi vahepealset, kirjutas hoopiski viimase aja ühe naljakaima raamatu. Sellega tegi autor mulle muidugi ka pisikese karuteene. Iga kord kui ma kõva häälega itsitama hakkasin, mõne koha peal lausa nii kõvasti, et pisarad tulid silmist, küsisid teised:"Mis seal nüüd oli? Aga nüüd?" Nii lõppes see kõik sellega, et pidin raamatut teistele terve reisi vältel kõva häälega ette lugema. Aga teised said ka naerda. Kõvasti. Uskumatul kombel isegi minu ema, kes muidu punastab juba siis, kui keegi "persse" ütleb ja krimpsutab nina, kui kuuleb kusagilt ropendamist.
Mulle ka ei meeldi labasus, aga võib-olla ongi põhjus, miks selle raamatu kõnepruuk meid hoopis naerma ajab, et see ei mõju labasena. Isegi "nahhui mul seda vaja oli?" kõlab selles raamatus hoopis vaimukalt ja ei mul ega emal ei olnud piinlik seda vanaemale edasi rääkida. Mulle meeldis ka Ruitlase "Naine" ja ajas naerma ka, aga kõva häälega ma seda ette poleks lugenud.
Selles raamatus on kirjas kõik need mõtted, mida me kõik tegelikult mõtleme, aga kunagi välja ei julge öelda. Tegelt ka! Ja võib-olla ka seetõttu see raamat nii väga meeldibki. Muidugi ma ei saa midagi parata, et mulle tundus vahepeal nagu ma oleksin selle raamatu ise kirjutanud. Midagi meenutas nii väga mind! Ema arvas ka, et Roone Roosti stiil meenutas minu oma, aga temale iseloomulikult lisas ka, et midagi on natukene paremini. Kui ma muidu ütleks, et see on lihtsalt emalik kriitika, millega ma olen üles kasvanud ja harjunud(matemaatika kontrolltöös polnud "4" kunagi piisav, oleks saanud paremini, inglise keele eksamil ei piisanud isegi 96st punktist sajast jne jne), siis seekord ma pean nõustuma: Roone Roost on vaimukam kui mina.
Igatahes, mina küll ei nõustu kriitikaga, et nüüd kui iga netikommentaator võib raamatu kirjutada, hakkavad ilmuma rooneroostilikud (ja johannamariaprangelikud) teosed, mis lugemismeelele ei paku mingit naudingut. Pakuvad küll. Lugege ja veenduge ise.
Thursday, June 17, 2010
Svenska spesialiteet
Mida teeb Mutrike, kelle on liiga palju vaba aega? Kui tahtsite pakkuda, et läheb ema ja vanaemaga Rootsi, siis on see tõepoolest õige vastus. Ja kui reisile läheb kolm generatsiooni blonde, siis ei saagi kõik minna nii nagu peaks.
"Kus te olete?" küsib Mutrike telefoni teel emalt. Selle asemel, et vastata lühidalt, KUS nad on, andis ema telefoni edasi vanaemale ja SELLE ASEMEL, et minuga rääkida, rääkisid nad hoopis omavahel.
"Küsi kas siin on esimene tund parkimist tasuta?" karjus ema vanaemale.
"Me oleme siin, kus esimene tund parkimist on tasuta," kordas vanaema läbi telefoni mulle.
"Aga mina küsin ainult, KUS te olete?" küsisin mina uuesti.
"Mitte parkimine pole tasuta, aga sa küsi, kas on tasuta?" kordab ema vanaemale.
"Siin, kus parkimine on tasuta," kordas vanaema läbi telefoni mulle.
"Aga, KUS te olete?" küsin ma uuesti ja kui ma jälle kord kuulen, kuidas ema ja vanaema omavahel edasi jagelevad, annan alla. Lihtsam on püüda neid loogika järgi leida. Veerand tundi hiljem on nad leitud, Rimi parklast. Ja reis võib alata.
Tädi Lolal oli õigus, kui ta laeva kohta paat ütles. Paadil pole suurt midagi teha, kui lõhnapoes lõhnasid proovida ja oodata, kuni rootsi lauas omletti saaks süüa. Omlett jäi ära - sest mingil kummalisel kombel tahetakse selle eest 500 krooni per nägu. Milline idioot maksab laevasööklas 500 krooni õhtusöögi eest? Minu arvates on ka menüü vähemalt viimased 15 aastat muutmata...
Selle asemel olime me hoopis nii idioodid, et otsustasime süüa 140 krooni eest kiirkartuliputru ja 80 krooni eest baguetti, mis oli arvatavasti letis seisnud esimesest merereisist alates... See oli tõesti tark otsus!
Õnneks päästab meid igavlemisest uni ja Rootsi jõuab kohale rutem kui oleks loota osanud. Ja ma jumaldan kõike, mis on seotud Rootsiga. Okei, MITTE KÕIKE. Pigem vaid IKEA'd. Pole korda kui me suudaksime sealt niisama mööda sõita. Nii ka seekord. Olgugi, et me ei leia õiget mahasõitu ja tiirutane juba viimased 20 minutit ühel ja samal E4 teejupil. Me ei anna alla enne kui oleme iKEA'sse jõudnud.
"Kas siit saab Ikkesse?" küsib vanaema, kui järjekordselt ühel ja samal teejupil tagasi oleme. "Ikkesse, ikkesse, " itsitame me vanaema üle. Küll on hea, kui sul on selline vanaema, kes laseb enda üle naerda.
Seekord piirduski shoping vaid IKEAga. Kiirkorras H&M-st läbi jooksmine, et üks allahinnatud kleit osta, ei klassifitseeru shopingu alla, see on pigem mõnitamine. Nii palju allahinnatud asju jäi ju veel poodi. ICA'st polarbröd ja spiskummini ja apelsinmarmeladi ostmine ei lähe ka õige shopingu alla. Kes see ikka enam toidupoes shoppab.
Aga pole hullu...ega's Lola juures ka paha pole. Ma saan üsna palju targemaks.
Näiteks sain ma teada, et minus elab edasi Karlsonite jonn. Ma ei teagi, kas selle üle uhke olla või mitte. Pigem siiski uhke, et kannan edasi suguvõsa-geene. Ja eks selles, et ma kunagi lapsena end keset üht Rootsi parki pikali viskasin, jonnima hakkasin ja enne ei jätnud kui olin saanud veel ühe Barbie, (ja seda iga kord kui Rootsis käime, mulle ikka meelde tuletatakse, kuigi sellest on möödas vähemalt 20 aastat)on vähemalt osaliselt süüdi Karlsoni jonn.
Muideks ka nüüd luges emme mulle enne reisi sõnad peale: reisi teen ma sulle välja, aga see on ka kõik.
"Ma ei tahagi midagi muud," vastasin mina.
"Ma nii igaks juhuks ütlen, kui sa peaks poes jonnima hakkama!"
Ma ei hakanud seekord poes jonnima. Kuigi ei saa öelda, et ma siiski poleks proovinud. Ja natukene mossitanud, et ema siiski ümber mõtles ja mulle kehakreemi ei ostnud. Oleks võinud ju!
Aga hoolimata sellest, et shopata ei saanud ja ema seekord jonnile ei allunud ,oli lõbus. Lola juures on mingil põhjusel alati lõbus. Ma ei kujuta ette, et vanuritega võiks muidu lõbus olla(Vanurid on lõbusad vaid juhul kui nad on kas Vanaema, Tädi Lola või Emme- küll on hea, et tal on puhkus ja ta blogi EI loe hetkel), aga Lola juures on lõbus. Selline teistmoodi lõbus. Istud ja kuulad ja meenutad ja mõtled ja ütled ja oled ja...
Võib-olla Tillukesel Svenil - lapsenäoga kuid mehemõõtu onupojal - ei olnud nii lõbus. Eriti kui talle õhtusöögi kõrvale piima pakuti, samal ajal kui teised veini jõid. Sven arvas, et ta võiks juua longerot, aga Lola teab paremini, mida toidu kõrvale juuakse. Longero pole ju toidukõrvale joomise jook. Pakkuda on kas veini või õlut! Ja kui neid ei joo, siis tuleb juua piima. Kas teie teadsite, et longerot ei sobi toidu kõrvale juua, vaid see passib pärast teleka vaatamise kõrvale? Kui te enne ei teadnud, siis nüüd olete targemad!
Üks huvitav fenomen on selliste reiside juures veel. IGA KORD, kui emmele öelda, et pööra siit paremale, sõidab ta otse või teisele poole. IGA KORD! Kui on võimalik valida vale tee, siis tema valib vale tee. IGA KORD!
Ja siis veel IGA KORD, kui ma olen Janekist eemal ja olen sunnitud temaga telefoni teel suhtlema, läheme me tülli.
"Sa oled iga kord telefoni teel nii ükskõikne," heidab ta mulle alati ette. Aga mina ei ole üskõikne. Mina näitangi hoolivust välja sellega, et ma üleüldse helistab, et küsida , kuidas päev läks ja head ööd soovida. Pikemad telefonijutud mind ei huvita. Ei ole vaja telefoni otsas IGA ÕHTU 10-30 minutit rippuda AINULT selle pärast, et me oleme üksteisest eemal.
"Kas ma tohin nüüd kõne lõpetada, natuke netis olla ja siis magama minna," küsin mina.
"Kas nett on tähtsam, kui minuga telefonis rääkimine?" jonnib teisel pool toru tema.
"Ma lihtsalt tahan natuke netis olla, kirjutada ja siis magama minna," jonnin mina.
"Okei, head ööd!" ütleb teisel pool pahur hääl. Mina ei ütle midagi ja viskan toru ära. Kolm minutit hiljem saan sõnumi:" kas sa häbened teiste kuuldes mulle head ööd soovida ja öelda, et kallis oled?"
Saadan sõnumi vastu. Sõnumite saatmine meeldib mulle veel vähem kui telefoniga rääkimine. Saan sõnumi vastu. Ei pea enam vastu. Helistan ja kuulen teisel pool toru torinat. Seletan veelkord, et ma ei viitsi rääkida 10 minutit vaid põhjusel, et oleme üksteisest eemal. Ei viitsi,aga selleks et Janek ei jonniks hakkan laulma:" head ööd, autod kõik magavad juba, minagi magama jään..." Enne seda olen ma ta peale ka häält tõstnud, nii et lapsenäoga aga mehemõõtu Sven vaatab imelikult, et mis asja... "Ära kunagi võta endale naist!" ütlen talle lihtsalt selgituseks.
Tagasiteel bingot ei mängita. Nett on aeglane. Tegelikult võiks juba kodus olla.
Siis ei pea vähemalt telefoniga rääkima.
Monday, June 14, 2010
Spunk
Kuna nädalavahetusel midagi kirjutamisväärset juhtunud pole, siis selle asemel hoopis Spungin veits. Nats jätan vahele ka...muidu pole ju raamatul hiljem mõtet;)
/.../
Jumal tänatud, et Tiiale hakkas lõpuks see rõhutud meeleolu närvidele käima ja ta tegi ettepaneku 2005 aasta pinot gris´l kork avada. Me oleme ju siiski reisil! See peaks lõbus olema! „Me ju ometigi tulime spunki otsima,“ andis ta kerge tiialiku sarkasmiga teada.
Jah, see spunk, mida me otsima tulime. Teaks siis keegi meist, mis kujul või milline see kuradima spunk välja võiks näha. On siis üldse võimalik oma spunk leida? Minus tärkas kerge ebausk kogu missiooni ees, kuid teistele ma seda välja ei näidanud. Oleks ikka väga piinlik olnud öelda, et kallid kaasreisilised, mul pole tegelikult õrna aimugi, miks ma teid kõiki siia kokku ajasin. Nemad ei pea teadma, et ma isegi ei tea, mida me taga ajame, miks mul korraga tekkis mõte meid kõiki autosse kupatada ja padavai teadmatuse suunas minema ajada.
Mulle hakkas tegelikult üha rohkem tunduma, et vahet ei ole, miks me siin koos oleme. Tähtis on see, et me oleme koos. Tõepoolest, ma ei mäleta, kuna me viimati niisama kõik kokku saime. Selles on kõiges süüdi mehed. Enne nende tekkimist oli meil aega üksteise jaoks, me pläkutasime telefoni teel, me suhtlesime tundide viisi Skype’is ja MSN-is, me käisime lounge’ides ja ööklubides, me jagasime oma muresid ja rõõme, olgu nad nii pisikesed kui tahes: „ kas sa kujutad ette, ma olen 2000 grammi juurde võtnud!“
„Isver, kuidas nii palju, ma olen aastaga vaid 2 kilo juurde võtnud, kuidas sa siis lausa 2000g juurde võtsid?“
Või siis rõõmud:
„Saad sa aru, ma lõpuks ometi leidsin selle kleidi nende kingade juurde! Ma olen nii õnnelik!“
Aga nüüd saame me kokku nagu õiged eestlased ikka, vaid pulmades, heal juhul ka sünnipäevadel ja õnneks veel mitte matustel. Ja siis kui pole pikka aega kohtunud, siis ei ole aega kõiki neid eluolulisi rõõme ja muresid jagada, koos veedetav aeg on nii lühike, et siis on aega vaid kõige tähtsama informatsiooni jagamiseks:
„Ah, et sinu laps on juba aastane!“
„Ei, mul ei ole veel lapsi. Aga varsti peaks selle peale mõtlema hakkama.....vist“
„Ausalt ka vä? Temal ka laps? Issand ma poleks kunagi uskunud. Päriselt vä?“
„Oo, sul on uued kardinad- kust said?“
„Ah need vanad? Need oleks vaja juba välja vahetada, üldse ei sobi selle uue kummutiga.“
„No jah, me pole ju nii ammu kohtunud, ei teagi enam, mis on uus ja mis vana...“
/.../
Mul oli hea meel, et Roosi ja Tiia olid meie seltskonnas natuke „kogenumad ja küpsemas eas“ kui ülejäänud 80% meie reisiseltskonnast. Ma ei teadnud ka Reigi õpetajast ja siin sündinud süngest armastusloost mitte kui midagi. Kui Roosi ja Tiia poleks meid „nooruse naiivsuse“ käes vaevlevaid noori harinud, mõtleks ma siiani, et mis kuradi filmist ja luikedest ja jumal teab millest need kaks teel Hiiumaale rääkisid.
/.../
Üheks Tiia sünnipäevaks sai ta kingiks Roosade Akende plaadi, niisama vahemärkuseks tuleb mainida, et ega Tiia pole miski suhkrust ja maasikavahust plikake, tema armastab ikka sellist „tõelist muusikat“. Niisiis Roosad Aknad. Mina ja Maarja, noored ja rohelised, polnud sellisest asjast kuulnudki ja meid oli tarvis harida ja meile õpetada eesti muusikalugu. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Maarja, Janek, Tiia, Roosi, harjavarrega takti koputavad naabrid, Roosad Aknad ja Majakonski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают - значит - это кому-нибудь нужно? Значит - кто-то хочет, чтобы они были? Значит - кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“
Aa, see oli hoopis Rosta Aknad ja Majakovski! Seepärast ongi hea, et meie seltskonnas on esindatud kõik vanusegrupid. Ma juba kujutan ette, kuidas me Kerle ja Maarja ja Kaiga oleks ülitargalt hiljem seletanud, kui punk ansambel on Roosad Aknad: „No issand jumal, kuidas te ei tea Roosasid Aknaid. No teate, see mingi naljakas vend loeb oma luuletusi. Majakonski või mis ta nimi oligi. Ei tea siis vä?“
Vaid Tiia ja Roosi elutarkus ja tahe meid õpetada päästis meid sellest võimalikust piinlikust momendist. Samuti ka siin Hiiumaal: ei olnud me kuulnud Reigi õpetajast ja tema kinnisideest luikede vastu, ei teadnud me suurt Sternbergidest ega Näkimadalatest, rääkimata siis veel Pihla kõrtsist, mida isegi enam ei olnud, mis aja jooksul lagunes ja 1915. aastal üldsegi lammutati. Andsime ülejäänud seltskonnaga Tiiale ja Roosile suurepärase võimaluse end kõige targematena tunda.
/.../
Jumal tänatud, et Tiiale hakkas lõpuks see rõhutud meeleolu närvidele käima ja ta tegi ettepaneku 2005 aasta pinot gris´l kork avada. Me oleme ju siiski reisil! See peaks lõbus olema! „Me ju ometigi tulime spunki otsima,“ andis ta kerge tiialiku sarkasmiga teada.
Jah, see spunk, mida me otsima tulime. Teaks siis keegi meist, mis kujul või milline see kuradima spunk välja võiks näha. On siis üldse võimalik oma spunk leida? Minus tärkas kerge ebausk kogu missiooni ees, kuid teistele ma seda välja ei näidanud. Oleks ikka väga piinlik olnud öelda, et kallid kaasreisilised, mul pole tegelikult õrna aimugi, miks ma teid kõiki siia kokku ajasin. Nemad ei pea teadma, et ma isegi ei tea, mida me taga ajame, miks mul korraga tekkis mõte meid kõiki autosse kupatada ja padavai teadmatuse suunas minema ajada.
Mulle hakkas tegelikult üha rohkem tunduma, et vahet ei ole, miks me siin koos oleme. Tähtis on see, et me oleme koos. Tõepoolest, ma ei mäleta, kuna me viimati niisama kõik kokku saime. Selles on kõiges süüdi mehed. Enne nende tekkimist oli meil aega üksteise jaoks, me pläkutasime telefoni teel, me suhtlesime tundide viisi Skype’is ja MSN-is, me käisime lounge’ides ja ööklubides, me jagasime oma muresid ja rõõme, olgu nad nii pisikesed kui tahes: „ kas sa kujutad ette, ma olen 2000 grammi juurde võtnud!“
„Isver, kuidas nii palju, ma olen aastaga vaid 2 kilo juurde võtnud, kuidas sa siis lausa 2000g juurde võtsid?“
Või siis rõõmud:
„Saad sa aru, ma lõpuks ometi leidsin selle kleidi nende kingade juurde! Ma olen nii õnnelik!“
Aga nüüd saame me kokku nagu õiged eestlased ikka, vaid pulmades, heal juhul ka sünnipäevadel ja õnneks veel mitte matustel. Ja siis kui pole pikka aega kohtunud, siis ei ole aega kõiki neid eluolulisi rõõme ja muresid jagada, koos veedetav aeg on nii lühike, et siis on aega vaid kõige tähtsama informatsiooni jagamiseks:
„Ah, et sinu laps on juba aastane!“
„Ei, mul ei ole veel lapsi. Aga varsti peaks selle peale mõtlema hakkama.....vist“
„Ausalt ka vä? Temal ka laps? Issand ma poleks kunagi uskunud. Päriselt vä?“
„Oo, sul on uued kardinad- kust said?“
„Ah need vanad? Need oleks vaja juba välja vahetada, üldse ei sobi selle uue kummutiga.“
„No jah, me pole ju nii ammu kohtunud, ei teagi enam, mis on uus ja mis vana...“
/.../
Mul oli hea meel, et Roosi ja Tiia olid meie seltskonnas natuke „kogenumad ja küpsemas eas“ kui ülejäänud 80% meie reisiseltskonnast. Ma ei teadnud ka Reigi õpetajast ja siin sündinud süngest armastusloost mitte kui midagi. Kui Roosi ja Tiia poleks meid „nooruse naiivsuse“ käes vaevlevaid noori harinud, mõtleks ma siiani, et mis kuradi filmist ja luikedest ja jumal teab millest need kaks teel Hiiumaale rääkisid.
/.../
Üheks Tiia sünnipäevaks sai ta kingiks Roosade Akende plaadi, niisama vahemärkuseks tuleb mainida, et ega Tiia pole miski suhkrust ja maasikavahust plikake, tema armastab ikka sellist „tõelist muusikat“. Niisiis Roosad Aknad. Mina ja Maarja, noored ja rohelised, polnud sellisest asjast kuulnudki ja meid oli tarvis harida ja meile õpetada eesti muusikalugu. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Maarja, Janek, Tiia, Roosi, harjavarrega takti koputavad naabrid, Roosad Aknad ja Majakonski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают - значит - это кому-нибудь нужно? Значит - кто-то хочет, чтобы они были? Значит - кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“
Aa, see oli hoopis Rosta Aknad ja Majakovski! Seepärast ongi hea, et meie seltskonnas on esindatud kõik vanusegrupid. Ma juba kujutan ette, kuidas me Kerle ja Maarja ja Kaiga oleks ülitargalt hiljem seletanud, kui punk ansambel on Roosad Aknad: „No issand jumal, kuidas te ei tea Roosasid Aknaid. No teate, see mingi naljakas vend loeb oma luuletusi. Majakonski või mis ta nimi oligi. Ei tea siis vä?“
Vaid Tiia ja Roosi elutarkus ja tahe meid õpetada päästis meid sellest võimalikust piinlikust momendist. Samuti ka siin Hiiumaal: ei olnud me kuulnud Reigi õpetajast ja tema kinnisideest luikede vastu, ei teadnud me suurt Sternbergidest ega Näkimadalatest, rääkimata siis veel Pihla kõrtsist, mida isegi enam ei olnud, mis aja jooksul lagunes ja 1915. aastal üldsegi lammutati. Andsime ülejäänud seltskonnaga Tiiale ja Roosile suurepärase võimaluse end kõige targematena tunda.
Saturday, June 12, 2010
Vahelduseks Spungin...
...kirjutamine on ju lõppude lõpuks see, mida ma oskan. Igaks juhuks hoiatan ka: "Spunki jahtides" on ilukirjanduslik teos:)
/.../
V
Kui ma järgmisel hommikul silmad lahti sain ja oma kambrikesest alla ronisin, käis verandal juba vilgas elu. Alati hommikuti ärgates mõtlen ma, et kas ma olen ainuke, kes hommikuti selline välja näeb – juuksed igas eri suunas laiali, nägu paistes, silmade all kotid, halvasti maha võetud ripsmetušš laiali. Kas ma tõesti olen ainuke? Ja loomulikult ei saanud ma ka seekord selle müsteeriumi jälile – kõik teised nägid juba välja nagu lillekesed, ainult mina oma harali juuste ja hommikumantliga torkasin silma nagu valge vares. No kurat, kas nad ärkavad nimelt nii vara ja jõuavad end korda sättida enne seda kui keegi neid näeb või nad tõesti näevadki 24/7 imeilusad välja. Sellisel juhul vaene Janek – ta peab selle vaatepildi kõrval ärkama terve oma ülejäänud elu igal hommikul, sest mina ei suuda küll ennast voodist välja ajada enne teda ainult selleks, et teda mitte oma hommikuse pildiga ära ehmatada. Ei, mina ei sütti enne suurt tassi kohvi, mis on must kui öö ja palavam kui põrgu. Alles siis suudan ma end vannituppa vedada. Võib-olla ma isegi suudaks varem ärgata, kui hommikud ometi hiljem algaks. Kes kurat oli see geenius, kes otsustas, et hommikud peavad nii vara algama. Igatahes ka nüüd ei kavatsenud ma end väga häirida lasta, et olin veel ainuke, kel rähm silmas - mina ei suuda nii vara käivituda. Aurava kohvikruusi taga oli hea jälgida, mida teised tegid. Kerle oli jalga tõmmanud kõige šefimad platvormid ja kõige kitsamad teksad ja ootas juba kärsitult minekut. Ta on üks uskumatu tüüp, kogu aeg peab ta midagi tegema ja paigal istuda ta ei oska. Talle endale meeldib seda vabandada sellega, et on ahvi aastal sündinud. Kas te olete näinud mõnda ahvi, kes rahulikult paigal istuks? Tõepoolest, juba lapsepõlves oli Kerle see, kes oli esimene vallutama kõrgeid aedu, esimene turnima veel kõrgematel puudel, esimene jooksma mööda lagunenud kiviaedu, esimene tormama läbi paksu padriku, sest sealt sai poodi palju otsemini. Ja mina, koba linnalaps, pidin ju kõike tema järgi tegema. Kerle on suures osas süüdi, minu katkistes põlvedes ja aiateivaste otsa jäetud püksitagumikes. Aga me oleme tasa –mina olen ju süüdi paljudes Kerle emale kuuluvate triiksärkide hävitamises. Ja ega ma meelega. Mul läks lihtsalt meelest, et pärast triiksaiade tegemist oleks pidanud triikraua varasema oleku taastama. Kerle ema oleks ise võinud hoolikam olla ja enne triikimist üle vaadata, kas triikraud on triiksaiast puhas. Mina aga sain oma katkised teksad alati Kerle kaela ajada: „ Mina ei ole ju süüdi, Kerle jooksis eest ära, üle selle nõmedalt kõrge kiviaia ja siis täiesti kogemata, ega ma ju meelega, komistasin ja nii need teksad läksidki natukene katki.“ Kahju, et siis kui ma laps olin ei olnud moes igatepidi katkised teksad nagu praegu, sellisel juhul ei oleks ma mitte olnud üks koba linnalaps, vaid äärmiselt moekas linnalaps oma katkiste teksadega. Ja neid katkiseid teksasid oli mul palju!
Maarja näeb alati välja nagu nuku, vahet ei ole kas see on hommik või õhtu, ma kujutan ette et ta on isegi magades ilus, ning ka tänane hommik ei olnud erand. Nagu väike ingel! Istus veranda trepil ja nägi lihtsalt ilus välja. Ja jälle olid tal uued kõrvarõngad – seekord suured ja punased maasikad! Ma ei saa aru, tal oleks nagu mingi salalaegas, kus ehted paljunevad ja igakord tuleb sealt välja midagi uuemat ja huvitavamat ja omapärasemat. Need maasikad, mis tal seekord kõrvas olid, pean mina ka endale saama! Ma lihtsalt pean endale samasugused saama.
Kai oli omas elemendis – kosmeetikakoti kallal ja tundis muret sellepärast, et pärast kunstripsmete eemaldamist nägi ta välja nagu albiino:
„Täitsa õudne kohe, võtsin ripsmed maha ja no ei ole enam silmi, nagu albiino. Oli vaja mul nad ära võtta, täitsa loll...“
„Miks sa nad siis üldse ära võtsid, kui sa nüüd rahul ei ole,“ ei suutnud keegi meist teda mõista.
„Ma ei tea, mul olid oma ripsmed nii hõredad juba, polnud kuhugi panna neid ripsmeid, nõme on kui kolm kunstkarva on ühes reas.“
Ma ei hakanud talle mainima, et mul oli just plaan kunstripsmed tagasi panna. Ma olen väga laisk meikija, lisaks sellele näen ma hommikuti suisa peletis välja, aga ripsmed andsid nii palju juurde, et ma hommikul ei pidanud oma peegelpilti nähes end surnuks ehmatama. Seda muidugi vaid juhul kui hiline puberteet vistriku kujul end ilmutanud ei olnud. Vistrikud on alatud, nad tulevad kõige ootamatumal hetkel ja alati öösel, nii et nende rünnaku vastu ei saa kuidagi valmis olla. Alles hommikul avastad et vistrik, halvimal juhul vistrikud, on vallutanud otsmiku, lõua või lausa ninaotsa. See viimane on muidugi eriline ülbus – käi siis mitu päeva ringi sarv nina otsas.
„Oh jumal küll, ma näen ripsmeteta välja nagu haige,“ ei suutnud Kai jätta jonni oma ripsmete kallal.
Ma alati imetlen tema järjekindlust ja viitsimist enda kallal nii palju vaeva näha. Pole korda, kui ma oleks näinud teda täiusliku meigita, ma olen kindel, et ta on naine, kes isegi kodutöid tehes näeb välja nagu miljon dollarit. Kai oli täiega omas maailmas, praegu oleks võinud arvatavasti terve elamise ta selja tagant ära viia ja ta ei märkaks, tema ja huulepulkade, põsepuna, päikesepuudri, silmalaineri ja ripsmetušši vahele ei mahu hetkel kedagi ega midagi muud. Toimugu kasvõi maavärin! Vahepeal ma mõtlen, et kuidas ta suudab end ümbritsevast nii välja lülitada, ilma liialdamata sa võid karjuda, kisada, nõusid kildudeks visata, kui ta ei taha , siis ta ei kuule. Võib-olla on see tingitud sellest, et tal on kodus lapsed ja et vahepeal rahu saada ta lihtsalt lülitab end ümbritsevast välja. Igatahes ma imetlen seda oskust. Oh, kuidas ma tahaks ka vahest ümbritsevat mitte tähele panna. Eriti öösiti, kui mul und ei tule ja ma lakke vahtides mõtteid mõlgutan ning Janek unes magusalt nohiseb.
Liina oli koha leidnud võrkkiiges, selles samas, kus ma eile öösel veel elu üle järele mõtlesin ja tähti vaatasin, ja luges päikese käes raamatut. Nii palju kui mina Liinat tean, on raamatud alati ta kõige suurem kirg olnud ja ta silmad särama pannud. Juba algkoolis kui koos raamatukogus käisime, tuli ta sealt alati ära hullu hunniku raamatutega, kõik jõudsid veel imestada, et kas ta tõesti jõuab need kõik ka läbi lugeda. Ilmaasjata muretsesid, juba järgmiseks hommikuks oli tal vähemalt pool sellest kuhjast läbi loetud. Ei midagi uut siin päikese all, oleks hoopis imelik olnud, kui ta ei oleks raamatut lugenud. Siis oleks võinud arvata, et miskit on mäda siin Taani riigis....
Roosi on mingis mõttes nagu Kerle. Ei ole ma ka näinud, et ta kunagi rahulikult käed rüpes paigal istuks, kogu aeg sebib ta kusagil ringi: sätib, kohendab, parandab. Tema oli juba jõudnud mööda rannariba pika jalutuskäigu teha, metsa alt terve suure ämbri mustikaid korjata ja puhastas neid nüüd hoolikalt. Vahepeal mul tekib teda vaadates lausa süümekas, aga samas kõik ei saakski ju ühtemoodi krapsakad olla, kuidas me siis saaksime otsustada, kes see kõige tublim on.
Ma ei olnud kohe tähele pannud, et Tiia istus ka veel hommikumantlis ja kohvitassiga. Mul oli kohe hea meel, et meie seltskonnas oli veel üks normaalne inimene. Keegi, kes ka nautis ilma liigse rabelemiseta hommikukohvi ja oli minuga samal arvamusel, et hommikud algavad liiga vara. Küll mul on hea meel, et keegi normaalne ka kaasa tuli, keegi, kellega koos hommikuti venitada ja uimerdada!
Kuna Kerle üha närvilisemalt oma šeffide platvormkingadega mööda verandat edasi-tagasi kepsutama hakkas, otsustasime Tiiaga, et aitab küll hommiku venitamisest ja on aeg end inimeseks riietada. Hmmm...meil läks enda korda sättimisega vaid 15 minutit. Seega, kas äkki oleme me Tiiaga lausa loomulikult ilusad? Või siis ei ole meil piisavalt viitsimist enda ilusaks tegemiseks? See esimene mõte meeldis mulle palju rohkem – me oleme Tiiaga juba loomupoolest apetiitsed.
Eksirännak mööda Hiiumaad algas täiesti suvalises suunas. Me kõik olime eeldanud, et keegi ikka meist seda va saart tunneb ja on varem kõik vaatamisväärsused läbi sõitnud või siis kui suur see saar ikka olla saab oli meie kõigi teine mõte olnud. Njah, ega ta nüüd suur ei olegi, aga kui ikka üldse aimu pole, kuhupoole sõita, siis tundus isegi see tilluke saar liiga suur olevat. Lisaks veel see, et kõik seitse Rudolfile seltsi pakkuvat naist on ju kõige targemad, vähemalt enda arust: „Ma ju ütlesin, siit oleks pidanud paremale keerama“, „Äkää, siit vasakule ja siis paremale“, „Otse oleks pidanud minema“. Aga kaarti ei nõustunud meist jonnakalt keegi ostma. No loomulikult mitte, me oleme ju iseseisvad, me ei vaja kõrvalist abi.
See välistas ühtlasi ka selle, et oleksime mõnelt kohalikult teed küsinud. Ühesõnaga vaene Rudolf oli juba nii segadusse aetud, et ta otsustas ohjad enda kätte võtta ja keerata kõige kitsamale metsateele, mida meie silmad eales näinud olid. Tee oli nii kitsas, et isegi kui me oleks tahtnud ümber keerata, siis minu autosõiduoskuse ja kogemuse juures ei oleks see lihtsalt mõeldav olnud. Sellisel juhul oleks me järgmisel hetkel tagasi hääletanud või oodanud kuni Janek ja Siim oleks kunagi meile appi jõudnud. Nojah, õnneks ei oleks me kindlasti nälga surnud, sest metsaalune sinetas mustikatest ja Tiia oli ettenägelikult mitu pudelit valget veini teele kaasa võtnud. Tegelikult oligi viimane aeg Roosi rooli lükata, tema on nii kui nii meie seltskonnas ainuke kaine, alati. Miks siis mina pean mööda veidraid metsateid ise sõitma. Ma olen kohe mõelnud, et ma tahaks Roosit purjus peaga näha. Ei tea, kas mul see üldse selles elus õnnestub? Ma ei mäleta miks, aga meil oli alles hiljuti Roosiga väga huvitav kokkulepe. Mina lubasin, et kui Roosi hakkab viina jooma, hakkan mina rasedaks. Ma ei tea, kuidas see rasedaks hakkamine käib, aga ma olen sada korda veendunud, et seni, kuni Roosi mõtleb välja, kuidas tema võiks viina jooma hakata, mõtlen ka mina välja, mida on selleks vaja, et rasedaks hakata.
Pöörane metsatee läks lõpuks ometi inimlikumaks ja saime kõik rahulikumalt hingata – ei olnud vaja tagasi hääletada ja oodata, kuni Janek ja Siim meile appi tõttavad. Ühe laiema koha peal võttis meid vastu suur hall betoonmürakas, millel ilutses veel suurem punane CCCP. See oli liiga intrigeeriv, et mitte seda lähemalt tudeerida. Keset ilusat männimetsa lihtsalt üks suur punane lärakas, justkui meenutus lähiaja minevikust. Tiia võttis kaasa veinipudeli ja tegi ettepaneku selles punases lärakas rohkem selgusele jõuda – on see moderne gräffiti või tõepoolest meenutus möödunud aja hiilgusest.
...
/.../
V
Kui ma järgmisel hommikul silmad lahti sain ja oma kambrikesest alla ronisin, käis verandal juba vilgas elu. Alati hommikuti ärgates mõtlen ma, et kas ma olen ainuke, kes hommikuti selline välja näeb – juuksed igas eri suunas laiali, nägu paistes, silmade all kotid, halvasti maha võetud ripsmetušš laiali. Kas ma tõesti olen ainuke? Ja loomulikult ei saanud ma ka seekord selle müsteeriumi jälile – kõik teised nägid juba välja nagu lillekesed, ainult mina oma harali juuste ja hommikumantliga torkasin silma nagu valge vares. No kurat, kas nad ärkavad nimelt nii vara ja jõuavad end korda sättida enne seda kui keegi neid näeb või nad tõesti näevadki 24/7 imeilusad välja. Sellisel juhul vaene Janek – ta peab selle vaatepildi kõrval ärkama terve oma ülejäänud elu igal hommikul, sest mina ei suuda küll ennast voodist välja ajada enne teda ainult selleks, et teda mitte oma hommikuse pildiga ära ehmatada. Ei, mina ei sütti enne suurt tassi kohvi, mis on must kui öö ja palavam kui põrgu. Alles siis suudan ma end vannituppa vedada. Võib-olla ma isegi suudaks varem ärgata, kui hommikud ometi hiljem algaks. Kes kurat oli see geenius, kes otsustas, et hommikud peavad nii vara algama. Igatahes ka nüüd ei kavatsenud ma end väga häirida lasta, et olin veel ainuke, kel rähm silmas - mina ei suuda nii vara käivituda. Aurava kohvikruusi taga oli hea jälgida, mida teised tegid. Kerle oli jalga tõmmanud kõige šefimad platvormid ja kõige kitsamad teksad ja ootas juba kärsitult minekut. Ta on üks uskumatu tüüp, kogu aeg peab ta midagi tegema ja paigal istuda ta ei oska. Talle endale meeldib seda vabandada sellega, et on ahvi aastal sündinud. Kas te olete näinud mõnda ahvi, kes rahulikult paigal istuks? Tõepoolest, juba lapsepõlves oli Kerle see, kes oli esimene vallutama kõrgeid aedu, esimene turnima veel kõrgematel puudel, esimene jooksma mööda lagunenud kiviaedu, esimene tormama läbi paksu padriku, sest sealt sai poodi palju otsemini. Ja mina, koba linnalaps, pidin ju kõike tema järgi tegema. Kerle on suures osas süüdi, minu katkistes põlvedes ja aiateivaste otsa jäetud püksitagumikes. Aga me oleme tasa –mina olen ju süüdi paljudes Kerle emale kuuluvate triiksärkide hävitamises. Ja ega ma meelega. Mul läks lihtsalt meelest, et pärast triiksaiade tegemist oleks pidanud triikraua varasema oleku taastama. Kerle ema oleks ise võinud hoolikam olla ja enne triikimist üle vaadata, kas triikraud on triiksaiast puhas. Mina aga sain oma katkised teksad alati Kerle kaela ajada: „ Mina ei ole ju süüdi, Kerle jooksis eest ära, üle selle nõmedalt kõrge kiviaia ja siis täiesti kogemata, ega ma ju meelega, komistasin ja nii need teksad läksidki natukene katki.“ Kahju, et siis kui ma laps olin ei olnud moes igatepidi katkised teksad nagu praegu, sellisel juhul ei oleks ma mitte olnud üks koba linnalaps, vaid äärmiselt moekas linnalaps oma katkiste teksadega. Ja neid katkiseid teksasid oli mul palju!
Maarja näeb alati välja nagu nuku, vahet ei ole kas see on hommik või õhtu, ma kujutan ette et ta on isegi magades ilus, ning ka tänane hommik ei olnud erand. Nagu väike ingel! Istus veranda trepil ja nägi lihtsalt ilus välja. Ja jälle olid tal uued kõrvarõngad – seekord suured ja punased maasikad! Ma ei saa aru, tal oleks nagu mingi salalaegas, kus ehted paljunevad ja igakord tuleb sealt välja midagi uuemat ja huvitavamat ja omapärasemat. Need maasikad, mis tal seekord kõrvas olid, pean mina ka endale saama! Ma lihtsalt pean endale samasugused saama.
Kai oli omas elemendis – kosmeetikakoti kallal ja tundis muret sellepärast, et pärast kunstripsmete eemaldamist nägi ta välja nagu albiino:
„Täitsa õudne kohe, võtsin ripsmed maha ja no ei ole enam silmi, nagu albiino. Oli vaja mul nad ära võtta, täitsa loll...“
„Miks sa nad siis üldse ära võtsid, kui sa nüüd rahul ei ole,“ ei suutnud keegi meist teda mõista.
„Ma ei tea, mul olid oma ripsmed nii hõredad juba, polnud kuhugi panna neid ripsmeid, nõme on kui kolm kunstkarva on ühes reas.“
Ma ei hakanud talle mainima, et mul oli just plaan kunstripsmed tagasi panna. Ma olen väga laisk meikija, lisaks sellele näen ma hommikuti suisa peletis välja, aga ripsmed andsid nii palju juurde, et ma hommikul ei pidanud oma peegelpilti nähes end surnuks ehmatama. Seda muidugi vaid juhul kui hiline puberteet vistriku kujul end ilmutanud ei olnud. Vistrikud on alatud, nad tulevad kõige ootamatumal hetkel ja alati öösel, nii et nende rünnaku vastu ei saa kuidagi valmis olla. Alles hommikul avastad et vistrik, halvimal juhul vistrikud, on vallutanud otsmiku, lõua või lausa ninaotsa. See viimane on muidugi eriline ülbus – käi siis mitu päeva ringi sarv nina otsas.
„Oh jumal küll, ma näen ripsmeteta välja nagu haige,“ ei suutnud Kai jätta jonni oma ripsmete kallal.
Ma alati imetlen tema järjekindlust ja viitsimist enda kallal nii palju vaeva näha. Pole korda, kui ma oleks näinud teda täiusliku meigita, ma olen kindel, et ta on naine, kes isegi kodutöid tehes näeb välja nagu miljon dollarit. Kai oli täiega omas maailmas, praegu oleks võinud arvatavasti terve elamise ta selja tagant ära viia ja ta ei märkaks, tema ja huulepulkade, põsepuna, päikesepuudri, silmalaineri ja ripsmetušši vahele ei mahu hetkel kedagi ega midagi muud. Toimugu kasvõi maavärin! Vahepeal ma mõtlen, et kuidas ta suudab end ümbritsevast nii välja lülitada, ilma liialdamata sa võid karjuda, kisada, nõusid kildudeks visata, kui ta ei taha , siis ta ei kuule. Võib-olla on see tingitud sellest, et tal on kodus lapsed ja et vahepeal rahu saada ta lihtsalt lülitab end ümbritsevast välja. Igatahes ma imetlen seda oskust. Oh, kuidas ma tahaks ka vahest ümbritsevat mitte tähele panna. Eriti öösiti, kui mul und ei tule ja ma lakke vahtides mõtteid mõlgutan ning Janek unes magusalt nohiseb.
Liina oli koha leidnud võrkkiiges, selles samas, kus ma eile öösel veel elu üle järele mõtlesin ja tähti vaatasin, ja luges päikese käes raamatut. Nii palju kui mina Liinat tean, on raamatud alati ta kõige suurem kirg olnud ja ta silmad särama pannud. Juba algkoolis kui koos raamatukogus käisime, tuli ta sealt alati ära hullu hunniku raamatutega, kõik jõudsid veel imestada, et kas ta tõesti jõuab need kõik ka läbi lugeda. Ilmaasjata muretsesid, juba järgmiseks hommikuks oli tal vähemalt pool sellest kuhjast läbi loetud. Ei midagi uut siin päikese all, oleks hoopis imelik olnud, kui ta ei oleks raamatut lugenud. Siis oleks võinud arvata, et miskit on mäda siin Taani riigis....
Roosi on mingis mõttes nagu Kerle. Ei ole ma ka näinud, et ta kunagi rahulikult käed rüpes paigal istuks, kogu aeg sebib ta kusagil ringi: sätib, kohendab, parandab. Tema oli juba jõudnud mööda rannariba pika jalutuskäigu teha, metsa alt terve suure ämbri mustikaid korjata ja puhastas neid nüüd hoolikalt. Vahepeal mul tekib teda vaadates lausa süümekas, aga samas kõik ei saakski ju ühtemoodi krapsakad olla, kuidas me siis saaksime otsustada, kes see kõige tublim on.
Ma ei olnud kohe tähele pannud, et Tiia istus ka veel hommikumantlis ja kohvitassiga. Mul oli kohe hea meel, et meie seltskonnas oli veel üks normaalne inimene. Keegi, kes ka nautis ilma liigse rabelemiseta hommikukohvi ja oli minuga samal arvamusel, et hommikud algavad liiga vara. Küll mul on hea meel, et keegi normaalne ka kaasa tuli, keegi, kellega koos hommikuti venitada ja uimerdada!
Kuna Kerle üha närvilisemalt oma šeffide platvormkingadega mööda verandat edasi-tagasi kepsutama hakkas, otsustasime Tiiaga, et aitab küll hommiku venitamisest ja on aeg end inimeseks riietada. Hmmm...meil läks enda korda sättimisega vaid 15 minutit. Seega, kas äkki oleme me Tiiaga lausa loomulikult ilusad? Või siis ei ole meil piisavalt viitsimist enda ilusaks tegemiseks? See esimene mõte meeldis mulle palju rohkem – me oleme Tiiaga juba loomupoolest apetiitsed.
Eksirännak mööda Hiiumaad algas täiesti suvalises suunas. Me kõik olime eeldanud, et keegi ikka meist seda va saart tunneb ja on varem kõik vaatamisväärsused läbi sõitnud või siis kui suur see saar ikka olla saab oli meie kõigi teine mõte olnud. Njah, ega ta nüüd suur ei olegi, aga kui ikka üldse aimu pole, kuhupoole sõita, siis tundus isegi see tilluke saar liiga suur olevat. Lisaks veel see, et kõik seitse Rudolfile seltsi pakkuvat naist on ju kõige targemad, vähemalt enda arust: „Ma ju ütlesin, siit oleks pidanud paremale keerama“, „Äkää, siit vasakule ja siis paremale“, „Otse oleks pidanud minema“. Aga kaarti ei nõustunud meist jonnakalt keegi ostma. No loomulikult mitte, me oleme ju iseseisvad, me ei vaja kõrvalist abi.
See välistas ühtlasi ka selle, et oleksime mõnelt kohalikult teed küsinud. Ühesõnaga vaene Rudolf oli juba nii segadusse aetud, et ta otsustas ohjad enda kätte võtta ja keerata kõige kitsamale metsateele, mida meie silmad eales näinud olid. Tee oli nii kitsas, et isegi kui me oleks tahtnud ümber keerata, siis minu autosõiduoskuse ja kogemuse juures ei oleks see lihtsalt mõeldav olnud. Sellisel juhul oleks me järgmisel hetkel tagasi hääletanud või oodanud kuni Janek ja Siim oleks kunagi meile appi jõudnud. Nojah, õnneks ei oleks me kindlasti nälga surnud, sest metsaalune sinetas mustikatest ja Tiia oli ettenägelikult mitu pudelit valget veini teele kaasa võtnud. Tegelikult oligi viimane aeg Roosi rooli lükata, tema on nii kui nii meie seltskonnas ainuke kaine, alati. Miks siis mina pean mööda veidraid metsateid ise sõitma. Ma olen kohe mõelnud, et ma tahaks Roosit purjus peaga näha. Ei tea, kas mul see üldse selles elus õnnestub? Ma ei mäleta miks, aga meil oli alles hiljuti Roosiga väga huvitav kokkulepe. Mina lubasin, et kui Roosi hakkab viina jooma, hakkan mina rasedaks. Ma ei tea, kuidas see rasedaks hakkamine käib, aga ma olen sada korda veendunud, et seni, kuni Roosi mõtleb välja, kuidas tema võiks viina jooma hakata, mõtlen ka mina välja, mida on selleks vaja, et rasedaks hakata.
Pöörane metsatee läks lõpuks ometi inimlikumaks ja saime kõik rahulikumalt hingata – ei olnud vaja tagasi hääletada ja oodata, kuni Janek ja Siim meile appi tõttavad. Ühe laiema koha peal võttis meid vastu suur hall betoonmürakas, millel ilutses veel suurem punane CCCP. See oli liiga intrigeeriv, et mitte seda lähemalt tudeerida. Keset ilusat männimetsa lihtsalt üks suur punane lärakas, justkui meenutus lähiaja minevikust. Tiia võttis kaasa veinipudeli ja tegi ettepaneku selles punases lärakas rohkem selgusele jõuda – on see moderne gräffiti või tõepoolest meenutus möödunud aja hiilgusest.
...
Thursday, June 10, 2010
Mutrikese põhimõtted
Mutrike järgib oma elus paari väga lihtsat põhimõtet:
1)Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias. Soovitan teistelgi sellele R.Fulghumi raamatule pilk peale visata.
2) Anna mulle jõudu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa. Anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan. Anna mulle tarkust nende vahel vahet teha.
3)Kui Mutrikesel on raske või tusatuju peale tuleb, tuletab Mutrike meelde üht kõne:
Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt....
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et olek smul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi....
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski - oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme
ps: Janek, Meile sa meeldid!”
Lihtsad põhitõed:) Ja Mutrike tunnebki end rohkem kui täislikuna. Ta on ainukordne. Ekslik. Uudishimulik. Alati kirglik oma avastustes ja unistustes.
TSENSEERIMATA Mutrike on tagasi! vol3
...Suures Ja Tähtsas Ettevõttes viibides kohtus Mutrike ka Teiste Kolleegidega, kes kõik olid ühte meelt, neil oli nii kahju. Eriti kahju oli Ühel Särtsakal Teist Keelt Kõneleval Daamil, kes ütles ka, et Mutrike oli alati eriline olnud, päikeseline ja meeldiv, et tema küll Mutrikese blogi ei ole lugenud, aga küll on kahju, et „neile teistele“ see blogi ei meeldinud. Mutrike seletas ka, et temagi ei saa aru, mis seal mitte meeldida oli, aga kes on tema, et Tähtsate Inimestega vaielda.
Järgmisena võiks Tähtsad Inimesed muideks kirjandust ära keelama hakata – mis ei meeldi, keelatud, mis meenutab ennast, keelatud, mis on sarkastiline, keelatud. Mutrike mõtles küll ka, et millest Särtsakal Daamil kahju on, et Mutrike ju isegi veel ei tea, MIS edasi saab, aga ei hakanud uurima ka, et kas Särtsakas Daam teab siis rohkem kui Mutrike. Ütles lihtsalt, et kuu aja pärast siis näeme.
Kodus oli ka Mutrikese Abikaasa segaduses, MIKS siis ometi ei räägitud, mille alusel Mutrike vallandatakse. Mutrike kehitas kah õlgu, et temagi oleks tahtnud selgust, aga Tähtsad Inimesed ütlesid, et kuu aja pärast siis...
SELGUS saabus järgmisel päeval. Ja see on juba tõeliselt kõrge tase, isegi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte kohta.
Mutrike oli just õues ja luges raamatut kui saabus Turvafirma kullerauto – Mutrike ei saanud aru, et mis see küll olla võiks. Turvafirma Kuller ütles, et tal on kiri Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest. Mutrike oli VÄGA SUURES HÄMMINGUS. Mis asi see siis veel olla võiks? Tegi kirja lahti ja sai KOONDAMISTEATE. Saate aru? Kuller oli kohal käinud ka eelmisel päeval, aga kahjuks ei olnud Mutrikest kodus. Saate aru, SAMAL PÄEVAL KUI MUTRIKE ISE OLI SUURES JA TÄHTSAS ETTEVÕTTES KOHAL KÄINUD ja tahtnud teada, kas peab ka hjuuman riisoorsisega rääkima. SAMAL PÄEVAL kirjutas hjuuman riisoorsis KOONDAMISTEATE ja SELLE ASEMEL, et Mutrikesele see kätte anda, saadeti see SAMAL PÄEVAL KULLERIGA. Kui Mutrike selle peale mõtleb, hakkab tal üsna paha. Mis inimesed need on, kes silmast silma ei julge rääkida ja saadavad argpükslikult kirja kulleriga? Ahjaa, Suures Ja Tähtsas Ettevõttes tehaksegi kõike selja taga ja salaja.
(Või äkki tol hommikupoolikul ei olnud "majanduslik olukord" veel nii halb ja töö ümberkorraldamise vajadus tekkis paari tunniga? Ka see on võimalus...)
Ka see, et keegi Mutrikese blogi avastas, ka sellest tehti Mutrikese ees saladus. Selle asemel, et Mutrikeselt küsida, kas see blogi on tema oma ja kellest see kirjutab ja miks, peeti Mutrikese selja taga koosolek, kus otsustati, et kõnealune blogi ei sobi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte „mainega“. Keegi ei küsinud Mutrikeselt selgitust! Loomulikult mitte – silmast silma inimestega ju rääkida ei sobi. Ja siis oleks kadunud ka võimalus selja taga, kinniste uste taga sosistada, sest Mutrike oleks andnud kõigile oma ja õige versiooni. Ja see pole ju põnev!
Huvitav on veel see, et sel samal koosolekul paljude teiste ees, ütles Tähtis Inimene ISE, et „täna pole enam eile“ – et tal on olnud aega mõelda ja ta arvab et blogi pidav Mutrike ei sobi Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse. Kui Mutrike koondatakse „seoses töö ümberkorraldamisega ning lähtudes majanduslikust otstarbekusest“ , miks siis ei toodud põhjuseks sel samal koosolekul hoopis seda?
Samuti on ju Mutrikesel kirjavahetus, kus Tähtsad Inimesed tahavad Mutrikesest lahti saada „vastavalt võimalustele“. Miks siis Mutrikese küsimusele ei vastatud, et korraga on majanduslik olukord nii palju halvenenud, et sinu töökoht on ülearune? Mutrikese töökoht on ülearune ja „sobivat teist tööd pole pakkuda“, kuigi sarnaste tööülesannetega on pakkuda lausa kaks töökohta, mille järgi tekkis vajadus hetk pärast seda kui Tähtis Inimene otsustas, et Mutrikesel pole enam töökohta.
Huvitav lugu kas pole? Käesolevas loos on veel nii palju vasturääkivusi ja valesid, et Mutrike saaks kogu sellest loost raamatu kirjutada. Hmmm, aga miks ka mitte – täitsa huvitav mõte:)
Vot selline lugu siis Mutrikesega. Ei oskakski midagi kosta. Aga Mutrike oskab. Mutrike ei ole üle kuu aja voodihaige olnud ja Mutrike võib küll olla rumal, aga Mutrike ei ole kunagi nõustunud ülekohtuga. Ülekohus ei seisa kotis, isegi kui see on "juriidiliselt korrektne". Ja nüüd kui Mutrikese blogi enam „kellegi mainet ei kahjusta“, saab Mutrike ILMA TSENSUURITA oma päevaraamatut edasi pidada.
Muideks nüüd ma mõistan, mis tunne võis kirjanikel ja teistel kunstiinimestel nõuka-ajal olla, kui nende looming „ebasobivaks“ tunnistati. Ja samuti mõistan ma, mis tunne võis keskajal „nõidadel“ olla kui neid oma mõtete eest tuleriidal põletati. Kui Mutrike ei elaks aastas 2010, siis oleks Mutrike ilmselt tuleriidal põletatud ja tema teosed igaveseks hävitatud...
Wednesday, June 9, 2010
TSENSEERIMATA Mutrike on tagasi! vol2
...Mutrike oli pettunud, et talle ei selgitatud põhjusi, aga mõtles, et ootab siis nii kaua, kuni haigusleht lõppeb. Tuletan meelde, et Mutrike viibis siiski ka haiguslehel TÖÖSTRESSI tõttu. Arst pikendas Mutrikese haiguslehte, sest Mutrikese tervis ei ole naljaasi. Eriti kui Mutrike tahab samas ettevõttes edasi töötada – siis on tähtis end terveks ravida. Ega’s arst teadnud, et Mutrikesele veel LISASTRESSI tekitati.
Samal ajal pandi ülesse töökuulutus – Suur ja Tähtis Ettevõte otsib Uut Mutrikest. Huvitava kokkusattumuse tõttu samade tööülesannetega nagu olid Mutrikesel, aga of koors teise ametinimetusega ja of koors oli ka nõudmisi natukene muudetud. Kaval, kas pole. Mutrike mõtles, et tegelikult on ju vahva – järelikult on tööd nii palju, et abikäsi on veel vaja. Mutrike saatis nii hjuuman riisoorsis kirjavahetuse kui ka töökuulutuse edasi Tarkadele Seaduse Inimestele, kes ütlesid, et loomulikult võib tööandja otsida uusi töötajaid, kuid nii kirjavahetus kui ka töökuulutus näitab üsna selgelt, et Mutrikesest tahetakse lahti saada.
Veidike hiljem ilmus uus töökuulutus. Jälle uue ametinimetusega, aga samade ülesannetega. Selgus, et esimene töökuulutus , kus ametinimetus oli pandud nii absurdne, polnud toonud väga palju kandidaate ja ametinimetus otsustati teha atraktiivsemaks. Loomulikult ei toonud esimene kuulutus kandidaate, sest otsiti ju Uut Mutrikest, aga kirja ei saanud ometi panna sama ametinimetust, mis Mutrikesel. See oleks ju väär! Loomulikult oli ka uus kuulutus ajuvaba ametinimetusega ja oli kõigile teada "suur saladus", et otsitakse Uut Mutrikest.
Niisama vahemärkusena tuleb mainida, et ka varem on Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest Tillukesi Mutrikesi koondatud, sest nad ei sobinud „ajalooliselt välja kujunenud ümbruskonda“. JOKK.
Nüüd võiks ju küsida, et äkki ei saanud Mutrike oma tööga hakkama? Oo, hoolimata kogu segadusest ja ajuvabadusest ning rumalusest,mis Suures Ja Tähtsas Ettevõttes lokkab, sai Mutrike oma tööga hakkama. Mutrike oli nagu umbrohi – väga kergelt ei hävinenud ja tegi kõik selleks, et kliendid oleks rahul. Olgugi, et see tähendas tihti vägagi loomingulist lähenemist. Kirjad tänusõnadega, mis Mutrike erinevatelt klientidelt sai, olid ka selle tõestuseks ja aitasid Mutrikesel uuteks "töövõitudeks" jõudu koguda. Alles enne haiguslehele jäämist, kirjutas Üks Klient Mutrikesele ja tänas abivalmiduse, professionaalsuse ja kannatlikkuse eest. Mutrikesega olevat väga meeldiv koostööd teha!
Kuna Mutrike viibis ikka haiguslehel ja mõtles pidevalt, et mis siis temast edasi saab. Mille alusel teda vallandatakse? Ettevõtte mainet Mutrike kahjustanud ei olnud. Midagi valesti teinud ka mitte. Ei käinud tööl suvalistel aegadel (nagu lubatud näiteks Tatraveskitele), ei jätnud midagi tegemata. ISEGI haiguslehel olles lõpetas ta pooliku töö ära, sest ei tahtnud ei keegi teine tema tegemata töö pärast kannataks.
Kas ka Mutrike koondatakse? Nagu kõiki teisi „ebasobivaid isikuid“, sest see on ainuke jokk-lahendus? Kuidas saaks teda koondada, kui samade tööülesannetega otsitakse põhimõtteliselt ju juurde lausa kahte uut inimest. Mutrike oli tegelikult hämmingus, et mitte keegi ei tundnud huvi, mis põhjustas Mutrikese haiguse, ainuke, millest mõeldi, oli kuidas Mutrikesest lahti saada. Mille alusel? Kuidas?
Ka Mutrike mõtles selle peale. Mis temast edasi saab? Aga keegi ei rääkinud temaga, sest ta „viibib haiguslehel“. Eile viis Mutrike ühe haiguslehe Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse ära ja ütles, et viibib haiguslehel veel kuu aega nagu arst oli soovitanud. Küsis SPETSIAALSELT Tähtsatelt Inimestelt, kas ta peab nüüd ka hjuuman riisoorsise juurde minema, et saada teada, MIS EDASI SAAB. Tähtsad Inimesed raputasid pead ja ütlesid, et pole vaja, sest Mutrike viibib ikka veel haiguslehel ning nad ütlevad selle ise edasi. Mutrike oli sõnatu, sest ikka ei saanud ta teada, MILLE ALUSEL tema tööleping lõpetada tahetakse, aga mõtles siis, et ei hakka inimesi oma kohalolekuga rohkem häirima ja tuleb siis kuu aja pärast uuesti – et haigusleht lõpetada ja SELGUST SAADA.
Ja edasi läheb aina põnevamaks...
Spungihuvilistele V osa
...Samal ajal kui meie Kaiga ikka veel vaidlesime teemal, kas süüa või mitte süüa, oli teine piknikkond ennast häälestanud Maarja autoostu lainele. Õnneks oli Maarjal uue Honda CR-V hullus üle läinud ja nüüd oli talle silma jäänud kabriolett-Saab. Kui mõni mees oleks seda jutuajamist pealt kuulnud, oleks ta arvatavasti ennast poolsegaseks naernud, aga naised lihtsalt ei viitsi raisata aega selliste tühiasjade peale nagu läbisõit, mootorivõimus ja küttekulu. Palju olulisemad on peeglite asetus, istmesoojendus ja see, kuidas katus pagasnikusse käib.
„Saab? Aga sa vaatasid ju vahepeal midagi muud või ma mõtlesin selle praegu välja käigu pealt?“
„Ikka Saab oli too esimene ka, mida ma vaatasin, aga too oli tegelikult kole, ma nüüd lähen uuesti vaatama samasugust. Täpselt sama, sama aasta, ainult helesinist värvi. Üks teine samasugune on ka müügil, aga too on oranž ja seda ma küll ei taha, mis sellest, et tal automaatkast on, oranž mulle väga ei istu, aga too sinine oli küll ilus. Vaido lubas mul selle auto osta.“
Kui Maarja esimest korda oma Honda CR-V ostusooviga lagedale tuli, oli meil kõigil tunne, et ta on lõplikult aru kaotanud, kuid helesinine kabriolett-Saab sai meie kõigi heakskiidu, mis ajas Maarja veel eriti õhinasse:
„See on jumalast ilus auto, hästi naiselik ka veel. Kuigi, ma vaatasin küll, et no kui mina istun roolis ja keegi tahab minu taga istuda, siis meesterahvas küll sinna ei mahu...“
„Jube tihti tõesti, sul mõni mees taga istub.“
„Just nimelt, seda ei olegi palju ja kui on häda, siis küll kuidagi ennast ära mahutatakse.“
„Ei saagi ju teiste pärast endale suurt autot osta, sa ostad endale ju auto.“
„Osta samasugune nagu minu Rudolf. Mul töö juures poisid naeravad, et mis ma üldse selle Honda CR-V suhtes sõna võtan, ise käin ka üksinda bussiga tööle.“ Oi neid Rudolfi nalju! Ma ikka nädalas korra kindlasti kuulen mõne sellise, mida ma varem kuulnud ei ole.
„Ma käin siis vapsee trolliga. Škoda ju teeb trolle,“ tegi Tiia minu bussijutu peale avastuse. No jah, ega neid Škoda nalju just palju vähem ei ole kui Opeli omasid. Selles suhtes olime me Tiiaga ühes paadis. Või peaks ütlema autos?
„Mida te üldse hädaldate, minul ei ole üldse autot,“ läks Maarja natuke endast välja. „Vaido küsis mult, et miks ma autot tahan, et võta palun meie Volvo, tema sõidab siis tööbussiga. Mhm, sõidab jah. Iga kord, kui mul autot vaja on, on ta kusagil ära. Autoga.“
„Minul ka ei ole ju põhimõtteliselt.“ Tegelikult kuulub Rudolf siiski Janekile. „Ma ütlesin Janekile, et ma tahan sünnipäevaks omale mingit teist autot, et ei peaks kogu aeg Rudolfi pärast kaklema.“
„Mis ta ütles siis?“
„Ei midagi, tegi nagu ei kuulegi. Kingiks ta mulle auto, siis võiks vahest isegi hea olla.“
„Peres peab täiega kaks autot olema. Ühe autoga oled täiega nagu jalutu, mitte midagi teha ei saa, kogu aeg nuputa ja mõtle, kuidas ja kas. Ma mäletan jumalast hästi, kui ma oma autot müüma hakkasin, siis mu vanaema ütles mulle, et kallis laps, ära müü oma autot ära, siis ei ole teil enam ei teist autot ei raha. Ja kurat, jälle tal oli õigus, “ jätkas Maarja. Jah, tuleb tunnistada, vanaemadel kipub suhteliselt tihti õigus olema.
Autoekspert Kerle oligi liiga kaua tasa olnud: „Issand, kui ilus on see uus, noh see tilluke, ah mul ei tule meelde, mis auto see oli. Mul üks sõbranna just ostis endale, nii nunnu, sellise metalse läikega, täielik naistekas....“
„Ma tahaks tegelikult Minit endale,“ unistas Kai, „ hullult tahaks endale, see oleks nii mina, aga ta on nii kallis.“
„Ma olen korra sellega sõitnud, ta on seest nii naljakas, tundub seest nii suur, esipaneel on selline jumalast kena...“
„Hästi naisteauto. Vaido ütles, et meesterahval oleks seal suht ebamugav, et täielik naistekas.“
„Maarja, aga osta endale Audi TT, „ sähvatas Kerlel.
„Ma ei tea, mulle ei meeldi nii väga, kuidagi nii iganenud tundub...“
„Volvo. Just Volvo on mul sellel sõbrannal. Tead, kui ilus see on. Seal oli see puitdekoorist see asi seal ees või mis seal oli. Täiega ilus noh.“
Ah tegelikult mina võiks endale hoopis Hummeri võtta oma sõiduoskuste juures. Metsa vahel põrutaks nii et tolmab. „Ja kujutage ette, kui ma Hummeriga tööle läheks? Meil on aegajalt ikka parkimisega draamasid, et kes kelle koha peale pargib ja kuidas, siis ei oleks kellelgi midagi öelda, ma sõidaks lihtsalt kõigist neist üle. „
Kerle oli hoo sisse saanud: „ Aga teate, mis veel hästi ilus on? Uus see Renault, jumala ilus, see mingi Renault, mis on väike, kahe uksega. See on nii ilus. Ja siis üks Wolksvagen, ka kahe uksega. Hästi kuri nagu eest.“
„Ah tegelikult ma ei teagi, mida ma tahan.“ Ma sain Maarja kimbatusest täiesti aru, sest ega õige auto välja valimine ei ole mingi lihtne töö.
„Aga seda Citroeni, mille pilti sa näitasid? See oli ju jumalast ilus.“
„Jaa, see oli jumalast lahe. Seal oli nagu boonus ka, et keerad seda luuki, siis tuleb katus niimoodi nagu pealt ära, aga siis jäävad need rõngad nagu niimoodi ülesse. Aga need rõngad saab ka täiesti ära võtta, et sul on täiesti kabriolett. Ja mulle meeldis, kuidas pagasnik lahti käib. Vajutad sinna klaasi peale taha, siis tõuseb klaas ülesse ja siis tõmbad alt ukse lahti. Ja seal saab istuda, näiteks piknikku pidada.“
„Üks normaalne mees ikka kingiks oma naisele sünnipäevaks auto. Maarja, kas sul juubel ei ole see aasta?“
„Jumal tänatud, et meie sulle autot kinkima ei pea,“ naeris Roosi kergendatult.
„Kuule, aga äkki juubeliks nõua endale see roller. Tead see, millel katus peakohal on. Või siis Smart? Siis kui mul see sõbranna oma auto ostis, siis me käisime igasuguseid vaatamas ja üks Smart oli ilma usteta. Võta see! “ Kerle soovitustel ei paistnudki piiri tulevat.
„No mul pole isegi lubasid, millest me üldse räägime,“ lõpetas Liina selle teema.
„Saab? Aga sa vaatasid ju vahepeal midagi muud või ma mõtlesin selle praegu välja käigu pealt?“
„Ikka Saab oli too esimene ka, mida ma vaatasin, aga too oli tegelikult kole, ma nüüd lähen uuesti vaatama samasugust. Täpselt sama, sama aasta, ainult helesinist värvi. Üks teine samasugune on ka müügil, aga too on oranž ja seda ma küll ei taha, mis sellest, et tal automaatkast on, oranž mulle väga ei istu, aga too sinine oli küll ilus. Vaido lubas mul selle auto osta.“
Kui Maarja esimest korda oma Honda CR-V ostusooviga lagedale tuli, oli meil kõigil tunne, et ta on lõplikult aru kaotanud, kuid helesinine kabriolett-Saab sai meie kõigi heakskiidu, mis ajas Maarja veel eriti õhinasse:
„See on jumalast ilus auto, hästi naiselik ka veel. Kuigi, ma vaatasin küll, et no kui mina istun roolis ja keegi tahab minu taga istuda, siis meesterahvas küll sinna ei mahu...“
„Jube tihti tõesti, sul mõni mees taga istub.“
„Just nimelt, seda ei olegi palju ja kui on häda, siis küll kuidagi ennast ära mahutatakse.“
„Ei saagi ju teiste pärast endale suurt autot osta, sa ostad endale ju auto.“
„Osta samasugune nagu minu Rudolf. Mul töö juures poisid naeravad, et mis ma üldse selle Honda CR-V suhtes sõna võtan, ise käin ka üksinda bussiga tööle.“ Oi neid Rudolfi nalju! Ma ikka nädalas korra kindlasti kuulen mõne sellise, mida ma varem kuulnud ei ole.
„Ma käin siis vapsee trolliga. Škoda ju teeb trolle,“ tegi Tiia minu bussijutu peale avastuse. No jah, ega neid Škoda nalju just palju vähem ei ole kui Opeli omasid. Selles suhtes olime me Tiiaga ühes paadis. Või peaks ütlema autos?
„Mida te üldse hädaldate, minul ei ole üldse autot,“ läks Maarja natuke endast välja. „Vaido küsis mult, et miks ma autot tahan, et võta palun meie Volvo, tema sõidab siis tööbussiga. Mhm, sõidab jah. Iga kord, kui mul autot vaja on, on ta kusagil ära. Autoga.“
„Minul ka ei ole ju põhimõtteliselt.“ Tegelikult kuulub Rudolf siiski Janekile. „Ma ütlesin Janekile, et ma tahan sünnipäevaks omale mingit teist autot, et ei peaks kogu aeg Rudolfi pärast kaklema.“
„Mis ta ütles siis?“
„Ei midagi, tegi nagu ei kuulegi. Kingiks ta mulle auto, siis võiks vahest isegi hea olla.“
„Peres peab täiega kaks autot olema. Ühe autoga oled täiega nagu jalutu, mitte midagi teha ei saa, kogu aeg nuputa ja mõtle, kuidas ja kas. Ma mäletan jumalast hästi, kui ma oma autot müüma hakkasin, siis mu vanaema ütles mulle, et kallis laps, ära müü oma autot ära, siis ei ole teil enam ei teist autot ei raha. Ja kurat, jälle tal oli õigus, “ jätkas Maarja. Jah, tuleb tunnistada, vanaemadel kipub suhteliselt tihti õigus olema.
Autoekspert Kerle oligi liiga kaua tasa olnud: „Issand, kui ilus on see uus, noh see tilluke, ah mul ei tule meelde, mis auto see oli. Mul üks sõbranna just ostis endale, nii nunnu, sellise metalse läikega, täielik naistekas....“
„Ma tahaks tegelikult Minit endale,“ unistas Kai, „ hullult tahaks endale, see oleks nii mina, aga ta on nii kallis.“
„Ma olen korra sellega sõitnud, ta on seest nii naljakas, tundub seest nii suur, esipaneel on selline jumalast kena...“
„Hästi naisteauto. Vaido ütles, et meesterahval oleks seal suht ebamugav, et täielik naistekas.“
„Maarja, aga osta endale Audi TT, „ sähvatas Kerlel.
„Ma ei tea, mulle ei meeldi nii väga, kuidagi nii iganenud tundub...“
„Volvo. Just Volvo on mul sellel sõbrannal. Tead, kui ilus see on. Seal oli see puitdekoorist see asi seal ees või mis seal oli. Täiega ilus noh.“
Ah tegelikult mina võiks endale hoopis Hummeri võtta oma sõiduoskuste juures. Metsa vahel põrutaks nii et tolmab. „Ja kujutage ette, kui ma Hummeriga tööle läheks? Meil on aegajalt ikka parkimisega draamasid, et kes kelle koha peale pargib ja kuidas, siis ei oleks kellelgi midagi öelda, ma sõidaks lihtsalt kõigist neist üle. „
Kerle oli hoo sisse saanud: „ Aga teate, mis veel hästi ilus on? Uus see Renault, jumala ilus, see mingi Renault, mis on väike, kahe uksega. See on nii ilus. Ja siis üks Wolksvagen, ka kahe uksega. Hästi kuri nagu eest.“
„Ah tegelikult ma ei teagi, mida ma tahan.“ Ma sain Maarja kimbatusest täiesti aru, sest ega õige auto välja valimine ei ole mingi lihtne töö.
„Aga seda Citroeni, mille pilti sa näitasid? See oli ju jumalast ilus.“
„Jaa, see oli jumalast lahe. Seal oli nagu boonus ka, et keerad seda luuki, siis tuleb katus niimoodi nagu pealt ära, aga siis jäävad need rõngad nagu niimoodi ülesse. Aga need rõngad saab ka täiesti ära võtta, et sul on täiesti kabriolett. Ja mulle meeldis, kuidas pagasnik lahti käib. Vajutad sinna klaasi peale taha, siis tõuseb klaas ülesse ja siis tõmbad alt ukse lahti. Ja seal saab istuda, näiteks piknikku pidada.“
„Üks normaalne mees ikka kingiks oma naisele sünnipäevaks auto. Maarja, kas sul juubel ei ole see aasta?“
„Jumal tänatud, et meie sulle autot kinkima ei pea,“ naeris Roosi kergendatult.
„Kuule, aga äkki juubeliks nõua endale see roller. Tead see, millel katus peakohal on. Või siis Smart? Siis kui mul see sõbranna oma auto ostis, siis me käisime igasuguseid vaatamas ja üks Smart oli ilma usteta. Võta see! “ Kerle soovitustel ei paistnudki piiri tulevat.
„No mul pole isegi lubasid, millest me üldse räägime,“ lõpetas Liina selle teema.
TSENSEERIMATA Mutrike on tagasi!
No nii – Mutrike on tagasi ja räägib lõpuks ometi, mis Mutrikesega vahepeal põnevat on juhtunud. Mutrike oli juba pikka aega olnud Suure Ja Tähtsa Ettevõtte töökorraldusest nii väsinud, et aprillikuus lõppes Mutrikesel jõud. Juhe jooksis kokku ja pilt läks eest ära. Mutrike läks arstile ja jäi tugeva stressi tõttu haiguslehele.
Nädal hiljem kohtus Mutrike Kolleegiga, sest tahtis üle anda töö, millega oli pikkkkka aega tegelnud ja ei tahtnud, et haiguslehe tõttu töö kannataks ja teised ei saaks oma tööd teha. Niisiis rumal, aga kohusetundlik Mutrike andis töö üle ja oli endaga rahul. Mutrikese Kolleeg teatas, et tal on Mutrikesele veel midagi rääkida. Nimelt olla keegi lugenud Mutrikese blogi ja terve kontor kihas. Vaesekesed, mõtles Mutrike, ei saa isegi tööd teha, peavad lugema. Tähtsad Inimesed ja kõik Vähem Tähtsamad Inimesed olid Mutrikese blogi lugenud ja ei osanud seisukohta võtta. Kas seal kirjutatakse neist? Mis neist kirjutatakse? Need, kes eesti keelt ei osanud, lasksid Mutrikese blogi endale eesti keelde tõlkida. Pärast lugemist oli Tähtis Inimene võtnud vastu otsuse – Mutrike PEAB blogisse kirjutama Suure Ja Tähtsa Ettevõtte kohta midagi positiivset kui tahab, et ta töökoht alles jääb. Mutrike ei saanud sellest aru – tema blogi on ju tema isiklik päevaraamat, kuidas saab keegi dikteerida, MIDA ta tohib kirjutada. Mutrikese Kolleeg keelitas Mutrikest tagasi tulema ja kui vähegi võimalik haigusleht nii kiiresti kui võimalik lõpetada. Igaühele sellist võimalust ei antavat – ju Tähtis Inimene tunneb, et Mutrike teeb oma tööd hästi ja peab tast lugu. Mutrike läks koju ja mõtles, mida edasi teha. Mutrikese Abikaasa ütles Mutrikesele, et võib-olla tõesti peaks pakkumisest kinni võtma.
Mutrike ei olnud isegi jõudnud asju läbi mõelda, kui info juba muutus.
Järgmisel päeval (!!!!) kutsus Tähtis Inimene kokku koosoleku ja uuris kõigilt Mutrikese Tuttavatelt Kolleegidelt, kas nemad ka Mutrikese blogi on lugenud. Selle tõttu jäid nemad „range tähelepanu alla“ – justkui Mutrikese blogi mõjutaks kellegi töö tulemusi. Ja siis teatas Tähtis Inimene, et talle on blogi veel rohkem tõlgitud ning keegi peab Mutrikesele teatama, et Mutrike ei ole enam Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse oodatud. Mutrikese Kolleeg oli hämmingus ja küsis, et kuidas nii, alles eile oli teine pakkumine? Tähtis Inimene aga ütles, et tema arvates kahjustab blogi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte mainet. Mutrikese Kolleeg helistas Mutrikesele ja teatas: „Mul on väga kahju, aga täna ei ole enam sama, mis eile. Tähtis Inimene palus edasi öelda, et sul pole enam Tähtsas Ja Suures Ettevõttes töökohta ning käskis sul ka oma blogi kustutada!“
Mutrike oli nii hämmingus, et ei osanud ei a-d ega o-d öelda. KUIDAS? Blogi kustutada? Mille pärast? Sest Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid tundsid end tema blogis ära? Kui Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid end ära tundsid, siis järelikult peaks tegu olema millegagi, mis neil südametunnistusel kripeldab, sest inimesed loevad ja mõtlevad teiste ütlustest välja täpselt seda, MIDA NAD ISE TAHAVAD. Ja kui päris aus olla, siis Mutrike ise on ka uudishimulik ning tahaks hea meelega päriselus ka kohtuda Hr. Tähtis Inimene ja Pr. Tatar Veskiga. Oleks huvitav kohtumine...
Hea küll, mis siis ikka. Mutrike pöördus Tarkade Seaduse Inimeste poole, et kas tõepoolest saab keegi teda blogi pärast vallandada? Targad Seaduse Inimesed tegid suured silmad – mis mõttes? Selline asi oli ennekuulmatu. Mutrikesel soovitati pöörduda Suure Ja Tähtsa Ettevõtte poole ja paluda endale saata töölepingu ülesütlemise alus. Mutrike tegi nii nagu kästi ja kirjutas Tähtsale Inimesele, et kuulis, et tööleping tahetakse lõpetada, millest on väga kahju, sest Mutrike ei saa aru, mille pärast. Ja palus saata töölepingu ülesütlemisavalduse.
Mutrikese kirjale vastas hjuuman riisoorsis: „Nii kaua kuni viibid haiguslehel, ei ole meil millestki rääkida.“ Ja üllatus-üllatus saatis edasi ka enda ja Tähtsa Inimese vahelise kirjavahetuse, kus Tähtis Inimene kirjutas:
„No näed, ta ei saa isegi aru. Aga võib-olla ongi parem. Palun lõpeta ta tööleping VASTAVALT meie võimalustele.“
JÄTKUB
Wednesday, June 2, 2010
IV
Kaugemalt hakkasid vaikselt helendama Hiiumaa tuled, vaikselt, kuid sihikindlalt tüüris meie valge laev tulede poole, mis tulid lähemale ja lähemale ning võtsid meid lõpuks tervitades vastu. „Tere tulemast Hiiumaale,“ tervitasid meid Hiiumaa paadid, autod, majakesed tee ääres ja Hiiumaa inimesed. Me olime väga oodatud. Vähemalt nii meile tundus.
Ei, Hiiumaa ei ole üldse ilus. Täiesti imeline paik, rahulik ja vaikne, nagu kergesse uneloori langenud. Üheks põhjuseks võis olla muidugi see, et jõudsime kohale piisavalt hilja, et kogu Hiiumaa oli juba jõudnud unne suikuda ja ainult tähed valgustasid inimtühje tänavaid. Siiski, ühe kohaliku kaubamaja tuled lõhkusid selle idülli ja parklas seisvatest autodest kostev muusika – paraparaparaparapapaa ja haartbreik meik mii ö däänser däänser – tõid saarele linnaliku vibratsiooni. Aga muidu olime me kõik saare lummuses juba esimestest minutitest alates, sellel saarel valitses salapärane miski, miski, mis tegi rahulikuks ja kõik kõige pisemadki muremõtted sõitsid viimase praamiga tagasi mandrile.
Saar oli meid oma lummusesse haaranud rahulikus augustiöö pimeduses, midagi rohkemat ei tundunud mõeldav olevat, aga oi kuidas me eksisime, ööbimiskohta jõudes jäime kõik mõneks ajaks sõnatult seisma ja uskuge mind, seda ei juhtu tihti, et kellelgi meist pole midagi öelda. Kes oleks võinud arvata, et paradiis vaid praamisõidu kaugusel on, nii käegakatsutavalt lähedal. Ja meie rumalad oleme seda siiani otsinud Balilt, Ibizalt, Costa Ricalt...Oh, oleks me vaid teadnud.
Aga siin me siis nüüd olime, seitse sõbrannat ja Rudolf, suud ammuli ja sõnatud. Kuuvalgus heitis valgust peegelsiledale merepinnale, taamal oli näha sadama tulesid ja üksikut majakat, männid, vaikus, rannaliiv „ja mere ääres väike maja ootamas on sind. Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike maja ootamas on sind.“ See maja olekski justkui meid oodanud, kööki oli isegi tuli põlema unustatud. Pärast mõningast taastumist meid tabanud Hiiumaa ilust, pakkisime me end lahti ja otsustasime rannas ühe korraliku naisteka korraldada.
Loomulikult oli esimese asjana vaja üksteisele dieedinippe jagada. Justkui keegi meist seda tõepoolest vajaks, sest põhimõtteliselt alles seitsme peale kokku saame me ehk ühe veidikene ülekaalulise inimese, aga see ei takistanud meil informatsiooni vahetamast. Dieetide vallas on kõige kogenum ilma kahtlusteta Kai, pole olemas dieeti, mida ta ei oleks proovinud. Mina olen proovinud vaid kapsasupi ja tatrapudru-dieeti:
„See kapsasupp iseenesest oli üsna okei, selles mõttes, et see oli nagu täiesti tavaline supp. Ainult, et me töö juures otsustasime kõik korraga kaalust alla võtta ja seda dieeti proovida ning kõigil olid oma supid termoste ja karpidega kaasas. Kujutate siis ette, mis hais köögis lõuna ajal oli, kui kõik oma suppe soojendasid!“
„Aga aitas siis ka vä?“ Otse loomulikult tuli see küsimus Kailt.
„Noh iseenesest aitas jah, seda tuli nädal aega süüa, ma suutsin täpselt viis päeva. Reedel murdusin, sest reede oli peoõhtu, peoõhtu võrdus alkohol, aga kapsasupi-dieedi ajal oli alkohol keelatud. Nii ma siis leidsin, et ma olengi piisavalt juba alla võtnud – kaks või kolm kilo võtsin alla.“
„Aga ma olen kuulnud, et kuni 15 kilo võis sellega kaotada?“ Loomulikult oli küsija ikka Kai.
„No selge see, et võib. Kui sa kaalud näiteks sada kakskümmend kilo, aga kui sa kaalud 57 kg, siis on natuke keeruline viie päevaga viisteist kilo kaotada.“
Kai ohkas justkui oleks ta pettunud, justkui oleks tal oma 65kg ja 185cm juures viie päevaga võimalik üleüldse 15 kilo kaotada. Ta on kusagilt endale pähe võtnud, et on jäme nagu puupakk ning ürita siis sellisele midagi selgeks teha. Olles veendunud, et kapsasupi dieet imesid ei tee, võttis ta vastu otsuse sel nädalal mitte magusat süüa, pärast kella kuut loomulikult ka mitte.
„Aga see ei mõju ju, kui sa see nädal ei söö ja siis järgmisel nädalal hakkad uuesti sööma, sa oled ju täpselt samas kohas tagasi, kus praegu,“ ei suutnud Tiia Kai dieedist kuidagi sotti saada.
„No jaa, aga muidu ma sööksin kogu aeg, kogu aeg, kui kusagil mingid kommid ripakil on, on mul vaja neid süüa, sama kookide ja muude asjadega. Ma pean kogu aeg sööma!“
„Miks sa siis kogu aeg ennast ei piira? Miks sa ei või süüa seda šokolaadi, kui sul isu tuleb, sa ei pea ju tervet kilo endale sisse ajama? Miks sa ei või endale lubada seda koogitükki, kui sul selleks isu tuleb, sa ei pea ju kolme sööma!“
Olin Tiiaga täiesti nõus.
„Mul oli sama, et mida rohkem ma kaalusin ennast, mida rohkem ma mõtlesin, mida ja kui palju ma söön, mida rohkem ma ennast keelasin, seda rohkem ma juurde võtsin. Nüüd ma olen peaaegu kolm kilo alla võtnud.“
Kais tekkis jälle lootus: „Nii, räägi mulle, mis su saladus on?“ Üritasime talle kordamööda selgeks teha, et tuleb küll jälgida, mida süüa ja mitte üle pingutada, aga mida vähem oma peakest sellega vaevata, seda lihtsama vaevaga „üleliigsed“ kilod kaovad.
„Mida vähem sa mõtled, seda kiiremini su kilod kaovad. Ma näiteks söön õhtul nagu loom, meil on diivani ja külmkapi vahel isegi parkett ära kulunud, sest mul on kogu aeg vaja kapist midagi näksida. Ja just õhtul. Ja ma ei võta juurde, ma ei keela endale mitte midagi. Kui ma ikkagi tahan burgerit, siis ma ostan burgerit !“
„No jah, aga sa ei söö ju päeval!“
Aia! Kai vajutas mu valusa nupu peale. Mu söömisharjumused olid viimasel ajal kuidagi väga teravalt kõigil hambus. Eriti töö juures, kus kujutati ette, et ma näljutan ennast, et me Saaraga võistleme selles, kumb peenem on. Saara oli nende arvates juba haiglaselt peenike ja Maria oli sinna poole teel: „Miks noored naised niiviisi küll ennast näljutavad?“ Või on neil mingi haigus, et nad nii peenikesed on?“
Saara oli „haiglaselt peenike“ ja mina pidin oma söömisharjumusi ikka korralikult jälgima hakkama, eriti „nüüd, kui ma lapsi plaanin“. Mina ei teadnud, et ma lapsi plaanin, aga töö juures Tatraveskid teadsid. Jumal tänatud, et ma ka siiski teada sain. Igatahes enne puhkusele minekut jälgiti iga mu suutäit erilise hoole ja hellusega. Ma olen nõus, et mu söömisharjumused võivad tunduda eriti veidrad ja ega need kindlasti ka kõige tervislikumad ei ole, ma olen kõige sellega nõus, kuid see ei tähenda veel, et ma haige oleksin. Ei ole vaja mind anorektikuks tembeldada kogu mu 166.9 cm ja 55,5 kilo juures.
„Ma ei söö võib-olla päeval, aga õhtul söön ma absoluutselt kõike. Mulle meeldib teleka ees süüa, mulle meeldib midagi näksida kogu aeg.“
„Sa võid endale seda ju lubada ka, sa oled ju peenike.“ Kai ikka ei suutnud alla anda.
„Ma ei ole kunagi öelnudki, et ma paks olen, ma ei arvagi seda, ma lihtsalt ei tahaks nii lödi olla oma vanuse kohta, selline võdisev pekk...“
Mina ja Kai, kaks „pekikuubikut“ arutasime veel tükk aega trenni, kehakaalu ja kapsasupi teemadel. Teised lihtsalt ei jaksanud meid enam kuulata. Ja ausalt öeldes, pärast seda kui Kai arvas, et tema ei saa kabatšokki munas ja õlis praadida, sest siis on seal liiga palju kaloreid, andsin mina ka alla.
Las ta siis nädalakese paastub kommidest ja kookidest, sööb kapsalehte, teeb selle kõik tasa järgmise nädalaga ja siis imestab, miks ta kaal ei muutu.
Huvitav, millised kõrendid võiksid olla tema suurimaks eeskujuks ja iidoliks? Hollywoodi staarid, kes tänu oma kõhnusele näevad välja nagu jalutavad pulgakommid – suure pea ja piitspeenikese kehaga?
......
Kolm veini, kell üksteist & ründavad lehmad
Üle pika aja tulid külla Tiia ja Roosi – nii tore oli näha inimesi, keda pole ammu näinud. Üsna ootamatult pidi Janek sõprade/töökaaslastega õue minema, et tähistada ühist töövõitu. Kirtsutas nina ja mossitas, et ei taha kuidagi minna; loomulikult ei tahtnud, ta on ju harjunud naisteseltskonnas informatsiooni koguma, aga lõpuks siiski läks ja vandus pühalikult, et on kell üksteist kodus tagasi. Et minagi saaksin sõbrannadega koos veini juua, leidsime Janekile kaine autojuhi ja jäime teda kella üheteistkümneks koju tagasi ootama. Ta ise ju vandus, et on kell 11 tagasi ja et keegi ei tohi enne lahkuda kui tema tagasi.
Kui pole ammu näinud, siis juttu jätkub kauemaks ja enne kui arugi saime oli kolmest veinist kaks joodud, kell lähenes 11le. Roosi naeris, et ega mees ju ei öelnud, kas tuleb kell üksteist samal õhtul või järgmisel hommikul. Kella üheks kui joodud oli ka kolmas vein, oli selge, et mees pidas silmas järgmise hommiku kella ühtteist. Teadsime kõik, et tal on kaine autojuht olemas ja ei mõelnud rohkem Janeki peale. „Meestevärk,“ mõtlesime me ja jõime poole kahe ajal veel ühe klaasikese ka neljandast veinipudelist, st meie Tiiaga, sest Roosi (alati kaine, v.a juhtudel kui ta vanaemaks saab) pidi ka sõitma ja oli targu meile märkamatult juba ammu vee peale üle läinud. „Näed sa, kõik loomad kodus, isegi Hugo, vana jooksik, „ naersime kui kella kahe paiku kui Tiia ja Roosi lahkusid, „ainult pealooma pole kodus.“ Hugo, vana suslik, võttis sõnasabast kinni ja jooksis küla peale ja Orkut oli järgmine, kes saba seljas kräunudes metsa poole jooksis. Kõik selle maja mehed olid korraga peole jooksnud – laupäeva õhtu ikkagi.
Kell neli helises telefon ja teisel pool oli pea-peoloom Janek: „Kas sa ei saaks mulle kuidagi järgi tulla, nii tahaks koju?“ Pärast kolme veini? Ei jäänud Janekil muud üle, kui kedagi teist kaineks autojuhiks leida. Huvitav, kuhu ta oma kaine autojuhi siis kaotas, suutsin veel unisena mõelda ja keerasin magusas unes teise külje. Sekundeid hiljem oli ukse taga kolinat kuulda – ju tuli siis lendava vaibaga koju, mõtlesin torisedes ja kolistasin uksele vastu. Ukse taga seisis saba liputav Hugo. Vähemalt üks mees oli koju saabunud.
Kell kuus helises telefon uuesti. „Kas sa tõesti ei saa mulle järgi tulla, ma tahaks nii koju?“ Pärast kolme veini? Esimese hooga keerasin unemagusalt voodis teise külje, aga sees hakkas kuidagi kripeldama. No kuidas ma jätan teise linna peale ja ise magusalt edasi põõnad, kui teine nii alandlikult palus. Päeva päästis jälle kord tilluke Delisa, kes teises toas magas. „Lapsed“, nagu neil ikka kombeks on, kui nad Ussipesas külas on, olid juba enne Vikerraadio unejuttu põhku läinud ja nii ei jäänudki mul muud üle, kui sama alandlikult uksele koputada ja paluda, et Delisa minuga linnas ära käiks. Esimesena tegi silmad lahti Joel ja saades küsimusele, mis kell on, vastuseks, et kuus, lausus ta siiralt rahulolevalt: „Kuus? Mees pidi ju kell üksteist kodus olema?“ – naeris veel rohkem rahulolevalt ja vajus uuesti magusasse unne, samal ajal kui unesegane Delisa end riidesse pani.
Kell kuus saabus koju teine pere meesliige – Orkut. Ja viimasena, kell seitse – kui linnud laulsid ja päike juba kõrgel taevas säras – pea-peoloom Janek. Kui poleks olnud külas tillukest Delisat, oleks ta arvatavasti jõudnud koju justnimelt kell 11. Täpselt nagu lubas:)
Ja mina mõtlen, et Janek võiks rohkem niiviisi õues käia. Huvitaval kombel saab kodus korraga nii palju tehtud – sajad hektarid muru on niidetud, tänases päevakavas ootab ees köögiseinte värvimine, homseks on planeeritud natuke pahteldamist, ülehomseks.... Ei tea, kas ta ikka mäletab, et ka Tartusse minnes ootab teda tillukese Delisa juures veidike töiseid üllatusi?
Mis puutub tillukesse Delisasse, siis rohkem minu moodi olla enam ei saaks. Kellegi teisega selliseid asju lihtsalt juhtuda ei saa. Vaene laps pidi õhtul korraks tsivilisatsioonis käima – selleks, et sinna saada, tuleb mööduda lehmalaudast ja aeg-ajalt ikka juhtub, et keegi just sel hetkel lehmi ühelt karjamaalt teisele jalutab ning vahepealse tee nööriga kinni on pannud. Et autod lehmade keskele ei satuks või nii. Loomulikult sattus Delisa just sel hetkel seal olema ja avastas, et tee peale on tõmmatud nöör. Nagu õudusfilmis. Tark tüdruk ei jäänud niisama passima, kuni „mägedel on silmad-friigid“ kusagilt ründavad ja otsustas autoga nööri alt edasi sõita. Tõstis ühe käega üles nööri ja sõitis edasi, kõige raskem oli nöör autolt edasi saada katuse kohalt. Nii ta seal siis ukerdas – üks jalg autost väljas, käsi katuselt nööri eemaldamas ja samal ajal edasi sõites – kui korraga nägi enda poole jooksvat lehmakarja. Ma juba kujutasin ette, kuidas ta oleks autos istunud, samal ajal kui tuhanded lehmad autot ründavad, kabjaplaginal üle kapoti ja katuse tormavad ja ammuuuuuuuuvad, täpselt nii nagu tahaks tillukest Delisat ära süüa. Kätte maksta kõigi šašlõkkide eest! Lehmade kättemaks jäi siiski ära ja tilluke Delisa pääses terve nahaga tagasi Ussipessa.
„Kus kohas te ometi elate? Keset metsa on vana kiik, mis õudusfilmi kombel tuule käes kiiksub; keegi paneb heast peast tee nööriga kinni, et sealt edasi ei saaks; lehmad ründavad; klaassilmaga nõiad...“ oli ta pärast lehmarünnakust pääsemist üsna erutunud. Ei tea, kas oleks õige aeg talle öelda, et alles hiljuti metsas anemoone korjates, leidsin ma ka vana sammaldunud hauakivi? (Ma ei pea ju lisama, et sinna on maetud Janeki vanaisa koer)
Subscribe to:
Posts (Atom)