Üle pika aja tulid külla Tiia ja Roosi – nii tore oli näha inimesi, keda pole ammu näinud. Üsna ootamatult pidi Janek sõprade/töökaaslastega õue minema, et tähistada ühist töövõitu. Kirtsutas nina ja mossitas, et ei taha kuidagi minna; loomulikult ei tahtnud, ta on ju harjunud naisteseltskonnas informatsiooni koguma, aga lõpuks siiski läks ja vandus pühalikult, et on kell üksteist kodus tagasi. Et minagi saaksin sõbrannadega koos veini juua, leidsime Janekile kaine autojuhi ja jäime teda kella üheteistkümneks koju tagasi ootama. Ta ise ju vandus, et on kell 11 tagasi ja et keegi ei tohi enne lahkuda kui tema tagasi.
Kui pole ammu näinud, siis juttu jätkub kauemaks ja enne kui arugi saime oli kolmest veinist kaks joodud, kell lähenes 11le. Roosi naeris, et ega mees ju ei öelnud, kas tuleb kell üksteist samal õhtul või järgmisel hommikul. Kella üheks kui joodud oli ka kolmas vein, oli selge, et mees pidas silmas järgmise hommiku kella ühtteist. Teadsime kõik, et tal on kaine autojuht olemas ja ei mõelnud rohkem Janeki peale. „Meestevärk,“ mõtlesime me ja jõime poole kahe ajal veel ühe klaasikese ka neljandast veinipudelist, st meie Tiiaga, sest Roosi (alati kaine, v.a juhtudel kui ta vanaemaks saab) pidi ka sõitma ja oli targu meile märkamatult juba ammu vee peale üle läinud. „Näed sa, kõik loomad kodus, isegi Hugo, vana jooksik, „ naersime kui kella kahe paiku kui Tiia ja Roosi lahkusid, „ainult pealooma pole kodus.“ Hugo, vana suslik, võttis sõnasabast kinni ja jooksis küla peale ja Orkut oli järgmine, kes saba seljas kräunudes metsa poole jooksis. Kõik selle maja mehed olid korraga peole jooksnud – laupäeva õhtu ikkagi.
Kell neli helises telefon ja teisel pool oli pea-peoloom Janek: „Kas sa ei saaks mulle kuidagi järgi tulla, nii tahaks koju?“ Pärast kolme veini? Ei jäänud Janekil muud üle, kui kedagi teist kaineks autojuhiks leida. Huvitav, kuhu ta oma kaine autojuhi siis kaotas, suutsin veel unisena mõelda ja keerasin magusas unes teise külje. Sekundeid hiljem oli ukse taga kolinat kuulda – ju tuli siis lendava vaibaga koju, mõtlesin torisedes ja kolistasin uksele vastu. Ukse taga seisis saba liputav Hugo. Vähemalt üks mees oli koju saabunud.
Kell kuus helises telefon uuesti. „Kas sa tõesti ei saa mulle järgi tulla, ma tahaks nii koju?“ Pärast kolme veini? Esimese hooga keerasin unemagusalt voodis teise külje, aga sees hakkas kuidagi kripeldama. No kuidas ma jätan teise linna peale ja ise magusalt edasi põõnad, kui teine nii alandlikult palus. Päeva päästis jälle kord tilluke Delisa, kes teises toas magas. „Lapsed“, nagu neil ikka kombeks on, kui nad Ussipesas külas on, olid juba enne Vikerraadio unejuttu põhku läinud ja nii ei jäänudki mul muud üle, kui sama alandlikult uksele koputada ja paluda, et Delisa minuga linnas ära käiks. Esimesena tegi silmad lahti Joel ja saades küsimusele, mis kell on, vastuseks, et kuus, lausus ta siiralt rahulolevalt: „Kuus? Mees pidi ju kell üksteist kodus olema?“ – naeris veel rohkem rahulolevalt ja vajus uuesti magusasse unne, samal ajal kui unesegane Delisa end riidesse pani.
Kell kuus saabus koju teine pere meesliige – Orkut. Ja viimasena, kell seitse – kui linnud laulsid ja päike juba kõrgel taevas säras – pea-peoloom Janek. Kui poleks olnud külas tillukest Delisat, oleks ta arvatavasti jõudnud koju justnimelt kell 11. Täpselt nagu lubas:)
Ja mina mõtlen, et Janek võiks rohkem niiviisi õues käia. Huvitaval kombel saab kodus korraga nii palju tehtud – sajad hektarid muru on niidetud, tänases päevakavas ootab ees köögiseinte värvimine, homseks on planeeritud natuke pahteldamist, ülehomseks.... Ei tea, kas ta ikka mäletab, et ka Tartusse minnes ootab teda tillukese Delisa juures veidike töiseid üllatusi?
Mis puutub tillukesse Delisasse, siis rohkem minu moodi olla enam ei saaks. Kellegi teisega selliseid asju lihtsalt juhtuda ei saa. Vaene laps pidi õhtul korraks tsivilisatsioonis käima – selleks, et sinna saada, tuleb mööduda lehmalaudast ja aeg-ajalt ikka juhtub, et keegi just sel hetkel lehmi ühelt karjamaalt teisele jalutab ning vahepealse tee nööriga kinni on pannud. Et autod lehmade keskele ei satuks või nii. Loomulikult sattus Delisa just sel hetkel seal olema ja avastas, et tee peale on tõmmatud nöör. Nagu õudusfilmis. Tark tüdruk ei jäänud niisama passima, kuni „mägedel on silmad-friigid“ kusagilt ründavad ja otsustas autoga nööri alt edasi sõita. Tõstis ühe käega üles nööri ja sõitis edasi, kõige raskem oli nöör autolt edasi saada katuse kohalt. Nii ta seal siis ukerdas – üks jalg autost väljas, käsi katuselt nööri eemaldamas ja samal ajal edasi sõites – kui korraga nägi enda poole jooksvat lehmakarja. Ma juba kujutasin ette, kuidas ta oleks autos istunud, samal ajal kui tuhanded lehmad autot ründavad, kabjaplaginal üle kapoti ja katuse tormavad ja ammuuuuuuuuvad, täpselt nii nagu tahaks tillukest Delisat ära süüa. Kätte maksta kõigi šašlõkkide eest! Lehmade kättemaks jäi siiski ära ja tilluke Delisa pääses terve nahaga tagasi Ussipessa.
„Kus kohas te ometi elate? Keset metsa on vana kiik, mis õudusfilmi kombel tuule käes kiiksub; keegi paneb heast peast tee nööriga kinni, et sealt edasi ei saaks; lehmad ründavad; klaassilmaga nõiad...“ oli ta pärast lehmarünnakust pääsemist üsna erutunud. Ei tea, kas oleks õige aeg talle öelda, et alles hiljuti metsas anemoone korjates, leidsin ma ka vana sammaldunud hauakivi? (Ma ei pea ju lisama, et sinna on maetud Janeki vanaisa koer)
No comments:
Post a Comment