Ja "rahva tungival soovil" veel natuke Spunki

III

Oh issand jumal, palju võib seitsmel naisel kotte kaasas olla. Ma ju ütlesin, ruumi on vähe, ei ole tarvis tervet elamist kaasa võtta. Aga ei... ma ei tea, palju neid asju kokku oli, aga uskuge mind, neid oli palju. Me oleks nagu plaaninud emigreeruda! Tiial oli kaasas magamiskotte ja patju ja telke terve sõjaväe tarbeks, Roosil oli kaasas kogu piknikuvarustus ja me ei räägi siin plastnõudest, vaid korralikust portselanist, Kerle oli terve garderoobi kaasa võtnud („Aga äkki me ikka lähme peole ka!“), Maarjal ja Kail oli nii palju meigivarustust, et me oleks saanud end pealaest jalatallani ära maskeerida, Liinal oli kaasas tuhat erinevat ökoversiooni tavatoitutest ning TERVE raamatukogu. Ja kuhu siis minu asjad oleks pidanud mahtuma? Ei nii ei lähe mitte, 16:30 me loomulikult Ussisilmalt ei startinud, vaja oli kõik kotid uuesti pakkida ja kaasa võtta vaid esmavajalik. Jõuda kokkuleppele selles, mis tõepoolest on esmavajalik, ei läinud muidugi mitte libedalt. Kõike võis ju vaja minna! Me poleks arvatavasti üksmeelele jõudnudki, kui poleks appi tulnud Siimu ja Janeki kainet ja mehelikku mõtlemist. Naised saadeti Rudolfi juurest eemale ja mehed võtsid ohjad oma kätte.
„Naisi ei saa ikka omapäi pakkima lasta,“ ohkasid nad mõlemad,
„Ütled neile, et võta ainult kõige vajalikum kaasa, ja ikka suudavad nad suure kohvritäie asju endaga kaasa pakkida.“
„Kusjuures, vaja läheb tal sealt vaid veerandit, kui sedagi!“
„Kõige hullem on kui lähed kuhugi kaugemale reisile. Juba minnes on pool elamist kaasas, et tassi kohvreid nagu kaamel ja loomulikult on kummalisel kombel tagasi tulles üks kohver juurde paljunenud.“
Oi neid mehi, mida nemad ka teavad naiseks olemisest. Kreemipotsikud ja totsikud võtavad juba iseenesest nii palju ruumi, föönid ja juuksehooldusvahendid teist sama palju, palju siis üldse riietele ruumi jääb? Ja ei saa ju minna reisile vaid ühtede riietega. Välismaale minnes oleme me oma riigi esindajad ja diplomaadid peavad esinduslikud välja nägema.
„Mida te hädaldate, meie oleme veel jumalast normaalsed naised, meil ongi vaid kõige vajalikum kaasas,“ lausus Kerle.
„Võib olla on hoopis liiga väike auto?“ ütles vahele Roosi.
„Meie oleme jumalast normaalsed, aga ma tean ühte naist, kursavenna naine, selline megatibi, tegelikult ta välimuselt nagu polegi midagi nii erilist, aga ta käitub eriti tibilt, tema tuli ükskord telkima suur kohver kaasas. Me läksime kunagi kursaga telkima ja mehed-naised võisid ka kaasa tulla. Siim, kus sina üldse olid, et sina kaasa ei tulnud? Ja sellel tibil, saate aru, oli suur kohver kaasas. Üheks ööks. Metsas. Ta vist vahetas iga paari tunni tagant kostüüme. Alguses oli miniseeliku ja kontsakingadega ja siis õhtupoole oli valgete dressidega ja. Endal oli täiega ebamugav, aga see ei lugenud, peaasi, et ilus oli. Ja teie veel räägite, et meie võtame liiga palju asju kaasa?“ astus Kerle meie ja meie tagavarade kaitseks välja.
Kaitsekõne oli küll veenev, kuid mehed olid halastamatud. Maha jäi nii raamatukogu kui ökokaubamaja, telgiarmee kui peokostüümid. Pärast paaritunnist jagelemist ja vaidlemist, sorteerimist ja pakkimist ning viiteist minutit Siimu ja Janeki tõhusat tööd asus Rudolf koos seitsme naisega teele.
Mul hakkas vahepeal lausa Rudolfist kahju, ainuke mees seltskonnas ja ei mingit sõnaõigust – kingad, kalorid, küpsetamine, sisekujundus – ühesõnaga kõik naiselikud teemad, mis üldse välja on mõeldud, said juba poolel teel lahatud. Vaene mees! Vana kooli auto, mitte selline rääkiv nagu K.I.T.T. Oleks ta rääkida osanud, siis ma usun, et Kai paksuse jutu peale oleks ta küll õudusest oigama hakanud. Rudolf ei hakanud oigama, ma tegin seda solidaarsusest tema eest.
Ja tegelikult, isegi kui Rudolf oleks tahtnud rääkida, siis vaevalt me oleks talle suuremat sõnaõigust teemade valikus andnud. Üks mees ei saa kuidagi seitsme naise vastu, isegi seitse meest ei saa seitsme naise vastu, nende jutud vormelist, hobujõududest ja korvpallist lämmatatakse juba eos. Nii ka Rudolf, vapra mehena, kuulas vaikides ära kõik kõige olulisemad klatšiuudised ja sõitis veidike kiirustades sadama poole.

Mul on hea meel, et Hiiumaale ei vii sild. Kuidagi hoopis erilisem tunne on seista praamijärjekorras, vaadata teisi reisijaid ja oodata, et keegi käega viipaks ja praamile laseks sõita. Selline mõnus turisti tunne tekkis, nagu läheks päris välismaale. Nii igav oleks kui Hiiumaa oleks kogu aeg avatud – see tähendab, et istud autosse ja paari tunni pärast oledki kohal. See oleks peaaegu, et sama igav kui Tallinn-Tartu maanteel sõita ja eriline tunne kaoks ka ära. Välismaale ei vii otseteed. Välismaale tuleb minna lennuki või laevaga. Just nagu ka Hiiumaale.
Mulle tuli meelde kui vanaema rääkis oma esimesest laevasõidust Rootsi. Kuuekümnendatel ei avanenud igaühele raudne eesriie ja see oli suur asi. Korraga oli su ees valla välismaa, värviline nagu pildiraamatus ja teistsuguse lõhnaga. Kõik tundsid muret, kuidas üks umbkeelne Venemaa kolhoosnik korraga sellise reisi täiesti üksinda ette võtab, kuidas ta hakkama saab, kuidas ta teab, kuhu minna, mis saab siis, kui keegi teisel pool laevale vastu ei tule. Keelt ei oska ja teed ka ei tea. Lõpuks võttis vanaema vähemalt nii palju targemate, sama vähe reisinud nõukaaja inimeste nõu kuulda ja kirjutas endale märkmikusse venna aadressi ülesse. Igaks juhuks.
Ei olnud ju mobiiltelefone ega muid moodsaid sidevahendeid, reis oli ammu ette planeeritud ja kokku lepitud, kaugejaamast välismaa kõnegi tellitud. Kohale pidi aga vanaema üksinda jõudma. Aga vanaema ei löönud millegi ees põnnama, ega ta siis mingi toalill ei olnud, kes üksinda suures maailmas hakkama ei saa. Teised on meredel seilates laevu röövinud, maid avastanud ja kogemata isegi mandreid, tema ei saa siis korraga Rootsireisiga hakkama. Justkui tegelikult oleks üldse midagi viltu saanud minna. Ega siis laev pole liinibuss, et astud vale laeva peale ja üles ärgates oled Rootsi asemel hoopis Austraalias. Loomulikult jõudis ta kohale ja sadamas ootasid ees tuttavad näod nii nagu kokku lepitud.
Jah, laevareis on eestlasele erilise tähendusega. Valge laev, olgu ta suur väike, uhke või armetu, viib maailma avastama, vastu seiklustele, avab uksed, mis muidu oleks suletud. Kõik see ei saa olla liiga kergesti ligipääsetav, sild põletaks ära maagia, puhuks nelja tuule poole laiali ootusärevuse ja põnevuse.
Seiklustesse ei vii sild. Heal juhul saab sinna läbi kuldvõtmekesega kinni keeratud ukse, äärmisel juhul tuleb järgneda valgele jänesele, halvimal juhul viivad sinna laevad, aga mitte mingil juhul ei vii sinna sild.


PS! Kuna tegu on siiski mustandiga, siis igasugu vigadele ei tasu väga suurt tähelepanu pöörata:))