Monday, May 24, 2010
Spunki otsides
Rahva "tungival soovil" natukene Spungi-juttu:DD
I
Ma olen äärmiselt rikas. Mul on väga palju asju.
Mul on 65 paari kingi. Janekil kusjuures 12 - tema viimased papud torkavad kingariiulis silma nagu säravvalged esihambad (isver, kui palju jalanõusid ühel mehel võib olla?). Mul on üks mees. Üks koer. Kaks kassi. Üks puuk oli ka, aga temasse ei olnud ma eriti kiindunud, sest tema klammerdus minu külge rohkem kui ma oleksin tahtnud ja mul oli täitsa hea meel kui ta kadus.
Mu on ka perekond ja palju sõpru. Teistsugustest tõsisteni. Aga nad on olemas. Alati. Sest nad on harjunud olemas olema, nad on harjunud, et mina neil olemas olen, nad on harjunud, et on kelle üle naerda ja kellega naerda. Mina olen ka harjunud nendega.
See ei ole veel kõik. Mul on veel asju.
Kodu. Kodu on mul ka. Jah, seda on ka tõepoolest vaja. Armastus, viis erksat meelt ja maailm minu ümber pealekauba. Oleks äärmiselt rumal olla rahulolematu! Ega ma väga ei olegi. Kui, siis ainult väga natukene.
Mul on äärmiselt tugevalt välja arenenud kriitikameel ja sarkasmihammas. Ma ise ei tahagi niivõrd sarkastiline olla, aga mu sarkasmihammas hakkab justkui torkima, torkab mind nii valusasti, et ma kohe ei saa keelt hammaste taga hoida. Ma ei saa sinna midagi parata, et need meeled mul nii erksad ja nii tugevalt välja arenenud on.
Samuti on mind õnnistatud väga tugeva annuse lapsemeelsuse ja naiivsusega. Täiesti sinisilmselt võin ma teistele rääkida, et meid ümbritsevad inglid ja päkapikud toovad kingid ja kuskilt jälgib meid jumal. Aga mulle ei meeldi kui mind peetakse rumalaks.
Sest ma ei ole rumal. Pigem selline enne-küsin-siis-mõtlen-tüüp. Tegelikult ma ju tean, et lõvi ja tiiger ei ole üks ja sama, ometi ei takista see mul küsida, kas lõvi on isane ja tiiger emane. Ma ju tean, et lehmad on emased, ometi ei takista see mul küsida, kust te teate, et nad kõik emased on.
Või siis selline teen-suu-lahti-igal-pool-ja-mõtlemata-ning-võin-nii-liiga-palju-infot -vales-kohas-poetada-tüüp. Ega ma siis pahatahtlikult või meelega oma kolleegi lapsele teada ei andnud, et ta isa kogemata tillukese orava parematele jahimaadele saatis. Järgmisena teatan ma kindlasti mõnele tillukesele tüdrukutirtsule, et jõuluvana ei ole olemas (kuigi jõuluvana mitte-olemasolu ei ole mulle keegi tõestanud, sest päkapikkudesse ma ometigi usun). Mul lihtsalt kohe kukub kõik sedasi välja.
Õnneks pole ma ainuke „rumal“ – selliseid on minu tutvusringkonnas veel teisigi. Pole üldse harv juhus, et mehed juhtuvad pealt kuulma, millised on minu ja Kerle arvates valuveljed ja millised tavalised (kuidas neid nüüd kutsuti? Kilbid? Saate aru ju küll, mida ma mõtlen?) ja kuidas neil vahet teha. Me oleme isegi üht konkreetset autot observeerides püüdnud meestele musta valgeks rääkida, sest meie loogika rääkis teist keelt ja me ei tahtnud mitte meeste tarkusele järgi anda. Meie diskussiooni ja selgitustöö katkestas lõpuks kellegi hüüe:
„Naised, uskuge oma mehi. Mu autol ON valuveljed!“
Oeh, kui piinlik! Ja vaene mees, kelle autot me analüüsisime, ta oli kindlasti oma valuvelgedele kulutanud tuhandeid ja tuhandeid kroone ning siis kaks maailma kõige targemat naist püüdsid kogu maailmale selgeks teha, et sellel autol küll valuveljed ei ole. Ikka juhtub!
Kerle ja Kai klassikalised teadmised lennuki keskmisest kiirusest ületavad isegi minu tiigri-lõvi-momendi. Mingil põhjusel oli Kail ilmtingimata vaja teada, mis on lennuki keskmine kiirus. Sellest tekkis tema ja Liina vahel lausa kuum vaidlus, kui Liina oli Kai juhtme totaalselt krussi keeranud, kuigi Liina üritas selgitada, et autoga sõidab Rumeeniasse päeva ja lennukiga mõned tunnid, siis ei saa mõlema kiirus olla sarnane, andis Liina alla. Ta on üldse vahetevahel blondidega suhtlemisel kuidagi kärsitu. Kai püüdis oma ca 160km/h- faktile toetust saada Kerlelt, mille peale Kerle ta välja naeris:
„Pähh, isegi mina tean, et no miski 200-300 kilomeetrit tunnis ta ikka lendab!“
M.O.T.T.
Kuid kas pole tore, et hoolimata oma peaaegu/juba/alles 30. eluaasta verstapostil õpime me iga päev midagi uut, ammutame uusi teadmisi ja kogume informatsiooni uute vaidluste alustamiseks? Kas pole tore, et me anname üksteisele põhjust end teistest targemana tunda (No kuidas ta seda ei teadnud? No mina küll tean! See on ju nii loogiline! Ah ju ma siis olen lihtsalt väheke teravam pliiats nende seas.)? Ja me ei ütle kunagi üksteisele otse välja, et me ennast teistest targemaks peame. Me püüame lihtsalt üksteisele alati maailma kõige targema mulje jätta. Igaüks meist teab ju sisimas, et just tema on kõige targem, ilusam, osavam ja andekam. Sellisest loomulikust asjast ei tule kogu aeg ja kõva häälega kõigile pasundada.
Jah, mind on tõepoolest paljuga õnnistatud!
II
Niisiis...on selge, et ma olen inimene, kellel on väga palju asju. Väga palju andeid. Väga palju teadmisi. Väga palju veel õppida ja avastada. Ma unustasin mainida veel vaid ühe pisiasja. Ma oman vist ka ühe tubli annuse kiuslikkust ja riukalikkust. Kuidas muidu sai mulle pähe tulla mõte pista seitse erinevat naist Rudolfisse (see on mu auto! Hellitavalt Ruuuuuudi, kui ta on hea auto olnud ja end ilusasti ära parkinud ilma teisi omasuguseid riivamata) ja minna Spunki otsima? Janek tegi kodus suured silmad:
„KEDA otsima? Spunki? Mis mõttes?“
„Otseses – ME lähme tšikkidega Spunki otsima!“
„Ei noh, Spunki,“ turtsus ja torises ta, „selle asemel, et midagi oma mehega koos teha, läheb tema Spunki otsima...“
Aga Janek tunneb mind juba nii hästi, et ta teab, kui mina midagi pähe võtan ja tahan, siis mind ei ole mõtet takistada ega ümber veenda. Mina tean, mida mina tahan! Ta on õppinud minuga mitte vaidlema, ma ei jäta niikuinii enne järgi kui minu tahtmine peale jääb. Targem on juba kohe mu ideedega leppida. Ja seekord tahan mina tšikkidega minna Spunki otsima. Ja mitte ainult – meie reisi eesmärgiks saab ka Spunk ülesse leida. Torises see Janek mis ta torises, lõi lõpuks käega, vaatas mind küll korraks sellise näoga, et ega sa ikka päris normaalne ei ole, kuidas sa enne abiellumist seda nii hästi varjata oskasid, aga teadis, et vaielda pole mõtet.
No jah, mina võisin ju teada, et ma lähen Spunki otsima ja Janek võis ju selle teadmisega leppinud olla, nüüd oli vaja kokku komplekteerida see seltskond, kellega ma tahan Spungijahile minna. Ega siis sellist vastutusrikast tegevust ei saa igaühega ette võtta.
Kai? Absoluutselt kindlasti. Siis saab vähemalt kõik eksimused, apsud ja äpardused tema kaela ajada, sest kõik apsud, äpardused, eksimused ja naljakad seigad juhtuvad alati Kaiga.
Liina? Hmm...tema ju kindlasti ei taha tulla. Või ei saa. Või ei lasta. Ei, saagu mis saab, Liina peab tulema – tulgu tagasi tavainimeste hulka, tagasi juurte juurde. Liinasse peab saama natuke erksust ja vürtsi ja särtsu süstida – elu on peolaud, selle ääres on patt nälgida!
Maarja ja Kerle! Kindlamast kindlam. Nii on blondid ülekaalus. Ja ma pean enda tagalat igaks juhuks kindlustama. Ma tean küll, millised vaidlused meid ees ootavad. Ja mulle on vaja liitlasi, kes ka mõnikord arvavad, et tiiger ja lõvi on abielus.
Roosi – ja tema ka. Kedagi igas mõttes kaine mõistusega on alati seltskonda vaja.
Nii, ja siis kindlasti Tiia. Selles pole kahtlustki. Mulle meeldib tema karm olek ja veidike käre hääl, otsesed väljaütlemised ja julgus olla täpselt see, kes ta on. Ilma igasuguse teeskluseta. Tema ja Roosi on head näited sellest, et vanus on vaid number, mõlemad on minust viisteist (kujutate ette kui palju see on!) aastat vanemad, kuid sellel ei ole mingit tähtsust. Hingelt, välimuselt ja olekult on nad sama noored või vanad kui mina.
Ongi seltskond koos!
Kerle pehmeks rääkimine läks libedalt, nagu lepase reega: „Juhuu! Ma lähen reisile. Aga mehed, kuhu nemad jäävad? Janek laseb sul üksi minna või? Lõpeta ära, mis ta siis teeb?“
„Kodus on. Naudib. Vaatab telekast neid saateid, mis talle meeldivad, mitte neid, mis meile. Puhkus ühesõnaga. Aga kuule, Siimul on ju ka hetkel puhkus. Nad võivad ju lausa ühineda?“
Mõeldud-tehtud. Kerle peale võib alati loota. Tema juba peost ära ei ütle, vahet ei ole mis kummalise nime all seda serveeritakse. Tõeline truu peoloom ja kaaslane.
Maarjaga läks peaaegu, et sama lihtsalt.
„Ega me ometi telgis magama ei pea. Ma ei ole väga telgisõber.“
Kuidas ta sai nii naiivne olla, ma poleks teda kutsunudki kui oleks plaaninud rabamatka või kohtingut metsiku loodusega. Oleks lausa tahtnud näha Maarjat oma kingakestes ja kleidikestes mööda laukaid ja mülkaid seiklemas. Ma võin kiuslik olla küll, aga mitte nii julm. Ööbimismured lahendatud, oli Maarjagi pehmeks räägitud.
Kai oli natuke jonnakam.
„Ei tea, kes veel tulevad? Ma ei tunnegi neid ju nii hästi. Äkki mõni teine kord? Ja ma ei tea, kelle juurde ma lapse jätan. Ma pean natuke mõtlema....“
Tüüpiline Kai, tegi end lihtsalt natuke põnevaks. Viieteist minuti pärast helises telefon, rohkem ei viitsinud Kai põnev olla:
„Kuule, ma ikka tulen ka. Ma saan lapse mõneks päevaks ema juurde viia.“
Roosi oli nõus kohe tulema, temal on lausa autos kõik varustus telgist kummikute ja peokleidini olemas. Tema oleks olnud nõus kohe esimese praamiga Hiiumaale ajama panema. Ka Roosi peale võib alati loota.
Ma ise kujutasin ette, et Tiia pehmeks rääkimine võtab natuke kauem aega. Mitte et ta ei tahaks tulla, selles pole küsimus, teda lihtsalt kutsutakse alati ja kogu aeg igale poole. Väga raske on tema puhul tabada see üks ja ainus sobiv nädalavahetus. Tiialikult lappaski ta kõigepealt oma paksu märkmiku läbi, sobras ajukäärudes ja mälusoppides, aga ei! mitte ühtegi teist üritust tal samal ajal plaanis ei olnud.
„Täitsa vedas kohe. Mul järgmisel nädalal on venna sünnipäev ja siis me pidime sõbrannaga mustikale minema, aga see nädal on täiega vaba. Uskumatu! No muidugi ma tulen!“
Liina jätsin ma endale lõpuks magustoiduks. Alguses tuli see, mis tulema pidi:
„Ei ma ei tea ikka, ma ei tunne neid...“
„Ära jama, Kai tuleb ka, teda sa ju tunned ja mind ka!“
„Jaa, aga ikkagi...Ma ei tea...Mul on tegelikult nädalavahetusel trenn, pidime Rafikuga koos minema...“
See suund tuli kiiresti lõpetada ja ma katkestasin ta mõtte-ja jutuvoolu: „Tead, Rafikuga oled sa koos olnud kogu aeg viimased kaks aastat. Ütle mulle, kuna sa viimati oma sõbrannadega koos olid? Kuna sa viimati tegid midagi, mida sa ise tahad. Või sa ei taha meiega enam läbi käia? Kui nii, siis on teine asi...Ütlend kohe!“
„Eeeiiii, mitte seda, ma lihtsalt ei tea, mis Rafik...“
Katkestasin ta uuesti: „Arvesta, et varsti ei kutsu sind keegi enam kuhugi kaasa. Keegi ei viitsi sind paluda ja anuda. Ja sulle ei jäägi mitte kedagi teist peale Rafiku. Tule natukenegi koorest välja!“
„Mis mõttes koorest?“
Korra tundus mulle, et mu mõjutamisetaktika läks vist veidike viltu: „Hea küll, hea küll...jätame selle. Ütle, et sa ei taha ühest lahedast sõbrannade reisist osa võtta?“
Õnneks suutis Liina otsustada enne, kui olin juba peaaegu alla andmas. Ma sain aru, et talle ei mõjunud eriti spungijahi-teema, talle ei meeldi sellised lapsikused ja mõttetused, aga hoolimata sellest otsustas ta siiski, et ühineb meiega.
Ja nii saigi seitsme „25+“ tütarlapse reisplaan paika pandud. Start reede õhtul 16:30 Ussisilmast. Esimene peatus Hiiumaa. Edasi? Miks nii kaugele üldse mõelda, miks oma pead selliste asjadega vaevata? Mina ju ei tea, võib olla leiame me spungi juba esimeste kadakate vahelt. Või praamijärjekorras.
Mina tõesti ei tea...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment