Jah, muinasjutt sai läbi

Eile, kui siis selguski, et auto on otsad andnud (mis laias laastus tähendab, et me ei saa metsast kuidagi liikuma, sest sinna ei käi väga ühistransporti), naersin ma, et noh nüüd enam küll enam hullemaks minna ei saa. Selgus, et elu kuulas pealt ja võttis väljakutse vastu.

Mul oli tänaseks 1.aprilliks isegi jube vaimukas (vähemalt enda arvates) petupostitus valmis kirjutatud, aga kui ma siis õhtul vaimselt kokku varisesin, Marekit teadlikult provotseerisin , olin kaotanud täiesti kontrolli oma käitumise ja mõtete üle ning kui me siis veidi hiljem (pool)rahulikult arutasime, kuidas edasi minna, ei tundunud pilapostitus enam sugugi vaimukas. Võib-olla järgmisel aastal.

Nagu te olete aru saanud, siis ma ei kirjuta Marekist blogis juba mõnda aega, ega ka Mr.Poppinsist. Põhjus selleks on üsna argine. Me oleme küll püüdnud ja proovinud, kuid rahamured ja üksteisest eemal olek on meid viinud sellesse punkti, kus me oleme üksteise kõri kallal nagu kass ja koer (või siis nagu keegi ütles siin ühe postituse all, et kass ja koer saavad läbi, aga nemad mehega mitte) ning süüdistame teineteist.  Ida pärast oleme me püüdnud suhet toimima saada uuesti, kuid ausalt öeldes, on Ida näinud vaid tülitsevaid ja stressis vanemaid. See ei ole ka tema suhtes aus. Niisiis jõudsime me eile õhtul ühisele arusaamisele, et meie teed lähevad kahjuks lahku. Nii on kõigile parem. Ma olen seda päeva kartnud (ja eks see on ka üks depressiooni põhjuseid) ja nüüd on see päev käes. Meie abielu jõudis kesta kaheksa ja pool aastat. Ma usun, et ta oleks kauem kestnud kui ei oleks eelmise aasta sündmusi juhtunud, ja eks ma muidugi teeks palju asju praegu teisiti, kuid tagant järele targutamine ei aita. Meie muinasjutt sai läbi.  Jäävad ilusad mälestused. 

Samamoodi saab otsa poe muinasjutt. Ma püüdsin, ma tõesti püüdsin, kuid kuna poe avamine sattus väga halvale perioodile, siis ei ole mul olnud aega endaga tegeleda. Mu depressioon on süvenenud, kuid ma ei ole saanud seda ravida. Tänu eilsele kokkukukkumisele sain ma aru, et pean esmalt tegelema iseendaga. Et mul aga ei ole kedagi võtta, kes sel ajal poega tegeleks ja ma ei saa lihtsalt panna poe uksele silti "suletud kuuks ajaks haiguse tõttu" (iroonilisel kombel on mu naaberpoe uksel just selline silt, sest poe omanik suri haiguse tõttu) ning eeldada, et kuu aja pärast kliendid uuesti poe ukse taga järjekorras on. 

Ning et ikka allakäik oleks täiuslik, siis otsustasin ma, et mulle aitab kannataks olemisest, paljud suhted on niikuinii segased,siis tuleb ka üks ebameeldiv tee ette võtta. Nii nagu oleksin kohe pidanud. Võib-olla oleks ka see lahutusest päästnud, ma ei tea, aga ma tean, kuhu paljud minu närvid jäid.

Mis ja kust meist edasi saab, seda ma veel ei tea. See on ka üks põhjusi, miks Ussipesa välja üürime. 

Vot sulle siis aprilli nalja. Ei tasu elule väljakutseid esitada. 

Kommenteerimisel palun mõistvat suhtumist.