Kuna ma ikka toon vabanduseks, et ostetud tossud on väikesed ja tennistega ei saa joosta, otsustasin ma eile vähemalt natuke kõndida. Sain teada, et Ida lasteaeda on poest 4,04km, mul kulus selleks 54,34minutit ja ma põletasin 216kcal. Kui ma vaatan oma “love handle’eid”, siis peaksin ma päevas põletama VÄHEMALT 2160 kcal, aga no hea küll asi seegi.
Igatahes olen ma selle VÄGA lühikese “trenni” perioodi järgi aru saanud, et jooksmine on ikka sada tuhat korda raskem kui ma oleksin kartagi osanud. Miks see füüsiliselt nii raske on? Miks ma suudan ilma probleemideta jalutada neli km ja suudaks veel teist sama palju (isegi rohkem, sest talvel ma ju siin “palverändasin” pea 16km), miks ma suudan rattaga sõita, aga vot peale ühte kilomeetrit jooksist tunnen ma, et kops ja maks on kohad vahetanud ning ilma liialdamata ON mul veremaitse suus?
Edasi loe SIIT.
Olles ka ise see inimene, kes jooksmist vihkas ning kes polnud peale keskkooli lõppu kordagi vabatahtlikult jooksma läinud, otsustasin ma 2 aastat tagasi jooksmisele siiski võimaluse anda. Tõmbasin endale telefoni Ease into 5K jooksuäppi ning hakkasin proovima. Eelmine suvi sai 10K äppi abiga ka elu esimesed 10km maha joostud. Ma poleks tappes ka arvanud, et see minu puhul võimalik võiks olla.
ReplyDeleteEhk et ma mitte isegi ei soovita, vaid kohustan sind ka endale jooksuäpp tõmbama, et siis selle abiga step by step enda jooksuvormi lihvida. Kuna esmalt alustad vaid 30 sekundiliste jooksuintervallidega, siis ei ole ühegi trenni lõpus hing paelaga kaelas ega süda paha ning seetõttu suudad üha järgmisi ja järgmisi jooksutrenne ette võtta, sest sealt saadav emotsioon on puhtalt positiivne ja iga trenni lõpus tunne, et järgmine kord suudan ehk rohkemgi pingutada.
Ja soovitan sul kindlasti jälgida oma jooksu tempot, et sa liiga entusiastlikult kohe nullist sajani ei kiirendaks, sest kui juba valge võru ümber suu on, siis treenid anaeroobses tsoonis ning pikal jooksutreeningul teeb see pigem kahju kui kasu. Aga edu jooksurajal! :)