Sees vs väljas

Minu sees on kõik kuidagi nii segane, ma ei tea, miks ma midagi teen ja käitun; kuidas oleks õigem minna edasi ja kus; kellega; miks mind ärritavad pisiasjad, mis mind kunagi varem pole ärritanud, kuna ja kas see lõppeb; kas ja kellega oma muresid jagada; kuidas võidelda ja palju; kellega; kas ma võidan selle võitluse. Mu pea huugab küsimustest. Sadade küsimuste seas kummitab mind üks kommentaar. Midagi sarnast, et Eveliis ei talu läbikukkumist. Ma ei suuda seda mõista. Mida see tähendab? Jah, ilma võitluseta pole ma kunagi alla andnud ning mulle meeldib moto "the impossible is often the untried", aga see ei tähenda seda, et ma peaga vastu seina jookseks vaid selleks, et midagi kellelegi tõestada. (Kas te teate, et näiteks lauamänge/viktoriine mängides pole võit mu jaoks kunagi oluline olnud?)

Mu sees on nii palju segadust.

Väljas pole aga segadusest jälgegi. On olnud imeline nädalavahetus. Kummaline, nagu paralleelmaailm, kus hirme, probleeme ja muresid ei eksisteeri. Laupäeval võtsime me Idaga osa iga-aastasest nukuvankrite ja kolmerattaliste paraadist, saime tuttavaks vahva Eesti-Poola paariga, kellega koos Norra (ja Eesti ning Poola) eripärade üle naerda, pühapäeval käisime ratastega sõitmas. Mind ajab naerma, kuidas veel aasta tagasi Norra pühapäevad mind hulluks ajasid, nüüd leian ma, et pühapäevad on kõige toredamad päevad nädalas. Asjad muutuvad. 

Selline mu elu hetkel on. Osa päiksepaistet ja osa pilves selgimistega.