Mul on viimasel ajal hirm Mareki terve mõistuse pärast. Ta on hakanud segast peksma. Üks õhtu rääkis ta mulle, et lasku ma tal ometi Idat poputada ja hellitada, "seni kuni ta mind veel vajab". Kuna ma ilmselt vaatasin Marekit nagu oleks ta kuu pealt kukkunud selgitas ta, et noh varsti ju kolib Idat kodust välja ja tahab ise otsustada.
Minu maailmas saab Ida sügisel ALLES kolmeseks, Mareki maailmas saab Ida VARSTI JUBA 18 ja ei vaja meid enam. Ma siis lohutasin teda, et vaadaku meid - keskealised ja ikka ei saa hakkama, et küll see Ida meid ka vajab ka edaspidi, aga Marek oli lohutamatu. "Ja kujutad sa ette, kui ta on 18, olen ma 60! ja see on VARSTI!" Jällegi ei suutnud ma mõista, kuidas see 15 aastat nii varsti on, aga no mis ma vanema inimesega ikka vaidlen. Mõtlesin, et last ta siis poputab pealegi. Enne kui vanaks ja nõrgaks jääb nagu ta mulle elavalt ka etendas.
Minu maailmas saab Ida sügisel ALLES kolmeseks, Mareki maailmas saab Ida VARSTI JUBA 18 ja ei vaja meid enam. Ma siis lohutasin teda, et vaadaku meid - keskealised ja ikka ei saa hakkama, et küll see Ida meid ka vajab ka edaspidi, aga Marek oli lohutamatu. "Ja kujutad sa ette, kui ta on 18, olen ma 60! ja see on VARSTI!" Jällegi ei suutnud ma mõista, kuidas see 15 aastat nii varsti on, aga no mis ma vanema inimesega ikka vaidlen. Mõtlesin, et last ta siis poputab pealegi. Enne kui vanaks ja nõrgaks jääb nagu ta mulle elavalt ka etendas.
(Meie suurim erinevus on kusjuures see, et mina ei mõtle absoluutselt vananemise peale, st siiani ei ole mõelnud, aga nüüd tänu vanaisa haigustele on mul natuke hirm tekkinud küll.)
Paar päeva hiljem sõitsime me autoga ja Marek vaatas heldinult Idat. "Tead, sa oled ikka nii nunnu praegu," ütles ta. Ida pilgutas oma vasikasilmi ja ütles "jaaah".
"Varsti saab see ilus aeg otsa," jätkas Marek. Ma pidin saiatüki kurku tõmbama.
"Milline ilus aeg?" küsisin ma ehmunult ja püüdsin meenutada, kas Marek on viimasel ajal kusagilt kõrgelt kukkunud. Alles me olime väsinud, magamata, stressis, vihased, tüdinenud. Kas see on see "ilus aeg", mida ta silmas peab?
"Jah, see ilus aeg, kus ta on selline nunnu ja tilluke," vastas Marek. Tundus, et ta ei mäleta tõepoolest midagi väsinud, magamata, stressis, vihane, tüdinenud olekust. (Ma soovitan tal siis blogi lugeda mälu värskendamiseks.)
"Püha issanda jumal, sa ajad mulle hirmu peale," hüüatasin ma. "Mis sa järgmisena ütled? Et beebid on nii armsad, et tahaks veel ühte?"
Marek naeris. Ma siiralt ja südamest loodan, et see tähendas "ei".
Minule tuleb kananahk peale kui ma mõtlen:
1)rasedusest (lugege emotsioone 1-100)
1)rasedusest (lugege emotsioone 1-100)
2)sünnitusest (APPI!)
3) magamatusest
4) lapsenutust (mitte jonnist, vaid igasugu gaasidest jm vaevustest tingitud nutust).
Ja teate mis on veider, ka imetamisele mõeldes tuleb mul kananahk peale (prrr!)
Viimasel ajal on beebisid sündinud/sündimas päris palju, kuid mina tunnen, et kogu beebindus läheb minust ikka suure kaarega mööda. Ma vaatan beebide pilte ja ei mõtle "awwwww". Okei, tegelikult valetan, beebide PILDID on armsad, aga beebindus laiemalt...not so much. Mind ei huvita ja ma olen siiralt õnnelik, et Idast on kasvamas juba inimene, kes VARSTI ise hakkama saab ja meid ei vaja. Minu suurim hirm ei ole vanadus, vaid olekski rasedus. Ja seda ütlen ma ilma liialdamata.
Jah, rasedusest on ka ilusaid mälestusi. Selliseid. (Ilma raseduseta poleks ma vbla maailma ägedaima fotograafi Efkaga tuttavaks ka saanudki?)
Aga ka nädalate kaupa selliseid mälestusi. Võrratu haiglatoit ja haiglas veedetud päevad. Inimesed tulid ja sünnitasid, läksid koju. Vaid mina jäin.
Ja selliseid mälestusi. Ahh, kuidas ma saaksin unustada neid armsaid jalakesi. No te vaadake neid nunnukesi! Just sellised nägid mu nunnukesed välja kui ma Idat püüdsin enda seest välja meelitada. Ta ei tahtnud tulla.
Ja lõpuks sünnitus. Öelge mida tahate, aga MINU JAOKS ei ole sünnituses MITTE MIDAGI imelist, ilusat ega loomulikku (ma jagan oma arvamust ka värskes"Üheksas kuus"). Kes pole lugenud ja keda huvitab, siis "emotsioonid 97 -100" siin blogis räägivad sellest "imelisest" kogemusest. Kananahk! Ei midagi imelist.
Olgugi, et ma tõepoolest olen ära unustanud kui õudne see tegelikult oli, siis uuesti ma oma mälu värskendada ei tahaks. Ma mäletan vaid, et kui ma enne sünnitust mõtlesin, et "mis mõttes keegi pärast mind veel nõeluma hakkab", siis peale sünnitust tundus see osa protsessist nagu udusulgedega kõditamine. Sellest mälestusest mulle piisab.
Jah, ilus aeg kõik see kokku. Ilus aeg, mis VARSTI otsa saab. Dziisus!
(ma siis igaks juhuks ütlen, et kõikidest õudusest, piinadest, magamatusest, stressist hoolimata ma SOOVITAN emaks saada. Emaks olemine on võrratu.)
Mu meelest lapsed vanuses 4-10 on kõige lihtsamad ja toredamad "vanemdada". Nad on siis energilised ja rõõmsad, tahavad head lapsed olla ja ema aidata, neid huvitab kõik, nad usuvad iseendast, teistest inimestest ja maailmast põhiliselt head.
ReplyDeleteTeismelistega on kah tore näha, kuidas lapsest hakkab iseseisev inimene saama.
Muidugi on ka erandeid ja mõni laps on oma vanematele tõsine väljakutse igas eas :).
Aga sünnitus ja magamata ööd lähevad päris ruttu meelest. Ja teine sünnitus on üldjuhul palju lihtsam ja kiirem kui esimene!
Tegelikult arvan ma, et igal eal on oma head ja vead, aga see 0-3 on ikka täitsa kurnav, ja mina võtan mütsi maha iga vanema ees,kes saavad hakkama väikese anise vahega lastega. Mu jaoks on see arusaamatu ja müstiline oskus/võime/anne
DeleteSeda oli kuidagi väga kurb lugeda :( Kahju, et sa ei oska nautida seda imeilusat aega, sest su mehel on küll 100 % õigus :)
ReplyDeleteKallis anonüüme, ka mul on kahju lugeda, et kuidagi jätsin ma mulje, et ma ei naudi hetke. Küll ei naudiks ma uuesti rasedust, sünnitust ega beebindust
DeleteSellisel juhul vabandan, tekstist jäi tõesti mulje, et väikelapsega koos elu on piinakamber :P Ilmselt sain mõttest valesti aru. Terve laps on lihtsalt suurim õnnistus, mis ühel inimesel saab olla ja hirm lapse elu ees paneb nii mõndagi ümber hindama :) Iga päev lapsega on suurim kink, ka siis kui magada ei saa.
DeleteEi noh, paras piinakamber ta ju on ka tõesti aegajalt, ja ma olen ka öelnud, et arvasin varem, et ei taha üldse lapsi, aga tänasel päeval ei saaks ma olla õnnelikum, et Ida olemas on.
DeleteMinul on kaks last, aga Eveliisi selle postitusega olen küll väga nõus. Ma pigem väga ootan seda aega, kui nad suuremaks saavad, et siis läheb elu veidikegi kergemaks.
ReplyDeleteEnda kogemuse põhjal võin purustada mitu müüti. Esiteks see, et teine sünnitus on kergem. Minul oli raskem, olgugi et läks natuke kiiremini. Kuid kuna laps ei tahtnud kuidagi ise välja tulla ja 2 nädalat läks tähtajast üle, siis tuli sünnitus esile kutsuda. Kui aktiivne sünnitus pihta hakkas, sain hakkama 2,5 tunniga, kuid lapsel hakkasid südamelöögid kaduma ja kuna ma ise teda välja pressida ei jaksanud (4200 g, ligi kilo raskem kui mu esimene laps), siis tiriti ta lõpuks vaakumiga välja ja ma kaotasin peaaegu liitri verd, õmmeldi üldnarkoosis... Hemoglobiin, mis ennegi oli madal, langes 59 peale ja oleksin peaaegu vereülekannet vajanud.
Säh sulle kergemat teist sünnitust.
Teiseks: öeldakse, et kui üks laps ei maga hästi, no küll siis teine magab. Kohtasin palju sellist arvamust. Tegelikkuses on teine veel kehvem magaja kui esimene, kes tegi terve esimese eluaasta vaid 30-40 min pikkuseid päevaunesid ja ärkas öösel iga paari tunni tagant. Suurem laps hakkas öö läbi magama 3-aastaselt. Siis sündis teine, kes praeguseks on 5-kuune. Ma ei julge unistadagi, millal tuleb see aeg, millal jälle natuke magada saab. Lapsehoidjatega on meil lugu äärmiselt kehv, peame põhiliselt ise hakkama saama.
Lapsed on toredad ja armsad, aga need esimesed eluaastad ja eriti sellega kaasnev pidev magamatus on ikka päris ränk.
Mul Härra on viiendat maininud ja olen isegi sellele tõsiselt mõelnud. Nii tõsiselt, et üritanud viiendat järgmise viie aasta plaanidesse mahutada. Mulle meeldib rase olla, meeldib sünnitada, meeldib imetada ja meeldivad beebinduse esimesed 2 nädalat, aga sealt edasi... Njaah. Kui keegi garanteeriks, et viiendal pole gaasivalusid, ta magab sünnist alates terve öö ja hambad tulevad ka märkamatult, siis oleks uks talle avatud, aga praegu, kus ligi 8 aastat magamatust alles hakkab mööduma, ei aitäh. Ehk tulevikus, kui Härral on töö- ja pereelu tasakaalus, siis saaks tema ka esimest korda "nautida" lapse esimesi eluaastaid. :D
ReplyDeleteMul on ka täiesti foobia lapsenutu peale. Nii kahju tunnistada, aga nii see on.
ReplyDeleteMa õnneks olen need kohutavamad nutud unustanud ja Ida ei ole väga nututüdruk (ptüi,ptüi,ptüi), kuid JONN ajab mind küll aegajalt nii hulluks, et tahaks peaga vastu seina taguda
DeleteTäitsa nõus, et beebi-iga on väga raske aeg. Eriti esimese lapse puhul. Ja natuke kurb on lugeda, kui inimesed reklaamivad seda kui elu parimat aega ja suurimat naudingut ja mida kõike veel. Sest tegelikult on väga (ja tõesti VÄGA) paljudele naistele see lapse esimene eluaasta ootamatult raske aeg ja selline "kahju et sa ei oska nautida seda imelist aega"-suhtumine tekitab neis (meis) tunnet, et oleme halvad emad, ei saa hakkama. Just seepärast, et keegi ei julge rääkida, et tegelt on raske ja ei peagi olema kerge.
ReplyDeleteTeine asi on veel jaa see, et on inimesi, kes taluvad lapse nuttu, aga on ka neid, kes ei suuda nutu taustal rahulikuks jääda. Ja magamatusega sama teema - mõni inimene on väiksema unevajadusega kui teine. C est la vie. Ei saa ühte patta panna.
Ma mäletan, kuidas mulle seda ette heideti, kuidas ma "ilusat aega" ei mõista ja halb ema olen. Ja muidugi tundsin ma end halva emana, sest ma olin magamatusest jm kurnatud (ilmselt magamatusest tegin ka avarii, mille kallal samuti leiti et on õige ilkuda). Ma olin mures, miks minul on "funktsiooniveaga laps", kes üldse ei söö, ei maga, miks mul pole kodus printsess, vaid "sitavares", samal ajal kui teistel beebide emadel tundusid olevat musterlapsed. Hiljem on aga välja tulnud, et neil oli vaat et veel raskem, kuid head emad ei näita seda välja, on iga hetk õnnelikud, meisterdavad 24/7 lastega, on emapaatilised, ei vaja oma aega jne.
DeleteMuidugi on ka lapsi, kes on musterlapsed, kuid ma olen ka seda meelt, et tegelikkust ei tohiks liigselt ilustada, sest siis võib reaalsus väga karmilt tabada. Kui aga värske ema teab, et beebiiga ongi raske ja väsimus ning erinevad mõtted ei tee temast halba ema, suudab ta ka seda ilusat aega näha.
Ja tõesti, ma ei suudaks olla õnnelikum, et Ida olemas on (eriti nüüd kui esimesed "killud" hakkavad tulema ja tema arengut on nii põnev jälgida), kuid ei, meie esimesed aastad on ilusate aegade kõrval, VÄGA rasked olnud, nii et mina tahaks nüüd lõpuks ometi magama hakata.
Lähitulevikus. Sest hetkel ärkab Ida JÄLLE 5.45. Nagu vanasti