Aga mis on depressiooniga lubatud? NB. Retooriline küsimus

Viimasel ajal olen ma saanud päris naljakaid kommentaare. 

 1) Mis sul viga on? 

Ma ei tea, kas see on selline laiem küsimus ja puudutab mind kui inimest ning mu eksistentsi üleüldse või teemasid, millel ma blogis sõna võtan (viimati leidsin ma "sõbra" tänu kanepiteemale). Ma ei oska sellele küsimusele tõesti vastata. Laias laastus arvan ma, et mul ei ole suurt midagi viga. Võite muidugi vastupidist tõestada, selleks kommentaarium ongi. Ja tsensuur;) Minu blogis valitseb nõukaaegne tsensuur. Kui mulle tundub, et kommentaar solvab mind liigselt, siis ma kustutan selle ära. Ma ei taha oma niighi väheseid allesolevaid närve liigselt raisata. Anonüümseks tagarääkimiseks on ka palju teisi kohti. 

2) Kas sul mitte depressioon ei pidanud olema, mida sa siis nämmutad oma ilusast elust?

Ma ei tea, kuidas teiste inimestega siin maailmas on, aga minu elu üldjuhul ongi selline, et ühel päeval on kõik imeline ja teisel päeval mitteniivägaimeline ning kuna ma juba sada tuhat aastat olen bloginud nii imelisest kui mitteniivägaimelisest täpselt nii nagu parasjagu tuju on, siis ma ei suuda mõista, miks praegu peaks teisiti olema. Olgu, ma olen "mõõdukas depressioonis", aga kuna see ilmselt tähendab seda, et suures pildis ma ei ole selles staadiumis, kus ma näen ainsa lahendusena nööri ja seebi ostmist, siis nii hirmus ja uskumatu kui see tundub, siis neil päevadel, kus tunnelist ei paista vastutulev rong vaid killuke valgust ma tunnengi paljudest asjadest rõõmu. Ma püüan väga väga keskenduda asjadele, mille nimel pingutada ja näha asju, mis rõõmu teevad. Ja neist ma ka kirjutan. Näiteks eile sain ma kaks pakki. Kaks! Ühes imeilusad kõrvarõngad, teises hea raamat ja lisaks boonusena väikesele Elsale kleidike. Õnnelik laps pidi tähendama õnnelikke vanemaid ja see oligi mu sugulase sünnipäevakink mulle. 

Niisiis andke mulle andeks, et ma masenduses ja musta augu äärel seistas püüan leida tasakaalu, et mitte sinna sisse kukkuda. Ja kui mu blogi muutuks veel depressiivsemaks, siis peaks ma juba blogi pealkirja muutma hakkama. Enesetapu-hotline või midagi sarnast. Ma ei viitsi sellega jamada. 

3) Miks sa ei kirjuta ainult ilusatest asjadest? 

Nagu eelmise punkti all välja tõin, siis minu elu ei koosne kahjuks vaid ilusatest hetkedest. Ei ole kunagi koosnenud. Kõike on olnud ja on siiani. Ma kirjutan oma elust, nii nagu see on. Ja nagu ma aru olen saanud, siis kõik ei saa rahul olla. Kõigile ei saa meeldida. Mina ei ole eriline ilulooja. Ma olen lihtsalt mina ise. 

Neid küsimusi vaadates tekkiski mul  küsimus. Millst siis tohib kirjutada. Kui on depressioon, siis kas kirjutada tohib vaid mustades toonides (sest muidu jätan ma endast ullikese/bipolaarse/ebaadekvaatse mulje) või peaks varjama probleeme ja tegelikkust ning vaid ilublogija olema? 

Aga ilublogija jaoks olen ma liiga kole...