I don’t suffer from insanity, I enjoy every minute of it!

Kui ma reedel arsti kabinetist välja astusin oli mul selline paljaks kistud tunne. Kõlab veidralt, eriti kui ma blogin oma elust ja argipäevast, aga mulle ei meeldi enda kohta isiklikke asju rääkida. Selliseid "diipe asju" - miks sa midagi tundsid, kuidas, kas sa oled mõelnud nii ja naa, miks... Ja siis see teadmine, et keegi analüüsib iga su vastust, et saada teada, kas oled täiesti kuku, natuke kuku või üldse mitte. 

Tegelikult käitusin ma ilmselt valesti. Ma ei vastanud küsimustele päris ausalt, vaid ilustasin asju. Ma ei julgenud endast kõike avada, sest ma ei tahtnud hullumeelne tunduda. "Kuidas sulle tulevik tundub?" küsis arst. Ma oleksin pidanud vastama aegajalt tumedam kui kõige tumedam must, aga vastasin hoopis: "Särav!" (Samas kaine ja mittehull osa minust nii ka loodab ja selle nimel end kokku tahab võtta. Vaesus ja keskpärasus on nii väsitav;)

Igatahes jõudis arst järeldusele, et mul on mõõdukas depressioon, kuid enne mulle suures hunnikus rohtude välja kirjutamist kutsus ta mind nädala pärast tagasi, kontrolli, ning pani mind psühholoogi kiirjärjekorda. Ma kardan psühholooge nagu tuld. Peaaegu sama palju kui hambaarste ja linde. 

"Ja kui tunned, et ilma rohtudeta ei saa kuidagi,siis helista!"ütles ta mulle kui lahkusin. Ma tundsin end ikka natuke hulluna, teisalt aga oli arstil käimine kergendus. Et ma hakkasin probleemi tunnistama ning abi otsima. See ei olnud lihtne. Kuidagi häbi on oma nõrkusi näidata.

Kuid kui mõelda selle nädalavahetuse peale, mis on siiani olnud nagu mõnest koguperefilmist, siis ma saan aru, mille ja kelle nimel ma pingutan. Ma olen nii paganama tänulik, et meil on võimalus elada muinasjutus!

"Puhkama tulid siia vä?"küsis Marek kui ma laupäeval töölt tulin. "Hakka midagi tegema!"

"Mida?"küsisin ma imestunult vastu (silmis küsimus, miks sa mulle veini ei too juba).

"Ma ei tea, riisu, tee lillepeenrad valmis, loo ilu!" Ma vaatasin talle mõtlikult otsa (mõeldes, kuhu see vein siis jääb?).

"Ahjaa, õigus, sa pole ju seda tüüpi naine," andis ta lõpuks alla.

Tema komplimentidest/kommentaaridest saaks varsti tõesti raamatu välja anda. 

Ps: minu sisemine jumalanna ei näidanud üles mingeid erilisi tundeid, ei tantsinud roos hambus tangot ega visanud saltosid, aga sisemine hipster karjus küll vaimustusest kui vanakooli ratta välja kaevasime. Sõitsin kilomeetri ja surin. 30 km linna oleks ilmselt enesetapp.

Klassiõde leidis eelajaloolise Facebooki. Nagu näha hiilgasin ma juba 14-aastaselt vaimukusega. Praegu muidugi oli pigem piinlik lugeda. Võib-olla sama on 20 aasta pärast blogi ja Facebookiga. Praegu olen enda arvates tapvalt naljakas...