Minu petuskeem

Mind on viimasel ajal süüdistatud nii paljudes asjades, millest ma ei oleks osanud undki näha. Ma ei saa veel osasid teemasid kommenteerida ja seetõttu on inimestel hetkel vaba voli mõelda ja kirjutada igasugu asju. Ma luban, et kirjutan sellest  nö oma mätta vaatevinklist kui on õige aeg. 

Küll aga teeb mulle nii metsikult haiget, et mind alatuks petturiks nimetatakse. Petturiks, kes mõtles välja kavala petuskeemi, kuidas inimestelt raha välja pressida, et nende rahade eest Norra kolida ja peale selle varastas paljaks ka Diibi. Ma ei tea, mis inimesed need on, kes niimoodi mõtlevad. Ma ei tea, miks inimesed niimoodi mõtlevad. Ma ei tuleks selliste asjade pealegi. Olgu, ma pean tunnistama, et nEST avamine sattus tõesti halba aega, kogu selle laimukampaania keskele, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ma hakkasin selle projekti peale mõtlema eelmise aasta sügisel, ma teadsin, et märtsis lõppeb mu emapalk ja suure tõenäosusega ei taha (ei saa) ma endisele tööle tagasi minna. Tänu Britt Idale olen ma õppinud tundma nii palju uusi asju (sealhulgas ka Eesti disaini läbi Eesti tootjate lasteriiete) ning mul tekkis mõte, miks mitte ühendada oma huvid ja teadmised ekspordist ning teha ise midagi. Midagi vahvat, millest võiks kasu olla ka teistele. Ja täpselt nii sündiski nEST mõte, mis teoks on saamas nüüd mais.

Kui ma olin seda projekti ka erinevatele disaneritele tutvustanud ja saanud nende heakskiidu, hakkasin ma edasi tegutsema. Ettevõtluse alustamine Norras ei ole odav, ma proovisin toetust saada EASist ja mujalt, kahjuks EAS selliseid projekte ei toeta. Keegi soovitas mul Hooandjasse kirjutada. Nii ka tehtud sai. Mulle on ette heidetud, et ma hakkasin kerjama raha eraettevõtluse jaoks. KUI ma oleksin teadnud, et Hooandjasse ei tohi selliseid projekte saata, siis ma ei oleks seda mitte kunagi teinud. Ma tegin selle projekti valmis Hooandja meeskonnaga, kes pidasid seda suurepäraseks ideeks. Nemad aitasid mul välja valida kingitusi ja nemad andsid mulle nõu, kõik sai kirja pandud eelarve järgi (minulikult olid seal mõned vead, aga ei midagi hullu). 

Tõsi, ma mõtlesin ehk esimese hooga liiga suurelt ja pop-up poe mõtet poleks ma üldse pidanud kirja panema, aga see kõik on tagantjärele tarkus. Mul tekkis võimalus Oslo asemel avada pood Lillehammeris, kus kulud on kordi madalamad. Ma otsustasin võtta selle riski ja teha pood siia, mitte pealinna. Seega, et ühtäkki oli poe avamiseks vaja poole vähem raha, ei ole petuskeemi algus, vaid asjade ümbermängimine nii nagu tundus õigem. See info sai ülesse ka Hooandjasse. 

Mul ei olnud plaanis inimestelt raha välja petta, vaid ma lootsin, et inimestele meeldib see mõte, et üheskoos teha Eesti asjadele välismaal väike pesa. Võib-olla ma sõnastasin projekti valesti, aga ka seda ei saa hetkel enam muuta. Ma ei arvanud, et keegi oleks pidanud nö annetama 1000 eurot ja saama vastu vaid paari kõrvarõngaid ja õhtusöögi. Ma ei saa panna kirja, et mul ei ole midagi selle vastu kui keegi tahab osanikuks saada, selleks oli auhind sõnastatud teisiti. Kõik oleks olnud läbirääkimiste küsimus. 

Hooandjas projekt ei õnnestunud. Kuigi ma pean ütlema, et ma olen siiralt tänulik selle eest kui paljud tegelikult projekti siiski toetasid. Miks ma ei küsinudki Hooandjas kohe nii väikest summat? Kui mu esialgne plaan oli avada 160m2 pood Oslo kesklinnas, siis sellel ei tundunud mõtet. Praegu näen ma asju teisiti, aga jällegi tagantjärele tarkus. 

Kust siis siiski tulid rahad, mille eest poodi avada saab. Kui mul endal ei olnud raha ja teistelt ka seda kokku kerjatud ei saanud? 

Ma rääkisin oma säästudest, mis samuti inimesed vihale ajas, sest kui mul on nii palju sääste, miks ma siis seda raha mujale ei kasuta. Ma ei tea, kas oleks olnud õigem öelda, et minu säästud on minu koondamise hüvitis. Alates aprillist olen ma sissetulekuta ja minu ainsad säästud olid mu koondamise raha. Raha, mis oligi mõeldud perele igaks juhuks. Tagavaraks. Ma otsustasin riskida ja need rahad ära kasutada Norra tulekuks. Sellest on juba arvestusväärne summa ära kulunud sõidu ja nipet-näpet asjade peale. Ma hoian väga kokku, et saaks paar kuud Eestis ära maksta oma igakuised maksed ja et siin hakkama saada kuni mul tekib uus sissetulek. See ei ole lihtne, aga hakkama saab inimene igas olukorras. Tuleb lihtsalt rohkem pingutada ja mõelda. 

Aga aktsiakapitali sissemaks? Ma olen ka varem maininud, et sellega toetab mind üks Lillehammeri ettevõtja. Tema teeb aktsiakapitali sissemakse. Kui sellist pakkumist ei oleks tulnud, siis oleksin ma projekti pooleli jätnud. Ma ei oleks julgenud riskida. 

Minu oma kontol on kuus eurot ja kuuskümmend senti, krediitkaardil mõnisada eurot ning rahakotis 120 norra krooni. Selle rahaga pean ma hakkama saama. See on minu isiklik raha. 

Ettevõtte konto on midagi muud. 

Kohe jõuab minuni esimene kaubasaadetis. Kust tuleb siis raha tolli- ja käibemaksuks? Kõik need vahvad tootjad, kes on julgenud nESTiga liituda on omalt poolt andnud panuse, kuidas maksud esimene kord ära maksta. See ei ole petuskeem. See kõik on väga lihtne ja läbinähtav. 

Kõigile, kellel on olnud küsimusi selle kohta, olen ma püüdnud asju selgitada nii hästi kui oskan. Kuna need inimesed ei tunne mind isiklikult, vaid usaldavad mind, siis igasugu kahtluse hajutamiseks olen ma ka teinud meile grupi, kus on olemas ülevaade kõikidest asjaajamistest ja kuludest. Nii et keegi ei pea kahtlustama, et olen selle müstilise käibemaksu (ja tekstiili pealt tollimaksu) tasumise tasumise "lollikeste" petmiseks välja mõelnud. Käibemaksu ma (ilmselt) tagas ei saa esimene kord, sest ajutise organisatsiooninumbriga ei ole see (väidetavalt) võimalik. Seega ka siin ei ole mingit petuskeemi, kuidas teiste kulul rikastuda.

Kui kellelegi on kogemust ajutise organisatsiooninumbriga kaupade deklareerimisel, andke mulle teada. Kui kedagi huvitavad Norra tolliseadused, siis toll.no lehel on ka inglise keeles kõik väga kenasti kirjas. 

Edasi kuulsin ma, et see on kahtlane, et asjad hetkel ligadi-logadi, et äkki ma ikka ei tunnegi Norrat ja teen kõiki asju hoopis esimest korda. Norras käivadki asjad niimoodi "ligadi-logadi" ka siis kui te tunnete enda arvates kõiki nüansse ja seadusi ja nõudmisi. Kõik võtab aega, õike kontrollitakse üle, kõige jaoks on vaja lisadokumente, kõike on vaja oodata. Ma võiksin vabalt kirjutada blogisse, et täna viisime dokumendid panka ja ootame vastust, siis nädala pärast kirjutada, et kõik on korras. Ma võiksin selle vahejutu rääkimata jätta, aga minu meelest on see naljakas. See on Norra eripära.

Muidugi on asju, mis on ka minu jaoks uued. Näiteks ei teadnud ma, et Norras on vastu võetud "hvitvaskingsloven" (musta raha vastu seadus) ja seetõttu peavad pangad tegema oma klientidele taustauuringu ENNE kui nad saavad arveldusarve avada. Seetõttu pean ma ka saatma oma Eesti pangast soovituskirja. Ma ei olnud sellisest asjast tõesti varem kuulnud. 

Samuti ei teadnud ma, et mul on vaja pangakonto avamiseks väljavõtet Rahvastikuregistrist või et elukoha registreerimiseks pean ma ka minema politseisse id-kontrolli. Ma elasin viimati elamisloaga Norras aastal 1997-1998, aastatel 1999-2000 oli mul olemas Norra aadress ja mul ei olnud vaja nende formaalsustega tegeleda. Edaspidi olen ma Norras viibinud korraga vähem kui 180 päeva. Siis kehtivad teised reeglid. Praegu ma ei tea kui palju ma aastast Norras viibin, ma pean siin kohal olema nii palju kui vaja, et pood käima saaks, et müüja teaks, mida rääkida, et ta tunneks tooteid, et ma ise õpiks tundma turgu ja inimeste ostukäitumist. Selleks, et siin läbi lüüa, pean ma ka turgu tundma. Ja nii soovitati mul dokumentidesse kirja panna, et viibin Norras rohkem kui 180 päeva. 

Ma tean Norra seadusi ja nõudeid, kuid ma ei ole kaks aastat siin asju ajanud, igaks juhuks küsin ma paljudelt inimestelt üle, kuidas asjad käivad. Nende vastused on naljakad. Sellest ma ka kirjutan. Kas te teate, et näiteks ettevõtlusameti juht ei tea, kas linnas on poe avamiseks vaja mingeid eraldi lubasid. Ta ütleb vaid, et guugelda. 

Kui ma Norrat ei tunneks ja poleks siinse bürokraatiaga 75% ulatuses tuttav, siis ma ei tuleks selle pealegi, et oma ettevõte just siia teha. Miks siia, kus vahel on veel ka toll, mis asjad keerulisemaks teeb? 

Ma lihtsalt tahtsin oma blogis kirjeldada, kuidas asjad nii naljakalt venivad, omavahel seotud on ja igalt poolt tuleb lisainfot, mis tihti on väga erinev. Kui teie tahaksite pangakontot avada, mida te esimese asjana teeksite? Läheksite panka? Nii tegin ka mina. Aga ma ei osanud arvata, et selleks pean ma enne tegema avalduse netis, siis minema Maksuametisse et tõestada oma norra id-numbrit, siis politseisse, et saada kinnitus elamisloa kohta, siis Rahvastikuregistrisse ja siis saatma soovituskirja oma pangast. Viimati avasin ma pangakonto Norras 2006.aastal. See ei tee minust petturit. 

On asju, millega ma tõepoolest ei osanud arvestada, kuid ma ei osanud uneski näha, et nendest kirjutamine võiks inimesed panna minust mõtlema kui petise. 

Ja lõpuks ma küsingi, kas ma tõepoolest jätan nii nahhaalse petturi mulje, et samal ajal kui ma inimestel nahka üle kõrvade tõmban, pean ma selle kohta avalikku blogi. Ma hoiaks madalat profiili ja tegusteks vaikselt, mitte ei räägiks asjadest. Ja ausõna kui ma oleks nii tark, et petuskeeme välja mõelda või kellegi rahasid varastada, siis ma ei oleks oma pelgupaigaks valinud Norrat. Ma oleks valinud selleks mõne Lõuna-Ameerika saare. 

Ma tean, et ei peaks oma aega ja energiat raiskama sellele, et selgitada. Need, kes usuvad ja teavad, ei vaja selgitust ja teistele ei loe see selgitus midagi, nad ilmselt loevad siit ikka välja ridade vahele peidetud petuskeemi. Aga ma pidin selgitama. Kas teid on kunagi petturiks nimetatud ja teid laimatud? Ei ole. Siis te ei tea, mis tunne see on. Mina nüüd tean. Mulle teeb nii haiget, et inimesed niimoodi isegi mõelda oskavad, sellise jutu levitamine on hoopis midagi muud. Midagi millest ma aru ei saa. 

PS: Kõik, kes te jagate, Facebookis Arbeiteri postitust alatu pettuse kohta, kas te olete sada protsenti kindlad, et teil on kõik faktid teada? Et see on kõik ikka tõsi? Mõelge enne jagamist sellele palun.