Avatud laut ja minu Heyerdahli apsakas

Niisiis käisime me täna Maihaugenis (juba neljas kord selle aja jooksul, mis me siin oleme olnud:) "avatud lauda päeval". Ma olin mõelnud, et Idal saab seal hullupööra põnev olema, sest talle meeldivad nii koerad ja kassid ning nii ma mõtlesin, et talle meeldivad kõik loomad. Ma eksisin. Lambatalle vaatas ta kohkunult, kitse nähes tardus soolasambaks, lehma juurest tahtis kohe plehku panna ja hobune tundus täiesti hirmuäratav loom (seda viimast mõistan ma hästi!). Ainuke loom, kes Idale meeldis, oli - üllatus-üllatus - koer. 

Tegelikult ma arvan, et asi oli ka selles, et see jalutuskäik sattus täpselt ta uneajale ja mida sa ikka uudistad, kui tahad vaid magada. Nii see loomadega tutvumine siis täna läks. Aga vähemalt saime me kolm tundi kohutavalt igavast pühapäevast ära veeta. 

Mitut inimest te pildil näete? Jep, täiesti tavaline pühapäev. 

Veel tundub mulle Maihaugen ilus. Vaatame, kuna ma ära tüdinen;) 

Kuigi ilmateade lubas vihma, siis tegelikult oli täna keskmisest kenam ilm. Jumal tänatud.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda seda, et ma hakkasin  uuesti kirjutama. Või edasi kirjutama. Ma ei teagi, kuidas võtta. Igatahes tuli mulle sellega seose meelde, et lubasin jagada oma 18 aasta tagust naljakat Thor Heyerdahli hetke (mis vabalt oleks võinud päris piinlikuks kujuneda): 

"Viimane vahetusõpilaste ühine koosviibimine viis meid, omavahel nüüd juba norra keeles purssivaid vahetusõpilasi igast maailma eri nurgast, Oslo suurimate turistiatraktsioonidega tutvuma. Ma ei saa öelda, et kõik muuseumid mulle ühtemoodi muljet avaldasid ja ma isegi ei suuda kõiki külastatud muuseume meenutada, küll aga jätsid mulle kustumatu mulje Kon-Tiki muuseum ja Vigelandi park. Päris kindlalt ei või ma väita, et Kon-Tiki muuseum oleks mulle meelde jäänud just seal eksponeeritud balsa- ja papüüruspaatide pärast, pigem on see siiski mu meeltesse süüvinud ühe naljaka vahejuhtumi pärast.

„Kas te Thor Heyerdahlist olete kuulnud?“ küsiti meilt enne Kon-Tiki muuseumi külastamist.„Muidugi,“ vastasin mina ja tundsin uhkust, sest teised vahetusõpilased kehitasid kaheldes õlgu. Hea on, et ma ei lisanud, et ta ju annab mulle keskkoolis geograafiat, sest tegelikult ma vaikselt imestasin, miks üks geograafiaõpetaja Lillehammeri keskkoolist peaks kõigile teada olema. Kust mina võisin 16-aastasena teada, et Thor Heyerdahle mitu on. Veel vähem teadsin ma, et üks neist on see Thor Heyerdahl, kes balsaparvel üle Vaikse ookeani seilas ja teine Thor Heyerdahl jr, tema poeg ja „kõigest“ minu keskkooli geograafia õpetaja. See muidugi ei takistanud mul hiljem oma Eesti pere ja sõprade ees kuulsa õpetajaga uhkustamast."

(Vabandan nende ees, kes seda siit blogist ka varem on lugenud, kuid viimaste kuude jooksul on siia nii palju uusi lugejaid sattunud. Võib-olla on nende seas ka neid, keda minu tegemised huvitavad, mitte vaid neid, kes otsivad vaid võimalust keelt teritada.)