Kas blogi on 100% tegelikkus või ilukirjanduslike liialdustega päevik?

Ma hakkasin eile mõtlema, et kas kõike, mis blogidesse kirja pannakse, peaks sajaprotsendilise tõena võtma või peaks siiski järelduste tegemisel arvestama, et mingil määral on blogide näol tegemist (kollase?) ajakirjandusega, kus tõsielu ja faktid on segamini ilukirjanduslike liialduste, valgede valede ja pooliku tõega. Kas blogija peaks kirja panema kõik detailselt, et ta mõjuks usaldusväärselt või on tal õigus jätta mõned detailid enda teada. Need, millest ei ole vaja tervel maailmal teada.

Näiteid.

Mulle tehti etteheiteid, et miks me nii palju spaasid ja hotelle külastame, samal ajal kui endal on maksuvõlg, et kas seda raha ei saaks siis otstarbekamalt kasutada kui niisama lullilöömiseks. Ja ma hakkasin mõtlema, kas ma peaksin iga kord suurelt ja punaselt postitusele juurde kirjutama, et see osa blogimisest on minu töö, et ma saan selle eest tasu? Või on see minu enda otsustada, kas see on oluline fakt või mitte. Kas ma peaksin blogis oma rahakoti sisust avalikult rääkima?  Ma arvan, et ei peaks. Ma ei tea, kas see teeks minust usaldusväärsema inimese kui ma avalikult kogu aeg räägiks kui raskeid hetki meil elus tegelikult on olnud. Ma olen valinud nendest asjadest mitte rääkida. Sellest on muidugi ka teatud inimestele jäänud mulje, et me supleme kullas ja elame üüratus villas, kus kraanist voolab vee asemel šampanjat ning kaaviar kasvab peenral nagu umbrohi. See on blogimulje. Tegelikkuses sõidan ma vana ja katkise Mondeo-Zenjaga.

Nüüd kirjutasin ma, et võtsin Norra kaasa kõik oma säästud, siis eeldatakse jällegi, et ma tulin siia kaasas kotitäis kulda. Sest keegi ei mõtle sellele kui suured minu säästud olla võivad, sõna "säästud" kõlab inimestele samamaoodi nagu "miljonid". Aga kuidas ta siis poodi avab? Millise raha eest? Kõik need küsimused, mis õhu paisatakse. Tal peab ju miljonid tagataskus olema. Jah, muidugi. Sest ma ju ei kirjuta blogis, et  minu isiklikul arvel on hetkel 91 eurot, millega me peame päris pikka aega hakkama saama.
"Aga siis läheb ise samal ajal lennukiga Rootsi, hoidku siis raha kokku!" kõlab  järgmine etteheide. Sest ma ei kirjuta, et see on töö. "Aga siis ta ju saab selle eest raha," öeldakse. Sest ma ei kirjuta, et kinni makstakse vaid reis. Ja nii eeldataksegi, et ma suplen siin rahas ja raiskan. Sest ma jätan kirjutamata mingi osa tegelikkusest. Sest ma arvan, et see pole oluline. See on minu enda asi, kuidas ma hakkama saan.

"Aga ikkagi see pood?" Millise raha eest see avatakse, kui Hooandja läbi kukkus ja toetus saamata jäi. Norras poe avamine ei ole odav lõbu. Aga kui ma olen lubanud, et ei räägi, kes mind aitab. Ma olen niigi maininud, et tegu on Lillehammeri ettevõtlusega seotud inimesega. Selle fakti jätavad kurjad keeled lugemata, neil on lihtsam uskuda, et Eveliis kolis Norra kaasas kullakoormad ning kaaviaripurgid, šampanja otseloomulikult ka. Elu on ilus, eks. Ikkagi väike toake linna südames. Ei mingeid muresid. Lihtsalt ekstreemsuse mõttes valisin ma endale elamise, kus on kasinad pesemistingimused. Või oota, kus neid praktiliselt polegi.

Ja ma istun õhtul kottpimedas toas selleks, et tunda end nagu Hamsuni tegelane. Mitte selleks, et elektrit kokku hoida.

Ei, see postitus siin ei ole mingi püüe kaastunnet leida, milles mind ka tihti mingil kummalisel põhjusel süüdistatakse. See on lihtsalt fakt, et blogi ei kajasta alati tegelikkust täpselt sellisena nagu see on. Neis on liialdusi, ilustamisi, rääkimatajätmisi. Neis on kõike. Ka musta huumorit. Ja tõtt;)

Ja täna paistab päike. Nii tegelikkuses kui ka Norra bürokraatias. Ma olen sammuke lähemal dokumentide korda saamisel. Ma jätan rääkimata selle osa kui rumalaid vastuseid ma üleeile sain linnakese ametnikelt ja räägin vaid seda, et asjad hakkasid liikuma. Sest nutmise asemel hakkasin ma tegutsema.