Ametid ja ajakirjanikud

Mulle hakkab üha enam tunduma, et Norras ei olegi vist kunagi soe ja päike ei paista siin ka kunagi, need paar päeva, mis me siin oleme siiski päikest näinud, tunduvad mulle, et on vaid puhas pettus olnud. Et meil tekiks lootus, et Norra ikka ei ole selline maa, kus jääkarud võiksid vabalt tänaval vastu jalutada. Täna kui me kolm kilomeetrit paduvihmas ja tuules koju jooksime, siis ma ausalt ei oleks imestanud, kui ma mõne sellise karulisega oleks teel trehvanud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mulle tundub, et kui muidu väga päike paista ei taha, siis muudes asjaajamistes hakkab küll vaikselt päike paistma. Võib-olla ka sellepärast, et ma olen võtnud hoiaku, et "läheb nii kaua aega kui läheb" - no kui ei tule täna vastus, küllap siis tuleb homme ja kui ei tule homme ehk siis ülehomme ikka. Täna saimegi me posti kirja, et minu paberid on korras.
Küll aga ei olnud ma selle peale tulnud, et ka Britt Idale politseist siinolemise luba võtta ja seepärast ei ole mu aadress siiski veel registreeritud.
Kui nad oleksid mulle seda viitsinud telefoni või meili teel teada anda, siis oleks see ilmselt juba korras, aga noh mis seal ikka...Võib ka tavalise postiga saata. Muidu lähekski liiga kiiresti. Nüüd tuleb meil lihtsalt korraks jälle politseist läbi hüpata. Õnneks Lillehammer on väike linn ja me hakkame juba mäest üles-alla ronimistega harjuma.

Ja kohalikud ajakirjanikud käisid täna meil külas. Tulevad uuesti, et poest ja kaubast väike lugu kirjutada. Ma väga loodan, et ma jõuan enne seda viimased kaubad üles sättida.  Pole küll just maailma kõige suurima tiraažiga leht see GD, aga tore ikka.

Norrakeelseid kirju on ju ikka mõistlik lugeda Eesti rahvariietes. Vanaema (minu oma) ütleks, et laps on riides nagu mutsumoor. Te ju teate, kes mutsumoor on?