Wednesday, September 30, 2009

Stalini lehmad/Sofi Oksanen


Stalini lehmadega sain ma tuttavaks tänu oma Norra perekonnale. Nemad olid seda lugenud ja kiitsid taevani: "Sa pead seda lihtsalt lugema, see on fantastiline, see on ....!" Pean tunnistama, et pärast seda kui nad mainisid, et nüüd teavad nad Eesti kohta nii palju rohkem, suhtusin raamatusse juba enne lugemist kerge skepsisega. Ma juba kujutasin ette, kuidas seal on kirjaldatud Eesti elu-olu kerges nihkes, liialdustega, nagu välis(-eesti) kirjanikel kombeks on. Sellest hoolimata ootasin ma kärsitult, kuna raamatu norrakeelne tõlge minuni jõuab. Jõudiski.

Algus läks mu jaoks vaevaliselt. Ei saanud kuidagi rütmile ja keelekasutusele pihta. Kindlasti mängis rolli ka see, et lugesin norra keeles - pole keelt mõnda aega kasutanud ja on teine vahepeal tsipakene rooste läinud. Korraga läks aga raamat põnevaks, tempokaks, kaasahaaravaks, lubasin endale, et täna rohkem ei loe, no kui siis veel vaid mõne peatüki, no selle ka veel. Enne kui arugi sain, olin raamatu seltsis veetnud terve tõsise tööpäeva, planeeritud tegevusteks-toimetusteks oli juba hilja, nii et viskasin need mugavalt homse varna ning lugesin edasi.

Mulle meeldib tema stiil, kolme naise lugu eri tasanditel on seotud üheks tervikuks: pildike tänapäevast, pildike 1970.-st, pildike 1940.-st. Justkui vaataks filmi. Ajas edasi-tagasi fragmendid. ja mulle meeldib nostalgia - meenutada, kuidas paberitükiga leiba katsuti, kittelkelidid, valuutapood, FIM-id, Kirsberry (ema tõi Georg Otsa pealt).
Korraks irriteeris see, et eestlaseks olemist tuli Soomes elades varjata, et miks see ema oma last soomlaseks kasvatama hakkas, et miks oma päritolu oli vaja varjata, aga eks ta tegelikult ju sel ajal nii oligi. Ja isegi ma mäletan, kuidas välismaa sugulased kohe Eestis olles silma torkasid kõigi nende lilleliste kitlite keskel. Ja kuidas eesti sugulastele imelikult välismaal olles järgi vaadati - nad nägid ju nii "valed" välja.
Korraks irriteeris see, et Oksanen eesti naisi "hooradeks" nimetab, aga tegelikult ka nii see ju oli. Ma isegi mäletan kui ma Norras ülikooli minnes esimestel nädalatel seelikute ja kõrgete kingadega käisin, ilus oli ju, aga kuidas kontsad õppeaasta edenedes järjest madalamaks muutusid, kuni sootuks kadusid ja seelikud järjest kaugemale kapinurka jäid ning pükste alla mattusid. Teised ju vaatasid imelikult, kui ma nii "ida-euroopalikult" riides käisin, oli vaja ühiskonda sulanduda, nende moodi olla, mitte kohe välja näidata, et ma mujalt olen. Ja tee sa siis selgeks, et Eestist - Venemaalt ikka, no Eesti on ju Venemaal.

Ühesõnaga äratundmist ja nostalgiat kui palju! Ja natuke hariv oli ka, sest 1970.-aastatest ei tea ma suurt midagi - Venemaal ehitamas käimine ja armukeste pidamise komme tuli minu jaoks uuena ja üllatavana. Aga no kuulge ma olen ka kõigest 1981. sündinud!

Kuna mulle isiklikult väga meeldivad "vana aja lood" ehk siis kuulata sõjalugusid, Siberi lugusid ja muud sellist, siis mulle meeldis ka seda osa lugeda, kuigi ma saan aru, et "välismaa" lugeja jaoks on see palju huvitavam ja harivam kui meie/minu jaoks. Mulle tundub, et küüditamist ja Siberit ja sõda on Eesti lugeja jaoks kirjanduses juba liiga palju. Aga ma saan aru, et "minu norrakad" nautisid seda osa täiega, nemad ei tea sellest ajast suurt midagi. Naiivselt küsisid nad minult, et kas su vanaema siis niisama saadeti Siberisse, et kas nad ei olnudki seotud mingi riigikorravastase tegevusega? Et niisama lihtsalt? Issand kui julm.....

Ah jaa, mulle meeldis eriti lugeda sellist raamatut võõras keeles, kus lisaks norra keelele olid sees soomekeelsed laused eestikeelsete sõnadega - siis kui Anna veel päris soomestunud ei olnud ja kogemata soome keele sisse eesti keelt põimis. Selline huvitav miks tuli ja lugeda oli hea, mõte jõudis väga hästi kohale. Eestikeelset tõlget olen vaid poes sirvinud, aga mulle tundus, et see see keele segamise mõte läks eestikeelses versioonis natuke kaduma. Võib olla ma eksin.

Igatahes ma saan aru, miks see raamat erinevatele sihtgruppidele peale läheb - kellele hariv, kellel nostalgiline, kellele...Minu üheks viimase aja lemmikraamatuks sai see kindlasti!

Kolmapäevane udu

Kodu kohale on langenud udu
tarides kohale ebakindluse
See on kolmapäeva taktika
mässida udusse
teadmatuse loori
jätta ootama
õnne
jätta ootama
selginevat ilma
avanevat horisonti
sinist taevast
See on loodusseadus ilma taktikata
peen udune perspektiiv

Tanel Jan Palgi

Tuesday, September 29, 2009

Teisipäev, tühja


Teisipäev jääb alati vahele
aja arvamise vahele
kui aega hakati arvama
arvutati, ei ole veel kolmapäev
ja esmaspäev on läbi
Teisipäev jääb vahele
Teisipäev
ei ole esmaspäev
pole kolmapäev
ometigi on ta rohkem
Tühjuses
oma tühisuses
aja arvamises

Tanel Jan Palgi

Monday, September 28, 2009

Esimene pidu



Njaaaaa - Hugo on suureks saanud. Vist! Pühapäeva hommikul nagu majast välja sai, pani ajama. Valge Sõber juba ootas maja nurga taga ja nii ta vaikselt aga kavalalt selle Valgega minema hiiliski.
Siiani pole tagasi tulnud. Kaua saab peol olla? Vastutustundetu ja südametu laps-koer. Selle peale tema ei mõtle, et mina muretsen. Vahin aknast välja ja ootan, et oma puberteet vastu võtta. Aga tema ei kavatsegi tulla. Helistaks siis vähemalt ja annaks märkugi, et kunaseks teda oodata võib.
Ja mis kõige hullem - minu aristokraatlik Hugo (ikkagi Boss) kusagil maajõmmidega külapeol. Maailm on ikka hukas!!!

II

Tänaseks on Hugo asukoht kätte saadud. Igavene Suslik oli varjupaika sattunud. Noh ütleme siis nii, et jumal tänatud. Hakkasin juba hirmuga mõtlema, kuidas ta miskite külajõmmidega pidutseb ja siis veel miski maanaise endale pruudiks võtab.
Täna on Hugol pidupäev - tahab kuulab transistorit, tahab sööb kisselli, viinerit, vorsti, liha!
Ja siis jääb koduaresti - kuni suureks saab.
Mobiili võtame ka ära.
Taskurahast pole mõtet rääkidagi!

Style Hurricane










Komistasin täna poolkogemata sellise blogi otsa nagu Style Hurricane.
Olen täiesti lummatud.
Olen täiesti üllatunud.
Olen täiesti inspireeritud.

Esmaspäev

Argises asisuses
tüütutes kohustutes
roomab kohale nädala algus
kõige tähtsam ise
planeerija
organiseerija
tegija ise
tüütu esmaspäev
kõigil ta on jalus
sest alati tuleb ta tagasi
ja tähtsust on ta täis
ja korduvalt on ta esimene
Kofeiini uim aitab tema vastu...

Tanel Jan Palgi

Mina ise ei oska luuletada, aga mul on hea meel, et seda oskab hästi keegi teine. Loodetavasti ei pea luulekogu kaua ootama!

Sunday, September 27, 2009

Vanaema ja Martini Lugu



Kui juba kriitika lainel jätkata, siis andsin oma esimese lasteraamatu mustandi lugeda Maailma Kõige Kriitilisemale Kriitikule. Ja saate aru, kui juba Maailma Kõige Kriitilisem Kriitik ütleb, et see on jube vahva raamat, lõbus ja tore, siis sellest saab mitte ainult üks HEA lasteraamat, aga VÄGA HEA lasteraamat.
Maailma Kõige Kriitilisem Kriitik ei ütle kunagi midagi niisama ja tema suust midagi head OTSE ja ise, oma kõrvaga, kuulda on tõeline haruldus.

Kas see on rumal...


Igasugune kriitika on edasiviiv jõud. See aitab areneda. Paremaks saada. Paneb pingutama.
Kriitikat on olnud halba, väga halba, head ja väga head. Tegelikult on olnud päris huvitav ISE kriitika osaliseks saada, muidu ma olen ikka ise harjunud kritiseerija rollis olema, aga kritiseeritav olla on hoopis teistmoodi kogemus. Isiklikum. Tegin enda jaoks selgeks, milline kriitika oli kasulik, millisest abi, milline läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja, milline õigustatud, millega nõud, millega mitte nõus ja praegu teise romaaniga 78lk-l olles loodan, et olen kriitikast õppinud. Eks näis!
Delfi naistefoorumist leidsin järgnevad kommentaarid:
*
Lugesin ja igav oli - pean tunnistama et päris lõpuni ma ei jõudnudki. Palju oli kirjavigu ning ka laused on pikad ja segased.
*
Ma veidi lehitsesin seda raamatut Apollos. Lühidalt sisu siis - mingil eneseimetlejast tibil (olen ilus, andekas jne) on olnud kõrge kukkumine tänu millele on ta pidanud loobuma uute kingade soetamisest, spaadest vms. Ühesõnaga ei midagi uut...
*
Ei oks ka raamatu suhtes seisukohta võtta. Päevik see pole, midagi stiilis "ütlen kõik hingelt ära". Kui teil on tekkinud tunne ajakirjade toimetajaveerge lugedes, et tahaks ka vahel mõnel teemal sõna sekka öelda, et nagu Carrie "Seksis ja linnas":) See raamat ongi nagu üks suur toimetajaveerg, täis väljaütlemisi ühel ja teisel teemal. Aga kui toimetajaveerg on tavaliselt rõõmsameelne ja optimistlik, siis see raamat üsna karmi ütlemisega. Ei tea mida ta mees tunneb või sõbrad, kui loeb enda kohta, et mis tema juures naist närvi ajab jne:P samas olid mõned mõtted üsna huvitavad, panid kaasa mõtlema.
*
Mul ei meeldinud raamatut lehitsedes see negatiivne ja kibestunud suhtumine ümbritsevasse. Juhtusin lugema kohta kus autor kirjutab et kui ütleb elukaaslasele IDITOOT siis see väljndab hoopis armastust vms. Haige suhtumine...
*
Natuke segipaisatult on raamatus kõik need meenutused ja kordamisi on tõesti palju. Samas mis seal salata - mõne huvitava mõtte leidsin sealt minagi.
*
Noh - 126. lk romaaniks nimetada on juba ilmne liialdus, teos täiesti toimetamata, stiililt nõrk ja sisult vaevlev. Vahel ma mõtlen, et miks selliseid asju üldse avaldatakse? Oleks võinud jääda olemata. Aga jah, eks see oli lihtsalt minu subjektiivne arvamus.
*
see polnudki romaan ju. Ja kahetseda pole ju midagi, ega raamat hammusta, lihtsalt ostes kulub raha selle peale, aga kui raamatukogust laenad, siis pole ju probleemi. Ma ei usu, et sellele raamatule eriti palju lugejaid on.
Ja pealkiri on täiesti tabav. Rumal tõesti:P
*
ostsin. kiidan. sarkastiline, aga aus.
*
Ei meeldinud, kohe kuidagi ei läinud peale. Rumal tõesti, igati nõus nii pealkirja kui eeskirjutajatega.
*
Mulle taoline blogi- või toimetajaveeru stiilis kirjandus eriti ei meeldi, sellpäarst pole ka sellest raamatust eriti vaimustatud. Kahju on tema mehest, kes oma vigu peab raamatust lugema. Isiklik elu peaks igaühe enda teada jääma, sellepärast vist ei meeldinud, et liiga isiklik. Aga midagi seal ikka oli, mis mõtlema pani
*
jah, nõustun, et on segipaisatud ja toimetamata, aga samas jällegi mina usun, et parem proovida, kui jääda elu lõpuni mõtlema, et oleks võinud.
*
Täna käisin Apollos ja nägin uute raamatute seas, lehitsesin ja sirvisin siis natuke, kibestunud suhtumist küll ei näinud, sattusin üsna naljakat kohta lugema nõukaaja inimese mõtlemisest vms. Ühesõnaga läksin ohvriks ja ostsin. Eks näis kas pean pärast kahetsema

Nii palju siis Delfi kommentaaridest.

Aga täna oli mu meilboksis üks äärmiselt positiivne tagasiside. Selline, mis julgustab edasi kirjutama:

"Lugesin just äsja Su raamatu läbi ja tahtsin lihtsalt öelda, et mulle
väga meeldis! Lahedalt kirjutad. Päris paljude kohtade peal sain
naerda ja tundsin ka nii mõneski asjas iseennast ära. Näiteks see
koristamise teema - mul on täpselt samamoodi, et hakkan siis alati oma
sahtlites ja kappides olevat kraami uurima ja kokkuvõttes on elamine
mitu tundi hiljem ikka veel täpipealt samas seisus. Kartulikeetmise
teema tuli ka tuttav ette, ainult mina helistasin oma emale ja tahtsin
teada, kas kapsahautise tegemiseks tuleb kapsapea tervenisti potti
pista ja kaua seda seal ometi niimoodi siis peaks keetma :)) Ja igal
öösel nügin ka mina oma norskavat meest, sest niimoodi ju ometi ei saa
magama jääda :)
Eriti lahe oli see kirjeldus, kuidas kutsumata külaliste eest peitu
poeti. Olin seda kohta lugedes parajasti kohvikus ja pidin ikka päris
kõvasti pingutama, et mitte kõva häälega naerma hakata.
Loodan, et Sinult saab peagi veel midagi lugeda!"

Seda oli soe tunne lugeda! Ja natuke ju meelitav ka:)
Eneseimetleja ju ikkagi.
Kuigi tegelikult püüdlesin rohkem eneseiroonilise poole.
No hea küll, seekord ei kukkunud välja - better luck next time!

Olavi Ruitlase NAINE



Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole seda raamatut ise lugenud. Veel. Küll aga on mulle kolmveerand sellest raamatust ühes seltskonnas ette loetud. Ilmekalt, kommenteerides ja südamest naerdes, nii et pisarad silmist väljas. Nüüd ootan vaid palgapäeva, et ka endale päris oma „Naine“ osta. Raamatut oli hea kuulata, see haaras kaasa kohe esimesest etteloetud peatükist ja nii saigi väikesest „ampsust“ korralik kirjandusõhtu. Loe veel! Natuke veel! Mis edasi saab? Mulle meeldib Ruitlase blogilik stiil, tekst oli lihtne ja tugeva annuse huumoriga vürtsitatud ning jäi meelde. Kuigi ma ei ole raamatut veel ise lugenud, olen ma seda juba vähemalt kümnele oma tuttavale edasi soovitanud.

Loomulikult tundub mulle kui Naisele, et lugu on üle võlli keeratud, kuid siiski eluline. Kes meist ei oleks tahtnud uusi ja ilusaid asju ning kui endal võimalust ei ole, siis laenu saamiseks panga poole pöördunud. Muu maailm ju laenudest elabki! Kes meist ei oleks raha kulutanud nii nagu Ruitlase Naine. Raha ju kulutamiseks ongi! Kes meist ei oleks kollast mobiiltelefoni ostnud. Mehele. Sünnipäevakingiks ja järelmaksuga. Teisiti ei ole ju lihtsalt hetkel võimalik! Äratundmisrõõmu omajagu.
Ja ausalt, kalalkäimise ja puugiotsimise koha peal naersime kõik kõva häälega ja südamest. Ma ei tea, miks mehed naersid ja ma ei tea, miks naised naersid, aga me naersime. Ja see on kõige olulisem. Hallis ja nukravõitu sügisõhtul oli Ruitlase naine nagu päikesekiir, mis irriteerivalt kõditas.

Võib olla ei oleks ma raamatust nii kiljuvas vaimustuses, kui oleksin seda esimest korda ise vaikselt ja omaette lugenud. Ma ei tea. Ja jumal tänatud, et ei tea. Oleksin võinud paljust ilma jääda. Oleksin ehk mõelnud, et fui, milline ropp raamat ja nilbe mees, kes niiviisi kirjutab. Fui! Seltskonnas aga esmakordselt raamatut kuulates, jätsime roppused kõrvale, neid ei ole vaja tähele panna. Vahemärkusena tuleb öelda, et Tüüpiline Mees niiviisi räägibki. Kordi hulleminigi.

Kõigil minusugustel puritaanlike kalduvustega Naistel soovitan selle raamatu lugemise ajaks ora tagumikust eemaldada, nii on lihtsam lugeda. Ja kui vähegi võimalik – korraldage üks ühislugemine. Naerda saab – garanteeritult!

Friday, September 25, 2009

Missis Viril jätkab



18 minutit tööl ja ma hakkasin juba kahetsema, et Nohu ja Köha olid mind maha jätmas. Kodus oli ikka täitsa maasikas olla, mis sellest, et ma hakkasin juba iseenda ja Hugo ja Skype'i ja Orkutiga suhtlema ja mulle tundus, et nad kõik suhtlesid mulle vastu. Ja nad kõik tundusid nii tarka juttu ajavat, ma ei teadnudki, et mul nii intelligentsed koduloomad on:S
Enivei... Esimene asi, mis mu vaikusega harjunud kõrvu hellalt silitas, oli läbilõikav karje: " Hr K, pargi oma auto õigesti! Vähe sellest, et sa oled VALE koha peal, sa oled võtnud 2 parkimiskohta!" Ja siis läks edasi. Tatraveskitel oli ka midagi öelda: "Jah! Kuidas sa nii pargid? Kas sa lugeda ei oska? Miks sa sinna pargid? kuidas? miks? MINU koha peale."

Vahemärkus: Tatraveski oli autoTA.

ja siis tuli välja, et oiiiiii! kallis rumal Maria oli paljust ilma jäänud ega teadnud, mis veel parkimiskohtadega sündis. Parklat tehakse suuremamaks, et kõigil oleks ruumi parkida, kaugemast otsast on ehk lihtsalt 15 sammu rohkem kõndida. Ei tohiks ju probleemi olla? Aga ei...PROBLEEM OLI!

Tatraveski 1 arvas, et TEMA koht võiks jääda külalistele. Nõus, nii on igati viisakas. Aga, TEMA koht? Tema? Tema lihtsalt ühel ilusal päeval arvas, et see võiks tema koht olla ja kui ta leidis sealt eest Maria auto, siis...oeh! Ma parem ei hakka...
Tatraveski 1 arvas, et nüüd võiks tema uus koht nihkuda koha võrra lihtsalt edasi ja TEMA uueks kohaks võiks saada ühe töötaja aastatega välja kujunenud parkimiskoht. No või siis järgmise inimese koht, aga mitte kaugemal.

Vahemärkus: Kuidas selle organisatsioonikultuuri välja kujunemisega lood olidki? Tasuks üle vaadata see pekstavate ahvide lugu. Tatraveski ei ole väga vana ahv.

Ja siis arvas Tatraveski, et üleüldse Marial ja kahel teisel välja kujunenud parkimiskoha omanikul võiks kolme peale üks parkimiskoht olla. Et palju ikka juhtub, et nad kõik kolm korraga autoga on. no ja kui ongi - what to do, better luck next time!

Vahemärkus: kõik kolm juhtusid ära tabama just selle ühega miljonist võimaluse ja olid just sel päeval autoga.

Minu rumal aju ei suuda mõista järgmisi asja:
1) esimese parkimikohasõja peale arvas Tatraveski, et ei ole oluline, kuhu keegi pargib. Mis mõttes kohad? pargid vabale kohale!
See juhtus, siis kui ta ise oli parkinud kellegi teise kohale.
2) teise parkimissõja ajal oli Maria parkinud VALELE kohale. See on ju TEMA koht!
3)kui parkla on piisavalt suur - kas peab üldse KELLEGI kohti olema?
4)kas vajadusel 15 sammu rohkem astuda on enesetapp?
5)kuidas me siis suudame poes käia - kui just ukse ees ei ole vaba parkimiskohta?
6)miks mõni EELDAB, et just TEMAL on rohkem õigust kui tillukesel Mutrikesel ühele parkimiskohale?

Me räägime ju vaid parkimiskohast. Mul ei ole vahet, kuhu ma end pargin - suurima hea meelega ma isegi pargin natuke kaugemale, sest nii on vähem lootust teised autod meeldivalt ära kriimustada ja mul ei ole raske teha paar lisasammu, see tuleb kehakaalule vaid kasuks.
Aga MIKS selliste probleemide peale üldse aega raisatakse? MIKS teised võivad, aga Maria ei või? MIKS arvatakse, et Maria ei või homme endale oma autot osta ja iga päev oma autoga tööle ei sõita? Miks kuningas jaksab vaid 7 sammu teha ja mitte 15?
MIKS?
MIKS?
MIKS?

Tuesday, September 22, 2009

Virisemine jätkub


Ega ma siis ainult töö juures ei virise. Ma virisen vabal ajal ka. Näiteks eile virisesin ma sellepärast, et:
1) selleks ajaks kui ma ärkasin, oli esimene tass kohvi juba liiga jahtunud
2) teine tass kohvi oli liiga kaua liiga kuum, ma pidin liiga kaua ootama, et seda juua
3)Viashit arve on maksmata ja ma ei näinud Meeleheitel koduperenaisi. Rääkimata E!-st
Ma tahan E!-d! Ma tahan Playboy Mansioni, Keeping Up With The Kardashiansi, Kendrat!
4)Kõiki filme riiulis olen ma juba vähemalt 2 korda näinud. Eile läks Terminaator 2 kolmandale ringile
5)shokolaadi ei olnud. Ma tahan nii harva shokolaadi ja siis ka seda ei ole
6)oleksin tahtnud veini juua, aga ei raatsinud. Viimane kodusolev vein on liiga hinnaline, seda tuleb hoida ERILISTEKS SÜNDMUSTEKS
7)3 lehekülge jäi kirjutamata sellest, mis eile lubasin. Mul oli vaja pilte vaadata ja netis surfata
8)ma ei oska oma arvutisse msn-i installida. TAHAN SUHELDA!
9)ma ei jaksa enam köhida ja nuusata. Ma tahan terveks saada!

See oli eilne virisemine. Viimasel ajal olen ma virisenud ka järgmistel põhjustel:
1) valmiskaminad on liiga kallid
2)me ei suuda ära otsustada, kas kamin ise teha
3)me ei suuda ära otsustada, kuidas ise kamin teha
4)me ei suuda ära otsustada, millist kaminat teha
5)me ei suuda otsustada, kas valmiskaminad on ikka liiga kallid
6)ma ütlesin ära ühest tööpakkumisest, sest ma olin kindel, et saan teise
7)ma ei saanud teist tööd, esimest ka enam ei saa
8)kolmandast kohast, kuhu mind intervjuule kutsuti, saadeti mulle siiski vastus "täname kandideerimast, kahjuks ei osutunud te valituks"
9)ma ei käinud seal isegi kohal, ei olnud tollel päeval võimalik minna - kui ei ole võimalik kohe minna, järelikult ei sobi
10) Suur ja Tähtis Ettevõte on ära rikkunud mu CV - ma ei ole enam Juht, vaid Mutrike, mind ei võta keegi enam tõsiselt
11)mul ei ole magistrikraadi.
12)ma tahan uuesti kooli minna. See aasta jäin ma oma sooviga hiljaks
13)mul ei ole lahedaid sügissaapaid. Pika säärega.
14)mul ei ole lahedaid sügissaapaid. Poolsaapaid.
15)ma tahan juuksepikendusi tagasi. Välja kasvav soeng ei ole üldse enam punk!
16)Väikese Asula kosmeetik ei teinud mu kulmusid korda nii nagu ma oleks tahtnud.
17)ma ei viitsi Linna päris kosmeetiku juurde minna
18)mu otsmikul on oma koha leidnud vistrikud. Nad ei taha lahkuda.
19)mul ei ole valged hambad. Ma tahan valgeid hambaid.
20)meil ei ole ikka veel treppi
21)meil on tagumine tuba lõpetamata. Tahan, et see oleks romantiline lilleline külaistetuba
22)Janekile ei meeldi tapeeti panna
23)mina ei oska tapeeti panna
24)Roosi oskab tapeeti panna - tal on nüüd koridoris liiga ilus tapeet.
25)Roosil on ilusate lükandustega kapp, minul ei ole.
26)RR ei ole mulle arveid ära maksnud
27)ma ei tea, kuna ma raha saan
28)ma ei tea, kuhu ma olen kaotanud äriplaani
29)ma ei saa seda EAS-i ära saata
30)mul läheb kogu aeg meelest see Gerda käest uuesti küsida
31)ma ei ole midagi saavutanud. Väga.
32)keegi ei mõista mind
33)mina ei mõista teisi
34)ma virisen liiga palju

Saturday, September 19, 2009

Rongist maas

Olen oma lubadustega veidike rongist maas, niisama vedelema jäänud ja aega surnuks löönud, 66 kirjutatud lehekülje asemel on "spungiromaanist" hetkel kirjutatud 53. Vahepeal lihtsalt tekkis paus, ei jooksnud sõnad kuidagi edasi, mõtetest rääkimata, kõik, mis ma kirja panin, kadus järgmisel hetkel delete nupuga nagu imeväel, aga mõned lõigud siiski:

Teeviit näitas 10 kilomeetrit Ussisilmani. Viimase tühjendatud siidripurgiga hakkas otsa saama ka meie road-trip. Kahju, et otsa sai, aga siiski ei tasu olla kurb, et see lõppes, vaid õnnelik, et see juhtus. Oleme küll kõik erinevad, kõik oma rumalustega, enda arvates aga ikka kõige targemad, aga me oleme siiski üksteise jaoks olemas. Sellelt reisilt jäi mind eriti kummitama Tiia lause: „Ma olen kindel, et te küll tulete mulle appi, ükskõik kus ja kuna mul abi vaja on, ning mina olen ka alati vaid telefonikõne kaugusel“. Kas ei tekita selline sõprus südames sooja tunnet? Me võime üksteise peale karjuda, üksteisele halvasti öelda, üksteisest mitte aru saada ja üksteist isegi taga klatšida (ikka hea pärast, onju), aga me oleme siiski üksteisel olemas. Vahet ei ole, mis juhtub või ei juhtu, isegi kui me aeg-ajalt mitu kuud ei suhtle, ei tähenda see seda, et me oleks üksteist unustanud, vahel lihtsalt tulevad teised tähtsad asjad vahele. Nagu mehed ja olme ja töö. Ei saa kogu aeg mööda trendikaid lounge liuelda ja veiniklaasi taga elu üle filosofeerida.
Jah, tõesti! Olme ja argipäev hakkas ka seekord peale pressima. Siidripurk ja naistekas ei olnud ainukesed, mis hakkasid otsa saama. Ka suvi hakkas otsa saama, päike oli küll veel kõrgel taevas, aga ei pruunistanud enam nii nagu kuu-kaks tagasi, september hiilis vaikselt aga järjekindlalt lähemale. Sellega koos ka puhkuselõpp ja tööle minek.
Oh, see tööle minek! See kõlab nagu põrgutules põlemine ja igavene piin – ausalt ilma liialdamata ma ei taha tööle minna. Puhkusele minnes jäid nii paljud draamad lõpetamata, nii palju suhteid klaarimata ja „selgeks rääkimata“, ega need siis kuhugi kadunud pole. Ma tunnen oma Töökohta, esimene päev ehk lastakse rahulikult aklimatiseeruda ja siis kistakse kõik poolikud draamad jälle lahti: „Mäletad, siis kui me puhkusele läksime, siis proua M. Saatis selle kirja, ei tea kas see siis jõudis ka härra P.-ni. Sa tead küll, millest ma räägin....“
Kas ma tõesti olen nii halb inimene eelnevas elus olnud, et mind niiviisi karistatakse? Mida ma nii palju halba teinud olen?

Umbes kuu aega tagasi leidsin ma ajalehest töökuulutuse – see oli täpselt minu töökoht, ma teadsin, et pean selle töö saama. Ma isegi ei kahelnud, et selle töö saan, sest kui ma seda ei oska, siis ei oska ma mitte midagi. Ma tundsin, kuidas enesekindlus täiega pähe lõi. Vaimusilmas ma juba kujutasin, kuidas ma pärast puhkust tööle lähen, ilmeka žestiga valge paberilehe võtan ja sellele suurte tähtedega „LAHKUMISAVALDUS“ kirjutan. Juba enne kandideerimist jooksis mu tulevik mu silme eest läbi – nii roosililne ja ilus, uusi väljakutseid ja võimalusi pakkuv.
Mind kutsutigi vestlusele, olin küll kõrges palavikus, köhane ja nohune, kuid see tühiasi ei takistanud mul minna ja võtta vastu Unistuste Töö. Kahe päeva pärast lubati mulle teada anda, kas pääsen edasi teise vooru. Kaks päeva istusin ma nagu sütel ja ootasin telefonikõnet. Telefonikõnesid tuli, aga MITTE SEDA MIDA MINA OOTASIN. Ma olin hulluks minemas! Kindlasti on kõik meist kunagi midagi nii väga tahtnud, et ei oska seda sõnadessegi panna, ei jaksa seda ära oodata – seda taevamannat. Ka teised olid suht kindlad, et ma saan selle töö, nad tunnevad mind nii hästi ja teadsid ka, et see on täpselt see töö, mis mu silma särama paneks. Kui teise päeva õhtuks ei olnud oodatud telefonikõnet ikka tulnud, mõtlesin oma meilboksi pilgu heita – noh nii igaks juhuks. Moodsad ajad, mine tea, äkki antakse meili teel teada. Meilboksis oligi kiri pealkirjaga „kandideerimise tagasiside“. Oleksin ju kohe võinud aimata, et sellise pealkirjaga meilid ei tähenda kunagi head, aga lootus sureb viimasena ja lootus püsis seni, kuni nägin ära kirja alguse: „Lugupeetud kandideerija, täname Teid....“
Lõppu ei olnud vaja lugedagi. Ai, see oli valus, see oli tõeliselt valus. See oli justkui minu tõehetk – võib olla ma ei olegi siiski nii tark ja tubli, andekas ja vaimukas nagu ma arvasin, võib-olla on emmel õigus, et mul aeg-ajalt ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang. Kurat, kui valus oli teada saada, et olen tegelikult nii nõrk, et pääse isegi teise vooru – isegi mitte teise vooru. Ma jäin sadade omasugustega ukse taha.
Kõige pealt olin ma kurb, tõeliselt kurb. Siis olin ma natuke aega masenduses. Siis natuke jälle kurb ja siis vihane.
Esiteks vihane enda peale. Kuidas kurat ma suutsin selle ära rikkuda? Muudkui räägin kõigile, et olen teistsugune ja mul on kindlad sihid ja kui sihid on paigas, siis neid saavutada ei ole mitte mingi raskus. Mul oli ju siht paigas – kuidas ma siis sain ennast ukse taha lasta jätta?
Teiseks olin ma vihane Suure ja Tähtsa Ettevõtte peale, kus ma hetkel töötan. See on ära rikkunud mu CV. Paratamatult pean ma igal töövestlusel rääkima ka oma praegusest tööst, ja kui see töö on sisutu, kui ma olen paljas Mutrike, tilluke tilluke Seib, Suurte ja Tähtsate Juhtide keskel, kellest ei sõltu ega olene mitte midagi, siis ma ei saa ju rääkida midagi muud. Jah, ma võiksin ju ilustada ja keerutada ja oma tööd ka tähtsana näidata, aga kui ma ei tunne seda, siis ma ei oska valetada. Ma ütlengi oma lapsesuuga, et teen hetkel tööd, mis ei paku mulle midagi, kus puuduvad arenguvõimalused, kuigi ma tean, et ma olen võimeline palju rohkemaks. Loomulikult tekib küsimus, miks ma seda tööd siis teen. Miks? Võib-olla see siiski ongi kõik, mida mu aju suudab vastu võtta. Minu jaoks oli see töö päästerõngaks pärast koondamist, ma leidsin, et on õige võtta vastu üks kõik, milline töö, selle asemel, et töötu sentide eest kodus istuda ja segaseks minna. Aga tundub, et see ei olnud õige otsus. See Suur ja Tähtis Ettevõte on kui must plekk minu CV peal – keegi ei usu enam, et mul on potenisaali rohkemaks. Ja mida kauemaks ma sinna jään, seda vähem seda usutakse. Issand jumal, kas tõesti teliku lukustussilindri tihendite müük ongi minu saatus? EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII!
Kolmandaks olin ma vihane selle peale, et räägin, mis ma räägin, loeb ikkagi Paber ja Tiitel
Mind heideti kõrvale, sest ma ei ole viimased kaks aastat omanud Kõlava Tiitliga Ametit. Kedagi ei huvita, mis inimene sa olla võid, keegi ei vaevu sind tundma õppimagi, kedagi ei huvita, mis sa varem saavutanud oled ja milleks sa võimeline oleksid, sest see kui sa oled pikemat aega Juht olnud, see räägib enda eest, siis on sinu ees kõik uksed valla. Tiitel loeb. Mitte inimene. Ja noh nii in general, loeb ka pugemine ja selja taga ussitamine.
Ma olen siiamaani vihane, et ma sellega hakkama ei saanud, aga ma olen leppinud, et elu läheb edasi. Kunagi pean ka mina oma kirsi leidma! Kunagi.... Ma ei anna alla, tehke mis tahate, aga ma ei anna alla! Ja ma ei anna ka alla Suures ja Tähtsas Ettevõttes, sest just seda nad ootavadki, et ma jälle murduks – ei, ma ei paku neile seda naudingut. Kunagi peab saabuma minu kirss, kunagi saan ma lubada endale seda luksust, et suu avada.
Ma ei jää elu lõpuni läbi põleva rõnga hüppavaks delfiiniks, kuigi ma korra jäin siiski mõtlema, et ehk oleks õige aeg seekord alla anda, sest mul hakkab tekkima „superstaari“-efekt. Need õnnetud lauluoskamatud ja kehva kaubandusliku välimusega superstaariks pürgijad ju ka teavad, et nendest saab staar, nendes on midagi, nad veel saavutavad midagi. Aga meie ju kõrvalt vaatame pealt, kuidas nad ennast narriks teevad ja laulda EI oska. Ei oska ja kõik, kuigi nad ise on veendunud oma imekaunis kordumatus lauluhääles ja väljanägemises. Võib olla olen mina ka see oskamatu laululind, kes end lihtsalt narriks teeb?

Olgu ma see oskamatu laululind, aga ühte ma pean ikkagi suutma – ma lähen põrgutulle tagasi pea püsti ja rind ees. Ma ei kavatse Tähtsate Juhtide keskel närtsida, ma ei ole niisama lilleke, ma olen ikkagi umbrohi.

Thursday, September 17, 2009

Поле Чудес




Mis saab siis kui maria on kaks päeva kodus haige ja kolmandal päeval otsustab siiski tööle tulla, sest mõned asjad jäid ootamatu haiguse tõttu kuidagi ripakile? Õige vastus: Nii palju on juhtunud, et Maria on rongist maha jäänud. Totally! Ja kõik on vahepeal peapeale keeratud, nii nagu ei oskaks aimatagi - Поле Чудес täiesti!

Esiteks hakkab kõik pihta sellest, et firma B raamatupidaja on Mutrikeste peale kaevanud, et nemad ei saa oma tööga hakkama, teevad kõike valesti ja firma B raamatupidaja on tõsiselt mures. Loomulikult ei ütle firma B raamatupidaja, et 96% probleemidest saab alguse tema lollusest, tema soovist mitte näha kaugemale oma ninaotsast, tema paanikatekitamise oskusest, loomulikult unustab ta sellised asjad mainida. Aga no see selleks, kui Mutrikeste vastu on ristisõda alustatud, siis ei olegi suurt midagi teha, kui tõdeda fakti, et Mutrikesed on lollid.

Näiteid? Palun.

1. 9.06 saadab Maria firma B raamatupidajale arve X. Maria ei tea, et sellest on juba poleemika olnud, et kuupäev on vale ja see on juba parandatud, kõik peale Maria teavad seda - Maria tahab lihtsalt tööd hästi teha ja saadab selle edasi
2. 9.08 saadab Firma B raamatupidaja Mariale küsimuse, kas ei ole mitte arve vale kuupäevaga
3. 9.09 heliseb firma A pearaamatupidaja telefon, helistab firma B raamatupidaja paanikas, et midagi on valesti ja Mutrikesed ei saa hakkama om atööga
4. 9.13 saadab firma A pearaamatupidaja õige arve Mutrikesele ja firma B raamatupidajale
5. 9.15 KUI FIRMA B RAAMATUPIDAJA ON JUBA ÕIGE ARVE KÄTTE SAANUD, saadab ta Mutrikesele kirja:
"Sain just teada, et sellel arvel ongi juba kuupäev muudetud. pearaamatupidaja saadab meile selle uuesti.Seda on väga oluline jälgida, et Firmast A oleks arve tehtud sama kuupäevaga kui kaup välja läheb, sest muidu võib juhtuda, et Firma B müüb midagi enne kui saan selle sisse võtta.Palun katsuge seda jälgida."
6. Kõik on õige, aga kui kaup läks välja reedel 11.september ja jõudis kohale 15. september, teisipäeval, aga arve tehti 14.september esmaspäeval, siis kas tõepoolest laupäeval pühapäeval, kui kõik puhkavad, toimus meeletu ost-müük?
7. Miks on vaja selliseid märkusi teha? Eriti kui sa juba oled arve saanud. istud arvuti taga ja ootad, kuna saaks midagi lahmida, MIDAGIGI.
8. ja kui viga on firma B laos ja selle mitte vastavuses arvetega, siis tuleks ju sealt pihta hakata, sealt uurida, mitte saata firma A pearaamatupidajale kirja LOOTUSES, et Mutrikesed on eksinud. Seekord Mutrikesed küll ei eksinud, aga kiri saadetakse ikka selline: "tundub, et osa arveid on firmast A tegemata. Kas selle kauba arve, mis läks 2.september, on tehtud?"
2.september ei läinudki midagi, arvet ei saanudki tehtud olla, see kuna firma B võtab lattu augustikuu kaubad ei puutu meisse, enne kui targutada, et "vaatasin et tänase seisuga on thetud vaid üks varuosa arve 14.septembri kuupäevaga, kui see on sama kaup, siis palun muutke see kuupäev varasemaks" võiks vaadata, et septembris ongi vaid üks kaup läinud, 11. september, arvega 14. september.
9. Ja siis veel kirjutada pearaamatupidajale:
"Kuna Mariat ei ole, siis ma olen natuke mures, kas ta saab nende arvete leidmise/tegemisega hakkama. Kui aega saad, äkki saaksid ise kontrollida, mis värk sellega on."
Mures MY ASS! Selle nimi on vigade otsimine, kaebamine, selja taga susimine - oleme lihtsalt jalus!

Ja pole siis ime kui tekivad vead, kui kõigele tuleb reageerida ülehelikiirusel, sest muidu ei tee sa tööd, muidu ei saa sa oma asjadega hakkama, muidu......

Monday, September 14, 2009

Klaas piima palun!




Jällegi õnnestus mul sattuda ühele dräägreissile....kuigi ma juba eelmine kord lubasin "lastele" et see jääb esimeseks ja viimaseks sellelaadseks üritusteks, never enam. Aga tuli sõnu süüa ja kõps! olin ma laupäeval reissil kohal. Mul tekkis täiega deja vu, kui ma nägin kõiki neid burgereid, mis vajasid müümist; eelmine kord olid need kõige kuumem kaup üldse, aga kui mikrolaineahi ei tööta, pihv burksi vahel on jääs, seda on vaja petta imelise punakat värvi kastmega ja näljane rahvas ootab rahulolematult leti ääres. Õu nõu ja siin ma jälle olin, rumal, et lasin end pehmeks rääkida.
Aga ega siis midagi - naeratus näole ja tuld!

Õnneks sujus seekord kõik peaaegu, et hästi - ahi töötas, burks läks soojaks, fritüür toimis, liha grillis, õlu oli külm, ilm oli ilus, inimesed veidrad.... Te ütlete, et Jumal on tõsine vend, jah? Vot mina ei usu, sest kui vaadata sellistel üritustel liikuvaid inimesi, siis on Jumalal väga vinge huumorisson olnud. Noh kui ta üldse olemas on, aga kui on, siis huumorisson on tal hea.
Mehed on - neil on oma dresscode kas dressid ja nokatsid või siis suurte ja silmatorkavate kirjadega ARMANI ja VERSACE. Kindlasti silmatorkavate kirjadega! Aga vot naised - no tule taevas appi! Mina kohe mõtlen, et kas nemad vaatavad kapi ja mõtlevad:"Hmm, mis on mu kapis kõige koledamad, maitsetumad, litsakamad ja kõige vähem kokku sobivad asjad? " ja siis kombineerivad neist kokku sellise imelise outfiti nagu liivuv valge minikleit ja mustad narmastega sügissaapad. Või siis 48cm-se kontsaga kuldkingakesed, liibukad ja nabapluusid, millele suurelt "Cucci" ette kirjutatud. Või siis on neil sellistel üritustel official dresscode - võrksukad, saapad ja miniseelikud, mis meenutavad pigem bandaaži kui seelikut.
Aga äkki olen hoopis mina imelik - kuigi seekord oleks ma isegi oma playboy särgiga massi sulandunud, kui ma poleks seda nii kiivalt salliga varjata üritanud. Noh, ma alles õpin. Mine tea, võib-olla satun veel sinna ja varsti olen ise oma tuunitud Ruudolfiga rajal hoogu või kiirust või ma-ei-tea-mida võtmas. Inimene õpib ja areneb kogu elu!

Ja siis need komplimendid. No pange ennast põlema või mind, aga ärge üritage šarmantsed olla. Meiega oli müümas kaasas üks imeilus blond tütarlaps, noh kui te olete võimelised endale elussuuruses barbie't ette kujutama, siis tema oli just selline. Ja loomulikult ei jäänud ossidel tema ilu märkamata, siis oli vaja ju vaimukas olla: "kuule blond, sa üldse tead palju 1+1 on?" Elussuuruses barbie ei viitsi sellisele lollusele vastatagi. "Noh, seda oligi arvata!"
Või siis lehvib kohale lahtiste pluusihõlmadega kerges 30-kiloses ülekaalus meessoost klounisiksus, kujutab ette, et oma täiesti vastupandamatu ja hakkab elussuuruses barbiele komplimente loopima, üks hullem kui teine, aga tippude tipuks jäi "T...ra sa oled ikka ilus!" Imeline kompliment, ma imestan et elussuuruses barbie burgereid nurka ei visanud ja üle leti vastupandamatu mehe käte vahele ei tormanud. Prrrrrr!!! Õõvastav...

Üks tõeline naljakas seik oli siiski ka kogu selle ürituse juures. Nimelt siis kui meil kõik alkoholivaba jook otsa sai, pakkusime klientidele piima - see on ju alkoholivaba! Ja nii siis läkski, et kogukad mehed nahkriietes sõid leti ääres praadi ja jõid termotopsist piima. Sõbrad naersid kõrval, aga lõppkokkuvõttes olid ise ka samas olukorras: "Nali naljaks, andke mulle ka siis palun klaas piima!"

Thursday, September 10, 2009

ps: uuest "raamatust" on hetkel kirjutatud 33 lehte

Kui tugineda sellele, mis Merca eile ajakirjanduses välja ütles, kuidas ta "Meest" kirjutas - püsin ma hetkel täitsa graafikus. 100 lehte veel!

Tuesday, September 8, 2009

VILDIST MUNAD & PEKSTAVAD AHVID!


Head värdjad, meisterdage endale vildist munad, mida pigistada, kui jälle hood peale tulevad ja mitte keegi ei saagi haiget - on tänase päeva MOTO.
Oli jälle siis üle mõne aja SEE päev, kui allesjäänud "Nooruse Naiivsuse" liikmetest puust ja punaselt lolluse deemoneid välja aeti. Puust ja punaselt tehti meile selgeks, et oleme idioodid, et meis on olemas potensiaal "heaks töötajaks", aga midagi on juhtunud, et töövõime on langenud ja vigu on selliseid, mida varem ei ole olnud. Saate aru, nad ei saa aru, et võib olla on tööd palju (kuigi kõrvalt võib tunduda et ei ole), iga asi võib võtta aega liialdamata tunde (aga seda ju ei teata, sest tähtis on lõpptulemus, kas peaksin kõigile käima rääkimas, et isver kui kaua see ja too aega võttis, isver kui palju, isver kui, isver kui....)Jah, tõesti on päevi, kui ei ole nii palju teha, kui on aega looderdada. On päevi, kus ei ole tuju midagi teha ja ei tee kõike, sest siis tekiks vead. Jah, kõike tuleb ette! Aga teatrit teha ja teeselda, milleks, kellele? Saara küsis täna õigesti: "MIKS ME EI VÕI OLLA SELLISED NAGU ME OLEME, LOOMULIKUD? MIKS ME PEAME NÄITLEMA?"

Sest nii on organisatsioonis välja kujunenud! Midagi ei tohi muuta, uuendada, oma arvamust ei tohi avaldada, ei tohi küsida või siis tohib küsida, aga mitte alati ja iga ühe käest. NII ON VÄLJA KUJUNENUD. Kõik janunevad intriigi järele, kui neile seda ei paku, punutakse see sulle ümber. Kui julged lihtsalt olla, nähvatakse sulle kahemõttelisi lauseid nagu: "Jah, SUL on aega lehte lugeda? vahi-vahi!", "Ohh tal on ju ressurssi küll, ta käib lõunal?", "Nooo kuhu sa lilleke, nüüd lähed juba, kell ju alles 16.58, oi peab vist laskma sulle hoiatuse kirjutada!" Ma ei julge varsti enam hinagatagi, sest ma ei tea, mis jälle välja mõeldakse. Äkki on armunud? Näe hingab ju? Jaajah, seepärast ka töövõime on langenud...

Probleem ei saa olla selles, et tööd on palju, inimesed hullud ja õhkkond närviline, ei! Nad ootavad isiklikku laadi infot, nad tahavad midagi välja urgitseda, teada saada. Ja kui seda neile ei pakuta, siis mõeldakse see välja. Vaibale kutsutuna tahaks oma arvamust avaladada, tahaks öelda, milles probleem on - aga ei saa, minu närvid ei peaks sellele draamale vastu, ma olen paar korda selle üle elanud - ja nii ei jäägi muud üle kui lambana kaasa noogutada, leppida sellega, et viga on nooruse naiivuses ja ilmselt armumises, nõustuda sellege, et me oleme IDIOODID! Ja siis nad veel annavad sulle sõbralikke soovitusi, et me näeme küll, oleme lausa STATISTIKAT teinud, KUI palju mõni asi aega võtab. Lausa stopperiga! Ja tööd ei ole palju, kurtke kui tahate! Me siiani ei oleveel midagi ette võtnud, sest me tahame, et te meile alles jääks, kuigi tööd on võrreldes eelmise aastaga 40% vähem!
Aitäh, armsad kolleegid, nii tore, et te meist niiviisi hoolite ja meie käekäigu pärast muretsete, aga põhimõtteliselt sain ma jälle selgeks, et üks junk-meil, mis hiljuti mu meilboksi potsatas, on jummalast tõsi:

Korraldati kord katse, kus kõrgesse ruumi pandi kinni seitse ahvi. Keset lage oli riputatud kimp banaane ja nende alla treppredel. Teatud kõrgusest alates aktiveerisid trepiastmed aga lüliti, nii et kui mõni ahvidest püüdis üles ronida, pritsiti terve tuba üle jääkülma veega.

Ahvid said peagi aru, et parem on redel ja banaanid rahule jätta ja hakkasid muude asjadega tegelema.

Nüüd aga viidi üks ahvidest minema ja tema asemele toodi uus. Uustulnukas märkas kohe banaane ja tahtis neile järele minna. Teised ahvid tirisid ta redelist eemale ja klohmisid natuke, nii et uus ahv sai ka aru, et targem on banaane mitte puutuda.

Nüüd vahetati välja keegi teine. Järgmise ahviga läks samamoodi: tuli, nägi banaane, sai tappa.
Tähelepanuväärne on aga see, et kõige rohkem klobis viimast ahvi eelmine uustulnukas, kes polnud üldse veega pritsida saanud!!

Nõnda vahetati järk-järgult välja kõik ahvid, kuni esialgsest seitsmest polnud enam kedagi järel. Keegi ei teadnud külmast veest midagi (pealegi oli see juba ammu välja lülitatud), aga kõik teadsid, et banaane ei tohi võtta ja kõigile uutele tehti see ka kohe selgeks.

Sellisel viisil kujunevadki välja organisatsioonikultuurid...

Ma juba tean küll tegelikult, et see on tõsi, aga ikka, ma kuradi pärdik, leian ned neid banaane näperdamast. VÕIKS JUBA ÕPPIDA!

Monday, September 7, 2009

Vaata et läbi müüdud


Müügiaruanded ja – numbrid on toredad. Eriti kui need on positiivses mõttes üllatavad. Pidin siin alles hiljuti kerge šoki saama, kui Rahva Raamat raamatuid juurde tellis. Esiteks arvasin, et neil on ehk arvutiprogramm sassi läinud, aga kui nad ikka jonnakalt raamatuid juurde küsisid, pidin end ikka kokku võtma ja kirjutama, et „vabandust, mul ei ole enam rohkem raamatuid enda käes...et äkki saate kuidagi hakkama, erinevatest poodidest kokku komplekteerida või nii...?“ Ma vastust lausa kartsin, et äkki ikka olen valesti aru saanud, jube piinlik oleks olnud. Aga kui vastuseks tuli: „Panen märke juurde, et tiraaž läbi müüdud“ jäin huviga müügiraporteid ootama. Krt kuidas aeg venib kui midagi ootad! Lõpuks siis ometi sain poe tulemused teada – olin lausa jahmunud, meeldivalt üllatunud, arvasin, et ei oska lugeda.
Kui Apollost ka positiivsed numbrid tulevad, no siis ma ei tea, mida ära teha. Võiks lausa mõned päevad hea olla;)

Friday, September 4, 2009

Roosa trikoo nimel, igatahes!


Kas te suudate ära arvate, millega ma eile hakkama sain. Ma ise ka ei suuda uskuda, et ma nii kaugele jõudsin, aga vot võta näpust, ka mina suudan end aeg-ajalt üllatada. Et põnevust veelgi ülesse kruvida, siis ütlen, et tegin midagi sellist, mida mitte keegi ei suudaks ette kujutada, mina ise kaasa arvatud. Midagi sellist, mida ma arvasin, et ma ei suuda teha. Aga ma ületasin ennast ja oma hirme.

MA KÄISIN TRENNIS! Janek naeris, et olen nagu koolilaps, kellel on kontrolltöö ja ei taha kooli minna. Ütleme siis nii, et palju ta ei eksinud. Saara oli mu oma juttudega nii ära hirmutanud, et mõtlesin juba variante, kuidas alt ära hüpata. No kuulge, te ise ehmataks ka ära sellise jutu peale: „See kestab kaks tundi!“, „Seda nimetatakse ellujäämiskursuseks.“, „Võta rätik kaasa, et saaksid higi pühkida, sest usu mind, sa hakkad higistama, ja veepudel, sest sa tahad juua!“, „Ma võin sind sõidutada, sest pärast esimest trenni on jalad läbi nagu ...“.... Ja nii edasi ja edasi. Ta lausa nautis mu hirmutamist! Ma tean küll teda, paistab siuke sõbralik ja armas ja tore, aga tegelikult on jube riukalik. Kuidas mul õnnestus end trenni meelitada lasta, mina ei tea... Aga ma läksin, nägin ja võitsin!
Et siis kokkuvõtlikult:
1. koordinatsiooni mul pole, või siis on väga minimaalselt. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik end nii palju eri suundades muusikarütmis liigutada
2. painduvust mul pole. Ma ei saa aru, kuidas need teised plastiliin-naised oma kahemeetriste jalgadega nii palju end eri suundades väänata suudavad.
3. jõudu mul pole. Ma ei saa aru, kuidas nad jaksavad neid tonniseid hantleid üle pea elegantse kergusega tundide kaupa vibutada.
4. graatsilisust mul pole. Teised kahemeetriste jalgadega plastiliin-naised tegid kõiki liigutusi nii elegantselt ja sirgelt ja graatsiliselt, mina olin nende kõrval nagu pisike naljakas pärdik siputades jalgu-käsi ilma igasugu elegantsita sinna-tänna.

Aga saate aru, mis kõige hullem on? Mulle meeldis seal. Me ei räägi muidugi sellest, et täna olen ma kange nagu puunukk, aga mulle meeldis seal tegelt ka. Päriselt. Ja ma olen välja visanud veksli, et ma vähemalt mõnda aega püüan jätkata. Mis sellest, et võrreldes teistega olen ma ebaelegantselt koordineerimatult siplev pärdik, aga ma olen ju TEISTSUGUNE. Ma PEANGI silma torkama, eristuma.

Ja kui mitte muu pärast, siis juba selle nimel, et mul oleks põhjust soetada endale tõsine kaheksakümnedate-aeroobika-outfit, olen ma nõus pingutama. Roosa trikoo, peapael – kogu kupatus!
Küll te veel kadestate varsti mu raudseid kannikaid. Ei tea, kaua nende treenimine aega võtab?
Nädal?
Kaks?