Kas see on rumal...

Igasugune kriitika on edasiviiv jõud. See aitab areneda. Paremaks saada. Paneb pingutama.
Kriitikat on olnud halba, väga halba, head ja väga head. Tegelikult on olnud päris huvitav ISE kriitika osaliseks saada, muidu ma olen ikka ise harjunud kritiseerija rollis olema, aga kritiseeritav olla on hoopis teistmoodi kogemus. Isiklikum. Tegin enda jaoks selgeks, milline kriitika oli kasulik, millisest abi, milline läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja, milline õigustatud, millega nõud, millega mitte nõus ja praegu teise romaaniga 78lk-l olles loodan, et olen kriitikast õppinud. Eks näis!
Delfi naistefoorumist leidsin järgnevad kommentaarid:
*
Lugesin ja igav oli - pean tunnistama et päris lõpuni ma ei jõudnudki. Palju oli kirjavigu ning ka laused on pikad ja segased.
*
Ma veidi lehitsesin seda raamatut Apollos. Lühidalt sisu siis - mingil eneseimetlejast tibil (olen ilus, andekas jne) on olnud kõrge kukkumine tänu millele on ta pidanud loobuma uute kingade soetamisest, spaadest vms. Ühesõnaga ei midagi uut...
*
Ei oks ka raamatu suhtes seisukohta võtta. Päevik see pole, midagi stiilis "ütlen kõik hingelt ära". Kui teil on tekkinud tunne ajakirjade toimetajaveerge lugedes, et tahaks ka vahel mõnel teemal sõna sekka öelda, et nagu Carrie "Seksis ja linnas":) See raamat ongi nagu üks suur toimetajaveerg, täis väljaütlemisi ühel ja teisel teemal. Aga kui toimetajaveerg on tavaliselt rõõmsameelne ja optimistlik, siis see raamat üsna karmi ütlemisega. Ei tea mida ta mees tunneb või sõbrad, kui loeb enda kohta, et mis tema juures naist närvi ajab jne:P samas olid mõned mõtted üsna huvitavad, panid kaasa mõtlema.
*
Mul ei meeldinud raamatut lehitsedes see negatiivne ja kibestunud suhtumine ümbritsevasse. Juhtusin lugema kohta kus autor kirjutab et kui ütleb elukaaslasele IDITOOT siis see väljndab hoopis armastust vms. Haige suhtumine...
*
Natuke segipaisatult on raamatus kõik need meenutused ja kordamisi on tõesti palju. Samas mis seal salata - mõne huvitava mõtte leidsin sealt minagi.
*
Noh - 126. lk romaaniks nimetada on juba ilmne liialdus, teos täiesti toimetamata, stiililt nõrk ja sisult vaevlev. Vahel ma mõtlen, et miks selliseid asju üldse avaldatakse? Oleks võinud jääda olemata. Aga jah, eks see oli lihtsalt minu subjektiivne arvamus.
*
see polnudki romaan ju. Ja kahetseda pole ju midagi, ega raamat hammusta, lihtsalt ostes kulub raha selle peale, aga kui raamatukogust laenad, siis pole ju probleemi. Ma ei usu, et sellele raamatule eriti palju lugejaid on.
Ja pealkiri on täiesti tabav. Rumal tõesti:P
*
ostsin. kiidan. sarkastiline, aga aus.
*
Ei meeldinud, kohe kuidagi ei läinud peale. Rumal tõesti, igati nõus nii pealkirja kui eeskirjutajatega.
*
Mulle taoline blogi- või toimetajaveeru stiilis kirjandus eriti ei meeldi, sellpäarst pole ka sellest raamatust eriti vaimustatud. Kahju on tema mehest, kes oma vigu peab raamatust lugema. Isiklik elu peaks igaühe enda teada jääma, sellepärast vist ei meeldinud, et liiga isiklik. Aga midagi seal ikka oli, mis mõtlema pani
*
jah, nõustun, et on segipaisatud ja toimetamata, aga samas jällegi mina usun, et parem proovida, kui jääda elu lõpuni mõtlema, et oleks võinud.
*
Täna käisin Apollos ja nägin uute raamatute seas, lehitsesin ja sirvisin siis natuke, kibestunud suhtumist küll ei näinud, sattusin üsna naljakat kohta lugema nõukaaja inimese mõtlemisest vms. Ühesõnaga läksin ohvriks ja ostsin. Eks näis kas pean pärast kahetsema

Nii palju siis Delfi kommentaaridest.

Aga täna oli mu meilboksis üks äärmiselt positiivne tagasiside. Selline, mis julgustab edasi kirjutama:

"Lugesin just äsja Su raamatu läbi ja tahtsin lihtsalt öelda, et mulle
väga meeldis! Lahedalt kirjutad. Päris paljude kohtade peal sain
naerda ja tundsin ka nii mõneski asjas iseennast ära. Näiteks see
koristamise teema - mul on täpselt samamoodi, et hakkan siis alati oma
sahtlites ja kappides olevat kraami uurima ja kokkuvõttes on elamine
mitu tundi hiljem ikka veel täpipealt samas seisus. Kartulikeetmise
teema tuli ka tuttav ette, ainult mina helistasin oma emale ja tahtsin
teada, kas kapsahautise tegemiseks tuleb kapsapea tervenisti potti
pista ja kaua seda seal ometi niimoodi siis peaks keetma :)) Ja igal
öösel nügin ka mina oma norskavat meest, sest niimoodi ju ometi ei saa
magama jääda :)
Eriti lahe oli see kirjeldus, kuidas kutsumata külaliste eest peitu
poeti. Olin seda kohta lugedes parajasti kohvikus ja pidin ikka päris
kõvasti pingutama, et mitte kõva häälega naerma hakata.
Loodan, et Sinult saab peagi veel midagi lugeda!"

Seda oli soe tunne lugeda! Ja natuke ju meelitav ka:)
Eneseimetleja ju ikkagi.
Kuigi tegelikult püüdlesin rohkem eneseiroonilise poole.
No hea küll, seekord ei kukkunud välja - better luck next time!