Head värdjad, meisterdage endale vildist munad, mida pigistada, kui jälle hood peale tulevad ja mitte keegi ei saagi haiget - on tänase päeva MOTO.
Oli jälle siis üle mõne aja SEE päev, kui allesjäänud "Nooruse Naiivsuse" liikmetest puust ja punaselt lolluse deemoneid välja aeti. Puust ja punaselt tehti meile selgeks, et oleme idioodid, et meis on olemas potensiaal "heaks töötajaks", aga midagi on juhtunud, et töövõime on langenud ja vigu on selliseid, mida varem ei ole olnud. Saate aru, nad ei saa aru, et võib olla on tööd palju (kuigi kõrvalt võib tunduda et ei ole), iga asi võib võtta aega liialdamata tunde (aga seda ju ei teata, sest tähtis on lõpptulemus, kas peaksin kõigile käima rääkimas, et isver kui kaua see ja too aega võttis, isver kui palju, isver kui, isver kui....)Jah, tõesti on päevi, kui ei ole nii palju teha, kui on aega looderdada. On päevi, kus ei ole tuju midagi teha ja ei tee kõike, sest siis tekiks vead. Jah, kõike tuleb ette! Aga teatrit teha ja teeselda, milleks, kellele? Saara küsis täna õigesti: "MIKS ME EI VÕI OLLA SELLISED NAGU ME OLEME, LOOMULIKUD? MIKS ME PEAME NÄITLEMA?"
Sest nii on organisatsioonis välja kujunenud! Midagi ei tohi muuta, uuendada, oma arvamust ei tohi avaldada, ei tohi küsida või siis tohib küsida, aga mitte alati ja iga ühe käest. NII ON VÄLJA KUJUNENUD. Kõik janunevad intriigi järele, kui neile seda ei paku, punutakse see sulle ümber. Kui julged lihtsalt olla, nähvatakse sulle kahemõttelisi lauseid nagu: "Jah, SUL on aega lehte lugeda? vahi-vahi!", "Ohh tal on ju ressurssi küll, ta käib lõunal?", "Nooo kuhu sa lilleke, nüüd lähed juba, kell ju alles 16.58, oi peab vist laskma sulle hoiatuse kirjutada!" Ma ei julge varsti enam hinagatagi, sest ma ei tea, mis jälle välja mõeldakse. Äkki on armunud? Näe hingab ju? Jaajah, seepärast ka töövõime on langenud...
Probleem ei saa olla selles, et tööd on palju, inimesed hullud ja õhkkond närviline, ei! Nad ootavad isiklikku laadi infot, nad tahavad midagi välja urgitseda, teada saada. Ja kui seda neile ei pakuta, siis mõeldakse see välja. Vaibale kutsutuna tahaks oma arvamust avaladada, tahaks öelda, milles probleem on - aga ei saa, minu närvid ei peaks sellele draamale vastu, ma olen paar korda selle üle elanud - ja nii ei jäägi muud üle kui lambana kaasa noogutada, leppida sellega, et viga on nooruse naiivuses ja ilmselt armumises, nõustuda sellege, et me oleme IDIOODID! Ja siis nad veel annavad sulle sõbralikke soovitusi, et me näeme küll, oleme lausa STATISTIKAT teinud, KUI palju mõni asi aega võtab. Lausa stopperiga! Ja tööd ei ole palju, kurtke kui tahate! Me siiani ei oleveel midagi ette võtnud, sest me tahame, et te meile alles jääks, kuigi tööd on võrreldes eelmise aastaga 40% vähem!
Aitäh, armsad kolleegid, nii tore, et te meist niiviisi hoolite ja meie käekäigu pärast muretsete, aga põhimõtteliselt sain ma jälle selgeks, et üks junk-meil, mis hiljuti mu meilboksi potsatas, on jummalast tõsi:
Korraldati kord katse, kus kõrgesse ruumi pandi kinni seitse ahvi. Keset lage oli riputatud kimp banaane ja nende alla treppredel. Teatud kõrgusest alates aktiveerisid trepiastmed aga lüliti, nii et kui mõni ahvidest püüdis üles ronida, pritsiti terve tuba üle jääkülma veega.
Ahvid said peagi aru, et parem on redel ja banaanid rahule jätta ja hakkasid muude asjadega tegelema.
Nüüd aga viidi üks ahvidest minema ja tema asemele toodi uus. Uustulnukas märkas kohe banaane ja tahtis neile järele minna. Teised ahvid tirisid ta redelist eemale ja klohmisid natuke, nii et uus ahv sai ka aru, et targem on banaane mitte puutuda.
Nüüd vahetati välja keegi teine. Järgmise ahviga läks samamoodi: tuli, nägi banaane, sai tappa.
Tähelepanuväärne on aga see, et kõige rohkem klobis viimast ahvi eelmine uustulnukas, kes polnud üldse veega pritsida saanud!!
Nõnda vahetati järk-järgult välja kõik ahvid, kuni esialgsest seitsmest polnud enam kedagi järel. Keegi ei teadnud külmast veest midagi (pealegi oli see juba ammu välja lülitatud), aga kõik teadsid, et banaane ei tohi võtta ja kõigile uutele tehti see ka kohe selgeks.
Sellisel viisil kujunevadki välja organisatsioonikultuurid...
Ma juba tean küll tegelikult, et see on tõsi, aga ikka, ma kuradi pärdik, leian ned neid banaane näperdamast. VÕIKS JUBA ÕPPIDA!
No comments:
Post a Comment