Friday, October 30, 2009

I work all night, I work all day, to pay the bills I have to pay. Ain't it sad...


Ma olen peaaegu täiskasvanu, käin vaikselt juba kolmekümnendaid, aga oma emale jään ma ikka lapseks. Lapseks, kellele võib peksa anda lausa.
Juhtus selline kahetsuväärne asi, et mul oli kiiruga kiiruga vaja üks arve ära maksta, mida olin edasi lükanud, aga nüüd tuli ähvardav kiri, et kui kohe ei, siis...
Mis mul siis ikka üle jäi kui alandlikult emmele helistada ja abi paluda. see et ma olen 30-aastane ja pean emmelt ikka abi paluma, on hoopis teine teema. Muidu emme aitas hädast välja - ta ei oleks ju emme, kui ta ei aitaks:)
Aga... mis siis järgnes. Emme helistas ütles, et "tead, laps, ma oleks sulle päeval täitsa peksa tahtnud anda!", "kas sa ometi õpid ka?" Ahh, mida? Mina? Mille eest? Misasja? Emme oli sõiduvees: "Sina ikka kulutad üle mõistuse, täitsa arutult. Sa pead ikka maapeale tulema?"
Mina ei kuluta ÜLDSE üle mõistuse, kust ta seda võtab? Aga emme ei andnud alla: "SA TEAD ISE KA, et sa kulutad liiga palju, ära üldse vaidlegi!"
Ega ei saa vaielda ka, kui just oli abi vaja olnud. Jäin siis vaikides nõusse, et ma kulutan liiga palju. Kuigi ma ei saa sellega kuidagi nõus olla, sest
1) mul ei ole poolsaapaid, lillasid
2)mul ei ole peosaapaid, tikk-kontsaga
3)mul ei ole talvevarustust käpikute-sallide-kübarate kujul
4)ma ei ole AMMU maniküüris käinud
5)ma isegi ei mäleta, mis pediküür on
6)ma pole massaažis käinud
7) ja mis kõige hullem - juba suvest saati värvin ma ISE oma juukseid.

Ma olen nende asjadeta hakkama saanud - ma ei kuluta nende peale. Viimati ostsin ma endale kõigest:
1) pikad sügissaapad, madala tallaga
2) pruuni kampsuni, et retuusidega käia
3) lilla vöö, mis pruuni kampsuni peale sobib
4) pruunid velvetid, hugo boss - need olid NII alla hinnatud
5) roosa kampsuni, hugo boss - see oli NII alla hinnatud
6) DKNY lõhna - kammoooon, ilma lõhnata ei ole ju elu! niigi Crystal Noir jäi ostmata....esialgu
7) kõrvarõngad, kuldsed + mustad - 2 oli ühe hinnaga!
8) roosa telefonikorpuse - 100 krooni ei ole tänapäeval mingi raha


NEID OLI MULLE LIHTSALT VAJA! Ega ma siis niisama lihtsalt neid ei ostnud, naljatilk!

Wednesday, October 28, 2009

Rongivaatus



Rongidepood on huvitavad nahtused
niipalju liipreid ja vilkuvaid tulukesi
peatujatele minejatele tulijatele
kuid lopuks on vaid kaks paralleelset liiprit
paar roostetavat roobast
peatujatele minejatele tulijatele
Keegi peab kusagilt neid ronge vaatama
et lihtreisijad ei hukkuks kohale joudmata

Tanel Jan Palgi "Rongivaatus"
Foto: Silver Häelm

Tuesday, October 27, 2009

Pssst! Veel üks saladus!



See, kui kiiresti levib Suures ja Tähtsas Ettevõttes Informatsioon, on lausa imekspandav. Ma usun, et ka kõige käbedamad uudisteagentuurid jäävad jänni. Meie read jäävad jälle ühe normaalse inimese võrra hõredamaks. Ei, seekord ei koondata, üks vaevatud hing leidis lõpuks pääsetee Suurest Mustast August. Lucky bastard! Ja igavene egoist, üldse ei mõtle, et normaalseid inimesi ei ole siin varnast võtta. Jälle üks vähem! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, pigem sellest KUI kiiresti ja kuidas info liigub. Täpset kella ma tõepoolest ei vaadanud, aga umbes nii see kõik toimus:
Enne lõunat: Härra A ja B istuvad ühes toas, seega on loomulik, et härra A andis oma plaanidest härra B-le teada. Kogemata tegi härra B oma suu lahti Tatraveski nr 1 kuuldes ja pall hakkas veerema, igas suunas.
Kell 12:30 tuli härra A lõunalt meie kontoritiiba, et Tähtsatele Inimestele teada anda, et kavatseb lahkuda. Mutrike sai ka teada, sest härra A oli juba varem Mutrikestele teada andnud, et tal on esmaspäeval üks jutt. Mutrike lootis viimase hetkeni, et ehk teatab peatsest abiellumisest või lastesaamisest, aga ok, Mutrike võttis info endale teadmiseks.
Kell 12:40 oli härra A Tähtsatele Inimestele oma otsuse teatavaks teinud.
SAMAL AJAL helises Mutrikese kolleegi lauatelefon, helistajaks Tatraveski nr 1 TEISEST KONTORI TIIVAST. Mutrikese kolleeg oli köögis, Tatraveski ei saanud jagada informatsiooni, mis ei tahtnud kuidagi vaka all püsida.
Kell 12:43 tormas ähmis Tatraveski Mutrikese kolleegi juurde küsimusega: "Kas see vastab tõele, mis ma kuulsin? Sa ei teagi veel? Kuidas nii?
Ahah, ei siis ma ei räägi ka midagi, MINA ei taha kuulujutte levitada. Ei, ma siis ka ei räägi! Ah hea küll, härra A läheb meilt ära! Võib olla see ei ole tõsi, aga mina niiviisi kuulsin!
"
Kell 12:50 teadsid kõik, aga igal pool tunti huvi, et ei tea, kes veel teab? Kas kõik teavad? Kes veel teab? Kes? Kes? Raiu või tükkideks ei ütle! No kuulge, igaüks teab!
Kell 13:00 otsustasid Tähtsad Inimesed seda informatsiooni natukest aega salajas hoida.
Ülejäänud päeva arutas iga Tatraveski oma toas salaja.
Tööpäeva lõpu lähenedes helises Mutrikese kolleegi telefon uuesti. Teisel pool toru südantlõhestavalt nuttev Tatraveski nr 1: " Miks mind süüdistatakse kuulujuttude levitamises? Mida mina teinud olen?"
Tööpäeva lõpuni oli draamat rohkem kui rubla eest.
TO BE CONTINUED?
I hope not.

Tuesday, October 20, 2009

Raamat peidab endas kullast maja



Kui horoskoop ikka nii lubab, siis tuleb seda uskuda ja härjal sarvist haarata! Haarasingi.
Spungi-raamat on jõudnud 111lk-ni ja tundub, et Tanel Jani saadetud inspiratsioonist oli ikka kasu. Loominguline madalseis läks üle vähemalt hetkeks.
Ja teine - mu tõeline lemmikprojekt - edeneb ka päris hästi. Nüüd tuleb vaid pöidlad pihus hoida ja loota, et mu projekti geniaalsust mõistavad ka teised peale minu. Aga projekti ennast ma avaldada ei taha....veel... Aga avaldan ühe tillukese killukese.
Pöidlad pihku!

Monday, October 19, 2009

Grinch, kes varastab jõule


Jõulud hakkavad lähenema ja Grinch hiilib vaikselt aga sihikindlalt jälle kord meie maja poole. Ma ei saa aru, miks Grinch just meid nii palavalt armastab. Kas tal endal juba igav ei hakka, leidku mingi teine pere. Mingu naabrite juurde või kuhugi kaugemale...Aga kolmas jõul ja ikka koputab meie uksele, lisaks sellele lähevad ta üllatused aina kulukamaks. Krt täpe on ju, tehku odavamaid kingitusi...
Esimestel jõuludel viis Grinch mu pangakontolt 12 000 krooni, läks tegelikult 60 000 jahtima, aga pidi leppima sellise saagiga. Nende jõulude ajal ma tegelikult seljatasin Grinchi ja sain oma raha tagasi - võib olla ta sellepärast kannabki mu peale siiani vimma?
Teistel jõuludel sai Grinch endale 17 000. Kuigi jälle päris endale ta seda ei saanud - pidi Eesti Energiale loovutama.

See aasta hakkasin juba mõtlema, et no huvitav, millega Grinch meid nüüd üllatab. Vaikselt hakkas ta endast märke näitama juba mõned kuud tagasi, viies kaasa pliidi ja pesumasina, kuid me saime need tagasi. In your face, Grinch! Ja nüüd tundub, et ta on kadedusest rohelisem kui kunagi varem. Just siis kui Maria plaanis teha suuuuuuuuuri investeeringuid kaminasse ja kodusoojusesse, tuli Grinch ja röövis meilt Ruudolfi, lõhkus teise ära ja jättis tee äärde seisma. Vähe sellest, Grinch tahtis alguses 26 000 krooni. Poole peal leebus ja nõuab nüüd 18 000. Aga Ruudolf on meie laps, meil on Ruudolfit vaja, kasvõi Suurde ja Tähtsasse Ettevõttesse sõitmiseks...
Vaatame siis nüüd, kas Grinch strikes again ja viib jälle jõulud. Või õnnestub meil teda kuidagi pehmeks rääkida.

Kolmandad jõulud - no äkki aitab?!

Thursday, October 15, 2009

Kuulekuse mais ja tõrksuse kartulid


Jälle on möödunud üks imeline päev, kus selgus, et Mutrike ei saa oma tööga hakkama. Keegi seda otse küll ei öelnud, aga Mutrike sai ise aru, et see oli kivi tema kapsaaeda. Mitu nädalat tagasi sai Mutrike kliendilt tellimuse, klient soovis, et tellimusse lisatakse ka mõned reklaamlehed. Mutrike saatis kohusetundlikult kõigile Olulistele ja Asjasse Puutuvatele Inimestele selle info laiali - isegi kirjavahetuse, mis tõestaks, et Mutrike on seda teinud, hoidis targalt alles. Mutrike kirjutab, et ta lisab tellimusse karbi reklaamlehti. Peale selle võib Mutrike pea anda, et ta seda ka tegi.

Rohkem Mutrike tellimust ei puutunud, tema oli endast kõik teinud. Ometigi läksid reklaamlehed eile kõigil meelest. Viimasel hetkel helistas klient ja tuletas seda Kellelegi Usaldusväärsele meelde. Jumal tänatud! Sest Mutrike oli unustanud...

Samal ajal kui Keegi Usaldusväärne reklaamlehtedega tegeles, sattus Mutrike rääkima Tähtsa ja Asjasse Pühendatud Inimeseha, kes küsis, kus Keegi Usaldusväärne on, kas ta äkki tegeleb reklaamlehtedega? Oh jah, muidugi...Krt! Mutrike vandus end maapõhja, enda arvates oli ta kõik teinud, aga ikka läks nii nagu alati. Järgmisel hetkel said kokku Keegi Usaldusväärne ja Tähtis ja Asjasse Pühendatud Inimene, nüüd avaldas Tähtis Inimene arvamust, et võib-olla ta midagi oli reklaamlehtedest kuulnud, et ehk oli sellest juttu, aga täpselt ei mäleta. Kuidas kurat sa siis oskasid minu käest nende kohta küsida? Telepaatilised võimed?

Mutrike võiks pea anda, et lisaks laialisaadetud infole pani ta selle info ka tellimusse, aga tõestada ta seda ei saa, tellimusega tegeleb peale Mutrikese veel PALJU inimesi, kes sealt infot hangivad, kõike võib juhtuda...aga "süüdi" kuigi keegi seda otse ei ütle on ikka Mutrike. Tähtis Inimene lihtsalt naeratas kaastundlikult Mutrikesele ja ütles: "Tegijal ikka juhtub...seekord ei olnud see ju midagi väga hullu!"

Ei olnud jah, ja lahenduse sai asi ka enne kui hilja, aga miks on jälle Mutrike see, kes hakkama ei saa. Jälle see rumal Mutrike. Tark Mutrike oleks endale meelespea pannud, laost kõik asjad kokku korjanud ja tubli töölisena need kaubaauto juurde vinnanud. Nüüd pidi Keegi Teine tema töö ära tegema.

Mutrike ei taha enam kuulekas mais olla, ta tunneb, et temast on saamas tõrges kartul. Mutrike tahaks Tähtsatele ja Asjasse Pühendatud Inimestele öelda, mis ta arvab, aga nad, sigudikud, on kõik lapseootel. Ja neid tuleb säästa. Peale selle kasvab Suures ja Tähtsas ettevõttes suures jaos vaid Kuulekuse Mais, mis kasvab sirgete ridadena, tehes rohimise lihtsaks. Seepärast ei ole ka probleemi.

Vahel aga kasvavad selles ka tõrksuse kartulid, mis paisuvad ja koguvad jõudu nähtamatult maa all.

Aga koguvad jõudu milleks?

Tanel Janile

Alati on kedagi vaja süüdistada...Täna süüdistan ma Tanel Jani. Tema oli see, kes lubas pangega inspiratsiooni saata, ju siis saatiski, sest öösel ei saanud ma magama jääda - peas keerlesid mõtted, mis oli kindlasti vaja kirja panna. Ükskõik kui palju ma ka lambaid ei üritanud lugeda, ikka ketrasid mõtted üle ja ajasid lambalugemise sassi. Mis mul siis muud üle jäi kui keset ööd alla diivanile kobistada, end teki sisse keerata ja kirjutama hakata. Isegi arvuti tahtis mu'st rohkem magada ja 40 minuti pärast loobus minuga koostööst. Nii ma siis lebasin diivanil, vaatasin lakke ja mõtlesin.
Aga inspiratsioon tuli...ja selle üle on mul tegelikult hea meel. Mis sellest, et une arvelt.
Kunsti nimel ju võib!

Wednesday, October 14, 2009

Mõttes kaduma läinud...



Ma hakkan ikka vaikselt aru ka saama, et Mutrikese töö ongi see, mis minu ajumahuga inimestele sobiv on. Või ei ole? Või ikka on? On? Ei ole?
Ma ei saa viimasel ajal mitte millestki aru ja kõik asjad ajavad mind segadusse. Seega, mida ma üldse tahangi. Ma ei virise, vaid olen hoopis mõttes kaduma läinud...

1) Valimistemöllus võtab osa ka üks mu tuttav, või pigem inimene, keda ma tean. Ma olen näinud ta cv-d, see on piinlik. Olgu, töö ei riku tegijat ja alati ei ole haridus kõige tähtsam, kolm klassi külakooli võib teinekord olla parem kui doktorikraad Mainekast Ülikoolist. Aga haritus on mu meelest oluline! Ma ei mõista, et kandideerivad inimesed, kes päevapoliitilistel teemadel ei oskaks midagi kaasa rääkida, kes Tammsaare kohta ilmselt küsiks, et "ah, see näitleja vä, elus ikka veel jah?", kelle elu keerleb kunstküünte ja dieetide ümber. Väikene koht, välimuselt kena tüdruk (vist), lühikene seelik - võin uskuda, et ta osutub valituks. Ja vaikselt satubki ta poliitikasse. Lõpuks hakkab "pärispoliitikuna" küttepuid jagama või küttearvetest poolt kinni maksma. Kes siis veel, tema ju armastab oma koduküla....

2) Teine mu tuttav, või pigem inimene, keda ma tean, juba on otsapidi poliitikas. Suht okeil ametikohal (vist). Jätame selle vahele, kuidas ta sinna sai - peaasi, et inimene ise on oma õnne leidnud. Mind teeb sõnatuks hoopis üks teine fakt selle inimese juures. Ma tunnen ta iseloomu ja tean ka olemust suht hästi, aga olgu, äkki ta oskab oma töö-ja eraelu väga hästi lahus hoida...kuid kui avalikes poppides suhtlusportaalidest võib tema konto alt leida "naljakaid" pilte, mis mul näiteks südame ilma liialdamata pahaks ajasid, siis ma hakkasin mõtlema, et kas teatud ametikohtadega ei peaks kaasnema mingi teatud tase? Kas ei oleks vajalik vähemalt püüda jätta muljet ontlikusest ja sobivusest? Või ongi kanep ja suhuvõtmine nii naljakas.

3) Selliseid inimesi tean ma kahjuks veelgi - õnneks ei saa ma neid oma sõpradeks ega päris tuttavateks pidada, lihtsalt tean:) Kuid, kui nendel ajumahtu ei ole, kas siis selle valemi järgi ei peaks ka Mutrike küttepuid jagama või oma koduküla armastama. Miks Mutrike müüb teliku lukustussilindri tihendeid? Aga kui Mutrike on liiga tark küttepuude jagamiseks, miks siis Mutrike müüb teliku lukustussilindri tihendeid?
Miks Mutrike midagi ära ei tee...ema ju ohkas ka, et "ohh, mul olid sulle nii suured plaanid ja vaata, kus sa nüüd oled...."

Tuesday, October 13, 2009

100 lk on valmis!


Nädalavahetusel võtsin endale eesmärgiks uue teosega sajanda leheni jõuda - jõudsin!
Nüüd aga olen kerges loomingulises madalseisus, vajan inspiratsiooni.....
INSPIRATSIOONI on kellelgi üle? ära anda?

Monday, October 12, 2009

Out of my mind. Back in five minutes



Reede. 17.05. Liigud rõõmsal meelel kodu poole, õõvastav töönädal on jäänud seljataha, ees terendab helge nädalavahetus. Mul oli reedel kindel plaan oma kolmepäevapikkune karjumistsükkel Janekile heastada õhtusöögi ja hea veiniga. Oli kohe tahtmine midagi eriliselt head kokku vaaritada.
17.15 jään ummikusse seisma - reede värk, ikka juhtub. Pole hullu.
17.45 hakkasin aega võtma, sest liikumine toimus vääääga vaevaliselt ja heal juhul 10 km/h, korra õnnestus ka 20km/h välja venitada. 800m tanklani - no nüüd peaks küll kiiresti minema, enam ei ole palju jäänud.
18.13 jõudsin ma tanklani. No nüüd ometi ei ole palju jäänud.
18.22 sain tanklaristmikust üle. Naiss!!!

Pärast tund ja viisteist minutit ummikut, ei olnud mul mitte mingit tahtmist poodi sinimerekarpide järgi minna. Mitte mingitki! Siiski otsustasin ma läbi põigata kohalikust väikesest poest, et mõned vajalikud toiduained kaasa rabada - päris söömata ei tahtnud ju ka ummiku pärast jääda. Oo, need imelised Depressiivsete Väikelinnade Poed ja Joodikud. Minu ees seisis mees, kes vaevalt püsti seisis ja ei suutnud oma kahte lauaviinagi kätte haarata, silm lihtsalt ei seletanud või nägi ta nii topelt, igatahes jõudis veel kaks inimest oma kaupade eest maksta ja minagi sain peaaegu et oma ostudega valmis enne kui ta poest välja taarus. Jumal tänatud! Ma olin suutnud parkimiskohaks valida Joodiku auto kõrvale. Kui ta oleks oma lauaviina ostuga kiiremini hakkama saanud, oleks mu kojusõit veel mõne aja võrra edasi lükkunud, sest see mees ei suutnud enam aru saada, mis pidi ta auto liikuda võiks.
Ma pole KUNAGI nii kiiresti minema tagurdanud kui seekord Joodiku kõrvalt. Mul ei olnud mitte mingit tahtmist politsei ja joodiku seltsis oma õhtut veeta. Kohusetundliku kodanikuna hakkas mul aga sees kripeldama, et oma auto sain küll päästetud, aga teiste autod? teiste elud? Need vajasid ka päästmist! Niisiis kutsusin ma elus esimest korda roolijoodikule politsei. Mis sellest, et esimese hooga sadasin päästekeskuse numbrile, kust mina pidin mäletama, mis numbril politseid kätte saab, aga kokkuvõttes täitsin ma ikkagi oma kodanikukohust! Nüüd ma võin enda üle uhkust tunda!

Koju jõudsin ma töölt liikuma hakkamise hetkest 1 tund ja 45 minutit hiljem. Loomulikult ei liikunud ma enam nii rõõmsal meelel kui 17.05. Loomulikult suutsin ma mingi suvalise asja peale ärrituda ja loomulikult asendus romantiline heastus-õhtusöök neljanda päeva karjumisega. Isegi laupäeval suutsin ma veits kisendada.
Selle eest pühapäevaga viiepäevane karjumistsükkel lõppes. Janek oli lihtsalt suurema osa sellest päevast tööl.

Njaa - elu minuga on tõeline magustoit!
Kuigi seekord saab vähemalt pool süüst veeretada ummiku kaela. Ma ei oleks ju olnud nii kergestiärrituv, kui ma oleks koos sinimerekarpidega 17:30 kodus olnud!

Friday, October 9, 2009

"Sina saad endale tähed, mis oskavad naerda!"


Suur ja Tähtis Ettevõte suutis mind täna ESIMEST korda positiivselt üllatada. Ja ma olen lausa sokeeritud, jalust löödud, segaduses. Mina Suure ja Tähtsa Ettevõtte suhtes positiivselt häälestatud? Iseenesest on see muidugi väga teretulnud, sest terve selle nädala olen ma olnud ekstreemselt negatiivselt kogu selle ürituse suhtes meelestatud ning väga tervendav on nädal lõpetada natuke vähem sõjakas tujus. Muidu hakkab lausa Janekist kodus kahju! Tööl ei saa ju emotsioone välja valada, reeglid ei luba, aga kodus pole ettekirjutusi kui palju ja mis põhjusel kisendada:)

Suur ja Tähtis Ettevõte otsustas täna, et mõttetute jõulukinkide asemel võiks selle summa hoopis heategevuseks annetada. Kindlasti leidub Jonnipunne, kes vihastavad, et šokolaadikarpi ja pajakindaid ja pildiraamatuid sisaldava jõulukingi asemel raha kellelegi teisele lihtsalt ära antakse, aga ütleme siis nii, et ma olen kindel, et kui nad oleksid saanud pajakindaid ja pildiraamatuid sisaldava kingi oleks ka häda olnud...Aga eks varsti kuuleb, kellele mis ja kui palju ei meeldinud.
Ja pärast saab ju ka veel küllalt sel teemal arutleda - et miks ikka see valiti ja mitte too, miks selle inimese pakutud variant ja miks mitte tolle, miks nii ja miks naaa...Teemat rohkem kui küll.

Kuid kuna vigisema ja juukseid turri ajavaid momente tuleb Suures ja Tähtsas Ettevõttes nagu varrukast, nendest võiks lausa uue lühijuttude kogu avaldada, siis vahelduse mõttes panen posti hoopis midagi südamlikku. Oo ei, see ei ole pärit Suurest ja Tähtsast Ettevõttest, NII hästi meil ka siin ei lähe, aga Väikesest Printsist leiab nii mõndagi südamlikku - tasub kõrva taha panna:)

"Ma ei saa sinuga mängida," vastas rebane. "Ma ei ole taltsutatud."
"Ah, palun vabandust," lausus väike prints. Kuid pärast hetkelist mõtlemist ta lisas:
"Mis see "taltsutama" tähendab?"
"See asi on liiga unustuse hõlma vajunud," kostis rebane. "See tähendab "suhteid looma"".
"Suhteid looma?"
"Muidugi," ütles rebane. " Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..."
"Nüüd ma hakkan aru saama," ütles väike prints. "On üks lill.... ta on mu vist taltsutanud..."
Rebane paistis olevat väga põnevil.
"Kas see on teisel planeedil?"
"Jah."
"Kas sellel planeedil ka jahimehi on?"
"Ei ole."
"Vaat see on alles huvitav! Aga kanu?"
"Ei ole."
"Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane. Siis aga tuli ta oma mõtte juurde tagasi:
"Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..."
Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi.
"Palun taltsuta mind," ütles ta siis.
"Kangesti tahaksin," vastas väike prints, "ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida."
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!"
"Mis tuleb selleks teha?" küsis väike prints.
"Tuleb olla väga kannatlik," kostis rebane. "Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale..."

Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti.
"Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal," ütles rebane. "Kui tuled näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks - nii ma avastangi, mis õnn väärt on! Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea ma, mis kella ajal oma südant valmistada... On vaja kinni pidada traditsioonidest."
" Mis asi see "traditsioon" on?" küsis väike prints.
"Ka see on liiga unustuse hõlma vajunud," vastas rebane. "Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teisest erineks, et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised. Minu jahimeestel näiteks on oma traditsioon. Neljapäeviti tantsivad nad külatüdrukutega. Nii saabki neljapäevast üks imeline päev! Ma võin jalutada kuni viinamarjaistanduseni. Kui jahimehed tantsiksid ükskõik millal, oleksid kõik päevad üksteise sarnased ja mul polekski pühi."

Nõnda taltsutaski väike prints rebase. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles rebane:
"Ah, küll ma nüüd nutan!"
"See on su oma süü," lausus väike prints. "Ma ei soovinud ju sulle halba, kuid sa ise tahtsid, et ma su taltsutaksin ..."
"Aga muidugi," ütles rebane.
"Kuid sa hakkad ju nutma!" sõnas väike prints.
"Kindlasti," vastas rebane.
"Siis pole sul sellest mingit kasu."
"Kasu on selles," lausus rebane, "et ma armastan nüüd vilja värvi."
Ja ta lisas:
"Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse."
Väike prints läks uuesti roose vaatama.
"Teie pole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile. "Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete samasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu sada tuhat teist rebast. Mina aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas."
Roosidel oli väga paha olla.
"Te olete ilusad, kuid te olete tühjad," ütles ta neile veel. "Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale, mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid (peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid), mina kuulasin tema kaebeid või uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest et ta on minu roos."
Ja ta läks tagasi rebase juurde.
"Hüvasti," ütles ta.
"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.
"Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks."
"Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin... " kordas väike prints, et meeles pidada.
"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..."
"Ma vastutan oma roosi eest..." kordas väike prints, et meeles pidada.

Thursday, October 8, 2009

Koht nr 6 - MUTRIKESE auto?!


Iga päevaga tundub mulle, et töö Suures ja Tähtsas Ettevõttes on mäng minu ajudega. Justkui keegi veaks kihla, kuna potil kaas ära keeb, kuna Mutrike ise valge paberiga kõigi Tähtsaid Inimesi rõõmustab. Kogu aeg ja viimati mitte väga hiljuti oli Elusuuruses Draama parkimiskohtade üle. Pargitakse valesti ja kellegi kohale ja issand jumal...hea et taevas alla ei kukkunud! Hea-Tasemega-Valvur/Asjaajaja/Koordinaator oli väga varmas kohe kedagi sõimama, kui "vale" koha peale oli pargitud, meil on reeglid! Kui sai räägitud, et EI OLE mõtet isanime, kaalu ja pikkusega parkimiskohti teha, las igaüks pargib järjest vabale kohale, oli see halb mõte. Organiseeritus peab olema! Reeglid!
Mutrike tuli hommikul tööle, parkis ennast ilusasti reeglite järgi kohale number 7. Mutrike käis lõuna ajal ära, tagasitulles avastab, et koht nr 7 on hõivatud Hea-Tasemega-Valvur/Asjaajaja/Koordinaator auto poolt. Kuhu jäid reeglid? Organiseeritus? Kord?
Üks Natuke Tähtis Inimene parkis ennast valesti, ega talle keegi seda ei ütle. Tema võib! Pole probleemi, pole hullu! No pole ju vahet väga! Ma kujutan ette, et varsti tuleb keegi Mutrikesele "kohta kätte näitama", sest Mutrike on valesti parkinud. Nii ei tohi! Oli ju kokkulepe! Aga Mutrike ei tohi vihastada, et reeglitest kinni ei peeta.
AAAAAAARRRRRRRGGGGHHHHH!

Kardinadraamat ei hakka vist mainimagi:D
Kuklipidu ka?

Tuesday, October 6, 2009

Ya'll Gonna Make Me Lose My Mind Up In Here


Muideks, nädalavahetusel otsustasid Maainimesed Linna peole minna. Natuke ikka tuleb end eluga kursis hoida, muidu tundubki, et elu koosneb vaid Hugo tagaajamisest, kasside toitmisest, põranda pesust ja Meeleheitel koduperenaistest. Ja noh, kuna minu trennis käik piirdus kahe korraga (MITTE laiskusest, vaid sellest, et peres on VAID ÜKS auto ja me elame tsivilisatsioonist EEMAL), siis veidike sheik-sheikimist ei tee kah paha. Raudkannikaid sellest ilmselgelt küll ei saa, aga Joeli tehtud I-M-E-L-I-N-E õhtusöök ehk ei jõudnud tänu sheikimisele mu reitele omale uut elukohta leida. Ehk!

Jah, metsas elades elad tõesti nagu vati sees. Ma vist vaatasin ümberringi toimuvat lausa suu ammuli. Mma nägin:
1) liiga palju alkoholi tarbinud homoseksuaali, kes vihkas mehi ja Kukerpillide saatel lällas
2) liiga palju alkoholi tarbinud soome pereisasid
3) liiga palju alkoholi tarbinud raha teenivaid koledaid naisi
4) liiga palju alkoholi tarbinud soome pereisasid ja liiga palju alkoholi tarbinud raha teenivaid koledaid naisi koosluses
5) liiga palju alkoholi tarbinud eesti puberteete
6) liiga palju alkoholi tarbinud eesti puberteete viinpudelitega
7) „taksot“, mis liiga palju alkoholi tarbinud kliente hotellist „kuhugi“ viis, tagasi tõi mõne aja pärast ja uued kliendid „kuhugi“ viis
8) liiga palju alkoholi tarbinud turisti hotelliseina vastu urineerimas
9) mõningaid koledaid inimesi
10) suht palju ilusaid inimesi.

Eriti palju ilusaid inimesi nägin ma Klubis naiste tualettruumis peegli ees end sättimas. Sellised min 185 cm pikad, piiiiiiiikkade jalgadega, piiiiiiiikkade (blondide) juustega, peeeeeenikesed, stiilsed, perfektse soengu ja meigiga olendid. Mina oma 166,9 cm ja 55,5 kg ei saanudki end nende selja tagant peeglist sättida. A ega seal ka suurt vahet ei olnud, sest perfektset soengut ja meiki olen ma enda küljes näinud enam-vähem ühe korra vist: 24.08.2007

Kuid ega see siis ei takistanud minul ja Janekil muusikat nautimast. Kaugel sellest! ÜLIKÕVA oli, võttis mu lödikannika korralikult sheikima.

Y'all gon' make me lose my mind
up in HERE, up in here
Y'all gon' make me go all out
up in here, up in here
Y'all gon' make me act a FOOL
up in HERE, up in here
Y'all gon' make me lose my cool
up in here, up in here...


Ainult mu Ilus Blond min 185cm-ne sõbranna ja tema mees ei nautinud sedasorti muusikat ja klubi ülemäära palju. Kahju! Ma olen nõus järgmine kord nende valitud muusika saatel puusa nõksutama. Andke mulle paar kokteili ja veel mõni ja ma olen isegi Amigos ja Bonnie&Clyde’is sheik-sheikinud! Ja isegi seda nautinud või nii....

11) ühte suht skeerit taksojuhti nägin ma ka.

See sõidutas meid koju, sõites kogu 40km ühtlaselt rahulikult 60-70km/h, vahepeal teeserva ja vahepeal keset teed. Ja meie hoovist ei tahtnud ta ka kuidagi lahkuda, muudkui seisis seal...Värskendas meiki? Süstis?

Monday, October 5, 2009

Okkaline saab olema tee Pühade Tõdede juurde


Täna hommikul said 5 inimest meie Suures ja Tähtsas Ettevõttes ainulaadse võimaluse liituda Töötutega. Kuigi suuremeelselt alles hiljuti lubati, et koondamised on selleks ajaks möödas.
Seekord tehti seda siiski väheke viisakamalt – lausa näost näkku anti teada, et pole vaja rohkem tööle tulemisega vaeva näha. Viimane kord pandi ju seina peale nimekiri, läksid siis vaatasid, kas oled In või Out. Päris hea, kas pole? Tuled tööle ja leiad end Nimekirjast. Mina oleksin julgenud soovitada personaalsemat lähenemist - post –it teatega „By the way, you’re fired!“ oleks võinud hommikul klaviatuuri peal ootmas olla. Nagu komm padjal! Või käterätikust vormitud luik.

Pärast seda võeti ette müügiosakond. „Vaadake peeglisse, teie pärast olime me sunnitud need viis inimest ära saatma. Teie ei suuda piisavalt müüa!“ Ma vaatasin peeglisse, süütunnet ma ei leidnud, küll aga ühe vistriku ja vastikustunde Tähtsate Inimeste vastu.
„Kui te tööga hakkama ei saa, siis minge laske endale kuul pähe nurga taga!“ järgnes uus soovitus. Mis ma ikka oskan öelda. Igaks juhuks panen pastaka sooja, et kui on vaja autogrammi anda. Uus Ülemus, kes minu ja minu kolleegi tooli kangutab, lubab juba eelmisest kolmapäevast saati minuga vestelda….minu tulevikust. Tänaseks pole ta ikka veel „aega leidnud“, väldib meid nagu meil oleks mingi ohtlik viirus, millega teda nakatada võiksime.
Nii ma siis ootan Suurt Vestlust ja mõtlen, et milline see nägemus tulevikust võiks olla?
Roosiline?
Okkaline?
Okasroosiline?

II

2 tuleviku said lõunaks veel selgeks. Suur ja Tähtis Ülemus kutsus meid lõpuks vaibale, Tähtsale Jutule. Pikk jutt lühikeseks teha, siis minu tulevik on esialgu okkaline - mu peale "halastati" ja ma võin edasi tööle tulla. Mõnda aega vähemalt! No jah, peksukotti on ju ka vaja, mina sobin selleks ideaalselt, hakka siis veel mõnda uut ahvi selle pärast banaanidega treenima.
Minu kolleegi tulevik sai aga okasroosiliseks - tema ei pea enam end tööle tulemisega vaevama. Töötulemused on head, kõik kiidavad, aga palka tahab sunnik liiga palju ja hetkel no ei ole midagi sobivat pakkuda! Ei tasu isiklikult võtta seda otsust, lihtsalt noh....
Aga tema sai vähemalt autogrammi anda.
Mina sain lihtsalt teada, et ...
A, ma ei saanudki midagi teada!

Friday, October 2, 2009

TGIF

BTW, reede oli vägagi produktiivne päev – ma õppisin nimelt kuidas produktiivsust tõsta ja mõttetu loba pealt aega kokku hoida. Lisaks sellele sain ma veel teada, et ma polegi ainuke ebanormaalne Suures ja Tähtsas Ettevõttes, sest normaalsed inimesed ju nii ei suhtle...
Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada ühest lihtsast küsimusest, mille ma edasi saatsin härra A-le:
Subject: kuidas meil Hiina kaubaga seis on?

Vastus From A: Asjad lükatud nädalasse 49. No comments

From JMP: IMNSHO it sucks

From A: Better be humble..

From JMP: IC IMAO it sucks

From A: RUTTM?

From JMP: AIUI

From A: HIWTH :P

From JMP: OIC BTDT ROTFLMAO :D

From A: Miks mulle tundub, et see ei ole päris normaalne tegevus?

From JMP: Andsid alla jah:D
Mina olen ebanormaalne, seega minult ei saagi teistsugust tegevust oodata. TTFN

From A: Aga mina olen ju normaaaalne…TGIF

From JMP: YABA???
normaalsed inimesed ei tegele selliste asjadega.......

From A: Selle yaba mõtlesid sa nüüd kll ise välja

From JMP: YABA = Yet Another Bloody Acronym

Jumal tänatud, et akronüümid olemas on, mõelge kui palju ma muidu kirjutama oleksin pidanud
LOL

http://www.fun-with-words.com/acronyms.html

Thursday, October 1, 2009

Liha! Liha! Liha! Liiiiiihaaaaaaa!


Suures ja Tähtsas Ettevõttes töötades olen ma kuulnud nii palju lapsepõlve kahjustustest, et hakkasin mõtlema, et millised need minu omad siis võiks olla. On mul neid üldse?
Ühel ilusal hommikul ema juures Casa De La Prangelis seal Ihaste metsade vahel ärgates sähvatas mulle põhjus, miks ma peaaegu et liha ei söö ja kodus seda ka ei tee. Lapsepõlvekahjustus! Tegin oma silmad nii 1215 paiku lahti, tuterdasin uniselt kohvitass peos mööda maja ringi, kui korraga hakkas pihta: "Ma pean kartuleid koorima!", "Ma pean liha praadima!", "Kus liha on?", "Kas sa võtsid sügavkülmast liha välja?", liha, liha, liha, LIHA, L-I-H-A!

1) minu jaoks oli veel hommik. Praelihalisteks teemadeks oli ilmselgelt minu jaoks liiga vara. Ma suutsin vaid kohvist mõelda!
2)vahet ei ole, kuna casa de la Prangelis viibida, ikka käib seal trall liha ümber, seal praetakse ALATI liha. KOGU AEG. Hommikust õhtuni! sest Mees ei söö midagi muud kui liha, kartulit ja kastet. Muu pole toit! hakkLIHA ei lähe ka arvesse, muudest asjadest rääkimata.
3)ma olen rohkem kui pool oma elust elanud lihakultuse keskel. Liha! Liha! Liha!!!

Ma ei taha liha! Süüa. Näha, et seda süüakse. Ise teha. Näha, et seda tehakse. Ja ma ei ole taimetoitlane. Mul ei ole söögi suhtes põhimõtteid nagu ühel mu sõbrannal. Mul on ainult üks kriteerium, et söök maitseks. Või siis kaks. Et see poleks liha, mida ma ise praadima pean.

Peale selle:

4) liha pritsib praadides nii vastikult. Kõik kohad on seda rasva täis.Puhastama peab pärast.

Üks päev Janek tegi enda arvates nalja, et liha üldse polegi toidus. Ei olnud naljakas! Ainuke liha, mida meie majas saada võib, on kindlasti kellegi teise poolt majja veetud ja valmistatud! Mina sellesse ei sekku

Psssst! See on suur saladus

Mulle nii meeldib, kuidas saladustega ringi käiakse. Suure saladuskatte all saab Keegi teada Saladuse, Keegi peab seda kohe jagama Kellegagi Veel, sest see on nii suur saladus. Võin pea anda, et Keegi Veel on veel suurema saladuskatte all seda Teistele levitanud. Võin kihla vedada!
ja Keegi ei saa ikka rahul olla, ta peab Ühele Veel rääkima:"Ma ei tea, kas seda tohib üldse rääkida, äkki ei tohigi...."
"Ära siis räägi!"
"Ei-ei, see on ikka nii suur saladus, et ma...."
Ja nii teab Üks Veel.
Nüüd tean mina ka, et Suur Saladus on olemas, aga ma ei tea, mis see Suur Saladus on. Üks Veel ei räägi!
Ei tea, kas Keegi Teine räägiks?

Tänamatu jõmpsikas!


Ma ei saa aru, miks puberteedi ajal lapsed kõik üle käte lähevad. Oli meil tore ja sõnakuulelik koer, aristokraatlik lausa ja nüüd korraga nagu ära nõiutud - siuke kraade, et susi ka ei söö. Esimese hooga sattus varjupaika. Tõime ära, hellitasime ja poputasime, sai head ja paremat ja kõike ikka rohkem, koeral ju nii suur trauma. Vaeseke värises lausa! Kahju hakkas!
Aga...see kõik oli vaid mäng! Peaks ta lavakasse saatma, nii hästi pettis meid ära. Haledad silmad, saba sorgus, madalam kui muru.
Järgmine õhtu jälle kadunud. Naaber helistab, et viige oma suli minema. Läksime jälle järgi. Kutt oli võõras hoovis nagu vanamees, haukus ja liputas saba,nillis aknast naabri koera. Meil jäi Janekiga restorani minemata, sest koer oli vaja koju tuua. Meil jäid Janekiga lasteraamatu illustratsioonid tegemata, sest vaja oli välja mõelda, kuidas koera hoovis hoida. Meil jäid eile õhtul kõik oma plaanid olemata. Igavene tänamatu jõmpsikas see Hugo! Ja meie lasime tal veel eelmisel õhtul vaiba peal magada ja toitsime viineritega...Mille nimel, ma ütlen. Distsipliini mõttes otsustasime, et nüüd aitab - läheb ketti. Ise ta noris seda. Ja jälle see suslik tegi meile Oscari-väärse näitemängu. Nii löödud, solvunud ja haavunud, silmis selline pilk, et no miks te mulle niiviisi teete. Kus sa siis jätad ta ketti?
Täna hommikul tormas toast õue välgukiirusel, täpselt nii, et minge juba minema, ma saan ka siis oma käike ajama minna. Kui Janek mind hommikul tööle viis, jäi Hugo viksilt ja viisakalt aeda istuma, kuid silmis kelmikas pilk: "Noh, õhtul näeme siis! Te ju teate, kuhu järgi tulla. Sama koht, ega ma mujale ei lähe!" Piisas kodust kolmkümmend minutit ära olla, mis te arvate, kas kraade ootas viksilt ja viisakalt aias? Loomulikult ei oodanud! Jälle läinud.....
Vaja jälle järele minna! No jah, mis me hädaldame. Ta ju ütles meile seekord, kuhu järgi tulla! Nuta või naera.....
Aga ühte ma ütlen, Hugo võiks raudselt nomineerida Oscarile - parima meespeaosa eest.
Ja mis me nüüd siis peale hakkame selle Casanovaga?
Täna jääb ta "karistuseks" tuppa, saab diivanil magada ja transistorit kuulata ja kisselli süüa. Njaa, karistus missugune...Lausa koeraelu!

Neljapäev, nõiduslik


Tõde on olemas
võib-olla presenteerib seda neljapäev
võib-olla presenteerib seda iga päev
Aga äkki neljapäev?!?
Võib nii olla küll
et me kõik oleme siin võrdsed
siin maal, noh...
mina, sina, puu, kala, vesi...
Võrdsed
Üks ja see sama
Üks
Neljapäeval