Reede. 17.05. Liigud rõõmsal meelel kodu poole, õõvastav töönädal on jäänud seljataha, ees terendab helge nädalavahetus. Mul oli reedel kindel plaan oma kolmepäevapikkune karjumistsükkel Janekile heastada õhtusöögi ja hea veiniga. Oli kohe tahtmine midagi eriliselt head kokku vaaritada.
17.15 jään ummikusse seisma - reede värk, ikka juhtub. Pole hullu.
17.45 hakkasin aega võtma, sest liikumine toimus vääääga vaevaliselt ja heal juhul 10 km/h, korra õnnestus ka 20km/h välja venitada. 800m tanklani - no nüüd peaks küll kiiresti minema, enam ei ole palju jäänud.
18.13 jõudsin ma tanklani. No nüüd ometi ei ole palju jäänud.
18.22 sain tanklaristmikust üle. Naiss!!!
Pärast tund ja viisteist minutit ummikut, ei olnud mul mitte mingit tahtmist poodi sinimerekarpide järgi minna. Mitte mingitki! Siiski otsustasin ma läbi põigata kohalikust väikesest poest, et mõned vajalikud toiduained kaasa rabada - päris söömata ei tahtnud ju ka ummiku pärast jääda. Oo, need imelised Depressiivsete Väikelinnade Poed ja Joodikud. Minu ees seisis mees, kes vaevalt püsti seisis ja ei suutnud oma kahte lauaviinagi kätte haarata, silm lihtsalt ei seletanud või nägi ta nii topelt, igatahes jõudis veel kaks inimest oma kaupade eest maksta ja minagi sain peaaegu et oma ostudega valmis enne kui ta poest välja taarus. Jumal tänatud! Ma olin suutnud parkimiskohaks valida Joodiku auto kõrvale. Kui ta oleks oma lauaviina ostuga kiiremini hakkama saanud, oleks mu kojusõit veel mõne aja võrra edasi lükkunud, sest see mees ei suutnud enam aru saada, mis pidi ta auto liikuda võiks.
Ma pole KUNAGI nii kiiresti minema tagurdanud kui seekord Joodiku kõrvalt. Mul ei olnud mitte mingit tahtmist politsei ja joodiku seltsis oma õhtut veeta. Kohusetundliku kodanikuna hakkas mul aga sees kripeldama, et oma auto sain küll päästetud, aga teiste autod? teiste elud? Need vajasid ka päästmist! Niisiis kutsusin ma elus esimest korda roolijoodikule politsei. Mis sellest, et esimese hooga sadasin päästekeskuse numbrile, kust mina pidin mäletama, mis numbril politseid kätte saab, aga kokkuvõttes täitsin ma ikkagi oma kodanikukohust! Nüüd ma võin enda üle uhkust tunda!
Koju jõudsin ma töölt liikuma hakkamise hetkest 1 tund ja 45 minutit hiljem. Loomulikult ei liikunud ma enam nii rõõmsal meelel kui 17.05. Loomulikult suutsin ma mingi suvalise asja peale ärrituda ja loomulikult asendus romantiline heastus-õhtusöök neljanda päeva karjumisega. Isegi laupäeval suutsin ma veits kisendada.
Selle eest pühapäevaga viiepäevane karjumistsükkel lõppes. Janek oli lihtsalt suurema osa sellest päevast tööl.
Njaa - elu minuga on tõeline magustoit!
Kuigi seekord saab vähemalt pool süüst veeretada ummiku kaela. Ma ei oleks ju olnud nii kergestiärrituv, kui ma oleks koos sinimerekarpidega 17:30 kodus olnud!
No comments:
Post a Comment