Liha! Liha! Liha! Liiiiiihaaaaaaa!

Suures ja Tähtsas Ettevõttes töötades olen ma kuulnud nii palju lapsepõlve kahjustustest, et hakkasin mõtlema, et millised need minu omad siis võiks olla. On mul neid üldse?
Ühel ilusal hommikul ema juures Casa De La Prangelis seal Ihaste metsade vahel ärgates sähvatas mulle põhjus, miks ma peaaegu et liha ei söö ja kodus seda ka ei tee. Lapsepõlvekahjustus! Tegin oma silmad nii 1215 paiku lahti, tuterdasin uniselt kohvitass peos mööda maja ringi, kui korraga hakkas pihta: "Ma pean kartuleid koorima!", "Ma pean liha praadima!", "Kus liha on?", "Kas sa võtsid sügavkülmast liha välja?", liha, liha, liha, LIHA, L-I-H-A!

1) minu jaoks oli veel hommik. Praelihalisteks teemadeks oli ilmselgelt minu jaoks liiga vara. Ma suutsin vaid kohvist mõelda!
2)vahet ei ole, kuna casa de la Prangelis viibida, ikka käib seal trall liha ümber, seal praetakse ALATI liha. KOGU AEG. Hommikust õhtuni! sest Mees ei söö midagi muud kui liha, kartulit ja kastet. Muu pole toit! hakkLIHA ei lähe ka arvesse, muudest asjadest rääkimata.
3)ma olen rohkem kui pool oma elust elanud lihakultuse keskel. Liha! Liha! Liha!!!

Ma ei taha liha! Süüa. Näha, et seda süüakse. Ise teha. Näha, et seda tehakse. Ja ma ei ole taimetoitlane. Mul ei ole söögi suhtes põhimõtteid nagu ühel mu sõbrannal. Mul on ainult üks kriteerium, et söök maitseks. Või siis kaks. Et see poleks liha, mida ma ise praadima pean.

Peale selle:

4) liha pritsib praadides nii vastikult. Kõik kohad on seda rasva täis.Puhastama peab pärast.

Üks päev Janek tegi enda arvates nalja, et liha üldse polegi toidus. Ei olnud naljakas! Ainuke liha, mida meie majas saada võib, on kindlasti kellegi teise poolt majja veetud ja valmistatud! Mina sellesse ei sekku