Tänamatu jõmpsikas!

Ma ei saa aru, miks puberteedi ajal lapsed kõik üle käte lähevad. Oli meil tore ja sõnakuulelik koer, aristokraatlik lausa ja nüüd korraga nagu ära nõiutud - siuke kraade, et susi ka ei söö. Esimese hooga sattus varjupaika. Tõime ära, hellitasime ja poputasime, sai head ja paremat ja kõike ikka rohkem, koeral ju nii suur trauma. Vaeseke värises lausa! Kahju hakkas!
Aga...see kõik oli vaid mäng! Peaks ta lavakasse saatma, nii hästi pettis meid ära. Haledad silmad, saba sorgus, madalam kui muru.
Järgmine õhtu jälle kadunud. Naaber helistab, et viige oma suli minema. Läksime jälle järgi. Kutt oli võõras hoovis nagu vanamees, haukus ja liputas saba,nillis aknast naabri koera. Meil jäi Janekiga restorani minemata, sest koer oli vaja koju tuua. Meil jäid Janekiga lasteraamatu illustratsioonid tegemata, sest vaja oli välja mõelda, kuidas koera hoovis hoida. Meil jäid eile õhtul kõik oma plaanid olemata. Igavene tänamatu jõmpsikas see Hugo! Ja meie lasime tal veel eelmisel õhtul vaiba peal magada ja toitsime viineritega...Mille nimel, ma ütlen. Distsipliini mõttes otsustasime, et nüüd aitab - läheb ketti. Ise ta noris seda. Ja jälle see suslik tegi meile Oscari-väärse näitemängu. Nii löödud, solvunud ja haavunud, silmis selline pilk, et no miks te mulle niiviisi teete. Kus sa siis jätad ta ketti?
Täna hommikul tormas toast õue välgukiirusel, täpselt nii, et minge juba minema, ma saan ka siis oma käike ajama minna. Kui Janek mind hommikul tööle viis, jäi Hugo viksilt ja viisakalt aeda istuma, kuid silmis kelmikas pilk: "Noh, õhtul näeme siis! Te ju teate, kuhu järgi tulla. Sama koht, ega ma mujale ei lähe!" Piisas kodust kolmkümmend minutit ära olla, mis te arvate, kas kraade ootas viksilt ja viisakalt aias? Loomulikult ei oodanud! Jälle läinud.....
Vaja jälle järele minna! No jah, mis me hädaldame. Ta ju ütles meile seekord, kuhu järgi tulla! Nuta või naera.....
Aga ühte ma ütlen, Hugo võiks raudselt nomineerida Oscarile - parima meespeaosa eest.
Ja mis me nüüd siis peale hakkame selle Casanovaga?
Täna jääb ta "karistuseks" tuppa, saab diivanil magada ja transistorit kuulata ja kisselli süüa. Njaa, karistus missugune...Lausa koeraelu!