Wednesday, December 28, 2011

Metsas juhtub asju

Teate seda reklaami, kus hoovi maandub lennuk ja ootamatutele külalistele pakutakse Gevalia kohvi? Meie hoovis ei maandunud küll lennuk, aga lisaks muudele põnevustele (alustades kasvõi ristisõjast krossiraja vastu ja lõpetades sõjaväe öiste õppuste ja politsei tagaajamisaktsioonidega) "maandus" meie põllule eile rekka. Selline suur ja korralik rekka.

Ma mõtlesin esiteks, et Janek liialdab, kui  väitis, et tee otsas ukerdab üks suur veoauto. Kuidas ja miks peaks üks rekka sattuma keset öist põldu in the middle of nowhere? Heites pilgu aknast välja, pidin ma ta sõnu uskuma, sest  rekka esituled paistsid mulle silma nagu kaks suurt päikeseratast. Seal ta tõepoolest oligi.
Veidike aega jälgisime me ta tegevusi köögiaknast, aga lõpuks hakkas vaesekesest kahju. Janek tõmbas jalga kummikud ja pähe läkiläki ning tormas ehtsa maamehena taskulambi valgusel rekkale appi. Justkui oleks ta kätes tuhande vägilase ramm ja ta suudaks rekka mudaselt teelt välja lükata:) "Ega siis inimest saa hätta jätta," lausus ta otsustavalt uksest välja astudes.
Pärast tunniajalist madistamist laekus ta tuppa tagasi. Ka tuhande vägilase käte rammuga Janek ja äraeksinud rekkajuht ei suutnud autot välja tõugata. Küll aga suutsid nad auto edasi saada, lootes, et ehk õnnestub meie aia taga oleval künkal autol ringi pöörata, aga asjata. Auto seisis jonnakalt paigal.

Niisiis läksime me eile öösel magama nii, et meie aia taga, ninapidi vaata et meie hoovis, ööbis oma mudasse kinnijäänud autos äraeksinud leedukas. (See on see gps-i liigne usaldamine! Ma tean, sama moodne vidin vedas  Rootsis meid emmega ka  iirteelt hoopis tillukestele käänulistele metsateedele.)

Ja mitte iga hommik ei alga leedukate uksele koputamise ja traktori ootamisega. Mul oli kohe kahju, et ma pidin tööle minema ja ei saanud päästeoperatsiooni pealt näha. "Murdjakoer" Hugo ei saanud üldse aru, miks tuterdab varahommikul  keset põldu üksik leedukas ja haukus vapralt, ISE MEIE SELJA TAHA PEITUDES, kogu aja, mil leedukas meie hoovil seisis.Nii palju põnevust ühes ööpäevas...

Metsas ikka juhtub asju. Ei tea, mis täna ees ootab.

Tuesday, December 27, 2011

Tangelman, Tangelman, Tangel all the way...

Puhhhh... Läbi said pühad.Ja eile õhtul saabus majja õnnis vaikus. Vaid tuul ulus akende taga. Kõik lapsed olid läinud ära oma koju. Ei, ma ei ütle, et mulle lapsed ei meeldi. Meeldivad ikka. Eriti kui nad näevad välja nagu pesuehtsad Bullerby lapsed, aga kui neid saab kokku neli, siis mingil hetkel on mul äärmiselt hea meel kui nad kõik ära koju lähevad. Sellepärast mulle teiste lapsed meeldivadki. Nendest saab ära tüdineda ja nad koju ära saata:)
Olime jäänud kahekesi. Kui loomad välja arvata. Nautisime küünlavalgust, viimaseid jõulutoitude ülejääke, veini ja vaikust. Vaikust. Vaikust. Kuid ega liiga kaua ei ole ka võimalik vaikuses olla. Siis tuli appi telekas. Ja Vennad Lõvisüdamed.


Janekiga koos lastefilmi vaatamine oli muidugi vaata et raskem kui koos mõne lapsega. Algas kõik sellega, et Janek ei saanud aru, miks vanem vend ära suri, kui ma olin öelnud, et noorem sureb ära. Siis ei saanud ta aru, miks noorem ära suri, kuigi ma olin talle seletanud, et noorem pidigi ära surema, vanem vend Joonatan suri lihtsalt õnnetu juhuse läbi varem kui noorem vend. Janek arvas, et üks neist oleks pidanud elama jääma.

Edasi häirisid teda jõe ääres istuvad paljad poisid. "Jälle puhas porno!" kommenteeris ta viidates eile nähtud Röövlitütar Ronja filmile, mis teda alastatusega šokeeris. "Lastefimis puhta paljad mehed?" ei mõistnud ta lumes siplevaid kirpudest vabaneda püüdvaid porgandpaljaid röövleid nähes. "Püksid oleks ju võinud jalga jätta!"
"No kuule, kas sina siis vabaneksid kirpudest riietes?" püüdsin ma teda veenda alastatuse vajalikkuses, aga hea küll.... Tagasi Lõvisüdamete juurde.

Kui Joonatan väikevenna Kirsiorgu maha jättis, et Kibuvitsaorgu minna Orvarit päästma, ei suutnud Janek üldse vaiki olla. "Aga miks ta ronib sinna? Miks ta ronib kuhugi, kus on ohtlik?" päris ta, "mis eeskuju ta oma väikesele vennale sellega annab?"
"Mhm," turtsatasin mina, "ta läheb ju võitlema!"
"Kas siis kaklemine on hea," jätkas Janek, " Lisaks on see ka ohtlik. Istugu oma orus ja ärgu trügigu igale poole!"
"Aga ta läheb ju Tengili vastu võitlema! Ta õpetab, et pahade vastu peab välja astuma!"
"No aga kust ma tean, et Tengil paha on? Keegi pole mulle seda öelnud. Sina ütlesid, aga filmis pole seda keegi öelnud. Ma arvan, et Joonatan mõtles selle Tengili lihtsalt välja, et kodust minema saada. Tegelikult läheb ta hoopis klubisse. Klubisse "Tengil"!" jätkas Janek oma teooriaid ja oli sellest silmnähtavas vaimustuses.
Ma ei osanud selle peale enam midagi kosta. Kõik ju teavad, et Tengil on paha! Võib-olla vaid mitte need, kes filmi esimest korda näevad.
Janek veendus Tengili pahaduses alles siis kui ta Kibuvitsaorus Tengili mehi ringi nägi jalutamas. "Näe, ongi Tangelid," kilkas ta mustades rüüdes Tengili mehi ekraanil nähes ja ümises nagu väike laps: "Tangelman, Tangelman, Tangel all the way..."
No mis sa oskad sellise mehega peale hakata:)
"Tengil.." parandasin ma teda lootusetult.

Film jõudis nii kaugele, et Joonatan oli väikese kulbiga suutnud uuristada maa-aluse käigu teisele poole Kibuvitsaorgu.
"Miks ta selle käigu üldse uuristama pidi?" jätkas Janek küsimustega.
"Mis mõttes miks," pahandasin mina. "Ta peab ju Orvari ära päästma ja selleks oli tal vaja Kibuvitsaorust välja saada. Niisama väravast ei oleks ta saanud ju minna."
Janek ei olnud vastusega sugugi rahul. "On ikka loll. Ronis Kibuvitsaorgu, selleks, et end sealt siis välja kaevata. Ma ju ütlesin kohe, et jäänud oma orgu!"
Hmh...selle peale ei olnud ma kunagi mõelnud. Tõepoolest. Hiilida sisse Kibuvitsaorgu, et siis sealt end välja kaevata? Pole ju üldse loogiline. Aga kes on öelnud, et muinasjutud peavad loogilised olema.

Minulikult suutsin ma enne filmi lõppu magama jääda. Janek oli sunnitud ülejäänud filmi omaette ja mõttes kommenteerima. Seepärast ilmuski ta suule lai naeratus kui ma üles ärgates uurisin, kuidas film meeldis, ja ta sai seda kõvahäälselt edasi analüüsida.
"Ma ei tea, nad surid ära ja siis said kõik kuhugi edasi...järgmisele levelile."
"Ise oled sa üks level," turtsatasin mina. "Nad läksid edasi Nangiliimasse."
"Nojah, järgmisele levelile," kordas Janek.
"Ah...," lõin ma käega.
"Kuidas nad üldse surma said, nad olid juba surnud," analüüsis Janek edasi.
Ma ei osanudki midagi vastata. Istusin ja ootasin lihtsalt järgmist mõttesähvatust. See ei andnud end kaua oodata.
"Mina ei saa ikka aru, kuidas nad ära surid kui selles orus ei pidanud midagi halba juhtuma. Mis nad nüüd jäävadki niiviisi ringlema või? Surevad ära, jõuavad ühte orgu, surevad jälle, jõuavad jälle edasi. Surematud."

Ma lõin lõplikult käega. Mis sa ikka lapsega vaidled. Siin ongi meie erinevus. Janek on praktik ja tahab kõiges selgusele jõuda, kõik täpselt järgi uurida. Mina aga usun, et kui öeldakse, et me kõik kohtume kunagi Nangiliimas, siis seal me ka kohtume:)
Kuid mul on hea meel, et mul õnnestus Janek esimest korda (!) panna vaatama nii Ronjat kui Lõvisüdameid.
Et meis ikka lapsemeelsus säiliks!

Monday, December 26, 2011

Pühad Ussipesas


Ilmselt pole ma ainuke, kes hetkel tunneb, et mitte ükski riie ei lähe selga, sest jõulusöömaajad on teinud oma töö. Mulle tundub, et me sõime ära täpselt nii palju toitu kui kogu ülejäänud aasta (sh jaanipäev) kokku. Ja, et pöördumatu kahju on juba niikuinii tehtud - ma tunnen, kuidas üleliigsed kilod on end mugavalt sisse seadnud nii mu reitel kui kõhul, siis jätkasime ka eile samas vaimus.
Esiteks otsustasime teha hiina pelmeene. Ega mina polekski teinud, aga teate ju küll, et 101-asja nimekirjas lubasin teha kokaraamatust 12 suvaliselt valitud toitu. Kaks esimest valisin mina (õunakook ja baski heigi-kartuli hautis - sellised lihtsad road), kolmanda lubasin ma Janekil valida. Ja otseloomulikult valis ta midagi sellist, mis tundus olevat ikka korralik väljakutse. Hiina pelmeenid! Mis mul siis üle jäi kui julgus kokku võtta ja tegudele asuda.


Nii uskumatu kui see ka pole, pelmeenid tulid koostööna päris välja. Mina rullisin ja Janek tütrega täitis.

Võib-olla ei tulnud pelmeendi nii korrapärased ja ühesuurused nagu oleks võinud, aga no kuulge...see oli ka esimene kord. Maitse oli igatahes suurepärane!
See polnud veel kõik. Lisaks otsustasin ma teha maailma kõige magusamat ja šokolaadisemat pühadekooki, mida te üldse ette kujutada oskate.
NB! Kaalujälgijatele kohe kindlasti ei soovita! Retsepti ja ka alloleva pildi (oma algelise kaameraga ei saa kuidagi toitudest sama kenasid pilte tehtud)leidsin selliselt maiasmokkade lemmiklehelt: www.passionforbaking.com. Leht on küll norrakeelne, kuid kel soovi saab google translate abil koostisained kenasti ära tõlkida ning rohked pildid teevad ka kõige algajamale kokkajale asjad väga lihtsaks.

Ka täna hommikused pehmete kuklite retsept on pärit samalt kodulehelt. Kas saab olla veel midagi paremat kui soe sai ja seal peal sulav või? Isegi kalorid läksid meelest:)


Nii me need pühad maha sõimegi!

Ahjaa...netist leiab palju huvitavaid asju. Märksõnadega "DIY Christmas presents" ja "free printables". Nagu näiteks need iludused:


Kuid ega siis jõulud ei ole ainult söömine ja ilus aeg. Üks tilluke tõrvatilk peab ikka meepotti kukkuma. Pikalt ei viitsi seletada, sest see pole lihtsalt seda väärt, ütlen siis lihtsalt, et me laseme ALATI kõik külalised sisse. Ei ole enam nii nagu vanasti tehti, et piiluti uksesilmast või kardina vahelt ja hiiliti hiirvaikselt mööda korterit ringi nii kaua kui sai kindel olla, et ootamatu külaline oli lahkunud. Meie uksed on ALATI ja KÕIGILE avatud. Me ei pea end kellestki paremaks ega halvemaks ja mind teeb kurvaks, et keegi mind ülbeks või uhkeks peab:(
Ja no kui tõepoolest mingil kummalisel moel peaks juhtuma, et me ei pane toimetuste kõrval külalisi tähele, aga te olete veendunud, et me oleme kodus, siis andke endast lärmakamalt märku:)

Jätkuvaid kauneid pühasid kõigile!

Friday, December 23, 2011

Päev enne "the päeva"


Kui jõulud iseenesest ei tekita minus mingeid erilisi ega rõõmsaid emotsioone, püüan ma igal aastal endas jõulutunnet leida. Nii ka seekord. Maja on koristatud. Küünlad põlevad. Köögist tuleb head lõhna. Kuigi ma isegi ei kujuta ette, mis sealt välja võib tulla, sest potti läks kõike, mida kapist leida andis. Üks pereliige ütleks selle peale, et "teen anni arrot Eks saab näha, mis välja tuleb. Või kas üldse tuleb.

Kohale on jõudnud jõukaardid. Neilt, kellelt ma neid igal aastal ootan ja luban juba viimased kaks aastat, et järgmine aasta saadan mina ka kindlasti kaardid teele. Kolm on kohtuseadus, ehk jõuan ma järgmine aasta ka tegudeni. Telekast käib "Üksinda kodus", mida mina erinevatelt tuhandetest teistest aastast aastasse ikka naudin ( kaks esimest osa on minu arust klassika).

Ka viimased kingitused on pakitud ja kuuse alla pandud.




On vaid jäänud üks päev.



Nii klišeena kui see ka ei kõla, siis soovin jõuludeks kõigile vaid ühte: armastage ja hoidke üksteist, väärtustage koos veedetavat aega, nautige oma sõprade ja perekonna seltsi ja mõelge alati kaks korda enne kui midagi ütlete, ka peeglisse tasub aeg-ajalt pilk visata.

Imeilusat jõuluaega kõigile!

Thursday, December 22, 2011

Omg!Omg!


Nii nagu 101.asja nimekirjas lubatud sai (rumala peaga), et joon kuu aega kohvi asemel teed, haarasin eile härjal sarvist kinni ja loobusin isegi hommikusest kohvist. Eile õhtuks sai mulle selgeks, et see on ilmselt üks raskemaid punkte, mida täita. Ilma igasuguse liialdamiseta viskasin ma eile poole kaheksa paiku diivanile pikali, et vaadata "õhtusööki viiele", kuid selle lõppu ma enam ei näinud. Ei näinud ma ka ühtegi teist saadet, sest ma lihtsalt magasin. Tegin küll väikeste vahedega silmad lahti, jõin poolunise peaga sõõmu teed ja nii nagu mu pea uuesti patja puutus, vajusin ma otsekohe sügavasse unne.
Täna hommikuks olin ma maganud ei rohkem ega vähem kui 12 tundi.Ja ma ei saa öelda, et ma ei oleks unine. Ma magaks veel. Ja veel. Ja veel.
Ma olen täiesti veendunud, et see on tingitud kohvitusest. Huvitav, kas ma harjun sellega ära või olengi järgmised 28 päeva 24/7 unine? Ja mida teen ma siis kui 28 päeva pärast lõpuks kohvi saan? Ei maga üldse?

Tough challenge, aga omamoodi põnev:)

Monday, December 19, 2011

Neljas advent Ussipesas


Mida lähemale jõuludele, seda melanhoolsemaks ma muutun. Mulle ei meeldi tegelikult jõulud. Erinevatel põhjustel. Ka see aasta pole teistest erinev.
Ometigi on selles aastas siiski ka midagi teistsugust. Midagi, mis pani mind nukrusest hoolimata/nukruse kiuste naeratama. Lausa rahulolevalt muigama. Selle aasta neljas advent tõi Ussipessa soojuse. Kõige otsesemas mõttes. Me saime villased sokid jalast võtta ja pleedi kõrvale heita. Sest samal ajal kui mina nädalavahetusel Tartus õhtusöögil olin, monteeris Janek meie elutuppa ahju. Kujutate ette! Lõpuks ometi tõusis ka meie metsatare korstnast taevasse suits!



Naeratama paneb mind ka üks tilluke heategu. Heategu, mis tõi teistsuguse soojuse. Südamesoojuse. Heily algatusel andsime me oma panuse, et panna naeratama ka üks perekond, kelle jõulud tundusid tulevat hallid ja sompus nagu praegune ilm. Ma loodan, et me suutsime nende argipäeva tuua kasvõi veidike positiivsust ja lootust.

Lähenev jõul toob endaga kaasa traditsioonilise nukrameelsuse, aga sel aastal on see segatud ka killukese rahulolutunde ja soojusega! Kuid ikka, nii nagu igal aastal, on mu südames vaid üks soov...

PS: kes veel jõulukinke otsib, siis "pöörane alias" (mida ma illustreerival pildil koos õhtusöögilistega mängin) on vihje teile:)

Friday, December 16, 2011

Johanna Maria kaotas süütuse...

...ja tankis esimest korda elus automaattanklas! Mida teie siis arvasite?

Oma nelja-aastase autojuhi staatuse juures olen ma automaattanklaid vältinud nagu tuld. Ilma liialdamata olen ma keeldunud automaattanklas tankimast. Sest mingil põhjusel olin ma endale pähe võtnud, et ma suudan seal korda saata midagi sellist, mis paneks isegi minu puhul kulme kergitama. Ma isegi ei oska öelda, mis see olla oleks võinud. Auto kütusepaak lõhki tankida? Tankla bensiiniga üle ujutada? Idon'tknow...

Niisiis olin ma kuni üleeilseni nende tanklate vältimisega edukalt hakkama saanud. Ja siis ühtäkki anti mulle kaart, millega ofkoors sai tankida just ühes neist tanklatest. Mu peast käis sada erinevat varianti. Sealhulgas ka Janekile helistamine ja ta appi kutsumine.

Janekile ma lõpuks ka helistasin. Ja kaudses mõttes kutsusin ta appi ka. Teisisõnu möödus minu esimene iseseisev automaattanklas tankimine telefoni teel juhendamise järgi. Step by step. Janek selgitas kannatlikult: "...nüüd mine vajuta see klõpsakas alla, mida sa väidad, et vajutada ei julge", "no jah, võib-olla piisab 17l ka, ma ei tea ju palju sul paagis kütust on", "nüüd mine tagasi automaadi juurde", "kaart pane õiget pidi", "ma ütlesin õiget pidi... triip allpool ja paremal"...
Ma kuulsin läbi telefoni Janeki töökaaslaseid itsitamas ja ilmselt vaatasid mind kummaliselt ka teised tanklas viibivad (mees)isikud, aga mis sa hädaga teed. Kütust oli ju vaja. Ootamine, et Janek lõpuks ise füüsiliselt appi jõuaks, oleks võtnud liiga kaua aega ning koju poleks ma ilmselt ilma tankimata lihtsalt jõudnud. Et siis hommikul koos Janekiga tankima minna;)

Hakkama ma siiski sain. Täpselt nagu uue autoga kohapealt äraminekuga. Peale kahte korda välja suremist. Publiku ees. Tankimine oli lihtsam.

Isegi nii palju lihtsam, et hommikul võtsin ma julguse kokku ja tankisin ilma igasuguse juhendamiseta veel natuke.

Me so smart. S-m-r-t!