Mida teha Lillehammeris vol2 / What to do in Lillehammer vol2

Läks ikka aega, et selle teise osani jõuda, aga mis sa teed, kui vahepeal nii palju olulist öelda oli. Vol1 Maihaugeni kohta võite lugeda SIIT.

Well. It took a bit time to get to vol 2 (vol1 you'll find here). What can I do when there are so many (more?) important things happening, that I almost forgot I promised to share my TOP3 places for children and childish people in Lillehammer area. 

1. Koht, kuhu ma soovitan KÕIGIL minna, on Lillehammerist ca 20km eemal asuv Norsk vegmuseum ehk maanteemuuseum (LINK). Ma olin seal varasemalt parkmetsas jalutamas käinud ja pean ütlema, et muuseum asub maalilise koha peal, kuid rohkem ma muuseumi ei süvenenud. Enne kui meil märtsis külalised käisid ja me, samal ajal kui Ida autos lõunaund magas, väikese jalutuskäigu otsustasime teha. Väike jalutuskäik venis aga umbes kahe tunni pikkuseks muuseumikülastuseks, sest me lihtsalt ei saanud sealt enam ära. Ida oli ka ammu üles ärganud ja liitus meiega. See on koht, kus on lõbus (ja hariv) nii lastel, lapsemeelsetel kui lihtsalt täiskasvanutel;) 

Meie lemmikuks said "purjus prillid", läbi mille sai vaadata kui sirgelt me mööda sirget joont purjus peaga kõnniksime. Ütleme nii, et ma ei saanud üldse pihta. Lisaks veel palju vahvaid interaktiivseid tegevusi, nii et ausalt igav ei hakka, aeg lendab ja te tahate sinna uuesti minna. 

Parim kogu asja juures? Muuseum on täiesti TASUTA

1. The place I suggest to visit FIRST when in Lillehammer area is the Norsk vegmuseum - the Norwegian Road museum. 
I had been walking there once before, and it was really really pretty, but as I am not a fan of cars or roads, I thoght the museum is not my cup of tea. Big mistake to think that. This is one of the coolest museums I have visited. Interactive, fun, with a lot of activities for big(ger) and small(er). We just popped in for a second, because we had visitors from Estonia and had a bit spare time. The second lasted for two hours. We just had so much fun there! Our favorite was the "drunken glasses experience" where you can test how straight you will walk when under the influence. Let's say that I failed compleatly. 
And the best part? It's all FREE. We will be back quite soon!

2. Lilleputthammer. Peaaegu sama vana kui mina (ehitust alustati 1982.aastal). See on Lillehammeri Storgata täpne minikoopia. Selleks, et 135m pikkune tänav saaks nii tõetruu kui võimalik, kasutati ehitusjoonistena vanu fotosid Maihaugenist ning intervjueeriti vanu Lillehammeri elanikke. Lilleputthammeri väljaehitaja Kjell Madsen võttis ühendust isegi antikvariaatidega, et majadele õige värv saada. 

Mis mulle Lilleputthammeri juures kõige enam meeldib, on see, et siin on mõeldud ka kõige pisematele külastajatele. Ida saab varsti kaheaastaseks ja see koht oli tema jaoks vist maapealne paradiis. Mitte et ta oleks seda osanud öelda, kuid tema valjud kilked rääkisid enda eest. Vanuse tõttu mina kõva häälega kiljuda ei julgenud, ma kiljusin vaikselt enda sees;) 

Meie varasemast külastusest saate lugeda SIIT. Piletihinnad: alla 3-aastased tasuta, 3-6-aastased 149NOK (ca 17eur), 6+ 199NOK(ca 22eur). Rohkem infot leiate siit: http://www.lilleputthammer.no/

2.  I´ve been to Lilleputthammer once before, I think it was 14 years ago, I remember my sister was still a "baby" - 11yrs old. I could never have imagined to come back here with my own child. Now that Lillehammer is our hometown, I knew exactly where I need to go with her. ToLilleputthammer of course!

It is the most amazing family park on Earth (okay, I haven't been to Disneyland, but I am sure Lilleputthammer is at least one of the most incredible places to visit with children), located 16 km from Lillehammer in Øyeris. Britt Ida was from Øyer, by the way, she lived on the highest mountain in a little fairy tale house. Driving to Øyer was emotional for me, it brought back so many memories. My first Christmas in Norway, my second Christmas in Norway, my third Christmas in Norway in JULY with my sister, my mom and my uncle. I had wished my sister could see experience the "Britt Ida Christmas" and  when we some years later visited her and Camilla in July, she remembered it. We had a traditional Christmas dinner and got Christmas presents. I got my own kransekake forms...

But back to Lilleputthammer. Almost as old as me (built in 1982) and is a miniture version of Lillehammer's main street Storgata with many of the historical houses that were in Lillehammer in 1930's. 

3. Hunderfossen on täiesti omaette klass. (Minu jaoks) kohutavalt kallis, kuid ma ütlen teile, et kuid absoluutselt väärt igat kulutatud ööri. Vaadake ilmateatest järele, et oleks ilus ilm, võtke kaasa piknikukorv ning minge veetke kogu perega üks ilus päev. Meil esimene kord läks Idaga kõik natuke viltu (loe SIIT), aga aastaga on kasvanud nii tema kui ka mina emana, nii et ma olen veendunud, et nüüd ei tahaks kumbki meist sealt enam ära tulla. 

Pilet: 385NOK täiskasvanu, lapsed alla 90cm tasuta, üle selle 330NOK

3. Hunderfossen is a...I don't even have words for this place. The amusement park is quite expensive, but boy, there are so many things to do, so I promise every penny you spend is worth the experience. Yes, also for adults! I went there last year (read HERE) and yes, things didn't go as perfectly as I had planned in my head, but this year Ida has grown, and so am I as a mother, so when we go now - I am sure we will have the time of our life. 

When you go there, don't forget to take with you the picnic basket! When the weather is nice, there's harder to think of a nicer place for a family picnic!

Siis, kui ma targutan /Being a smart-ass

Ma arvan, et ma ei eksi kui ma ütlen, et Lillehammer on veel üks väheseid tänavaid, kus toimivad väikesed armsad poekesed (kuigi kurbusega peab tõdema, et viimasel ajal on kadunud päris mitmed ja eile lugesin ka ühe vahva galerii sulgemisest), seepärast on mul hea meel, et linn püüab poekesi töös hoida korraldades suviseid ostufestivale. Inimestele meeldivad sellised asjad - kohalikud ootavad häid pakkumisi ja turistid saavad aimu linna elu-olust ka eemal turismiatraktsioonidest. 

Aastaga olen ma Lillehammerit rohkem tundma õppinud ja kuna ma jätkuvalt (olgu siis ebaadekvaatselt või mitte) pean end võltsblondist juuksevärvist hoolimata üsna intelligentseks inimeseks, siis ma julgen ka väikese poe omanikuna anda soovitusi, kuidas armas ostutänav ajale jalgu ei jääks ja ikka edasi toimiks. Me kõik loeme ju ajalehti ja teame, mis olukord hetkel valitseb Norras, Eestis, Lõuna-Euroopas, turud ja käitumistavad on muutunud, tuleb koos nendega muutuda. 

Lillehammeril oleks viimane aeg KOGU Storgata muuta jalakäijate tänavaks, et murda nähtamatu müür Lilletorget juures. Te vaadake vaid ise, kuidas tänav elab iga kord kui sellised festivalid toimuvad. Talvel olgu see autode tänav, aga suvel peaks see kindlasti olema jalutustänav. Põhjuseks pole vaid see, et ka siinsed poekesed saaks rohkem külastajaid, vaid ka see, et tänavamüüjad võiksid oma lettidega vabalt olla siin pool Storgatal. Minu meelest on jalakäijate tänava poekeste suhtes ebaaus, et nende poodide ette tohivad oma laudadega ilmuda pudi-padi müüjad. Inimestele tekib mulje, et need on poekeste endi müügiletid ja ei lähegi leti tagant vaevu paistvasse poodi sisse. Siin pool võiksid need letid kogu suve püsti olla. 

Pop-up kohvikud ja restoranid on igal pool aina popimaks muutumas, Lillehammer on suvel täis turiste, kellele kindlasti meeldiks palju rohkem süüa väikeses armsas tänavakohvikus ja kohalikku toitu, mitte närida 129noki eest kuivanud kuklit päevinäinud ja igavas kohvikus. Ma näen laadapäevadel kui hästi läheb kohalik toit - ma isegi priiskasin ja ostsin ühe küüslauguvorsti, mis viis keele alla. Pange kokku kohalike kaupmeeste ja kohvikute pidajate oskused-teadmised, kasutage ära tühjemat osa Storgatast ja ma olen veendunud, et linnake saaks veidike värskemat hingamist. 1994.aasta olümpia oli äge küll, aga kaua ikka vaid selle peal liugu lasta. Inimesed tahavad uusi asju. 

Võtame üheskoos suvest maksimumi, et talv üle elada! Selles mõttes on vähemalt Lillehammer-dagene ostufestival vägagi tänuväärne üritus. Meeleolukas ja kasulik. 

Ja lapsed - ärge unustage lapsi. Mida rohkem on tegevusi neile, seda rohkem on vanemaid tänaval. Vanemaid, kes hetkeemotsioonide ajel ostlevad:) 

// I think I am not wrong when I say that Lillehammer is one of the few towns in Norway where a pedestrial street with small shops still functions (although many have closed their doors lately here as well) and it makes me happy that the town is doing their best to keep it by arranging different festivals. Like Lillehammer-dagene. People love it - locals wait for good offers and the tourists get to be a part of a smalltown festival.

I have lived in Lillehammer for a year now and I have a pretty good understanding of how this town works. The small shops are struggeling and it is the summertime where we have to work hard to survive (God, it sounds so morbid!) the winter. Despite of my fakeblonde haircolour I find myself quite intelligent and think I know what I am talking about, so please don't get offended by a little criticism (or suggestions). We all read news papers and know what the situation in Norway and Europe is right now, everything is changing, the markeds, the habits - we need to change with the changes. 

It is about time for Lillehammer to make the whole Storgata car-free pedestrial street to finally break the invisible wall on Lilletorget. Look how much traffic this part of the street gets when there street is closed for cars. The tourists wonder on the street and even the locals discover new shops on this part. And all the sales-desks that are standing on pedestrial street in front of shops, so that the shops are almost hidden for visitors, could stand here in the end of Storgata where there's plenty of room. Make it a small market area for summertime. 

Pop up cafes and restaurants are more and more popular and if I look how well the producers of local food are doing on these markets, the town should put together the knowledge of cafe owners and producers of local food. I am pretty sure that all the tourists would enjoy a light meal in a street pop up cafe than eating a dry "rundstykke" for 129 nok in a "so-yesterday" cafe. A bit of modern breathing is needed in this town. The 1994 Olympics were great, but the town needs a bit more to show to tourists than the ski jumping area. I tell you - local food is the thing:) 

And don't forget the children. The more activities they have on the street, the more parents are on the street and the more they buy. Right? 

More summer activities to the street and we'll all benefit from it! 

Siis kui ma kujutan ette, et olen jube diip toidublogija/Wannabe foodblogger

Minu toidutegemise oskused on nii ja naa. On asju, mida ma ei julge isegi mitte proovida, ja on asju, mis mul üldjuhul untsu ei lähe. Viimasel ajal on aga untsu hakanud minema ka need toidud, millega ma kunagi alt ei ole läinud. Ilmselgelt on see märk sellest, et ma olen viimasel ajal liiga vähe süüa teinud. Ja kui niimoodi jätkata, siis varsti olen ma võib-olla staadiumis, kus isegi keedupelmeenid välja ei tule. 

Pelmeenidega seoses oli mul kaks päeva tagasi ka üks naljakas vahejuhtum. Seletan siis mina oma naabrile, mis imeasi see tatar on ja räägin, kuidas ma tunnen puudust tatrast ja pelmeenidest. "Pelmeenidest?"küsib ta üllatunult ja lisab siis, et "isver, need meil ju Biri Coop'is täitsa tavaline asi."

Minul läks nägu rõõmust särama, et kujutage vaid ette, ma nii kaua pelmeenideta elanud ja nüüd selgub, et need on kogu aeg käega katsutavas kauguses olnud. "Päriselt?" hüüatasin ma rõõmust. Ann Christin hakkas kõva häälega naerma ja vastas vaid, et nalja teed või, tal pole isegi õrna aimugi, millega tegu võiks olla. 

Ma olen nüüd mõelnud, et peaks uuesti rohkem köögis aega veetma hakkama. Uuesti süüa tegema. Mitte et ma üldse süüa ei teeks, aga ma mõtlen nagu päriselt. Või noh nii nagu kokaraamatus on näha, et on ilusad pildid ja kaetud lauad ning päris toit. See on ju nii tore. Ja selles majas elamine kohe kutsub katsetama. Ja nõud pildistama (pooltelt nõudelt ma päriselus süüa ei julgeks, sest ma lõhuks oma karukäppadega ilmselt midagi ära, aga vahva on nendega niisama "mängida"). 

Ma tean ma tean, et ma kõlan nagu mingi wannabe toidublogija, aga hei, keegi peab wannabe ka olema. 

Ja 20 aastat tagasi puhusid veel hoopis teised tuuled: 

Tänu Knutile ja Karile tutvusin ma väga paljude huvitavate inimestega, algul tundsin ma end nendel koosviibimistel veidike kohmetult, kuid ajapikku õppisin ma suhtlema nii vabalt nagu oleks kogu mu eelnev elu tõepoolest koosnenud vaid õhtusöökidest, külaskäikudest, kohtumistest. Ma õppisin üleüldse väga palju. Britt ja Arne tutvustasid mind kunsti- ja kunstiajalooga ning õpetasid mulle toidunautimist ja tutvustasid mulle toitu, mis minu jaoks tol ajal tundus veel tõeline gurmee. Aasta hiljem ei tulnud mulle enam pähegi spagettide juurde ketšupit küsida, nagu ma olin teinud esimesel ühisel õhtusöögil. Ma mäletan Britti hämmingus nägu. Ta ei saanud aru, miks ma tahan tema tööd ja vaeva, tõelist maitseelamust ketšupiga ära rikkuda. Ma olin harjunud, et makarone süüakse ketšupiga, keegi ei olnud mulle seda varem keelanud, nüüd, 16 aastat hiljem, suhtun ma ketšupisse tõrksalt nagu Britt tol korral, ma mõistan tema hämmingut. Siis ma veel ei mõistnud.

Ma mäletan, kuidas ühel õhtusöögil kanti lauale hõbekandikul vähk ja harjumuspäraste nugade-kahvlite asemel oli söögiriistadeks vaid kummalise välimusega tangid ja pikad peenikesed orad, mis meenutasid mulle veidike heegelnõela. Ma ei osanud nendega midagi teha ja punastasin piinlikkusest, kui mul lubati endale esimesena vähki tõsta. Ma ei osanud. Ma ei teadnud, millist orki või ora ma oleks pidanud kasutama. Aasta hiljem ei tekitanud see mulle enam mingit raskust. Vähe sellest, et Britt ja Arne tutvustasid mulle toidumaailma, olen ma arvatavasti just Brittile tänu võlgu selle eest, et ma oskan süüa teha. Norra kolides ei olnud ma kunagi varem ise süüa teinud, isegi leivale või määrimine tekitas mulle raskusi. Mul ei olnud põhjust endale ise süüa valmistada. Britt oli kannatlik ja kutsus mind alati kööki appi, aja jooksul õppisin ma küpsetama pannkooke, valmistama lillkapsasuppi, pitsat ja maailma kõige paremat leiba Britti retsepti järgi. Enam ei pidanud ma emale helistama, et küsida, kuidas ma tean, kuna kartulid valmis on või poest ostma külmutatud pitsapõhjasid, sest mu oma pitsatainas ei meenutanud sugugi tainast, vaid halli körti, aga Britt oli õhtusöögi valmistamise esimest korda mulle usaldanud, ma olin võimeline ise süüa tegema. Knut ja Kari jätkasid minu harimist toiduvaldkonnas. Kui algul sai Knut mu üle naerda, et ma ei osanud isegi kartuleid koorida, siis mõne aja pärast naersin hoopis mina. Kartulikoorimine tuli mul paremini välja kui temal, või vähemalt nii ta lasi mul arvata. Igatahes oli aasta möödudes selge, et nii palju olin ma õppinud süüa tegema, et nälga ei oleks ma küll enam jäänud.

Mis puutub aga söömisesse, siis minu arvates sõid norrakad üle mõistuse palju. Hommik algas korraliku hommikusöögiga, kooli pakiti mulle kaasa mitu juustuvõileiba, kella kolme-nelja ajal söödi tubli õhtusöök, kus mu taldrik mitu korda uuesti täis tõsteti, et nagu Knut alati ütles minust „stor og sterk“ * saaks, päev lõppes teleka ees võileibade ja teega. Nädalavahetused olid veel hullemad. Juba enne kui ma olin hommikusöögist taastuda suutnud, ootas lõunaoode, tavaliselt vahvlid hapukoore ja vaarikamoosiga, valikus oli otseloomulikult ka pruun juust, kuid sellest oskasin ma targalt hoiduda, õhtusöök oli kindlasti kolmekäiguline ja päev ei lõppenud kunagi ilma traditsiooniliste võileibade ja teeta teleka ees.

Stor og sterk minust tõepoolest ka sai. Juba poole aastaga olin ma juurde võtnud vähemalt viis kilo, aga kaalus juurde võtmine mind ei heidutanud. Söök oli niivõrd maitsev, et varsti ostsin ma suurus 36 asemel lihtsalt suurus 40 riideid. Ma sarnanesin üha rohkem omavanuste norra tüdrukutega, kes olid pisut trullakamad. Aina rohkem meenutati, kuidas ma „nii kondisena“ oma lillelises kleidis esimest korda Britti ja Arne elutoas istusin. Ma ei usu, et ma „nii kondine“ olin.

*stor og sterk – norra keeles „suur ja tugev“

  

  

Well. Sometimes I feel like a wannabe foodblogger, trying to impress people with fancy photos and fancy tableware. The truth is that lately even my signature dishes don't taste good and half of the dishes I use for taking photos are too fancy for my bear hands, so I can just "play" with them. Like food bloggers do. Only that I am not a food blogger. Which pretty much makes me a wannabe (food blogger).

20 years ago when I came to Norway the first time, I had no cooking skills what so ever. When I had to make dinner, I had to call my mom to find out how long to one boil the potatoes and when I tried to make pizza, the dough was...let's just say that I bought frozen pizzas and tried to make them look homecooked. I am sure I failed, but Britt and Arne were polite.

I love cooking, I love table setting, I love serving food, but for last two years I have been cooking so little, that if I continue like this, I will soon not be able to prepare even frozen pelmenis. A funny story happened to me, when I explained my collegue how much I miss buckwheat and pelmeni. She didn't know what buckwheat was, but when she heard the word "pelmeni", she told me that these can be bought in local shop. I was happy and surprised, I wanted to call my husband to give him the good news. My collegue stopped me and told me to hold my horses. She had no clue what pelmeni was and of course it was a joke that it can be bought in local shop. Ha-haaa!

Anyway. The house where we are living at the moment, has turned on my housewife button. I suddenly have again the urge to start cooking more. I am not the best cook, but I did mention the "cooking" 20 years ago, so I have improved and probably can only get better. Right?

Nagu raamatus /Making memories

Ma Laura-Grete "blogidraamast" ise pikemalt kui Facebookis juba kirjutasin, kirjutada ei viitsi, sest ma saan aru, et Elu24 on oma soovitud blogidraama juba kätte saanud ning lisaks Malluka, Liivi ja Ebapärlikarbi postitusele ega mul suurt midagi lisada pole kui, et jube traagiline on, et päriselu ja väljamõeldud tegelaskuju inimeste peas sassi on läinud. "Selline ongi meelelahutus," öeldakse Laura-Grete kaitseks, mina ütlen, et kui meelelahutus on 12-aastaste manipuleerimisega, siis selline meelelahutus on ikka paras kräpp. 

Minu enda meelelahutus oli sel nädalavahetusel hoopis teist nägu. Täpselt nagu muinasjuturaamatus. ma tean, et see väljend on ka juba nagu klišee, aga no ausalt. Ma avastasin poolkogemata kullerkupupõllu, mulle reaalselt tuli sellega seoses lapsepõlv meelde ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma korjasin lilli lausa nii palju, et meil ei jagunud kodus enam isegi vaase, et kõik lilled ära mahuks. (Ärge muretsege, põllule jäi lilli veel ikka väga palju alles, minusugused hullud saaks seal veel terve kuu aega kuhjade viisi kullerkuppe koju tassida!)

Ahjaa, ma avastasin, et ökopoest on siiski võimalik ka tatart osta, nii et reedel valmis meil kodus pidusöök tatrast. Jummel, kus ma olen tatrast puudust tundnud!

// There is a discussion among Estonian bloggers whether a fictional blog which is part of marketing plan of a popular tv-series in Estonia deserved to get Blog Awards and people are defending the fictional blog character by saying that this is "enterntainment" our weekend enterntainment had a totally different face. 

It was like a picture from a fairy tale book. Yes, I know I have used the frase "fairy tale" living so many times, that it soon may lose its value, but seriously look at the photos. I found a whole field of globeflowers and it cannot get any better than this. Reminded me of childhood and I couldn't help bringing home so many flowers that we almost did not have enough vases for all the flowers. 

This was our enterntainment for the weekend! 

Oh, and I found out that they do have buckwheat in "health stores" in Lillehammer. You have no idea, how much I had missed eating buckwheat. So funny that it's not common in Norway...