Remondiblogi: vannituba ja wc

Vannituba on see ruum meie majas, mis tekitas kõige rohkem ja kõige tulisemaid vaidlusi. Mina tahtsin ilmtingimata vanni, Marek ilmtingimata dušši. Me vaidlesime ja me vaidlesime. Minu tahtmine jäi peale, sest Marek lihtsalt on meie peres see tark, kes annab järele, sest kaua sa ikka lolliga vaidled. 

Tõsi, ma pean tunnistama, et aegajalt tahaks mina ka normaalselt duši all käia, aga samas ei ole midagi mõnusamat kui külmal talvepäeval ronida mõnusasse sooja vanni. Nii et vaid ninaots vahu seest välja paistab. Mõnusssss.

Wc-st ei olegi mul ühtegi head "enne" pilti, aga uskuge mind ega seal midagi ilusat ei olnud. Pikka aega oli meie wc  ka peale remonti selline tavaline, igav ja ilmetu. Tühi. Et varjata koledat kraanikausialust, paigutasin ma sinna pidevalt mingeid lillevaase või korve, aga ega see suurt ei aidanud. Ikka oli ilmetu.

Kuni Marek sel aastal samal ajal kui me nädalavahetusel Tartus olime meile üllatuse tuli. Nüüd on ka see ruum juba selline nagu peab.

Siis kui Ida endale toa sai

Ida tuba on üks segase minevikuga tuba. Väga pikalt seisis see kolaruumina, sest meil lihtsalt ei olnud aega ja vist ka võimalusi seda tuba remontida. Mõtteid oli mul ka liiga palju, aga kõik need ühte tuppa kohe kuidagi ei oleks kokku sobinud ega mahtunudki. Nii ta seisiski kasutu ja mõttetuna.
Lõpuks tahtsin ma, et sellest saaks külalistetuba/kontor. Me ostsime kirjutuslaua. Kirjutuslaud oli selle toa ainus mööblitükk väga pikka aega.

Edasi hakkasin ma otsima teksti, mis külalistetoa seinale sobiks. Lõpuks sai seegi leitud. Nüüd te saate aru, miks Ida toa seinal selline veider luuletus on. Siis me veel ei teadnud, et sellest Ida tuba saab. Idast ei olnud meil siis aimugi.

Suur lai voodi jõudis külalistetoas olla napi aasta. Siis selgus, et tuba on varsti vaja ümber kujundada lapse toaks. Padjad on selles toas olemas olnud juba ammu enne seda kui tuba valmiski oli. Kaire imeilus kätetöö. Mina ise ju ei oska.

Enne kirjutuslauaga tuba jõudis tuba korraks olla veel kaetud tumeda lillelise tapeediga. Sest ühtäkki tunds mulle, et see oleks õige. On üks asi, mida Marek ei oska. Tapeedipanek. Ja kui ma selle veel kiusu pärast lasin tal pohmakas peaga seina panna, siis võite kindel olla, et tulemus ei olnud kuigi ilus. Nii seisi tuba mõnda ega poolikuna. Pool seina lillelise tapeedi all. Kuni ma tulingi mõttele, et see tuba peab olema valge. "Nagu õudusfilmis," nagu kommenteeris tuba hiljem minu ristitütar Laureen, "nii valge!"

       Mina olen selle valge toaga igatahes rahul.  Need imekaunid pildid tegi Efka siis kui Ida sai 1-kuuseks.

                               
 Mida aeg edasi, seda rohkem detaile siia tuppa tekkinud on. Lõpuks said seina ka pildid. Need ootasid kummutil juba pea kümme kuud. Vähemalt kaks neist. Kolmas neist on Aidilt saadud sõbrapäevakaart, mis meenutab mulle kui palju toredaid inimesi mind ja Idat ümbritseb. Et ma olen üks õnnelik inimene. Ja neljas on "Torukolli" raamatu tagakaas. Meenutamaks mulle, et kunagi ei tohi alla anda. Oma unistused tuleb täide viia ka raskustest hoolimata või nende kiuste. Ka siis kui mitte keegi peale su enda sinusse ei usu. Nii sündis ju ka Diip ja kohe näeb ilmavalgust "Torukoll".

Minu enda lemmikpildiks on aga see pilt tillukese hälliga. Ida esimese voodiga. Me sain selle 50 euroga Telliskivi loomelinnakust.

Pühapäeval saan ma kätte ka nukukäru. Karlova ärist. Marekil on seda vaja küll natuke kobedamaks kõpitseda, aga no öelge, et see ei ole armas;

Remondiblogi: köök

Mulle tundub, et igas peres läheb kõige kauem aega köögiga, sest üldjuhul on see mööbel ikkagi tellitud. Kuigi praegu laseks ma suurema osa Marekil teha, siis ma lihtsalt ei tundnud teda veel nii palju, et oleksin teadnud kui osav ta tegelikult on. Edev mees küll, aga oma oskusi varjas ta ikka mõnda aega. Ses mõttes, et ma ju nägin küll, et maja oskab ta ehitada küll, aga seda et ta ilma vaevata peedist pesumasinale trumli ka teeks, seda ei osanud ma kaheksa aastat tagasi teada.
Päris pikka aega pesime me nõusid vannitoas ja sõime kas poest ostetud valmistoitu või siis grillisime. Võib- olla ma seetõttu ei olegi enam teab mis suur grillisõber.
Aga et siis köök. Nii nagu ka ülejäänud maja puhul, siis esimene pilt oli ikka üsna masendav. Nii poolik kui poolik.

Pulmaks, aastal 2007, oli meil kööginurk siiski olemas. Selline...Hmmmm... Tagasihoidlik. Juunist oktoobrini pidime me selles köögis hakkama saama. 

Mis te siis arvate kui rõõmsad me olime kui köök lõpuks valmis sai. 

Tänaseks on köök muidugi oma ilmet sada tuhat korda muutnud. Kõige drastilisem on ehk see, et mulle tuli pähe köök roheliseks värvida. Roheline on ta siiani, aga ei tule vist üllatusena, et nüüd tahan ma, et see heledaks tagasi saaks.
Singeri laua otsustasin ma Diipi loovutada. Selle eest saime me muidugi Äripäeva toidukriitikult sugeda, et nii been there, done that, aga mulle meeldib. Kuigi ma pean nõustuma, et süüa tolle laua taga (nondel toolidel istudes) ei ole teab mis mugav.
Selles nurgas on laua asemel olnud tugitool ja kapp ja lillepott ja...Isver ma ei mäletagi, mida kõike veel.

Ja igasugu väikesed muudatused on tulnud ajapikku. Midagi torkab pähe ja saab tehtud. 

Ja siis jõudsime me elutuppa

Meie elutuba on oma ilmet muutnud nii palju kordi, et neid ei jõua isegi kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ei, me ei vaheta iga hooaeg välja mööblit, vaid me tõstame seda lihtsalt kogu aeg ringi. Sest me tüdineme ära kui asjad liiga kaua ühtemoodi on. Seitse-kaheksa aastat oleme me selles toas elanud ja mööbeldanud, kuid ikka veel ei ole see valmis. Ei tea, kas see kunagi valmis saabki? Hetkel tahaks ma näiteks elutoa seinad valgeks võõbata, aga kolme looma ja ühe lapsega tundub see olevat enesetapp. Siis peaks ainult lapp käes majas ringi kõndima. Ei ole minu teetassike see liigne koristamine. Ma olen mugav. Ja Marekit ei taha ka ära tappa. Ma tahan, et ta suvel õues võimalikult palju ära jõuaks teha. Et proual oleks ilus oma aias ringi jalutada ja imetleda;)

Kui ma esimest korda oma jalakese Ussipessa tõstsin, nägi elutuba välja selline: 

Ma mõtlesin dearmotherofjesus, see maja ei saa kunagi elamiskõlbulikuks. Me oleme enne 80-aastased kui siin midagi muutub. Kuna maja ehitamist sai alustatud buumi ajal, sattusime me nagu varem juba mainitud, printsessidest ehitajate otsa, nii et kui me lõpuks hakkasime neilt nõudma, et nad grillimise asemel ka ehitaksid, nõudsid nad uut ettemaksu ning nagu see käes panid rahaga ajama, toavõtmed viskasid marjapõõsasse. Marek hakkas ise üksinda edasi ehitama. Õnneks tulid ka sugulased-sõbrad ikka appi. Te ei kujuta ette seda rõõmu kui elutuba hakkas lõpuks ilmet võtma.

Esimene õhtu uues elutoas oli täielik nauding. Ma mäletan siiani seda tunnet. 

Selline oli see tuba veel mõnda aega. Täiesti lage. Meil ei olnud rohkemaks aega ega ka raha. Samal ajal planeerisime me ka pulmapidu. 

Ja edasi on see aina muutunud: 

Sellise "kaminaga" saime me hakkama viimased kaks aastat. Enne seda külmade talvedega pidime me hakkama saama villaste sokkide ja külmetavate näppudega. Ajutine trepp püsis majas eelmise aasta suveni. 

Trepi ja kaminani jõudsime me alles eelmisel aastal. Täna elame me sellisel elutoas. 

Diivanid ja lauad ja riiulid ja kapid on asukohti muutnud sada tuhat korda. Ma lihtsalt ei viitsi kõiki pilte üles otsida. Elamine aga on ikka poolik. Kuid ega see elamist sega. 

Tänu Idale on kodu viimasel ajal küll selline segasumma suvila, aga mis sa teed. Ma vandusin küll, et ei meie majas ei hakka elutuba mänguasju täis olema, et kõigel olgu ikka oma koht, kuid mingil hetkel sain ma aru kui rumal see lootus oli olnud.

(Idale tuli peiks külla, linnapoiss ja puha, aga Ida arvas, et tema mängib printsessi ja oli peiksi peale hoopis pahane)

Üks asi püsib aga siin majas muutumatuna juba algusest saati. Vähemalt suvel peavad mul igal pool lilled olema. Igas võimalikus vaasis. Lilled lihtsalt peavad olema!

Uss kolib Ussipessa

Ma olen nüüd mitmed päevad järjest Marekit vanade piltidega ahistanud. Et vaata, kas sa mäletasid...Ega isegi ei mäletanud enam paljusid asju. 

Kuna me tahtsime ka kohe ja kiiresti majja kolida, siis esimesena sai valmis tehtud magamistuba.  Et oleks kusagil magada. Niimoodi inimese kombel ikka. Sest eks nende esimeste majapidude käigus sai ikka pahtlitolmus ka magatud. Ja madratsitel, mis hommikuks tühjaks olid läinud. Me tahtsime majja. Ja voodis magada.

 Igatahes ma mäletan, et pulmadeks oli meil magamistuba olemas.  Põhimõtteliselt elutuba ka.Ilma pahtlitolmuta. Poolikud on need toad siiani. Ja enne kui nad valmiski on saanud, on nende ilme juba mitu tuhat korda muutunud. Nii nagu tegelikult terve maja on seitsme aastaga kogu aeg muutunud. Pole päris valmiski, aga ikka muutub. Mis teha kui korraga rohkemaks võimalusi polnud. 

Vahel ma ikka unistan, et oleks kogu maja juba valmis, aga siis mõtlen, et elus on olulisemaidki asju. Küll me tasapisi hakkama saame. Ja nagu vanad pildid näitavad, siis pilt ikka muutub aastatega. E6 päris niisama me siin istunud pole

Seitse aastat tagasi tahtsin ma kindlasti punast magamistuba. Kindlasti. Nii ta punane ka sai. Alles aastaid hiljem kui ma hoopis kuldset magamistuba tahtsin, hingas Marek kergendatult. Selgus, et ta ei kannatanud punast magamistuba absoluutselt. Ta lihtsalt ei julgenud öelda. Nüüd ta julgeb. Ja mina küsin ka, enne kui jälle kõiki mu ideid täide hakkame viima. See on ikka mõlema ühine kodu. 

Punast magamistuba ma enam ei tahaks isegi. 

Nagu pildilt näha, siis põrand oli veel poolikult värvitud, kui me juba sisse kolisime. 

Tänaseks on magamistuba palju rohkem meie nägu. 

Ja viimane kord ma halastasin Marekile ja ei palunud tal seina järjekordseid auke puurida. Et siis natukese aja pärast jälle ümber mõelda. Las see pildiraam seisab kapi peal. Seniks kuni see mind ära tüütab. See võib juhtuda varsti. Või seitsme aasta pärast. Või mitte kunagi. 

Sellisest imelisest trepist käisime me aga veel eelmiselgi aastal. Kui ma ta mingi aeg tagasi, kui mulle tundus, et see ajutine trepp mitte-nii-väga-ajutine ei olegi, veel valgeks ka võõpasin, ei häirinudki see enam nii väga. Meie harjusime ära ja teistele tundus, et selline see trepp peabki olema. Meiemoodi. Veider.

Tänu pulmadele oli see trepp mõned nädalad lausa täitsa romantiline. 

Elutuba on tänaseks ka valmis, aga liistud on muideks ikka veel panemata:)