Ja siis jõudsime me elutuppa

Meie elutuba on oma ilmet muutnud nii palju kordi, et neid ei jõua isegi kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ei, me ei vaheta iga hooaeg välja mööblit, vaid me tõstame seda lihtsalt kogu aeg ringi. Sest me tüdineme ära kui asjad liiga kaua ühtemoodi on. Seitse-kaheksa aastat oleme me selles toas elanud ja mööbeldanud, kuid ikka veel ei ole see valmis. Ei tea, kas see kunagi valmis saabki? Hetkel tahaks ma näiteks elutoa seinad valgeks võõbata, aga kolme looma ja ühe lapsega tundub see olevat enesetapp. Siis peaks ainult lapp käes majas ringi kõndima. Ei ole minu teetassike see liigne koristamine. Ma olen mugav. Ja Marekit ei taha ka ära tappa. Ma tahan, et ta suvel õues võimalikult palju ära jõuaks teha. Et proual oleks ilus oma aias ringi jalutada ja imetleda;)

Kui ma esimest korda oma jalakese Ussipessa tõstsin, nägi elutuba välja selline: 

Ma mõtlesin dearmotherofjesus, see maja ei saa kunagi elamiskõlbulikuks. Me oleme enne 80-aastased kui siin midagi muutub. Kuna maja ehitamist sai alustatud buumi ajal, sattusime me nagu varem juba mainitud, printsessidest ehitajate otsa, nii et kui me lõpuks hakkasime neilt nõudma, et nad grillimise asemel ka ehitaksid, nõudsid nad uut ettemaksu ning nagu see käes panid rahaga ajama, toavõtmed viskasid marjapõõsasse. Marek hakkas ise üksinda edasi ehitama. Õnneks tulid ka sugulased-sõbrad ikka appi. Te ei kujuta ette seda rõõmu kui elutuba hakkas lõpuks ilmet võtma.

Esimene õhtu uues elutoas oli täielik nauding. Ma mäletan siiani seda tunnet. 

Selline oli see tuba veel mõnda aega. Täiesti lage. Meil ei olnud rohkemaks aega ega ka raha. Samal ajal planeerisime me ka pulmapidu. 

Ja edasi on see aina muutunud: 

Sellise "kaminaga" saime me hakkama viimased kaks aastat. Enne seda külmade talvedega pidime me hakkama saama villaste sokkide ja külmetavate näppudega. Ajutine trepp püsis majas eelmise aasta suveni. 

Trepi ja kaminani jõudsime me alles eelmisel aastal. Täna elame me sellisel elutoas. 

Diivanid ja lauad ja riiulid ja kapid on asukohti muutnud sada tuhat korda. Ma lihtsalt ei viitsi kõiki pilte üles otsida. Elamine aga on ikka poolik. Kuid ega see elamist sega. 

Tänu Idale on kodu viimasel ajal küll selline segasumma suvila, aga mis sa teed. Ma vandusin küll, et ei meie majas ei hakka elutuba mänguasju täis olema, et kõigel olgu ikka oma koht, kuid mingil hetkel sain ma aru kui rumal see lootus oli olnud.

(Idale tuli peiks külla, linnapoiss ja puha, aga Ida arvas, et tema mängib printsessi ja oli peiksi peale hoopis pahane)

Üks asi püsib aga siin majas muutumatuna juba algusest saati. Vähemalt suvel peavad mul igal pool lilled olema. Igas võimalikus vaasis. Lilled lihtsalt peavad olema!