Võistlemine on osadele emadele geneetiliselt sisse kodeeritud?

Mul on tunne, et igal emal on kodus kasvamas väike geenius, sest absoluutselt ükskõik, millise emaga ma räägin, siis kõik ütlevad kui ühest suust "aga ta on mul natuke arengust ees ka, arst ütles ka". Mina siis mõtlen, et mul on ka kodus väike geenius, sest lisaks sellele, et me nüüd ka Tuljaku oleme selgeks saanud ja Hamleti kallale asume, oskab ta istuda, põlvitada, käputada, end püsti ajada, toitu mingil määral endale suhu ajada. Potil oskab ka käia juba mõnda aega. Noh, ta muidugi ei ütle sulaselges eesti keeles, et ta potile tahab, aga aeg-ajalt tal õnnestub mulle see soov selgeks teha. Või aeg-ajalt ma oskan tast lihtsalt aru saada. Muidu trikke teeb ka.  Nii nagu sada tuhat teist selles vanuses last. Kõik need väikesed geeniused.

Tänu sellele, et sajal tuhandel emal on kodus kasvamas väikesed geeniused, kes kõige eelpool mainituga ilma probleemideta hakkama saavad, on ka mingi grupp kurbasid emasid. Kelle lapsed ikka veel ei kõnni. Ise juba kaheksakuused. "Aga küll ta kohe hakkab," lohutavad nad end või õigustavad end teiste emade ees. "Oi, minu oma juba ammmmmmmmmmmu istub," lisab selle peale keegi teine. Ja kurb ema muutub veel kurvemaks, sest tema laps on alles käputama õppimas.

Ma olin hiljuti ühes seltskonnas, kus olid veel mõned Ida-vanused lapsed. "Isver, ta on teil nii tubli," ütles keegi, "nii palju jutustab ja kohe nii kenasti paneb sööki suhu. Minu oma küll nii palju ei räägi." Ma ei teadnud, mida teha. Kas paluda Idal lobisemine lõpetada või kiita takka, et küll sinu oma ka jutustama hakkab või et kõik lapsed ei olegi ühesugused või... Enne kui ma jõudsin midagi välja mõelda, lisas too ema: "Aga meie lapsel on neli hammast. Teil ei ole vist veel ühtegi,jah?" Lisas siis veel, et küll need kunagi ikka tulevad, aga, et nende tibul oli juba kolmekuuselt kaks hammast. Ma ei hakanud talle ütlema, et ega ma muretsegi, sest hambutuks pole küll keegi jäänud. Ma ei saanud talle midagi öelda, sest ma sain aru, et me oleme võistlema hakanud. Kumma laps on siis "rohkem arengust ees", kas see, kes end kogu aeg püsti tahab ajada ja vatrab või see, kellel on neli hammast suus. Ja juuksed peas. "Mõnel kohe on rohkem juukseid peas," lisas see ema ja sasis oma lapse peanupukest. Ilmselt oleks ma pidanud kadedusest siniseks minema või kohe netist juuksekasvu soodustavat šampooni tellima hakkama.

Ma ei saa aru, miks kuradi pärast me peame näpuga järge ajama, mida lapsed mingis vanuses teha oskama peaksid, mitu hammast neil suus on või kelle laps siis tublim on. Juba beebieast alates paneme me lapsi võistlema. Milleks? Kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem/varem. Kas see beebide võrdlemine on sisse kodeeritud? Ja siis see "mina tean, mis on õige, miks sa mind ei kuula ja samamoodi ei tee" nõuannete teistele peale surumine. Mina ei käsi kellelgi oma lapsele kanakoiba hambusse pista. Ärge siis kritiseerige mind ka. Kui ma ei loe iga pudrupaki pealt, mida täpselt see sisaldab. "Miks sul Hipp puder kaasas on?"uuris too ema, "see ei ole hea, vaid Holle kõlbab!" Hetk tagasi oli ta just lapsele sisse söötnud Hippi püree.

Sellest ma ei hakka rääkimagi, et see ema sai šoki kui ma Idale kala maitsta andsin ja võisaia ja kurki. "Aga tal ei ole ju hambaid, meie nunnukene saab küll veel vaid püreesid," pahandas see ema minuga ja kasutas jälle võimalust mainida, et "kuigi nende nunnukesel on ju neli hammast suus."  Ega ma väga ei saa sellel söögi teemal sõna võtta, sest see ei olnud ju veel väga pikka aega tagasi kui ma isegi kartsin, et Ida endale midagi kurku tõmbab. Aga no ikkagi, laske mul teha nii nagu mina õigeks pean.
Kui ma veel mainisin, et õhtul lähen ma aarete korvi kokku panema, vaatas see ema mind nagu oleks ma peast põrunud. Lapsed mängivad ju mänguasjadega! Nii võib endale viga teha! Kädistades kasutas ta veel võimalust rääkida, kui tubli tema tibu on, kuidas ta oskab klotsidega mängida.
Et ka kõik teised, kes soovivad, südari saaks, siis panen siia ka pildi üles Ida aarete korvist. Mutukamoos on süüdi, kui keegi päriselt ka ära minestab. Või kui Ida endale vispliga vastu pead peaks virutama. Või selle suure taignarulliga. Mul lihtsalt ei olnud kodus väiksemat käepärast võtta.

Aga suvi võiks tagasi tulla. Mulle meeldis rohkem kui Ida õues terrassil ise süüa sai. Paar õhtut tagasi andsime me talle toas salatit süüa. Kuigi põrandaid peseb üldjuhul Marek, siis seda oli valus vaadata, mis Ida korda saatis. Ida ise oli rahul. Ta on alati rahul kui ta süüa saab. 

                        

Ma ei tea, kas Ida kõige andekam laps maailmas on, küll aga on mul hea meel, et me ei pea pidama vaidlusi teemal, kellel on maailma kõige ilusam laps. See vastus on õnneks kõigile juba teada.