Sunday, June 22, 2014

Võistlemine on osadele emadele geneetiliselt sisse kodeeritud?



Mul on tunne, et igal emal on kodus kasvamas väike geenius, sest absoluutselt ükskõik, millise emaga ma räägin, siis kõik ütlevad kui ühest suust "aga ta on mul natuke arengust ees ka, arst ütles ka". Mina siis mõtlen, et mul on ka kodus väike geenius, sest lisaks sellele, et me nüüd ka Tuljaku oleme selgeks saanud ja Hamleti kallale asume, oskab ta istuda, põlvitada, käputada, end püsti ajada, toitu mingil määral endale suhu ajada. Potil oskab ka käia juba mõnda aega. Noh, ta muidugi ei ütle sulaselges eesti keeles, et ta potile tahab, aga aeg-ajalt tal õnnestub mulle see soov selgeks teha. Või aeg-ajalt ma oskan tast lihtsalt aru saada. Muidu trikke teeb ka.  Nii nagu sada tuhat teist selles vanuses last. Kõik need väikesed geeniused.

Tänu sellele, et sajal tuhandel emal on kodus kasvamas väikesed geeniused, kes kõige eelpool mainituga ilma probleemideta hakkama saavad, on ka mingi grupp kurbasid emasid. Kelle lapsed ikka veel ei kõnni. Ise juba kaheksakuused. "Aga küll ta kohe hakkab," lohutavad nad end või õigustavad end teiste emade ees. "Oi, minu oma juba ammmmmmmmmmmu istub," lisab selle peale keegi teine. Ja kurb ema muutub veel kurvemaks, sest tema laps on alles käputama õppimas.

Ma olin hiljuti ühes seltskonnas, kus olid veel mõned Ida-vanused lapsed. "Isver, ta on teil nii tubli," ütles keegi, "nii palju jutustab ja kohe nii kenasti paneb sööki suhu. Minu oma küll nii palju ei räägi." Ma ei teadnud, mida teha. Kas paluda Idal lobisemine lõpetada või kiita takka, et küll sinu oma ka jutustama hakkab või et kõik lapsed ei olegi ühesugused või... Enne kui ma jõudsin midagi välja mõelda, lisas too ema: "Aga meie lapsel on neli hammast. Teil ei ole vist veel ühtegi,jah?" Lisas siis veel, et küll need kunagi ikka tulevad, aga, et nende tibul oli juba kolmekuuselt kaks hammast. Ma ei hakanud talle ütlema, et ega ma muretsegi, sest hambutuks pole küll keegi jäänud. Ma ei saanud talle midagi öelda, sest ma sain aru, et me oleme võistlema hakanud. Kumma laps on siis "rohkem arengust ees", kas see, kes end kogu aeg püsti tahab ajada ja vatrab või see, kellel on neli hammast suus. Ja juuksed peas. "Mõnel kohe on rohkem juukseid peas," lisas see ema ja sasis oma lapse peanupukest. Ilmselt oleks ma pidanud kadedusest siniseks minema või kohe netist juuksekasvu soodustavat šampooni tellima hakkama.

Ma ei saa aru, miks kuradi pärast me peame näpuga järge ajama, mida lapsed mingis vanuses teha oskama peaksid, mitu hammast neil suus on või kelle laps siis tublim on. Juba beebieast alates paneme me lapsi võistlema. Milleks? Kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem/varem. Kas see beebide võrdlemine on sisse kodeeritud? Ja siis see "mina tean, mis on õige, miks sa mind ei kuula ja samamoodi ei tee" nõuannete teistele peale surumine. Mina ei käsi kellelgi oma lapsele kanakoiba hambusse pista. Ärge siis kritiseerige mind ka. Kui ma ei loe iga pudrupaki pealt, mida täpselt see sisaldab. "Miks sul Hipp puder kaasas on?"uuris too ema, "see ei ole hea, vaid Holle kõlbab!" Hetk tagasi oli ta just lapsele sisse söötnud Hippi püree.

Sellest ma ei hakka rääkimagi, et see ema sai šoki kui ma Idale kala maitsta andsin ja võisaia ja kurki. "Aga tal ei ole ju hambaid, meie nunnukene saab küll veel vaid püreesid," pahandas see ema minuga ja kasutas jälle võimalust mainida, et "kuigi nende nunnukesel on ju neli hammast suus."  Ega ma väga ei saa sellel söögi teemal sõna võtta, sest see ei olnud ju veel väga pikka aega tagasi kui ma isegi kartsin, et Ida endale midagi kurku tõmbab. Aga no ikkagi, laske mul teha nii nagu mina õigeks pean.
Kui ma veel mainisin, et õhtul lähen ma aarete korvi kokku panema, vaatas see ema mind nagu oleks ma peast põrunud. Lapsed mängivad ju mänguasjadega! Nii võib endale viga teha! Kädistades kasutas ta veel võimalust rääkida, kui tubli tema tibu on, kuidas ta oskab klotsidega mängida.
Et ka kõik teised, kes soovivad, südari saaks, siis panen siia ka pildi üles Ida aarete korvist. Mutukamoos on süüdi, kui keegi päriselt ka ära minestab. Või kui Ida endale vispliga vastu pead peaks virutama. Või selle suure taignarulliga. Mul lihtsalt ei olnud kodus väiksemat käepärast võtta.


Aga suvi võiks tagasi tulla. Mulle meeldis rohkem kui Ida õues terrassil ise süüa sai. Paar õhtut tagasi andsime me talle toas salatit süüa. Kuigi põrandaid peseb üldjuhul Marek, siis seda oli valus vaadata, mis Ida korda saatis. Ida ise oli rahul. Ta on alati rahul kui ta süüa saab. 

                        

Ma ei tea, kas Ida kõige andekam laps maailmas on, küll aga on mul hea meel, et me ei pea pidama vaidlusi teemal, kellel on maailma kõige ilusam laps. See vastus on õnneks kõigile juba teada. 

22 comments:

  1. Kõige nõmedam on see lapse kaalu kallal võtmine, et issand, miks ta sul nii suur v väike on. V issan kui punnis põsed jne. Iga ema jaoks on nagunii oma laps kõige armsam ja targem ja parem ja osavam, isegi kui sinu 10 kuune oskab lugeda ja arvutada armastan ja imetlen ma enda totut miljon korda rohkem :) on ju nii ;)
    Mari-Liis

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, seda ma kuulsin ka, et oi teil on nii priske tükk, et tundub palju vanem kui meie laps:D

      Delete
  2. Mu beebil tuli nüüd 8,5- kuuselt esimene hammas. Ma olin juba vähemalt neli kuud kuulnud, kuidas kõik ütlevad, et polegi hambaid või millal need hambad küll poisil tulema hakkavad. Ma ei saa siiani aru, miks neid hambaid nii väga beebieas oodatakse. Mina jõudsin mõelda ainult, et issand, kui tal hambad on, siis ta hakkab mind süües hammustama :D Noh, nüüd kõik õnnitlevad, et mu lapsel ka hammas lõpuks suus on. Ei tea, ei tunne ennast kuidagi uhkemana nüüd :P
    Kuid see võistlemine on alateadlikult kõigil emadel mõtetes. Mõnel ka teadlikult :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei tea, ma mõtlen, et muidugi on vahva, kui ta uusi asju teeb või õpib, aga teistest beebidest halvemaks/paremaks ma teda sellegi poolest ei pea. Või noh ütleme siis nii, et ma pole mõelnud, et näe, Malle laps juba kõnnib, miks minu oma ikka veel ei oska, et on tal midagi viga või peaks arstile minema või...:)

      Delete
  3. S.K
    Meil ka see aaretekorv põnev teema, üldse kõik mis ilmub köögisahtlitest on tuusam kui kogu tavaar mänguasjakastis:)
    Esimese lapsega olin FB-s beebigrupis, kahjuksin olin nagu svamm emotsionaalselt ja imasin palju tundeid endasse, rohkem neid negatiivseid, oli palju õhtuid kus suisa nutsin, sest too much unneeded information.
    Teine laps tuli 1,9a hiljem. Selleks ajaks kolisin FB- st üldse minema, on lihtsam. Teed ise, oled ise ja ei võistle, võrrelda ka kellegiga ei taha.

    ReplyDelete
  4. Minu laps on olnud alati see, kes kõigest maas on. Teises roomasid varem, kõndisid, rääkisid varem ja rohkem. Täielikud imelapsed. Mina siis nukrutsesin oma aeglase lapsega ja hoidsin ning armastasin teda veel enam.
    Nüüd tagantjärele mõeldes, siia laps ei roomanud vaid hakkas kohe käputama. Kõndima hakkas kohe ilusti ja kukkumisi polnud, ühesõnaga tegi ju kõike aga omas tempos.
    Siiski pole ma tänu sellele enda last kunagi võrrelnud/võistelnud ka. Nagunii on teistest maas...

    Hammaste kohta, siis mu mehe õelapsel tuli esimene hammas aasta ja kuu vanuselt. Mitte üks arst ei teinud paanikat. Oli vist vaid öeldud, et 1.5 aastaselt hakatakse uurima, kus hambad jäävad.

    ReplyDelete
  5. Ma vist viimasel ajal kuulen liiga palju, kuidas kõigil väikesed geeniused kodus kasvamas on. Ju see ärritab mind, sest ma arvasin, et vaid minul on üks selline imelaps kodus kasvamas. Aga tuleb välja, et neid on veel. Ja palju:).

    ReplyDelete
  6. See pole ju ainult laste teemal nii, see on ühiskonna probleem - kellel parem auto, töö, abikaasa, ilusam maja või uhkem telefon. Isegi kui osad asjadega ei võistle, siis muude mittemateriaalsete väärtusega ikka võisteldakse. Enamus lihtsalt ei tunnista seda.

    ReplyDelete
  7. Ma olen nii mitu korda mõelnud teha blogi analoogsel teemal, aga peamiselt selle kohta, kuivõrd HULLUKS mind ajab üks konkreetne lause, mis järgneb peale igat võistlust:
    Ohates need emad, kelle laps viiekuusel püsti hakkas ajama: "Lapsed on ikka niiii erined!". Aitäh, et leevendad minu hingepiina ja mulle ja mu lapsele nõnda halastasid!!!

    ReplyDelete
  8. Õigeks rebimiseks alles läheb:) Koolis nimelt...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ohjaaa, kooli-rebimisestbolen ma lausa õudusjutte kuulnud.

      Delete
  9. Minu emme tegi mulle ka kunagi ammu-ammu nö aarete korvi. Ma isegi ei tea, kus ta selle idee u 20 aastat tagasi sai (vbl käisid siis targad onud-tädid Rootsist arengumaad abistamas uudsete ideedega). Meeles on ainult see, kuidas emme ühel õhtul koju tuli ja tutvustas mulle Proua Visplit, Härra Puulusikat ja pisikesi Teelusikaid. Need tegelased olid mul pikalt lemmikud lelud, millega ma siis taidlesin kodus ja eriti õnnelik olin siis, kui emme tegi mulle nendega veel teatrit :)

    ReplyDelete
  10. Aarete korv on kõige loogilisem asi üldse. Meil oli kutt 9-kuune kui avastasime olukorra, et köögis pole ühtki kulpi ega pannilabidat- kõik olid titel kopsimiseks põrandal. Aga noh, ta meil taarausku ka, kui aga saab siis läheb sinna nurka kus tühje pudeleid hoiame...

    ReplyDelete
  11. Ahjaa, meie vastne 10-kuune on hambutu veel :D

    ReplyDelete
  12. Meie poisil tuli esimene hammas alles aastaselt aga tänaseks on kõik vajalikud hambad suus, terved ka. Püstitõusmise, ronimise ja kõndimisega seotut hakkas ta küll tegema ehk veidi kiiremini kui teised samaealised aga see on seletatav rohkem tema väikese kehakaaluga. On ikka vahe sees, kas pead 8 kg või 15 kg üles venitama. Rääkima hakkas ta hiljem kui teised, sams praegu, koolieelikuna on sõnavara rikkalik. Potil hakkas ka alles lasteaias käima, õnn, et mul oli mõistust kohe peale lapse isikukoodi kätte saamist lasteaeda avaldus ära teha, sain ta varakult lasteaeda, hakkas käima poole päeva kaupa kolm päeva nädalas ja esimese kolme kuuga toimus tõeline arenguhüpe nii sõnavara, ise söömise, riietumise jms. osas. Üksikute laste puhul on see kehvasti, et kui teiste laste seltskond puudub, siis ei saagi eeldada, et ta on sama tubli kui need lapsed, kellel aasta -paar vanemad õed vennad kodus on. Võid ju olla väga püüdlik lapsevanem ja olla kogu aeg kõrval, rääkida pidevalt aga eakohast sõnavara tavaliselt suured inimesed ei valda.

    ReplyDelete
  13. Ah-aa, mu vanaema on ilmselt geenius, sellist peent nime küll neil köögiasjadel polnud, aga mängitud ma sain. Mu lemmikuks oli üks värviline puust lusikas. Ps. Minu lapsed on ka geeniused, iga laps omal alal. Eks vanema asi on see andekus üles leida ja toetada! Ida anded veel avalduvad ja siis teed praegustele kiitlejatele pika puuga ära. ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jp, praegused anded, viimane neist oskus peegleid ja aknaid täis tatistada, ei ole just kuigi erilised;)

      Delete
  14. Aarete korv jah tegelikult vana tuntud asi. Usun, et enamus nõukaajal sündinud emadest mängisid oma lapsepõlves väga palju "päris" asjadega. Miskipärast aga on nad selle ära unustanud ja nagu sa kirjutasid - on veendunud, et lapsed peavad ikka ainult mänguasjadega mängima :) Ja üleüldse peab kasutama kõikvõimalikke spets beebiasju, mida tootjad välja on mõelnud.
    Ja see võistlemine, oeh. Ausalt, ma vahepeal vältisin beebikooli, et mitte näha/kuulda neid kommentaare "Sinu laps ei käigi veel? Kui vana ta siis on? Ah küll nad kõik hakkavad ükskord käima!". Mänguväljakul ma neist kommentaaridest kahjuks siiski ei pääsenud.
    Kuigi ma olen seda meelt, et nii palju peaks ema kursis olema, et mida peaks laps teatud vanuses oskama, et siiski saaks võimalikult vara jälile kui ongi mõni puue. Kui googeldada, siis selle kohta leiab päris ülevaatlikke tabeleid, et millal on hiliseim aeg mingi oskuse omandamiseks. Aga no tõesti, see ei ole teiste asi kommenteerida...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellega olen ma nõus, et natuke tuleb ikka kursis olla, sest võib ju tõesti ka juhtuda, et laps vajab ravi/võimlemist... Aga noh see selline metsik võrdlemine, see on küll hullumeelsus. Nagu "Toddlers ja Tiaras".

      Delete
  15. Minule ka võrdlemine ei meeldi. Eriti, et tegelikult on need nii-öelda "normid" ju nii laiad. Selles suhtes, et on okei, kui laps hakkab istuma 6-kuuselt ja samamoodi on okei, kui ta seda hakkab tegema 8-kuuselt. Et mis vahet seal siis on nagu? Ning, jah, on ka lapsi, kes hakkavad siis nendest "normidest"hiljem teatud asju tegema, aga on ju asju mida nad teevad see-eest varem. Ühesõnaga ei näe mingit mõtet.

    Mis puutub aarete korvi, siis mina panin oma lapsele seda ka mingi aeg ikka kokku. Siis ta võttis kontseptsiooni üle ja hakkas ise valmistama "aarete vanni". Ehk siis tassis kõik majapidamises olevad esemed ( raamatud, visplid, puulusikad,pudelid) vanni ja siis nõudis valjuhäälselt, et ta kogu selle krempli keskele mängima tõstetaks :D

    ReplyDelete