Idakene tahtis pärast jaanipäeva vanaemaga Tartusse minna. Et saaks natukenegi metsast välja. Tsivilisatsiooni. Mis mul ikka selle vastu olla saab, mõtlesin mina. Saamegi maja koristada ja muru niita ja muid selliseid töid teha. Mis te siis arvate, kas me tegime midagi kasulikku või asjalikku? Me jäime vaid korraks terrassile istuma. Korraks. Kella nelja paiku. Tuppa läksime me pool üksteist. Siis kui mu varbad olid juba jäätumas, sest väljas oli korraga nii külmaks läinud. Tundus nagu oleks miinuskraadid ja jaanipäev sujuvalt üle minemas jõuludeks.
Aga mis me siis tegime kogu selle päeva? Ikka romantikat. Ei, me ei hoidnud üksteisel kuus tundi järjest käest kinni ja ei vaadanud üksteisele sügavalt silma. Me ei joonud ära ka kõiki Ussipesa alkoholivarusid. Me tõime välja oma aiphoonid ja hakkasime laule kuulama. Kõige pealt kuulasime me läbi kõik Genka lauldud "Laula mu laulu" lood, naersime kõht kõveras ja kerisime muudkui laule tagasi, et kõigest aru saada. "Kodulaulu" kuulasime me reaalselt seitse kuni kaksteist korda. Kuulasime ja imestasime kui andekas saab üks inimene olla. Kadedaksajavalt andekas. Mina selliste asjade peale ei tuleks. Seepärast ma olengi vaid "kirjanikuneiu" nagu üks mu ustav blogisõber ei väsi mulle meelde tuletamast.
Igatahes me istusime ja kuulasime lihtsalt laule. Genkast "Vana klaveri" ja Zetodeni. Kuulasime ja kuulasime ja jutustasime ja arutasime. Lõpuks vaatasime "Tulnukat" ja "Armastust kolme apelsini vastu". Naersime end ogaraks. Mulle tundus, et me käitusime mitte vastavalt oma vanusele. Me olime lapsikud ja ülemeelikud.
Nii juhtub kui oled üleväsinud ja laps on kodust ära. Siis lähevad vanemad ise peast ogaraks.
Pärastlõunal sain ma kokku Brittiga. On nii naljakas, et veel mõned aastad tagasi ütlesin ma, et nii veider, kui inimesed endale netist tuttavaid leiavad. Et mis neil viga on. Ei saa ju teada, kellega tegelikult tegu on. Võib-olla on nad sarimõrvarid või niisama napakad, et kuidas inimesed julgevad. Mina küll ei julgeks. Tänu blogile olen ma nii mõnegi inimesega, keda ma päriselus ei tundnud, kokku saanud. Keegi ei ole olnud ei sarimõrtsukas või niisama napakas. Kõik on toredad inimesed olnud.
Ja tore oli ka Britt. Meil jätkus juttu kauemaks. Ainult vein sai otsa. Kuna ma mingit raamatuesitluspidu ju teha ei plaaninud, aga mult ikka on uuritud, et kuna ma seda teen ja kus, siis ma võingi nüüd öelda, et me Brittiga pidasime raamatuesitluspeo ära;)
Raamat ju oli, külaline ka, veini ja suupisteid samuti. "Kirjanikuneiu" oli ka kohal.
Palju õnne sulle raamatu ilmumise puhul ja palju särasilmseid lugejaid!!!
ReplyDeletePalju õnne sulle raamatu ilmumise puhul ja palju särasilmseid lugejaid!!!
ReplyDeleteAitäh, Mae!
DeleteMinu lapse lugemisiskust tuleb see raamat kindlasti ootama :). Kui ikka jaole saan ;).
ReplyDeleteNii tore:)
DeletePalju õnne ja tee siis promo ka kuhu ma raamatut otsima pean minema? Ja kuidas saab raamatut autori pühendusega ;)
ReplyDeleteMina viin nad homme Apollosse ja Rahva Raamatusse. Eks ma seda pühenduse asja pean vaatama, võib-olla ikka võtan end kokku ja teen Ussipesas väikese luuleõhtu. Võib-olla:)
DeletePalju õnne raamatu puhul :)
ReplyDeleteMis puutub netitutvustesse, siis olin mina üks skeptilisematest ja isegi kui oli pakkumisi selliseid, siis üldiselt neist kinni ei haaranud ja võhivõõrastega tuttavaks ei saanud. Ja eks vist seetõttu saatus mu armastuse just sedapidi minuni saatis- skeptikust mina kirjutasin nii vahelduva eduga pool aastat oma mehega maile ning esimesed paar kokkusaamist jätsin ka hirmuga ära :D Ning kui lõpuks kokku saime, ei saanud ma aru, miks ma ometi varem sellega nõus ei olnud :P Seega mina ei ütle enam ühtki paha sõna selle kohta, et netist ei leia endale kedagi või ei leia sõpru vms. Leiab, sest isegi mina leidsin parima kaaslase enda jaoks :)
Eks netis on muidugi igasugu inimesi, ka kirvemõrtsukaid ja muid friike, aga ka mina pean oma sõnu sööma...Täiesti võimalik on tuttavaks saada täiesti normaalsete ja vahvate inimestega. Ja see ei tundu enam üldse nii imelik või veider:)
Deletekust nii kena lilledega peakaunistus pärineb? (viimane pilt)
ReplyDeleteKui ma õigesti mäletan, siis Lindexist
DeletePalju õnne "kirjanikuneiu":D Tee luuleõhtu kuu lõpus, mulle sobiks:)
ReplyDeleteNo ja Britile pean mina küll veiniga Metzi külla sõitma.
Oh no, Metzi sõit kõlab ju nagu karistus;)
DeleteJagatud mure, on pool mure. Tahad karistust jagada?
DeleteEi teagi, nii ränk karistus kuidagi;) aga noh nii tõsiselt, mul poleks Prantsusmaa tripi vastu midagi
DeleteTeate, Metz on igav, ma pressiks ennast Marinaga Lõuna-Prantsusmaale kaasa parem ja jooks seal seda veini :D
DeleteMulle sobib iga Prantsusmaa nurk! Andke teada kui pileteid bronnima hakkame;)
DeleteO et leidub inimesi, kes arvavad, et selle postituse point on, et Britt mind reklaamiks. Ja mina loll arvasin, et kirjutasin sellest, kuidas ma romantikat tegin ja võhivõõra, keda vaid tänu blogile tean, endale külla kutsusin. Ma ei oska ikka tõepoolest kirjutada:D
ReplyDeleteMul on raamat ostetud ja läbi loetud ja ette loetud ja üle loetud. Peab ütlema, et oli mõnus lugemine küll. Homme lähen ostan ühe veel, et oma vennatütrele kinkida. Ta just parajas eas, kus vanemad, aga eriti noorem vennake kogu aeg segamas on. Loodetavasti saab ta sealt häid ideid, mida oma väikese "tüütu putuka" peal katsetada. Igatahes soovitan.
ReplyDelete