Täna tundsin ma, et unevõlg on nii suur, et hakkasin hommikul lihtsalt nutma. Et mitte Idat traumeerida, läksin ma nutma vannituppa. Istusin põrandal ja trihnusin ning jäin põhimõtteliselt sinna samasse ka tukkuma. Ega ei saa öelda, et Marek värskem oleks olnud, aga natuke siiski.
Õnneks tuli täna Rootsist tagasi ka emme, kes suurima hea meelega Ida Tartusse kaasa võttis. Mul oli selle üle siiralt hea meel. Rongaema nagu ma olen. Või nõrk. Või mida iganes.
Ma arvasin, et keeran kohe end magama, aga polnudki see nii lihtne. Et viskan pikali ja uni tuleb .Midagi ta ei tulnud. Ma jõudsin ühe filmi ära vaadata, peale seda mitu peatükki raamatust lugeda, kausitäie maasikaid sisse ajada, liitrite kaupa teed ära lürpida ning alles siis kui ma ka kaks klaasi veini olin ära joonud, jäin ma magama. Nii et ärkasin iseenda norskamise peale. Isegi tatt tilkus suunurgast..
Kui ma ärkasin, mõtlesin ma, et
1) ma ei mäleta kuna ma viimati normaalselt öösel magada sain (ilmselt kui me spaas käisime ja lihtsalt refleksist kaks korda öösel ärkasime) ja
2) ma ei mäleta, kuna ma päeval lihtsalt magasin. Ilmselt siis kui Ida veel päris beebi oli ja mina uue olukorraga harjusin. Siis ma vist lubasin endale tema kõrval päevaseid uinakuid. Mida aeg edasi seda kiiremaks on läinud ning päevane uni tundub olevat liigne luksus. Ajaraiskamine. Mulle tuleb meelde, kui Heily rääkis, et tema ei taha päeval magada, et on väsinud küll, aga see on nagu aja maha viskamine, et selle aja jooksul saab nii palju ära teha. Siis ma ei mõistnud teda. Nüüd ma mõistan.
Igatahes jõudsin ma täna järeldusele, et pole midagi paremat (päevasest) unest. Isver, milline luksus! Spaasse pole vaja minnagi. Piisab vaid diivanist, telekast ja suurest mõnusast pleedist. Päevane magamine kipub muidu just nagu võõrsõna olema. Mille tähendusest ei saa aru;)
*Emmet oleme me hakanud sujuvalt vanaemaks kutsuma, aga vanaema (st minu vanaema) on ikka vanaemaks jäänud, nii et see tekitab üsna palju segadust, sest korraga on meil kaks vanaema.
"Kus Ida on?" küsitakse.
"Vanaema juures," vastame meie. Ja lisame siis näiteks, et isver kui kole õnnetus juhtus, et vanaema kukkus puu otsast alla ja murdis käeluu.
Kohe heidetaks meile kurjad pilgud, et mis kuradi inimesed me siis oleme. Jätame lapse murtud käega vanaema kätte. Tee siis selgeks, et juttu on kahest erinevast vanaemast. Ida omast. Ja minu omast.
S.
ReplyDeleteMul tuleb nutt hoopis selle postituse peale.. Üldiselt tunnen ma kadedust väga harva, kuid taas- VANAEMADE pärast. Nüüd ma siin istun, risustan Sinu postituse ühe halaga, kuid ehk on kergem kui saab endast välja (iseasi kas koht õige on?).
Meil on peres 2,5-aastane ja kümnekuune. Üks vanaemadest elab 400km kaugusel, ilmselgelt tema tihti lapsi ei hoia, ent kui külas käib siis alati. Ämm elab aga samas lähedal, kuid last ise hoida ei taha..
See teeb kurvaks, kui rase olin siis koguaeg rääkis kuidas tema saab vanaemaks jne. Ta ei ole öelnud, et ta ei tahaks teda hoida, kuid need 4-5x mis ta on hoidnud pea selle kolme aasta jooksul, on olnud alati nii et kui lapsele järgi läheme siis ta jõuab alati helistada ja küsida mis kell me jõuame, tal õuetoimetused. Lisaks kaebab alati kui väsinud ta on, öö oli raske (isegi kui laps magab terve öö). Tema ei saa magada, sest peab nö valvama. Ütlesin et pangu laps mujale magama, mitte enda kõrvale.
Lisaks majas ka tegus vana-vanaema ja vanaisa (vanavanemal alla 50- aastased).. Nüüd suvel mõtlesime mehega minna telkima, et olla kasvõi 1 öö kahekesi (kauemaks ämm lapsi ei võta, isegi mitte suuremat).
Selleks tuli terve suvekalender läbi tuhnida, isegi nv mis talle sobis oleks ta tahtnud kuskile minna.
See on tegelikult kurb, kui vanavanemad ise oma lapselapsi külla ei taha, samuti aidata meid hetkel.
Ma ei ole tahtnud ka rääkida sel teemal eraldi, äkki öeldakse et miks tegite endale teise lapse kui esimesele vahepeal hoidjat tarvis..
Lisaks minu abikaasa ei saa lastega ühes toas magada. Hetkel siis magab kõrvatropid peas, teises toas. Kui ta välja magada ei saa, siis järgmine päev tuksis. Hetkel oleme nii mina kui lapsed viiruse küüsis st eile öösel sain nutva lapse kell 01 käest. Sel hetkel tahaks ka ise minna nutma vannituppa, kuid oled nii väsinud, et pisarad ka enam ei tule. Sellises olukorras on raske mingeid õnnetundeid tunda oma laste üle. Kui saan nad koos lõunaunne, tikub uni peale kuid meenub mis vaja koristada, õhtusöök ette valmistada jne. See püha aeg iseendale..
Annan andeks, Eveliis, et Su blogisse selle kommentaarina välja valasin. Kuid tänan Sind nende postituste eest, nii inimlikud ja ausad.. Lubavad ka endal vahest tunda tundeid, mida olla "ei tohiks".
Sellised tunded tulebki välja lasta endast ja mis veel parem koht kui üks blogi kommrntaarium, kus kõik on justkui sõbrad, aga samas jääb ka anonüümsus.
DeleteVanaemade ja vanavanaemade olemasolu on suur õnn ja kui nad veel lapsi armastavad hoida (nagu minu omad), siis on see tõepoolest kuldaväärt, lausa kingitus. Kahjuks tean minagi vanaemasid, kes lapselapsi hoida ei taha. Nt tean ma üht paari, kellel uks vanaema elabs amas linnas, lähinaabruses, aga lapselapse hoidmiseks aega pole, sest ta on liiga tegus ise, ütleb, et kui laps vanemaks saab, siis (kuigi üks laps on kaheksa ja teine 1,5). Teine vanaema elab aga kaugemal ja ei saa alati aidata. Nii jääb sellel paaril käimata teatris, kinos, õhtusöögil jne. Sest vanaema ei saa plaane muuta kunagi.
DeleteMuidugi võiks vaidlema jääda, et kas peakski, et tema on ju oma lapsed suureks kasvatanud. Samas ma usun, et omal ajal sai ka tema abi oma vanematelt. Noh igatahes, eks see on selline keeruline teema.
Mina igatahes olen küll selles suhtes õnnelik. Sain 12h magada ja tead kui palju on energiat. Kõik tundub päriselt kah kohe nii positiivne! Ja Idal on ka parem puhanud ema juurde tulla. Kes naeratav, mitte ei nuta:)
Minu lastelastel on 2 vanaema ja 2 vanavanaema , aga kõik on vanaemad. Eraldamiseks lisatakse nimi - vanaema Sirje, vanaema Marju jne.
ReplyDeleteTegelikult on tõesti nii, et öö väsitab isegi siis, kui lapsed rahulikult magavad. Kuna vanaemale pole see tavapärane olukord ja kardad, et ei ärka lapse hüüdmise peale.
S.
DeleteLoomulikult väsitab, kui olen ka ise võõrast last hoidnud, siis olen eriliselt "ärkvel".
Erinevalt lapsehoidjast võiks ju vanaema saada lapsest endast suuremaid ja rõõmsamaid emotsioone, mitte ainult mäletada suurt väsimust. Kuna mul endal pole ka olnud armsat ja pehmet "pannkoogivanaema" siis oma lastele sooviks küll sellist.. Mitte ainult nö lapsehoidjat:)
Issand, kus mul on mehega vedanud (ja Eveliisil ka ma saan aru). Peale seda, kui laps rinda enam ei saanud, oleme teda kordamööda magama pannud, öösel kordamööda üleval käinud (v noh, mina rohkem, sest olen erksama unega) ja hommikuti ärganud kordamööda kui preili arvab, et kell 5:45 on õige aeg üles jääda. Ja saate aru, ma olen ikka väsinud. Loen seda, mis S. kirjutas ja tunnen täitsa piinlikkust öelda, et ma tahaks magada...
ReplyDeleteJa vanaemadest. Minu ema ja ämm on mõlemad valmis last hoidma, aga seal on üks aga. Ma näen, kuidas nad väsivad sellest mõnest tunnist. Ma ei tea, kas asi on selles, et nad püüavad koguaeg tegeleda lapsega ja kui laps kauem oleks seal, siis nö "rahuneksid maha" ja toimetaksid tavaliselt - aga ma ju tean, et see on väsitav ja ma ei taha neile sellist koormust panna. Mu preili on natuke siuke high maintanence ka, et väga ei viitsi üksi toimetada (kui just lollusi ei tee). Ja samas ma kardan eks et ma mõtlen üle - vbla polegi asi nii hull ja ma takistan sellise "pannkoogivanaema" suhte tekkimist...
Kallid Eveliis ja S. - te ei ole üksinda selles magamatuses - lohutage end sellega (kui see on lohutuseks), et isegi suhteliselt hästi magava lapse vanemad, kes omavahel kenasti ärkamiskordi jagavad, on ikka enamasti täiesti plätud ja leiavad end vahel ootamas aega, millal laps on suur ja magab normaalselt.
Jah, nii vist ongi, et tunnen end nagu plätu ja siis ma loengi nende inimeste (nagu S.) emotsioone ja tundeid ning tunnen end pahasti, sest minul on väsimuse korral Marek ja (vana)vanaemad varnast võtta.
DeleteS.
DeletePanin selle kõik kirja, korraks hakkas kergem kuid siis tulid süümekad, et teist sedasi internetis materdan. Hakkasin siis mõtlema, mis oleks õigem teha, vestlesin ka abikaasaga. Mõlemad jõudsime järeldusele, et mainides kuidagi et ämm võiks oma initsatiivi üles näidata, solvuks ta kindlasti.. Kahjuks ei taha ise ka oma last peale suruda. Teisalt saan ka temast aru, sest lapselaps on lapselaps, mitte päris oma, vastutus raskem/suurem. Keeruline tõesti, seni olen maksnud hoidjale (arstiaegadel jne) kui vanaemaga oleks lapsel ikka parem.
Äkki on see hoopis see kindlustunne, mida igatsen turvavõrgustikuna enda ümber. See teadmine, et kui peaks miskit juhtuma ja oleks olukord X- et nad oleks olemas:)
Teie ei pea end halvasti tundma, absoluutselt:) Tänan lohutamast:)
Kui mehe peale vahest kurjad olete, siis mõelge kui hea et nad magavad Teiega koos (vajadusel ärgates), mitte teises toas kõrvatropid kõrvas:)
Küll väike preili kasvab ja läheb meil ka olukord paremaks, siis süda rahulikum teda hoidjale ka usaldada. :)
Kui oled Tallinna inimene, siis tule meiega teinekord koos kohvi jooma. Me Glacieriga mõnikord käime (lapsed on muidugi kaasas), klatšime ja artutame ja mina kuulan targema õpetussõnu ja.. Võin kinnitada, et me oleme päris normaalsed inimesed. Või noh enda kohta ma ei tea...Aga kutse kehtib ikka:)
DeleteHehee:) Mul on ka see vanaemade segadus:) et minu vanaema ja lapse vanaema:) Samas õnneks või kahjuks pole ükski vanaema lapsest huvitatud, seega nad ka jutus sageli esile ei kerki, aga kui kerkivad, siis pean ikka täpsustama, millist vanaema silmas pean.
ReplyDeleteMul täna jälle oli selline segadus. ütlesin, et vanaema tahaks nii hoida, aga oma käe pärast ei saa, et vanainimesel need luud ei kasva nii ruttu kokku, siis vaadati mulle otsa sellise näoga, et WTF, kust kohast see 50+ vana on. Selgitasin siis, et pidasin silmas OMA 86-aastast vanaema:)
Delete