Samal ajal kui mina maadlen väsimuse ja tüdimusega on värsked emad, noh need, keda mina interneti kaudu tean, pahased "Pere ja Kodus" avaldatud ema tunnete esikümnega, kus lisaks armastusele ja õnnele on välja toodud ka tunded nagu: raev, viha, süütunne, meelepaha, häbi, hirm ja mure. Ja hakkab jälle pihta, et no mis asi see siis on, et vaid kaks positiivset tunnet ja ülejäänud kõik nii negatiivsed, et mis emad need on, kes vaid rõõmu ja õnne ja heldimust ja armastust ei tunne.
Ütlen ausalt, et esiteks on õnn ja armastus minu jaoks nii suured tunded, et kasvõi 28 negatiivse emotsiooni juures jäävad need ikka kõige suuremaks. Need ei ole vaid sõnad, vaid nende taga on peidus sada tuhat väikest positiivset emotsiooni, seepärast mind üldse ei pane imestama, et vaid kaks positiivset tunnet selles nimekirjas on. Sõna "armastus" ütleb kõik. Kui ma ütlen, et ma kedagi armastan, siis on see selline tunne, mida sõnadesse panna ei saagi. Ja Idat ma armastan. Tõepoolest. Kui ta sündis, siis ei tundnud ma suurt midagi. "Noh, kas on ematunne ja emaarmastus ka nüüd?" küsis Marian. Ma kehitasin õlgu, ma ei tundnud midagi. "Ju see tuleb ajaga," vastasin ma. Siis ma veel ei teadnud, et see tunne oli ammu juba olemas. Ma mõistsin seda siis kui me avarii tegime ja sellest ilma ühegi kriimuta pääsesime. Ida oli siis kolmenädalane. Siis sain ma aru, mida ma selle lapse vastu tegelikult tunnen. Ma ei suutnud isegi mõelda, et mis oleks siis, kui...
Suurest armastust hoolimata ei saa ma kohe kuidagi öelda, et elu Idaga oleks vaid lust ja lillepidu. Ma tean, et vastse ema argipäevast justkui ei tohiks ausalt rääkida, Anu Saagim kirjutas ka sellest hiljuti ühe päris hea artikli. Mina eksin selle reegli vastu pidevalt. Juba varsti pea kaheksa kuud. Vastne ema peab oma last armastama, ta peab olema rõõmus ja mõtlema vaid oma lapsele ning mitte kunagi ei tohi ta kurta.
Jah, ma olen kuulnud, et mõnel emal veab ja tal tõepoolest ongi ideaallapsed, kes sünnist saati ise mängivad, 12 tundi jutti magavad ja mitte kunagi ei nuta. Jah, ma olen kuulnud, et see pole linnalegend. Sellised lapsed olevat päriselt ka olemas. Aga kõigil ei vea nii. Mõnel on keerulisemad lapsed. Lapsed, kellele gaasivalud teevad põrgupiina, lapsed, kes ei maga, lapsed, kelle hambad tulevad palaviku ja valuga, lapsed... Noor ema peab uue olukorraga harjuma, paratamatult tekivad armastuse kõrvale ka negatiivsed tunded. Just need samad: viha, meelepaha, süütunne jne. Need tunded, millest kunagi ei räägita, sest neid tundeid ei tohi olla. Last peab kutsuma ilmtingimata printsessiks, lapsesünd on maailma kõige ilusam hetk, sünnitus on normaalne ja loomulik nähtus, mis ei ole valus ega ebameeldiv (räägivad mehed), lapse saabumine perre on kõige olulisem asi maailmas, muu ei ole enam tähtis. Kõik lapsega seotud on vaid roosamanna ja lillemeri. I-M-E-L-I-N-E!
Pole siis ime, et ema, kes on väsinud ja võib-olla ka ei oska kohe kõige paremini ema olla, hakkab end halva emana tundma, sest kohe kui ta julgeb öelda, et kõik ei ole ju vaid nii ilus, saab ta sõimata, et mis mõttes ometi...Kuidas ta julgeb? Sealt tulevadki depressiivsed emad, kes oma tundeid enda sees peidus hoiavad. Nad hakkavadki tundma, et on halvad emad. Sest kusagil on emad, kes räägivad, et lapsega elu on vaid meelakkumine.
Ka nende õnnelike emade lapsed nutavad aeg-ajalt ja ka need emad on ahastuses ja meeleheitel olnud, kuid nad unustavad need hetked ära, halvad asjad ju ikka ununevadki õnneks. Sellest hoolimata raiuvad nad "halbadele emadele", et nad pole kunagi oma lapse peale vihastanud. Tundnud meelepaha. Süütunnet. Väsimust. Tüdimust. Alles siis kui neilt küsida, et ütle ausalt, vastavad nad et oi jah, need kaks korda, mis mu laps üldse nutnud on, olid ikka nii õudsed, et tahtsin aknast alla hüpata. No vot, aga mõnede emade lapsed ei nuta vaid kaks korda elu jooksul...
Mina olen kõiki neid ülaltoodud tundeid tundnud. Ainuke tunne "Pere ja Kodu" nimekirjast, mis mulle jääb mõistmatuks, on raev. Raev on mu jaoks liiga tugev tunne, et seda lapse peal kogeda. Ma ei teagi, kas ma olen oma elus raevus olnud. Kui siis paar korda. Vihane või pahane olen ma aga ülepäeviti. Ma tunnen viha kui ma olen nädal aega magamata ja kui Ida otsustab ühe öö üldse mitte magada. Nagu täna öösel. Me mõlemad Marekiga oleme maganud ilmselt 3-4 tundi. Loomulikult ei tee see mind rõõmsaks. Ma olengi vihane. Vihane terve maailma peale. Ka lapse peale. Hetk hiljem, kui ta meile kaissu poeb ja magama jääb, tunnen ma süümekat, et olen selle maailma kõige armsama lapse peale vihane olnud. Hetk hiljem tunnen ma häbi, et olen karjunud Mareki peale, kes on ka magamata. Hetk hiljem tunnen ma muret, et mis Idat vaevab, et ta ei maga. Hetk hiljem...
Kell kuus hommikul kui ta särava hambutu naeratusega mulle oma suurte silmadega otsa vaatab olen ma väsinud ja tüdinud, kuid tunnen siiski rõõmu- ja õnnetunnet, et ta olemas on. Mind ajab muigama, kuidas ta nagu väike tank jälle minema tormab, ikka teravate nurkade poole, ise vaikselt midagi podisedes, siis selja taha vaadates rõõmsalt kilgates.
Jah, ma armastan oma last. Aga oi ta suudab mind ka vihale ajada. Ometigi ei tee see minust halvemat ema kui need, kelle jaoks elu lapsega on vaid paradiis. See, et ma end siin blogis aeg-ajalt rongaemaks ja halvaks emaks nimetan, on ju naljaga öeldud. Tegelikult arvan ma, et kogu selle magamatuse juures saan ma kuradi hästi hakkama!
Ja ma vihastan küll teine kord Mareki peale, kui ta ütleb, et vähemalt on sul mehega vedanud, kes lapsega nii palju tegeleb. Kuid siis kui viha üle läheb, olen ma temaga nõus. Sest ta tõepoolest on suureks abiks siis kui mina meeleheitel olen.
S.K
ReplyDeleteParemini poleks saanudki kirja panna, mina tunnen täpselt samuti. Väsimus ja ülekoormus teevadki pahaseks, minuga on nii samuti. Järgmisel hetkel tunnen samuti süümekaid, samas ka heldimust. See emotsioonide virr- varr käibki lapsevanemaks "saamise" juurde. Samuti olen seda meelt et raev on midagi sellist, mida inimesed üldse elus tunnevad loetud kordadel.
Noh, ma hüüan enda oma ikka printsessiks ja seda roosamannavahtu jagub kah nii, et jääb ülegi, aga see ei tähenda, et ta musterlaps oleks või mina musterema. Oi, kui jube oli gaasivalude aeg, need hambad, ja see magamatus, mis kestab siiiaaamaani, kuigi vanust juba üle aasta.
ReplyDeleteNii, et jah, muidugi ma tunnen ka oma lapse vastu piiritut armastust, aga see ei takista mind tundmast väsimust, abitust, kurbust, viha, segadust ja kõike muud. Need tunded lähevad ju üle ( kuni järgmise korrani), aga armastus jääb.
Üle lähevad need tunded küll kiiresti. Siis on päevad jälle roosamanna ja siis tuleb jälle magamatus:D
DeleteTänapäeval ei tohigi ühtegi emotsiooni peale õnne ja armastuse väljendada. Kellegi kohta ei või ka ühtegi negatiivset sõna öelda, isegi kui ta keerabki suurt jama kokku näiteks tööl või kui teatud asjad siin elus on nii mõttetud ja rasikavad meie maksumaksja raha. Peab ainult naeratama ja ütlema - vaata kui toredad kõik meie ümber on. Ja siis tuleb hoopis minna kolme matsiga ümber nurga ja seal selja taga rääkida. Vot! Otse ei tohi, muidu oled rahvavaenlane!
ReplyDeleteMina olen hoopiski täheldanud nagu inimesed arvaks, et tohib kõike öelda, mis sülg suhu toob. Sest no tõesti, keegi keerab jama kokku, siis sellest tuleb selle inimesega rääkida, aga seda tehakse pigem sõimavas ja "sina-loll, mina-jumal" stiilis.
DeletePaistab see silma nii tavaelus, kui ka paljudes blogides. Nagu miski uueaja trend, et mida robustsemalt saab ära panna, seda parem on.
Ise leian, et kõigest saab rääkida, lihtsalt asju saab ajada ka diplomaatiliselt.
Siin olen Brittiga täiesti ühte meelt
DeleteSama on ka täis kõikide beebiblogid - öeldakse kõik otse välja, mis sülg suhu toob. Seega, eks Britt sa ise ka seda laadi veidi oled, et ütled, mis mõtled. Loen peaaegu iga su postitust juba ajast, mil ma su Malluka blogist avastasin. No nii 7 kuud tagasi. Ja ma pean ütlema, et mulle meeldib, mis sa kirjutad. Mulle meeldib ka sinu vingumine. Ja samuti meeldib mulle Eveliisi ehedus. Loen teid heameelega, kuid ärge öelge, et teie jaoks on häiriv, kui keegi otse midagi välja ütleb. Teie blogid teevad seda ka tihti :). Aga ikkagi, mulle te väga meeldite! Ilmselt ma muidu ei loeks ka teie blogisid. Eveliisi puhul mõtlen, et tema on isegi inimene, kellega kohtuks päris elus ka! Tundud mulle olema inimene, kellelt on, mida õppida! Kõik see, kuidas sa oma elu oled alustanud pisikestest asjadest ja jõudnud välja nii suurte asjadeni nagu seda on Diip ja selle kõige kõrval kasvatada väikest last :)
DeleteNojah, peab vist nõustuma, et eks me (ma) plärtsatame ikka kah oma arvamuse otse välja. Aga tead ju seda ütlust, et see, mis teiste juures kõige rohkem häirib, on see, mis tegelikult enda juures häirib:)
DeleteNii ta on jah :D. Tuleb enda puhul ka seda tõdeda.
DeleteAmen, sister!
ReplyDeleteMa ei öelnud, et neid tundeid tunda ei tohi, ma seletasin ENDA vaatenurgast ja mina tõepoolest ei tunne neist negatiivsetest emotsioonidest mitte ühtki. Mis ma nüüd siiis tegema pean :D? Valetama, et tunnen, et teiste magamata emmedega ühte massi sulanduda :D?
ReplyDeleteA ma pigem võtsin aluseks FBs tekkinud diskussiooni, ma sinu vaatenurka väga ei süvenenudki:D
DeleteTead, see on mu kõige esimene kommentaar üldse mingis blogis kunagi. Ja olen ma neid lugenud juba siis kui Ailil oli kuu aega sünnituseni, kui mitte kauem (tervitused kui ta seda lugema juhtub) Siiani pole tõmmanud eriti kommenteerima, aga ühe romaani pean omalt poolt siia täna jätma (call it procrastination if you will :D). Natuke tänasest postitusest, natuke niisama.
ReplyDeleteÄgedaid, noortest emadest blogikirjutajaid on veel, aga vot, täna mõtlesin, et kirjutan siia :D Mulle kohutavalt meeldib, kui normaalne inimene Sa oled. Lugedes blogisid(olen lugenud enam-vähem läbi u 10-12 beebiblogi) on igal pool esindatud mingid äärmused, eriti kommentaarides, eks see kütab rohkem kirgi. Eriti kuna lapsekasvatamine ja rasedus on teemad, millest noored naised võivad kauem vaielda kui 14-17. aastased ask.fmis sõnasõdu pidada.
Tänasest emotsioonide ja "Pere ja Kodu" teemast. Olen täheldanud erinevaid vastukajasid ja ideid, mis on läbi kumanud(võtta läbi huumoriprisma).
Variant A "Minu laps kakab ainult haldjatolmu ja tänapäeval naised on nõrgad ja ainult vinguvad. Kurat küll, raseduse ajal polnud mul ühtegi venitusarmi. Rääkisin iga päev oma suurima imega ja lugesin sekundeid millal saan ta siidivarbaid musitada. Kaalun 3 kilo vähem kui enne rasedust."
Variant A.1 "Jah, lapsed karjuvadki. Jah. Ongi mõni magamata öö. Saage üle. See on normaalne. Ma ei maganud 18000 tundi järjest ja ma ei mõelnud kunagi, et mul oleks raske. ma armastasin oma last liiga palju."
Variant B "Ma olen nii tüdinud sellest karjuvast vääksust, te ei kujuta ettegi kui raske mul on, ma olengi raevus vahepeal, sest kaua ma jaksan üleval olla. Sellel Katil üle küla on iga päev 8 lapsehoidjat võtta ja mina üksi orjan siin toas selle karjuva titega"
Variant Eveliis. "*mõnusalt musta huumoriga vürtsitatud, hästi argumenteeritud ja normaalse naise kirjeldus elust väikese lapsega."
(ma väga loodan, et keegi isiklikult ei võta neid variantide kirjeldusi, see pigem väga jäme stereotüpiseerimine, rohkem to prove a point)
Tulles selle juurde, et miks mulle su blogi meeldib. Kui vaadata, mille eest (beebi)blogijaid kritiseeritakse, siis põhiliselt on kaks äärmuslikku nurinat: "Malle kirjeldab kõike liiga mannavahuroosaliblikatepäikesepaisteliselt". "Maive ainult vingub ja ei mõista, et laps on ime ja et ta peaks iga mähkmevahetust hingeõnnistuseks pidama." Seega, ülivinge on, et su "vingumine" ei ole kuidagi nii vinguv ja et oskad enda üle nalja teha ja mõnusalt võtta.
Lisaks on värskendav lugeda, kuidas sa jõuad olla nii asjalik ning Diibiga tegeleda ja aidata. Müts maha!
Romaan sai läbi. Over and out!
Sain kõhutäie naerda. Variant A ja A1:D Tänasesse päeva kulus natuke naeru ära. On üks selline paha päev kohe. Aitäh sulle!
DeleteMina nustun ka selle kommentaariga- iial ei ole ma mõelnud, et issand see Eveliis jälle vingub... nagu on nii mõndagi teist blogi lugedes juhtunud. Sa oskad vist absoluutselt kõike kirjeldada nii, et lugedes ei teki mingit ebamugavust või tunnet, et häbi on sellist asja lugeda.
DeleteJa postitusega nõustun ka. Armastus on koguaeg. Ülejäänud "halvad" emotsioonid vahetuvad päeva jooksul mitmeid kordi.
Mind on õnnistatud nö muster lapsega, magab alates 2,5 kuust terve öö 98% kordadest, päeval magab samuti 98% kordadest hästi, gaasivalusid põhimõtteliselt ei kuigi vahest vajas siiski puuksutamiseks abi. Ometi olen minagi tundnud viha ja väsimust ning seda just sellel 2% öödest kui ta halvasti on maganud. Järgmine hetk tunnen ma piinlikust oma lapse ees, et suutsin ta peale vihane olla. Samuti on mul piinlik nende emade ees, kes iga jumalama öö oma lapsukesega üleval istuvad ning kõik oma karvad peast ära kiskuda tahaks. Samuti tekib mul ahastus neil vähestel kordadel, kui mu tütreke end hingetuks röögib ja ma ei saa aru miks ta seda teeb. Sellistel hetkedel tunnen end saamatu ja halva emana. Nõustun, et kõik need tunded on kiiresti mööduvad ja ubunevad aga õnni ja armastus on alati olemas.
ReplyDeleteGaasivalusid ei olnud ja tunded ununevad ikka*
ReplyDeleteVäga hästi ja ausalt kirjutatud. Endalgi on vahel häbi kui tunnen negatiivseid tundeid seoses lapsega, sest kõik sõbrannad ja tuttavad räägivaid vaid kui imeline kõik on, kuidas lapsed kunagi ei jonni ja üleüldse on kõik nagu üks suur ja roosa mull. Ma arvan kui naised julgeksid ausamalt sellest rääkida, siis aitaks see nii mõndagi noort ema ja ei oleks vaja tunda end süüdi või läbikukkunud emana. Kahju, et see teema selline suur tabu endiselt on.
ReplyDeleteMinu pea 2 aastane oli esimesed 14 kuud musterlaps. Ei olnud meil gaasivalusid, probleeme hammaste tulekuga, koolikuid. Magas alati palju, sõi hästi, öö läbi hakkas magama juba 5 kuuselt AGA nüüd kui ta on pea kahene siis mõni päev kisun omal juukseid ja mõtlen, et kuhu see rahulik ja rõõmus laps kadunud on. Sellistel päevadel kus end keset avalikku kohta dramaatiliselt põrandale visatakse ja täiest kõrist häälepaelad valla lastakse. oh neid hukkamõistvaid pilke kaaskodanikelt, kelle lapsed ju mitte kunagi ei jonni... Seega mina ütlen, et nautige beebiaega, see on käkitegu võrreldes "kohutava kahese" eaga. Õnneks siiski kõik negatiivne kaob mälust väga kiirelt ja ainus mida hiljem mäletame, on see suur armastus.