Siis kui Ida toiduga mängis

Ma olen nüüd mõned päevad Idale andnud päristoitu. Peaaegu kõike seda, mida ma ise söön. Andsin talle toidu kätte ja värisesin ise hirmust, et mis siis saab kui ta toidu kurku peaks tõmbama. Peab ütlema, et Ida on teravam pliiats kui ma arvasin. Vaid paar korda tõmbas ta endale midagi natuke kurku, kuid köhis selle siis kenasti välja ja olgem ausad ega ma talle mingeid maakera suuruseid tükke ka kätte ei andnud. Vaid vett tõmbas ta kruusist endale kurku nii, et ehmatas ära ja rohkem ei tahtnud. Aga seegi pol ud Ida enda, vaid tema rumala ema süü. Mina kallutasin kruusi liiga agaralt:)

Ainuke miinus mu meelest selle näputoitumise juures ongi see, et KÕIK kohad on toitu täis. Seepärast on ideaalne lasta Idal õues süüa.  Või siis teiste kodudes;)

                              Arbuusi oleks ta vist terve kilo ära söönud. 

                          

Edasi läks loosi õun. Maitses sama hästi kui arbuus. Hea, et onu Tarmo ei näinud, milline nende põrand oli.

                  

                     

Järgmiseks olid vanad head sõbrad kamapallid, mida pidi ikka loomingulisel moel sööma. Elu oleks liiga igav kui tavapärane olla. Järjest selgemaks saab, et Idast tuleb klõun nagu ta vanemad.

                    

                                        Kurk sobis samuti söömiseks:

                    

                        

Ühtlasi on see ka koht, et näidata emmele, milline näeb välja su kodu, kui sind ennast kodus pole. Siin see on!  Palun! Mul on tunne, et ma võin varsti üht kurja kõnet oodata. Siis kui emme netti saab. Või tuleb ta kohe koju kui seda pilti näeb? Noh, vähemalt seniks on naljakas.

          

Ja kõige lõpu jääb magustoit. Eile käisime me Idaga ühel sünnipäeval. Väike murjam sai süüa absoluutselt kõike, mida ta väike hing ihkas. Siit mulle muidugi ka väärtuslik õppetund - ei ole mõtet lapsele aiapeole panna jalga valgeid pükse. Eriti kui on plaan tal lasta ise süüa. 

                        

                         

             

                       

Mina ei tea, on see siis toiduga mängimine või näputoitumine, aga Idale igatahes meeldib. Praegu suvel on hea katsetada, saab õues süüa. Ma muidu ei tea, kas ma tahaks, et mu kodu oleks kogu aeg toitu täis, nii et viiner või õunatükk talla alla jääks:) 

Ja kui juba piltide näitamiseks läks, siis alles see ju oli kui mina arvasin, et meil on kodus uhke veepark. Rasmuse kodu on nagu oma privaatlõbustuspark. Vot on alles vanemad! Sellised on kolme-aastase lapse sünnipäevad! Ma ütlesin Marekile, et hakaku oktoobriks raha koguma. Ida saab ju aastaseks. Tundub, et laste sünnipäevad ei ole enam ammu sellised nagu vanasti:)

Aga lõbus oli see sünnipäev nii suurtele kui väikestele. Ning eks need  Ida valged püksid saab ka Vanish'iga puhtaks.

                         

         

Veidra kokkusattumusena saatis Piibe mulle just samal päeval pildi oma sünnipäevast. Meie sünnipäevad olid sellised. Must-valged:) Samas muidugi ka lõbusad. Omamoodi. Tunnete mu ära?