Politsei meie hoovis ehk hakkab jälle pihta!

Ma olen seda vist juba maininud, et ma elan suhteliselt inimtühjas külas (või küla suhteliselt inimtühjal poolel), nii et naabritega ei tohiks siin küll probleeme olla. Kui välja arvata see, et Hugo meile natuke pahandusi on kaela toonud. Võiks ju arvata, et sellega asi piirdub. Aga ei, tegelikult on siin linnulaulu ja idülli keskel ikka paras kogus tülisid. 

Nimelt oli ühel meie lähinaabril motokrossi rada. Selle vastu alustati sõda. Jah, alguses kui me siin ei elanud, olime ka meie selle vastu, sest me ei teadnud, mida see tähendab. Kui me siia kolisime, saime me aru, et meid tegelikult see rada ei häiri. Et las ta olla. Las inimesed teevad, mida nad tahavad. Nii me ei süvenenudki enam kogu sellesse teemasse (et on see siis seaduslik või mitte), see ei olnud meie sõda. Ja nii ütlesime me lõpuks ka teistele naabritele, kes raja sulgemise pärast allkirju kogumas käisid. Ei ole vist vaja mainida, et sellest ajast saati, meid siin väga ei armastata. Me oleme äraostetud ja mida kõike veel. Mis te arvate, et need sõidud meie hoovi on vaid Hugo pärast? Vaevalt. Ma olen kindel, et selle taga on motokrossirada. Ühe korra kui ma blogis sel teemal juba sõna võtsin, sain ma postkasti "fännikirja", kuidas ma olen loll linnainimene, kes maaelust midagi ei tea ja peaks linna tagasi kolima. Hiljem on igasugu absurdsete faktidega meil ka hoovi peal vehkimas käidud. Ma ei saa välistada, et ma selle postitusega endale jälle mingit "naabrionu-viha" kaela ei tõmba. Aga ma ei saa ka kirjutamata jätta. Mul on lihtsalt nii kopp ees.

Eile õhtul kui ma Idat magama panin, nägin ma, et politsei sõitis (jälle!) meie hoovi. Esimesed korrad, kui see juhtus, ehmusin ma ära, nüüd aga tean ma, et järelikult on naabrid jälle kaevanud. Et keegi sõidab mootorratastega (krossiratastega?). Nii oli ka seekord. Mind paneb muidugi imestama, et politsei kõigi nende aastate jooksul ikka ei tea, kuhu sõita ja siia ära eksivad, aga see selleks. 

Kui ma asjadest õigesti aru olen saanud, siis eelmisel aastal jõudsid naabrid nii kaugele, et krossirada lammutati siiski maha ja seal keelati võistluste korraldamine. Vist. Ma ei tea täpselt. Ma ei ole viitsinud süveneda. Motohuviline naaber võib sõita vaid oma lõbuks. Ja seda ta ka teeb. Nii kui ilmad lubavad, on kuulda rataste häält. Ja kohe on platsis ka naabrid, kes selle müra vastu sõtta astuvad. See on nende Püha Sõda!

Ma ei mõista seda. Esiteks selle pärast, et inimesed, kes väidetavalt enam müra tõttu linnulaulu ei kuule, elavad kõige kaugemal. Meie oleme palju lähemal, aga linnulaulu kuuleme me ikka. Täitsa kenasti sädistavad.

Teiseks on see sama, kui ma keelaks mõnel naabril murutraktoriga muru niitmise. Sest see ka teeb lärmi ja häirib. Ma ei väsi kordamast, et ma elasin enne metsa kolimist Pärnu mnt-l, üsna suure liiklusega tänaval, kus trammid kella viiest akna taga kolistama hakkavad. Jah, oli tõesti hetki ja päevi, kui see müra mind häiris, aga ma ei saatnud linnavalitsusse kaebust, et keelake trammiliiklus ära. Nüüd võiks muidugi öelda, et linn on linn ja maale kolitaksegi rahu ja vaikust nautima. Te ju ei arva ometi, et motohuviline naaber öösel kell kolm oma rattaga sõidab. Või hommikul kell kuus.  Ta teeb seda täiesti normaalsetel kellaaegadel. Eile, kui politsei tuli, oli kell üheksa läbi. Selleks ajaks oli vaikus majas (või peaks ütlema metsas?). Minu teada algab ka öörahu kella kümnest. 

Ma lihtsalt ei suuda seda sõdimist mõista. Said ju naabrid nö võidu, et võistlusi seal korraldada enam ei tohi, mida veel tarvis on? Ahjaa, kui mu onupoeg mõned suved tagasi siin  ATV-ga sõitsis, siis vaid loetud minutid hiljem oli platsis kuri naaber, kes seda keelas ja poissi hirmutas. Mille alusel? Ometi olen ma näinud ka selle naabri enda sugulasi/sõpru ATVga sõitmas. Nemad tohivad. Sest "oma maa peal tohib teha, mida tahan". Hmmm...huvitav.

Jah, muidugi on ka siin kordi, kus ma võiks öelda, et müra mind natuke häirib. Aga nende siin elatud aastate jooksul on neid kordi nii vähe, et saan need ühe käe sõrmedel üles lugeda. Elamist see ei sega. Ja teate, ma ei tuleks selle pealegi, et selle naabriga sõdida, sest ta on ilmselt ainuke naaber siin külas, kelle poole ma võin iga murega pöörduda. On mul siis vaja mikserit laenata või auto lumest välja kaevata. Ma mäletan, kui ühel talvehommikul me lumme kinni jäime. Üks naaber, nähes, et meil oleks abi vaja, ütles:"Ahah, teil läheb siin veel aega, ma lähen siis seniks koju tagasi!". Teine, see "paha", krossirajaga naaber, aitas meil pakasega paljaste kätega autot välja kaevata. Rohkem pole vaja öeldagi.