Väljast kivikõva, seest pehmo

Üldiselt olen ma harjunud sellega, et esmamuljena tundun ma inimestele ülbe. Või vähemalt olin harjunud. Et ma tundun selline Ameerika high school'i mean girl.
Kui inimesed mind tundma saavad, ütlevad nad, et oi sa tundusid esmapilgul nii ülbe, aga tegelikult sa seda ei ole(gi). Ma olen ikka mõelnud, et millest see tuleb. Ega ma tegelikult teagi. Aga täna hakkasin ma mõtlema, et ma olen siis väga vastuoluline inimene.

Mind peetakse ülbeks, aga mina ise pean end sisemas väga heaks inimeseks, väga pehmeks. Ma tahan kõigile head. Ma ei taha, et kellelgi läheks halvasti. Ma tahan, et kõik oleks rahul.
Oma väljaütlemistega ma seda tihti just välja ei näita. Ma kritiseerin ja halvustan. Ma ütlen välja sõnu, mida ma hiljem kahetsen. Ma võin sõnadega väga palju haiget teha.
Samas võin ma nutma hakata ka siis kui inimesed pärast teatrietendust plaksutavad. Mul on nii hea meel, et hinnatakse kellegi tööd. Või kui keegi võidabki sada miljonit dollarit. Üks osa minust on kade, et miks see minuga ei võinud juhtuda, teine osa minust rõõmustab pisarateni kellegi teise õnne üle.
Mõnikord mind vihatakse, sest ma tundun üleolev. Samas teinekord kasutatakse minu heasüdamlikkust ära.
Ühesõnaga olen ma üks segane pruut. Üks meestuttav ütles mulle kunagi: "Sa tahad jätta endast külma ja kalgi mulje, aga sees oled sa üks igavene pehmo." Ma solvusin selle peale, aga sain siis aru, et see, mis ta ütles ei ole tõest väga kaugel. Ma olen valinud olla tugev.

Ilmselgelt teeb selline iseloom minu elu raskeks. Ühtepidi tahaks justkui kõigile meeldida, teistpidi kõik kuu peale saata ja teha vaid nii nagu mina tahan. Ma tahaksin, et kõik oleks nii nagu mina tahan, aga et kõik oleks ka rahul. Ehk siis....et pika ja segase enese süvaanalüüsi tuumani jõuda, siis viimasel ajal on mind hakanud teatatud asjad häirima.
*Et tänu Diibile peetakse mind rikkuriks. Et ma pean varjama või justkui häbenema, kui saan endale midagi lubada, sest muidu mõeldakse, et näed töötajatest ei hooli, aga endale lubab luksust (mitte et ma arvaks, et keegi töötajatest tegelikult ka nii arvaks, see oli lihtsalt üks näide, mida ma oma peakeses mõnikord paha tujuga mõtlen). Või kui tundubki, et näe tal on restoran, tal peab küll hästi minema, siis ujuvad välja vanad "sõbrad", kes 1) tahavad läbi käia "vana hea sõbraga", selleks et saada sõbrahinda või 2) küsida laenu.
*Et minust arvatakse, et olen sündinud hõbelusikas suus, kes ei tea, mida tähendab töö tegemine. Jah, hellik olen ma küll, aga see ei tähenda, et ma tööd poleks teinud. Ma tunnen seda valdkond, milles ma viimased palju palju aastaid olen töötanud, väga hästi. Ma ei ole tegelikult mingi niisama "diivaniilu". Ma olen just nii mugav kui lastakse olla, aga vajadusel võin teha tööd lõhkuda nagu papa Carlo.
*Mind on hakanud häirima, et ma justkui teen midagi (kõike?) hästi, kuid ikka on kusagil keegi, kes viriseb või vingub. Põhjusi ma ei tea. On see siis (ka mu enda poolt) palju kirutud kadedus või midagi muud.
*Mind on mingites kohtades hakanud häirima, et mind peetakse äriinimeseks. Mind. Mina ei ole ju miski ärinaine. Või olen? Ei saa ju olla, mina olen diip kunstiinimene. Kui ma oleks piisavalt andekas, siis ma oleks (aja)kirjanik. Kes hobikorras peaks käsitööpoodi.

Täna käis mul külas üks vana sõbranna, kooliaegne pinginaaber, ta pani mind mõtlema. Ta andis mulle nõu. Ta tuletas mulle meelde, et need asjad pole kunagi varem mind ju häirinud. Et miks siis nüüd? Ja et mitte kunagi ei saagi kõigile meeldida, teha nii et kõik oleks rahul.  Ja et milleks häbeneda kui hästi läheb?

Ma ei tea, millest või kust või miks on mul tekkinud hirm, et ei tohi välja näidata, kui oma eluga rahul oled või et läheb hästi. Võib- olla ma kardan, et siis ei mõista keegi, kui palju pingutust ühe tillukese restorani avamine/käima tõmbamine nõuab, et see ei ole niisama, et võtan taganttaskust 50 000 eurot ja avan restorani? Või et keegi ei võta mind kuulda kui mina, kellel ju läheb ometi hästi, julgen suu lahti teha, et ka mul on raskeid hetki?  Või et kui Diibi Suur Sõber näeb, et meil läheb hästi, hakkab ta meid veel rohkem kiusama? Mõnikord ma isegi kardan näidata, et mul on idülliline pereelu, sest paljudel ju ei ole. Vōib olla kardan ma asju ära sõnuda?

Ma ei tea, miks mul need tobedad "hirmud" on.
Mu sõbranna aitas mul täna mõista, et need asjad ei tohiks mind häirida. Sest oma elu elan mina just nii hästi ja õigesti kui oskan. Ja saan. Kriitikast hoolimata. Või kriitika kiuste.
Või on põhjus lihtsalt selles, et väljast olengi ma kivikõva, kalk ja tundetu, aga seest üks vana pehmo, kes palju asju siiski hinge võtab?