Olen loomade poolt

 Ma olen alati olnud natuke kahevahel kui juttu tuleb loomadest. Mitte et ma kahtleks, et kas ma olen loomasõber. Ma olen väga suur loomasõber. Eriti lähevad mulle hinge kodutud loomad. Skype ja Hugo on mõlemad pärit varjupaigast ning see on üks neid tegusid, mille üle ma ise omaette väga uhke olen.
Muidugi meeldivad mulle ka tõukassid ja - koerad, aga kui on olemas nii palju kodutuid õnnetuid loomi, siis mu käsi ei tõuseks nende asemel valima mõnd teist paberiga looma. Mitte et ma halvustaks neid, kes seda teevad. Minu valik oli (ja oleks) teistsugune. Mulle meeldib mõelda, et pakkudes kahele loomale kodu, olen ma teinud ühe väikese teo selleks, et maailm oleks parem koht.
Meil on kolmas loom ka, Orkut, aga tema ei ole enam varjupaigakass.
Loomapiinajatel tahaks ma alati käe, pea ja jalad kahekorra keerata. Mu meelest vääriks need inimesed alati vähemalt samasugust piina, mida nad on loomadele tekitanud. Inimesed, kes vägivallatsevad kaitsetute loomade kallal, on minu silmis täiesti väärtusetud. Muidugi on mu silmis väärtusetud ka üldse vägivaldsed inimesed, aga sellest ei taha ma hetkel rääkida.

Aga mis mõttes siis kahevahel?

Ses mõttes, et ma ei ole näiteks taimetoitlane, aga igakord kui ma näen mõnd loomi täis autot sõitmas tapamaja poole, oleksin ma kohe nõus kogu oma ülejäänud elu männikäbisid sööma. Või kui ma Idaga jalutades möödun lehmakarjast, kus kalpsavad ringi ka äsja sündinud vasikad. Ka siis luban ma endale, et ei söö enam midagi peale muruliblede.
See tunne aga läheb mööda kui saan maitsta Toomase tallekarreed või Jorma (Mr. Jakobist) grillitud liha halvaa ja Vana Tallinna marinaadis. Siis ma söön ja mõtlen, et nii on see ju alati olnud. Mitte et liha on alati grillitud olnud ja halvaamarinaadis, vaid et liha on ju alati söödud. Aegade algusest. See on loomulik toiduahel. Koopainimene sõi kitse ja dinosaurus sõi koopainimese. Nüüd on dinosaurused välja surnud, inimene aga jäänud. Hetkel (?) toiduahela ülemisse otsa.

Samamoodi olen ma alati natuke kahevahel karusnaha suhtes seisukohta võttes. Olen ma siis poolt või vastu.
Kui jälle ajas tagasi minna, siis tõenäoliselt poleks inimesed üldse ellu jäänud kui nad poleks endale loomanahkadest valmistanud soojasid riideid, jalanõusid, tekke ja vigvamme või muud eluks vajalikku. Aga ma olen nõus Kadi Toomiga, kes ütles: "Metsloomade pidamine väikestes traatpuurides selleks, et keegi end nende nahkadega ehtida saaks, tundub praegusel ajastul täiesti julm ja kohatu. Aeg, mil see vajalik oli, on jäänud minevikku. Miks siis mitte jätta sinna ka needsamad farmid, kus loomi vaid selle tarvis kasvatatakse?“ 

Samas on mul endal üks mantel, mida ehib karusnahkne krae. See on mu vanaema mantel, kuuekümnedatest. Ma käin selle mantliga väga hea meelega ega tuleks selle pealegi, et see krae sealt eemaldada. Olen ma siis nüüd kahepalgeline või mitte? Ma ei tea.
Küll aga tean ma seda, et kuigi mulle väga meeldivad elegantsed naaritsakasukad ja naiselikud rebasekraed, siis olles näinud filme, millistes tingimustes neid vaeseid karusloomi peetakse ja kui eriti julmal moel neid hukatakse, vaid sel eesmärgil, et keegi saaks endale eriti peene kasuka, luban ma endale alati, et minu kappi kasukaid ei tule. Marekil peaks selle üle eriti hea meel olema, sest lisaks kõigele muule, ei ole see just eriti odav lõbu.

Samas mõtlen ma jälle, et kui inimene peab loomi, võtame näiteks lambaid, ja ilma looma piinamata ning temast ka lugu pidades endale söögiks võtab, ning nahast kasuka teeb, siis on see tõepoolest tasakaalus suhtumine nagu Loomuse FB lehel ka keegi kommenteerib.  Ma isegi tahan endale tuppa lambanahkset vaipa.
Ma julgen (võib-olla naiivselt) arvata, et vahe ongi selles, kuidas seda kõike tehakse. Sellepärast ongi mul hea meel, et avastasin sellise loomade eeskoste organisatsiooni nagu Loomus. Mulle meeldib nende tegevus ja mõtteviis. Las mina olen veel kahevahel. On hea teada, et paljud teised ei ole.

                                    Igatahes kannan ma uhkusega nende "Olen loomade poolt" t-särki.