Aru ma ei saa, mis on juhtunud. Idast on saanud TOTAALNE printsess herneteral.
Ärkame. Printsess nõuab juua. Ma ei ole veel silmigi saanud lahti teha, kui printsess juba kiunub kiledal häälel "uuuuuuuuaaaaa!". Kui ma sekundi pealt kööki ei torma, järgneb sellele nutt. Jonn.
Sööme. Printsess tahab kive ja käbisid mööda lauda laiali pilduda, piimapakki loksutada, toolil üles-alla hüpata, sai kukub maha, kauss läheb ümber, piim tilgub maha. Samal ajal nõuab printsess "seda!", "seda!", "seda!" Kui ma sekundi pealt aru ei saa, mis see "seda" o, järgneb nutt, jonn, kisa.
Kui ma keeldun oma saia andmast, sest Idal on käes TÄPSELT SAMASUGUNE sai, järgneb kisa. Kui ma keeldun oma lusikat andmast, sest Idal on käes TÄPSELT SAMASUGUNE lusikas, järgneb kisa.
Tuleme lasteaiast koju. "Muusi!" nõuab printsess muusikat. Ma jõuan öelda, et las ma panen enne auto käima, kui printsess on juba solvunud ning nutab.
Oleme kodus. Printsess tahab istuda laua taha, aga tool on liiga laua all. Selle asemel, et end liigutada, hakkab ta nutma. Printsess tahab mänguasja, mis on korvis. Selle asemel, et end liigutada, hakkab ta nutma. Printsess tahab paput jalga/jalast ära. Loomulikult südantlõhestavalt nuttes.
Printsess nutab IGA ASJA peale. Kui nutt ei toimi, läheb see üle kisaks. Kisaks, mis kriibib kõrvu ja käib südamest läbi. Ma tahaks juukseid peast kakkuda. Nutt ja kisa ning pikali pildumine on mind hulluks ajamas.
Me läheme külla. Ida on võtnud nõuks IGALE POOLE ronida, et sealt pea ees alla prantsatada. Ma püüan sõbrannaga vestelda, kuid kõik laused jäävad lõpetamata, sest ma pean Idat kusagilt alla tirima/kinni püüdma. Ma tunnen, kuidas mu juuksed lähevad halliks.. Järgmisel hetkel ronib ta toolile, tõmbab maha morsiklaasi, sülitab välja õuna, sest talle ei meeldi õunakoored, hammustab tüki küpsisest, paneb selle tagasi kaussi, ronib toolilt alla, jäädes tooli seljatoe vahele kinni (KISA!), saab toolilt maha, kallab põrandale laiali terve kastitäie legosid ning lööb sõpra, keda ta kunagi varem pole löönud.
Me läheme ära koju. Ida tahab igal majatrepil turnida. Ma ei luba. KISA. Ma võtan talt käest kinni ega lase tal end heleda jopega muda sisse pikali visata. KISA KAHEKORDISTUB. Ma haaran kisava lapse sülle ning tõttan kodu poole. Enne kui keegi arvab, et ma oma last piinan. Sest kisa järgi võiks seda arvata.
Mis on juhtunud? Kuidas seda parandada saab? Või kuna see üle läheb?
PRaegu see sind ei lohuta vist, aga - see läheb üle. Mina lasin enda omal südamerahus maas vedeleda ja kisada (kui tegu on valu- või mingi muu nutuga - siis mitte, aga just see jonninutt ja -kisa) - olin ta juures, kui lubas siis hoidsin tal ümbert kinni, kui ei, siis mitte.
ReplyDeleteLöömist, asjade ja toidu loopimist ja muid asju, mida ta ei peaks tegema, keelasin ikka - aga hoidsin seda minimaalsena. Kui võõrustaja ei olnud selle vastu, et laps kuskil turnib, siis lubasin tal seda teha. Kui midagi laiali kallas, nõudsin enne äraminekut lihtsalt, et asjad peab kokku korjama ja siis temaga koos tegin seda (isegi kui ta vahepeal viskas end kõhuli maha ja nuttis südantlõhestavalt 10 minutit, sest ema ju sunnib koristama). KUi kaubanduskeskuses seda tegi (enamvähem mõistlikus kohas, st mitte kassas v eskalaatoril), siis lasksin tal nutta, kuni hoog üle läks - ja ausalt öeldes oli suht savi, mida teised arvavad. Laps on tubli, terve, söödetud, puhtas riides (noh, vähemalt enne enda mutta heitmist eks:)) - ma olen teinud oma parima ja järelikult see et see 2aastane nutab, ei ole minu viga, vaid ealine iseärasus.
Kogu see "viskun kõhuli mutta ja väljendan häälekalt oma protesti" kestis kuskil üle poole aasta ja siis kadus kuidagi märkamatult ise, vähemalt meil.
Oh, ma ju lootsin sisimas, et see etapp jääb vahele meil, aga tundub, et oli ikka liiga naiivne midagi sellist loota:)
DeleteMa tegelikult olen ka lasknud tal nutta kuni hoog üle läks. Näiteks lennujaamas, mul oli vaja teha check in, tema aga arvas, et lennuki asemel tuleb minna rongi peale, visaks siis end sinna check in aparaatide juurde pikali ning nuttis nii nagu tõesõna oleks keegi ta lemmikmänguasja põlema pannud. Mul oli ka suva mis teised arvavad, kuigi mees on mulle öelnud, et mõelgu ma sellele, kuidas see teisi segas (sest noh mind enne lapse saamist ju häirisid "kasvatamatud" lapsed).
Mingi aeg tagasi oli meil selline situatsioon, mis pani mind mõtlema, et küll oleks hea kui oleks varjatud kaamera üleval. Ida ei söönud laua taga ja muudkui lollitas, kui ma keelasin, hakkas nutma ja selle peale saatsime me ta teise tuppa. Loomulikult läks seal kisaks. Kisa tuli ikka lähemale ja lähemale, piilus ukse vahelt, et kas keegi tõesti välja ei tee. Vanaema ütles siis, et võid tulla kui ei nuta. Korraks jättis nutu järgi, jooksis kiiresti vanaemale sülle (kaitsva tiiva alla) ja vaatas siis mulle otsa endal suul kõige kuratlikumalt kaval muie. Umbes, et ma ju ütlesin, et kui piisavalt kaua kisada, siis ma saan sülle.
Meil mingi pool aastat juba vähemalt on lapsel süütenöör ikka väga lühike olnud. See mis teda hüsteeriasse võib viia, võib olla midagi täiesti arusaamatut ja suvalist. Näiteks emme andis talle vale käega kahvli või mõmmi istub vale tooli peal vms. Vahepeal näiteks võib minna nädal mööda suht ilma jonnita, siis jälle on päevi kui vaikust on vähe. Me ikka enda närvide säästmiseks viime ta vahepeal oma tuppa karjuma ja maha rahunema ( seal ta siis peksab end vastu ust ja röögib natuke, kui rahuneb, siis sekundipealt, nagu polekski midagi olnud ). Loodan et see läheb ikka mõne aasta jooksul mööda eks D
DeleteMeil tekkis eile hüsteeria selle pärast, et valge pliiats ei jätnud jooni valgele paberile. Pakkusin asemele punast, aga ilmselgelt oli see vale värv ja nii ta läks. Huvitav, kas õige oleks olnud kollane või roheline või sinine?
DeleteNoh kui perioodi nimi olla "kohutav kahene", siis ehk aasta pärast läheb mööda. Või mis siis sellele järgneb? Kriisis kolmene? Näljane neljane? Vastik viiene?
Mind on ka samasuguse "elava ja energilise" lapsega "õnnistatud", kes tänaseks juba küll veidi vanem. "Lohutuseks" võin öelda, et täpselt see nimekiri järgnebki: kriisis kolmene, näljane neljane, vastik viiene :) Osadel emadel lihtsalt "veab" rohkem kui teistel. Väga kerge on sellise lapse kõrval sõnaotsese mõttes hulluks minna. Siit ka minu tagasihoidlik nõuanne - proovi ise lihtsalt normaalseks jääda. Tean, et seegi on juba väga suur väljakutse :)
DeleteKusjuures, sellest ongi aru saada, et tegu on jonni, manipuleerimise, vm sellisega - ta suudab hetkega maha rahuneda ja edasi minna muude põnevate asjade juurde ilma, et miski meenutaks kaks minutit varem lõppenud röökimist. No tatine nina võib-olla eks.
DeleteKui ikka päris probleem on, siis niimoodi hoobilt nad lõpetada ei suuda, isegi kui lohutust saavad.
Täna hommikul oli meil "pea" ehk Ida keeles juuksekumm kadunud. Loomulikult metsiku nutu saatel käis otsimine, minut hiljem istus ta rahulikult diivanil ja vaatas "Väike maa preerias", juuksekumm oli juba meelest läinud.
DeleteMul on täpselt samasugune tüdruk kodus! Poisid ei olnud nii hullud - üks oli solvuja, teine oli kange karjuja, kolmas oli jonnipunn, aga tüdruk on need kõik kolm kokku + palju suurem kaskadöör. Kolmas poiss saab jaanuaris neljaseks ja temal tuleb see jonn endiselt väga kergelt. Lisaks nende kõikide omavahelised kaklemised. Jah, siin võib kisa sees lihtsalt hulluks minna...
ReplyDeleteÄkki laps tunneb isast puudust? Kogu see keskkonnavahetus on stressi tekitanud nt.
ReplyDeleteLihtne. Laps on suur peegel ehk ta on lihtsalt väsinud!!!
ReplyDeleteMa pigem olen nõus sellega, et lasteaias alustamine tekitab kõikidele lastele natuke stressi nagu ka keegi juba kommenteeris, pluss see "kohutav kahene". Ma ei tahaks uskuda, et kõik kahe-aastased, kes jonnivad (nagu kommentaaridest selgub), seda vaid väsimusest teevad.
DeleteMinu 2 aastat ja 2 kuud vana tüdruk ei käi lasteaias, aga nonstop nutt ja häda algab kohe pärast ärkamist. Ei saa kohe süüa, ei saa pükse jalast, ei saa pükse jalga, ei saa nukul pluusi seljast, ei saa nukule pluusi selga, ei saa dulpoid kokku, ei saa rongiteed kokku, pliiatsil kulub süsi ära, ei saa kohe juua, ei ulata venna voodisse ronida, ei saa kassi kätte, ei saa, emme ei luba mudaste kummikutega toas käia ja nii edasi - suur nutt ja jorin.
DeleteHoidsin täpselt sama vana (kohe päris samal päeval sündinud) sõbranna last (ei saanud nohusena lastaias käia), kes erinevalt minu lapsest end veel verbaalselt väljendada ei oska, aga samal ajal ta ei nuta, ta ei karju, ta ei jonni. Jumala vaikne laps. Ja minu oma, kes oskab kõik mured sõnadesse panna, ei tee seda, vaid nutab, karjub, jonnib, tujutseb. Lapsed lihtsalt on erinevad.
Sa oleks nagu Idat kirjeldanud - suur nutt ja jorin IGA asja peale:)
DeleteMeil üks lastest armastas ka iga asja peale üürgama hakata, tavatsesime öelda, et võiksime teda tuletõrjeautodele hakata välja üürima- hoiaks sireeni peallt kokku :)
ReplyDeleteTeisel lapsel käis jonnikiirabi: suure undamisega sõitis kohale mänguato, kus tuli välja mingi mänguloomast "arst", kes uuris, mis lapsel viga, kõditas jme.Seda trikki saab juba natuke suuremate lastega teha.
Ehk siis mu jutu mõte on see, et esimese lapsega tundub iga uus probleem erakordne ja juukseid kiskuma panev, aga kõik läheb mööda.
Jonnikiirabi on nii kihvt mõte!
DeleteAeg-ajalt loen Sinu blogi ja viimastes postitustes on tunda väsimust. Sul on endal korralik tempo peal ja ilmselt ka sellest tingitud piisav unevõlg. No ja need väikesed silmaterad oskavad seda kõike võimendada, peegeldades ema/isa väsimust :)
ReplyDeleteSeda pidasin ka silmas oma ennistise kommentaariga.
Täitsa huvitav, kuidas ma läbi blogi suudan hoopis teistsuguse mulje jätta kui tegelikkus. Mina ise tunnen hoopis, et olen uut energiat saanud ning magadagi olen saanud rohkem kui varasematel perioodidel. Tänu sellele, et Ida käib lasteaias, saan palju rohkem asju päeval tehtud, millele muidu pidin uneajast aega leidma.
DeleteAga noh samas ei tähenda ju see kõik, et ma tegelikult väsinud pole. Vbla on sul õigus selles suhtes, ma ju ise ei näe ennast kõrvalt:)
Milline laps Sa ise olid Ida vanuses?
ReplyDeleteRahulik. Olen juba küsinud emalt, kas karma:) Aga ma olin üldse rahulik laps, ma võisin tunde omaette mängida/lugeda
DeleteA kas keegi oskab seletada millest see "kohutav kahene" tuleb? St. ma mõtlen nagu kas sellel on mingi füsioloogiline lahendus vms..
ReplyDeleteNoh, ma eeldan, et âkki laps ei oska ennast piisavalt hästi väljendada & väljendabki ennast jonnides.. Aga kas seal on mingi ka..."keemiline" protsess taga, et ala "hormoonid möllavad" või kasvuspurt või jumalteabmis.
Mul endal lapsi ei ole, sellepärast vb kõlangi nagu tohlakas...tundus huvitav, ehk keegi oskab valgustada.
Ma arvan, et see "terrible two's" tuleb sellest, et vanematele tundub see kohutav - laps on ju endiselt sama armas ja tubli, lihtsalt vanematel jookseb juhe palju lihtsamalt kokku:)
DeleteMeil küll nii hull asi ei olnud, aga lasteaiaõpetajad soovitasid meie tollal kahejapooleaastasele üks päev nädalas lasteaiast puhkust. Ehk siis kolmapäeviti oli laps kodus. Pärast seda ütlesid õpetajad, et tüdruk palju rahulikum. Lasteaeda minek kindlasti mõjutab last. Soovitaks last lihtsalt leebelt toetada, palju kallistada, last õues väsitada, tähelepanu kõrvale juhtida jms trikke. Mõnikord õnnestus meil ka asi naljaks keerata. Aga järele anda lapse nõudmistele ei maksa. Kusagilt lastekasvatusraamatust on meelde jäänud, et kui tuleb tahtmine lapse jonnihoogudele järele anda või tema tahtmist täita, tuleks seda teha kohe, mitte pärast pikka jonnimist. Muidu jääb lapsele mulje, et kui kaua jonnida, saab oma tahtmist. Aga jah, kerge rääkida ja soovitada, tean, mida tunned, endal 3 lasteaiaealist kodus.
ReplyDeleteKa mina soovitasin ühes eelmises teemas kaaluda 2a lapsele ühte päeva nädalas teha vaba päeva ja selle peale Eveliis arvas, et ükski tööandja ei saaks aru, kui ta käiks viie päeva asemel neli päeva tööl. Ega seda keegi ma ei tea, kas Eveliis seda praegu endale lubada saaks, aga sellise asja välja ütlemise puhul jäi mulle küll mulje, et Ida vajadusi ta ikkagi nii palju ei arvesta kui enda omi. Ometigi on ju teada, millal emapalk lõpeb ja samuti on teada, et lapsed jäävad nagunii haigeks jne, seega see ongi tavaline enamus emade jaoks, et tööl käimine lapse esimestel lasteaia aastatel on hektiline.
DeleteKõik, mis Epp kirjutas, on õige, lasteaed on suur stress. Kujuta ise ette, et oled harjunud näiteks vaikses kontoris istuma iga päev ja ühtäkki on vajadus pikki päevi kõrtsis tegema hakata, kus vaja teiste pilli järgi tantsida ja palju suhelda.
Ma alguses mõtlesin, et ma ei hakka kommenteerima jälle, et lasteaed ka mõjutab last, aga kui keegi selle välja ütles, siis ma ikkagi pidasin vajalikuks ühe korra veel seda öelda. Ma rõhutan, et ei ütle, et lasteaed pole lapsele hea, vastupidi, sellistele aktiivsetele lastele on see tore koht, kus tegutseda, aga kõike mõõdukalt ikka :)
Aga jah, 2a puhul on jonniiga ja kui seda veel pole, siis klammerdumine ülitavalised nähtused, mis tuleb üle elada. Miski, mis pole kohe üldse lohutav.
Tead, mis on halenaljakas? Kui ma ei kirjuta, et olengi mõelnud, et vbla peaks Ida nt reedeti kodus olema, vaid kirjutan, et paljud tööandjad ei mõistaks sellist asja, siis automaatselt tähendab see seda, et ma oma lapse vajadustega ei arvesta. Õudselt kurb on selliseid järeldusi lugeda.
DeleteMa arvan, et iga ema teeb oma võimaluste piires parima ja süüdi ei pea küll ükski ema end tundma. Mind pani ema juba mõnekuuselt sõime, sest tol ajal käis nii (ja praegugi paljudes maailma paikades). Täitsa normaalseks inimeseks kasvasin sellegipoolest :). Tegelikult olen ise nõu otsinud raamatutest ja ka Pinterestis on palju teemakohaseid linke leida. Raamatutest soovitan Elizabeth Pantley "The no-cry discipline solution".
DeleteAhsoo, üks asi jäi ikkagi kirjutamata..... olen märganud, et meie laste käitumine sõltub mingil määral ka toitumisest. Kui palju magusat saavad, on olukord ärevam. Praegu annan lastele iga päev kalaõli (D-vitamiin) ning vahetevahel puistan mahla sisse magneesiumipulbrit. Arvestades, et lapsed armastavad makarone ja muud sodi ja värske salati jätavad tihti söömata, võib mineraalainete puudus tekkida ja see võib meeleolu ja käitumist mõjutada küll.
DeleteKõik läheb üle ja pulmadeks on ta jonksus :) Aga tegelikult on sul praegu lihtsalt kohutav kahene (aga võib ola ka kolmene, neljane. Viis on see magic number, kus nad muutuvad täiskasvanutele lihtsamalt arusaadavaks) kodus. Temal on vaja oma emotsioonid välja saada ja ainus plahvatusviis on karjumine. Lase tal alati natuke end sedasi väljendada, siis tunne kaasa ja siis juhi tähelepanu mujale (kõik kokku max 3-4 minutit). Läheb üle, ma luban! (kolme lapse kogemus, viimane hakkab just kaheseks saama ja näitab juba sarnaseid sarvi).
ReplyDeleteEga meil vist muud üle ei jää, kui üle elada see aeg:)
ReplyDelete