Lasteaia neljas päev

Oejah. Ida lasteaiaga harjutamine on osutunud raskemaks kui ma arvasin. Selles mõttes, et lasteaeda läheb ta hea meelega, kuid hea meel püsib nii kaua kui mina kõrval olen. Eile jäi ta lasteaeda magama ning mina tulin mängu peale ärkamist, Ida nuttis meeeeeeeeletult. Täna visati mind enne sööki lasteaiast välja, ma ei hakanud kaugele minema, vaid otsustasingi köögis istuda, et vajadusel appi tormata. Ida nuttis meeeeeeeeeletult. Ei oleks ma uskunud, et oma lapse nutu kuulmine nii raske on. Võibolla oleks targem olnud päris ära minna, aga mina tegin südame kõvaks, kuulasin ukse tagant umbes veerand tundi nutvat Idat ning hakkasin blogima. Vaikus. Ja siis kuuldus toast seatapukisa. Kohutav! Vaikus. Ja jälle kisa. Vaikus. Kisa. Vaikus. Kisa. Mina istusin ukse taga ja ootasin, kuna mind vaja võiks olla. Oleks ju tahtnud kohe sisse tormata ja last "päästa", kuid suure tõenäosusega ei oleks see õige. Eks? 

Kui Ida peale pooletunnist nuttu lõpuks maha rahunes, visati mind lasteaiast välja. Mulle meeldis hästi see, kuidas kõik (üle)hoolitsesid, et noh ma ei tunneks end halva emana, kes lapsel nutta laseb, kõik kinnitasid, kui tavaline ja oodatud reaktsioon (eriti keele tõttu) see oli, kõik tundusid tegelevat vaid minu ja Idaga;) Samuti meeldib mulle see, et lapsele tuli selgelt öelda "head aega! emme tuleb õhtul tagasi" ja ei mingit uuesti tagasi tulemist kui laps nutma hakkas. Laps pidi aru saama, et "head aega" tähendab, et minnakse ka päriselt ära. Eesti lasteaias musitas ja kallistas mõni ema oma last pool tundi ukse vahel.

Kui mulle esimestel päevadel tundus, et õpetajaid, kasvatajaid, assistente, abilisi, õpilasi on lasteaias rohkem kui lapsi, siis täna on mul selle üle hea meel. Polnud muret, et hüsteeriline Ida jääks omapäi kuhugi nutma, samuti ei pea ma muretsema, et lastele nö võrdselt tähelepanu ei jaguks. Mida päev edasi, seda rohkem mulle see lasteaed meeldima hakkab. Tõsi, harjumatu ja teistmoodi on kõik ikka.

Näiteks? 

Mähkmete kandmine ja potil mitte käimine on üks teema. Kui ma Idale nüüd kiiresti "tisse!" (Pissile) selgeks õpetan, viiakse ta ka potile. Muul juhul pean valmis olema, et ta läheb esimesse klassi mähkmetes.

Õues oli eile tavaline veidike tuuline oktoobriilm. Lastel oli väljas pildistamine. Mina panin Idale selga jope ja pähe mütsi. Minut hiljem oli ta nagu kõik teised jope ja mütsita. Hea, et nad veel lühikeste varrukatega ei olnud. 

Nohu ei ole haigus. Kõik lapsed on tatised. Aga vanemad ei pelga haigusi, põhjus ilmselt selles, et kui haige lapsega kodus olla, siis säilib palk 100%. Ma ei tea, kuidas Eestis täpselt on, aga ma tean, et me ju Eestis kardamegi haigusi põhiliselt just selle tõttu, et kaotame palgas.

Magavad kõik lapsed (0-3a) õues vankris. Kell 12 on hoov vankreid täis. Kui ma Idat eile magamaminekuks riietama hakkasin, vaadati mind nagu imelooma, et mida ma talle küll veel selga tahan toppida. Piisas bodyst, villasest kombest, sokkidest ja mütsist. Minu mõistes läksid lapsed oma magamiskottidesse pidžaamades. Väljas on oktoober;) 

Lõunasöögiks on kolm korda nädalas võileib ja puu-või juurvili. Kui ma täna köögist eemaldusin olid laual valmis vorstivõileivad ja kaalikaviilud. Eile olid laual võileivad kala, juustu ja vorstiga. Väidetavalt saavad nad kaks korda nädalas sooja toitu ka. Ahjuvõileiba? Hommikusöök süüakse kas kodus või annavad vanemad lapsele kaasa matpakke. Tõepoolest, nii nagu juba juba räägitud sai, 99% lastest söövad ka hommikusöögiks leiba brunosti ja/või moosiga. Virgemad emad on kaasa andnud jogurti või puuviljad. Söömise osa ongi mu meelest kõige veidram. Eestis olen ma nii palju kuulnud poleemikat selle ümber, kas lapsed ikka saavad igapäevaselt vajalikud vitamiinid kätte, siin, heaoluühiskonnas, söövad nad võileibu.

Samas olen ma aru saanud, et Ida on sattunud väga heasse lasteaeda, kus pestakse käsi, süüakse laua taga, mitte mudasel põrandal, kantakse sisejalanõusid ja üldse ei valitsegi nii suur kaos nagu mulle alguses mulje jäi ning nagu pidada lasteaedades tavaline olema. 

Eriti meeldib mulle siin lasteaias see, et rühmad ja õpetajad teevad omavahel koostööd. Kõik tunnevad kõiki ja teavad nägu- ning nimepidi. Iga kahe nädala tagant saavad kõik rühmad suures saalis kokku ning õpivad erinevaid teemasid. Üllatus-üllatus, et hetkel õpivad nad olümpiamänge. Põhjus ka selles, et 2016 toimuvad siin noorte olümpiamängud ning kõik Lillehammeri inimesed on selle üle ekstrauhked. Hästi palju on lasteaias tantsu ja laulu. 

Jah, mulle see lasteaed täitsa meeldib. Mis sellest, et see niiiiiiiiiiiiiiiiiii kaugel asub. Ikkagi kolm kilomeetrit;)