On ilmselt tagumine aeg avaldada oma tõeline pühapäeva-mina. Mul on Lillehammeri pühapäevadega oma suhe juba 1997.aastast. Ma ei armastanud pühapäevi sugugi, sest 1) kõik poed olid suletud ja mul ei olnud midagi teha, 2) linn oli inimtühi ja seal ei olnud midagi teha 3) telekast tuli vaid naiste käsipall ja sealt ei olnud midagi vaadata. Üsna pea tehti mulle selgeks, et pühapäev = sport. Mind õpetati suusatama. Ma hakkasin peredega igal pühpäeval suusatamas käima. See muutus ajapikku (kui ma suusatamise lõpuks selgeks sain) täitsa nauditavaks. Aga kui lund ei olnud? Sest isegi Norras ei ole 12 kuud lumi maas (igal pool:)). No nihh, jõudsime tagasi sinna, et pühapäevad olid igavad.
Erinevates eluetappides olen ma Norra pühapäevadega veel kokku puutunud. Ei saa öelda, et need mulle meeldinud oleks, vahet ei ole, mis linnas ma parasjagu viibinud olen, linnad on pühapäeviti inimtühjad olnud.
Kerime nüüd mitmed mitmed aastad edasi. Tänasesse päeva. Seekord olid Lillehammeri pühapäevad alguses eriti vastikud. Väljas oli külm ja hall, vihma sadas, me olime Idaga kahekesi, meil ei olnud Lillehammeris sõpru. Lillehammeri pühapäevad venisid nagu näts. Neil harvadel kordadel kui ei sadanud, vedasin ma meid Maihaugenisse ja Olümpaparki, aga no kaua võib seal käia, ilkusin ma, ära tüütab ju. Ma saan aru, et minu vastumeelsus nende pühapäevade suhtes oli eriliselt tingitud sellest, et pühapäev = pere päev. Meie olime siin pereta. Kui lisada veel juurde muud isiklikud draamad, siis on ilmselt ka mõistetav, miks inimtühjad tänavad ja lõputu vaikus mind irriteerisid.
Ja nii jõuame me tänasesse päeva. Jah, olles keskmisest sarkastilisem ja mustema huumoriga, siis ma ikka ilgun erinevate asjade kallal, mis mulle harjumatud on. Kasvõi need samad tühjad pühapäevad, aga (eriti kuna ma olen saanud sapiseid kommentaare, et miks ma ära ei harju) on viimane aeg paljastada oma tõeline pühapäeva-mina. Muidugi kui te olete seda blogi pikamalt lugenud (ja ma mõtlen ka lugenud-lugenud), siis te saate aru, et juba mitu kuud tagasi hakkasid asjad "valesti minema".
Ma ütlen teile ausalt, et ei ole mitte midagi rahustavamat ja lõõgastavamat kui üks pühapäevane jalutuskäik. Hommikupoolikul enne Ida lõunaund tegime me viie kilomeetrise tiiru linna peal ning õhtupoolikul ei jõudnud ma ära oodata, kuni Ida ärkab, sest ma tahtsin Marekit vedada Nordseterisse "matkama", Sjusjoenit vaatama, Olümpiaparki, suusastaadionile...Ühesõnaga ma ei jõudud ära oodata, et veeta mõned tunnid värskes õhus ja looduses. Ma olen viie kuuga kõndinud kümneid ja kümneid kilomeetreid, ma ei oska enam ilma. Ja teate mis kõige hullem, jah, ma tahaks, et meil kõigil oleks korralikud matkariided, et me saaksime erinevaid mäetippe ja loodusparke vallutada. Pühapäeviti.Vot nii.
Kaheksateist aastat hiljem arvan ma nii. Ma ei ole muutnud oma arvamust vaid pühapäevade suhtes, vaid ma olen ka brunostile uue võimaluse andnud. Me ei ole veel parimateks sõpradeks saanud, kuid kindlasti on meie suhe palju soojem kui kunagi varem.
I think it is about time to reveal my true Sunday-me. I have had my own relationship to Lillehammer Sundays since 1997 when I felt these days were absolutely awful. There was nothing to do. Shops were closed, not a soul to see in town, nothing on tv (except women's volleyball) and I was sooooo bored.
After a while I started going skiing with my hostfamilies, like the rest of the normal people here and I do have to say I really enjoyed it when I finally learned HOW to ski. God, I hope one day I will publish the book about "My Norway" and then you can all laugh at me! But when there was no snow? Even in Norway there are places where it is not winter 12 months in a row (although this year felt like this even in June). I was bored again.
Let's skip some later experiences with Norwegian Sundays (yes, still bored) and come to this year.
This year the Sundays were extreamly hard for me. Cold and grey outside, raining, no friends, no family -just me and my daughter. If we add some personal dramas we were going through, it is no wonder that the Sundays, empty streets and neverending silence drove me insane. Some Sundays we were lucky and saw sun, we walked to Maihaugen and Hoppbakken. But how many times can you do that before it gets boring I thought.
I have been here for five months and I have been to both places n+1 times. One simply doesn't get bored of these places! Once you discover the beauty, you're hooked! Anyways..the Sundays at the beginning were hard, because I realized Sunday = family and home. Our home and family was not here.
As I am more more sarcastic than an avarage person and my humor is ...different, I still make fun of the things I am not used to. Also the Sundays with empty streets, people excersising/not excersising. That is me, I make fun of things. You either love me or hate me because of that. Or make fun of me, laugh at me, with me. But you know what - there is nothing more calming and relaxing than a walk in Maihaugen or just in the empty town, a roadtrip by car, hiking in the mountains, On a Sunday. Especially now when the autumn colurs are amazing.
I have changed, the five months in this town has changed me. I love being outdoors (couldn't wait to drag my husband to Nordseter and Sjusjoen today) and I really wish we'd have proper hiking equipment so that we could conquer mountain top aftr mountain top, one higher that the other. On Sundays. Because this is what Sundays are about. I see that now. 18 years later:)
No comments:
Post a Comment