Vist on juba käimas Ida kolmas lasteaianädal. Ütleme nii, et kuigi ta läheb lasteaeda ikka hea meelega, näiteks ka eile kui me autoga sõitmas käisime, korrutas ta muudkui "lastea",hakkab ta kohe nutma kui näeb, et ma lahkun.
Õnneks on lasteaias palju töötajaid ja nii on hetkel üks õpetaja, kelles Ida ilmselt leidis usaldusisiku, just Ida oma tiiva alla võtnud. Kui reedel Ida aiast lahkudes seda õpetajat kallistas, tuli naisele pisar silma. Ta oli nii liigutatud. Liigutatud olin mina ka, sest ma pean ju ausalt tunnistama, et ega see nutva lapse lasteaeda jätmine ei ole kõige lihtsam.
Samas mulle hästi meeldib, et lasteaias on väga konkreetne reegel, et vanem ei tohi lapsega seal ukse vahel sada tundi musitada ja kallistada või mängima jääda, vaid peab ütlema selgelt ja arusaadavalt, et emme läheb nüüd ära, tuleb õhtul järgi ja siis teeme kodus seda, teist või kolmandat. Seda selleks, et laps saaks aru, mida tähendab "head aega" ja "tulen õhtul järgi". Ei mingit vaikselt ära hiilimist nagu ma tean, et mõned vanemad Eesti lasteaias teevad.
Muidugi on lasteaed ikka VÄGA erinev lasteaiast Eestis ja kui mulle esialgu tundus, et seal puudub igasugune kord ja kasvatus, siis tegelikult on nad selles lasteaias väga osavad läbi mängu ja laulu lapsi õpetama.
Näiteks.
Näiteks.
Mulle ei tulnud sugugi üllatusena, et hetkel õpivad nad lasteaias olümpiamänge. Suuremad lapsed mõistavad muidugi rohkem, kuid väiksemad (Idasugused) vaatavad huviga, kuidas tutvustatakse 1994. aasta olümpiamaskotte Kristinit ja Haakonit, olümpiarõngaid, olümpialaulu, spordialasid. Minul õnnestus olla ühel "fellessamlingul" (kui terve lasteaed koguneb suurde saali kokku), kus üks meessoost õpetaja demonstreeris lastele suusahüppeid, täisvarustuses - suusad, kiiver, riided... Hästi tore oli! Mulle meeldib, et töötajad selles lasteaias on üsna lapsemeelsed, nii et kui olümpialauluks läks, hakkasid kõik aktiivselt kaasa tantsima ja laulma. See on Ida lemmikosa. Talle meeldib nii laulda ja tantsida, et kui ma kodus "OL-floka" mängima panin, siis näitas ta meile ette kõik lasteaias õpitud sammud ja liigutused. Nüüd pean ma ise ka need selgeks õppima, et oskaks Idaga kaasa tantsida (ja no natuke laulda ka).
2016 aasta veebruaris on Lillehammeris noorte olümpia ja nii käis neil reedel külas selle olümpia maskott ilves Sjagg. Ida kartis varem selliseid suuri "loomi", kuid nüüd olla ta ilvesega koos tantsu vihtunud ja naerda lõkerdanud.
Igatahes mulle nii kohutaval kombel meeldib see kõik. Ja nii nagu ma olen alati öelnud, mis sellest, et OMist on möödas 21 aastat, siis iga õige Lillehammeri inimene tunneb selle sündmuse üle ääretut uhkust.
Suurema osa päevast veedavad nad õues. Iga ilmaga. Norras muidugi teisiti ei saakski, sest siin võib ühe päeva jooksul kogeda kõiki nelja aastaaega - lauspäikesest raheni. See tähendab muidugi, et ma pean Idale muretsema korralikud riided - villased bodyd, fliisid jne jne, et tal õues külm ei hakkaks. Mul on natukene ka hirm, et tal on vankris varsti külm magada. Kas ma peaksin vankrisse muretsema näiteks lambanaha? Või mis aitaks kõige paremini sooja hoida? Ida ei ole õues juba pea aasta maganud. sellepärast ei ole mul tegelikult ka õrna aimu, mis õues magamise basic varustusse kuuluma peaks.
Kõige harjumatum osa mu jaoks on siiski söömine. 90% söögikordadest koosneb võileibadest. Lastele see muidugi meeldib, kuid mina ei poolda väga võileibade söömist. Siis lähevad kusjuures ka minu ja Mareki arvamused totaalselt lahku. Ta vist on eelmises elus norrakas olnud, sest tema arvates on hommikusöögiks ja lõunaks võileibade söömine kõige normaalsem asi. Mina eeldaks ikka putru, jogurtit, mune, müslit...Ida viingi ma lasteaeda alles pärast seda kui ta on kodus hommikust söönud, nii umbes üheksa paiku.
Sellega seoses mõtlen ma, et kas Norra inimesed üldse tööl käivad. Laps viiakse lasteaeda kell üheksa ja kui ma Idale kell pool viis järele läksin, olid pooled lapsed juba kodus. Täitsa tavaline on ka see, et lapsele tullakse juba kell kaks järele. Kuidas see võimalik on? Kas tööandjad on nii mõistvad lastega vanemate suhtes? Või ei käi vanemad tööl? Aga miks siis laps lasteaias käib? Lasteaia asemel on Norras olemas ka "barnetreff", mis on selline lasteaed, kus kodused emad ning lapsed käivad päeval koos teiste lastega mängimas, laulmas, meisterdamas.
Igatahes. Olles kuulnud Norra lasteaedadest igasugu õudusjutte (no alates sellest 5. eluaastani mähkmetes käimisest kuni mudasel põrandal söömiseni), siis ma ikka tõden, et mul on vist lasteaiaga tõesti vedanud. Loodetavasti möödub varsti ka Ida nutt.
Ma usun, et lasteaiad Norras on erinevad nii nagu ka lasteaiad ja rühmad Eestis ei ole sarnased. Meil näiteks käis sõime harjutamine nii, et algul paar päeva on vanem lapsega koos rühmas, et lapsel tekiks turvatunne uues kohas. Mingi hetk vanem liigub ruumis ringi, et laps harjuks, et vanem ei ole kogu aeg kõrval kuid on olemas. Ja kui näha, et laps tunneb end turvaliselt siis vanem jätab ilusti hüvasti, ütleb lapsele millal tagasi jõuab ning jätab lapse rühma. Õpetajad siis selgitavad vajadusel lapsele millal vanem tuleb ning rahustavad, hoiavad süles ja laulavad kui vaja. Mõned vanemad küll ei hooli sellest ja jätavad lihtsalt nutva lapse aeda. Meil rühmas oli üks pisike poiss, kes oli juba kuu aega aias käinud aga ikka veel nuttis kogu seal oldud aja, rahulik oli vaid õpetaja süles. Kuna õpetajate süled on limiteeritud ning ka teised lapsed tahavad tegelemist siis käisid direktor ja õppealajuhataja abiks nutjat süles hoidmas. See laps ilmselt ei olnud veel valmis aias olema ja oleks pidanud mõne kuu pärast uuesti proovima. Aga olen kuulnud ja näinud hoopis teistsuguseid aiakogemusi ka sama aia teistest rühmadest. Seega võibolla on kuuldused Norra lasteaedades toimuvast tõsi ja sul lihtalt õnnestus Ida saada veidi teistsugusesse seltskonda. Minu arvates on see ülioluline, et sa ise tunned, et laps on turvalises kohas ja hästi hoitud.
ReplyDeleteSul on ilmselt õigus, sest tõesti pole ju hoiud ja aiad ning rühmad ka Eestis sarnased, aga jah, selline hea tunne on laps viia lasteaeda teadmisega, et ta on hästi hoitud. Nii naljakas, et olen kogu aeg raiunud, et mina küll ei kanaemastu, kuid nüüd vaatan, et mida aeg edasi, seda rohkem oma sõnu söön
Deletemeie Eestis asuvas lasteaias oli küll niiviisi, et peale paaripäevast harjutamist võttis kasvataja hommikuti lapse oma sülle (2,3 aastane oli laps siis) ja mina ütlesin, et ma tulen pärast tagasi, kasvataja koos lapsega tulid aknale lehvitama ja kui mõni pisar ka lapsel tuli, siis suurt nuttu ei järgnenud. See lehvitamise komme jäi aastateks, ta hakkas ka kodule hommikul lehvitama, üeldes et head aega kodu, ma tulen õhtul tagasi, head aega jõgi ma tulen pärast tagasi, head aega mõmmi jne. väga armas aeg oli. Olin kasvataja peale lausa solvunud algul, et miks ma ei või pikemalt siis jääda aga nad kinnitasid, et see on kõige parem ja salaja minemahiilimist meil küll ei soovitatud. Mis kellaegadesse puutub, siis meie lasteaias oli hommikusöök kell 9, enamus lapsi toodigi selleks ajaks ja pealelõunal ärkasid nad 15 st. Päris sageli tõin ka ise lapse juba 15.30-16 paiku ära ning ma polnud sugugi ainus. Poole lapsed toodi varem koju. Palgatöö mul muidugi oli aga lapse sünnist kuni koolieelikuperioodini töötasin kodukontoris, tööd sai teha ka varahommikul ja õhtul hiljem. Lasteaiatasu oli meie maalasteaias keskmiselt 22 eurot kuus, seal sees siis 3 toidukorda ja kohatasu.Trennid maksin eraldi juurde, meil oli nii jalgpall, tantsimine kui judo. Vanemat last kasvatasin Tallinnas, siis oli kahjuks tõesti nii, et kell 7.30 pidin ta viima ja õhtul viimaste hulgas tooma. Aga siis pidin palju töötama ja mul polnud valikut, nagu ka Sul praegu aga kõik läheb ükskord mööda ja vaevalt et Ida ennast sellepärast halvasti tunneb, elava lapse puhul on lasteaed ainuvõimalik valik.
ReplyDeleteLehvitamise komme on ka nendel ja mu meelest on see nii armas, kuidas Ida tegelikult ka kodust minnes hommikuti asjadele lehvitab ning "tau" hüüab:)
DeleteVankrisse on suurepärane asi Voksi magamiskott. Norralaste au ja uhkus ;) Minul on see vanemat tüüpi, puuvillase ümbrisega. Sain selle sealselt järelturult.
ReplyDeletehttps://m.youtube.com/watch?v=TaLlGMFDqzM
Aitäh soovituse eest, hakkan ka nüüd järelturult ostima seda:)
DeleteEelmisele kommentaarile tahtsin veel lisada, et meil ka see lehvitamise komme. See on väga armas. Hommikul osad juba lehvitavad aknal ja kui ise ka ära lähen, siis terve rühm lehvitab :)
DeleteMeil on samuti nii, et hommikul lehvitavad aknal nii õpetajad kui lapsed ning sama on õhtul, et kõik lehvitavad. Selline mõnus soe tunne tuleb kohe.
DeleteMinu laps läks ka augustis lasteaeda ja meil oli rühmas sarnane kord nagu esimene kommenteerija kirjeldas. Algul olid kõik vanematega koos paar tundi, paluti tuua hommikusöögiks, et laps harjuks söömisega ka lasteaias. Siis järgjärgult hakati õues vanemaid ära saatma. Sellele järgnes järgi tuleks peale lõunasööki. Sealt edasi, kui laps juba enam nutuga lasteaeda ei jäänud, ka magama jäämine.
ReplyDeleteAlgus oli kurb. Lapsed ikka nutsid läbisegi, mõni kõvema häälega, teine nuuksudes omaette. Õpetajad võtsid jaokaupa sülle ja..ühel hetkel saabus rühma vaikus. Lapsed harjusid. Nüüd 2 kuud hiljem, hommikul on pigem ikka rõõmus meeleolu. Vahel kes kaua käindud ei ole, nutab natuke. Lapsed on rõõmsad.
Minu lapsel kulus harjumiseks u 2,5 nädalat. Magama jäi kuu peale lasteaias käima hakkamist. Kummaline on see, et muutus toimus päevapealt pmst ja siiani, kui õhtul v hommikul küsin, et kas lasteaeda lähme, ütleb et tahab :)
Ida on ka nüüd kolmas nädal käib lasteaias ning eile oli nt esimene hommik kui ei olnud nutuga jäämist ning kui ma järele läksin ütles ta ilma nututa "mängi" - mõtles ta siis, et tahab veel mängida või tahtis ta mulle näidata, et mängis, igal juhul oli seda tore vaadata:)
Delete